Silver

Kõik algas ühel vihmasel neljapäeval jaanuari alguses, kui ma sündsin. Mu isa... ta oli meid emaga jätnud ja läinud otsima õnne. Peale seda pole keegi temast midagi kuulnud, küllap leidis ta kiiresti oma otsa. Küllap asus ta elama erakuna. Küllap peitis ta end võlumaailma eest ja sisestas endale, et see on nali. Küllap...

Kuid peale seda kasvataski mind üles mu hoolas ema ja ega mul millegi üle nuriseda polnudki, ta oli hea ema. Kuid ikkagi, ma igatsesin oma isa hoolt.

Siis saabus minu 11. sünnipäev.

Päev algas ilusasti, õues paists päike ja maa oli kattunud valge lumekihiga, mis polnud küll paks, kuid siiski. Ma ärkasin äratuskella peale, mille olin eelneval päeval valmis pannud. Mul oli traditsiooniks koos oma parima sõbraga restoranis söömas käia ning enne oma emalt kingitus saada. Ka sel päeval ronisin ma voodist üles, vaevumata ennast õieti riidesse panema ning kõndisin oma pidžaamas söögituppa, kus ema juba kohvi jõi ja lehte luges. Ta tõstis pea ning naeratas. "Palju õnne sünnipäevaks, kallike!"

Juba minuti pärast rebisin ma paberist lahti oma kingitust, milleks osutus raamat. Ma lugesin pealkirja mitu korda läbi, aru saamata, mida see pealkiri tähendab. ""Sigatüüka ajalugu"? Mis raamat see veel on?" küsisin ma.

"Morgana, sul on aeg saada teada tõde enda kohta - sa oled nõid. Mäletad neid kõiki imelikke asju, mis juhtusid? Näiteks see kord, kui sa said maja ukse lahti ilma võtmeta ja see kord, kui sa korjasid maast nartsissi ja see hakkas kohe õitsele," seletas ta.

"Ma olen nõid? Nagu need kongus ninaga ja tüügastega nõiad muinasjuttudest?" küsisin ma, aru saamata, kas ema teeb nalja. See kõik on väga imelik, miks ema siis alles nüüd rääkis? Ja nõidad ju eksisteerivad ainult muinasjuttudes, või mis?

"Teeme nüüd nii, et ma räägin kogu loo ära. Kui mina olin sinuvanune, läksin ma Sigatüükasse maagiat õppima, nii et võib öelda, et ma olen nõid. Kui ma olin kooli lõpetanud, kohtusin ma paari aasta pärast üht mugu. Oh, sa ju ei tea, kes mugud on. Mugud on maagiat valdavate inimeste väljend inimestele, kes võlukunsti ei valda. Igarahes, ma kohtasin seda mugu ja me armusime. Aeg möödus, kuid ma polnud rääkinud Richardile sellest, et ma olen nõid ning ma sain sõna suust alles siis, kui sina olid mul juba kõhus. Ta oli sellest liiga vapustatud ja läks minema, me ei tea ikka, kus ta on. Ma ei rääkinud sulle seepärast, et ootasin su kasvamist, ma kartsin, et sa ei mõista..." jutustas mu ema.

"Isegi su nimi on nõia järgi - Morgana oli kuningas Arthuri poolõde. Sa oled ju kuulnud seda lugu Arthurist ja tema Ümarlaua rüütlitest?" jätkas ta.

Kogu selle ja olin ma teda hoolikalt kuulanud ja mõtisklenud selle üle, mida ta räägib. Muidugi olen ma sellest kuulnud, kuid täislugu pole ma kuulnud. "Midagi ma olen kuulnud küll..." sain ma suust, kuid sedagi natukese vaevaga, ma olin lihtsalt vapustatud. Kuidas saan ma järsku nõid olla, kui ma olen koguaeg end tavainimeseks mõelnud, mul pole selline lollus pähegi tulnud.

"Loe "Sigatüüka ajalugu" läbi ja sa saad teada paljutki oma tulevase kooli kohta. Septembrist alates õpid sa Sigatüükas," lõpetas Cassandra. Nii ma siis lonkisingi tagasi oma tuppa ning panin end korralikult riidesse ning lugesin raamatu peaaegu korraga läbi, muidugi hoolitsesin ma vahepeal oma inimlike vajaduste eest. See kõik tundus ometi nii võõras, kuigi see on nüüd osa minust.

Aeg möödus, vahepeal tutvustas mu ema mulle võlumaalima. Näiteks käisime me Diagoni põiktänaval. Mind tõmbas hirmsasti Ollivanderi võlukepi poe juurde, ma tahtsin omale päris enda võlukeppi.

"Ootame Sigatüüka kirja ära, enne ei osta me midagi. Kuigi samas me võime ju sulle öökulli osta..." pakkus ema välja. Alguses ma polnud küll selle kirja ootamisega nõus ja punnisin vastu, kuid see möödus kiiresti ning lõpuks nõustusin ma ema pakkumisega ning me suundusime loomapoodi.

Seal oli nii palju erinevaid olendeid. Mu ema proovis neid mulle ka tutvustada, kuid ega talgi mälu kõige parem polnud ning ta ei mäletanud pehmelt öeldes poolte loomade nimetusi. Pärast pikka uurimist jõudsime me ka sihtpunkti - öökullide juurde. Seal olid erinevad öökullid, kuid ka nende nimed olid emal meelest läinud. Tal oli ainult meeles lumekaku nimetus, sest omal ajal oli tal just see, nimega Whity. Ka mina olin neist loomadest lummatud ning me ostsime mulle ühe.

Maksmisel sattusin ma segadusse, miks too naine mu emalt galeoone küsis, ning nii ma selle kohta poest väljudes küsisingi. Ma sain teada, et neid kasutatakse siin rahana. Võlurite raha.

Ma panin ka oma kakule nime. Whity, oma ema kaku järgi.

Nädal aega hiljem tuli mulle pähe midagi emalt küsida.

"Ema, millises Sigatüüka majadest sa olid?" küsisin ma. See ongi tõehetk, milline ema siis seesmiselt tegelikult on. Kas julge, tark, suhtleja või ambitsioonikas. "Ning mis su hinded olid ja mis su lemmikaine oli ja kas sa suhtled veel mõne nõiaga?" lisasin ma kiiresti.

"Üks küsimus korraga," naeris ema. "Ma olin gryffindoris ja mu lemmikõppeaine oli muundamine. See tuli mul klassist kõige paremini välja. Hinded - need olid mul päris korras. Ning jah, ma suhtlen küll. Mäletad Ceceliat? Ta oli mu klassikaaslane. Ning jah, ka tema oli Gryffindorist. Tal on sinust aasta noorem poeg, kas tead."

Ma noogutasin, olles ema vastusega rahul. "Ja siis lähen mina ka Gryffindori, eks?" kilkasin ma. Ma isegi ei teadnud, miks ma olin nii õnnelik. Ilmselt olin lihtsalt Gryffindorist vaimustatud.

"Tavaliselt on jah nii, et sugulased lähevad ühte majja, kuid see pole alati nii, seega ära ole kindel. Kuigi ma ei usuks, et sa Slytherini ka lähed..."

Augustis tuli mulle kiri. Nagu oli pidanud juhtuma, kutsuti mind Sigatüükasse õppima. Ning kirja tõi öökull.

Ma pikutasin oma voodis, raamat käes ning uniselt lugesin ma seda. Ma isegi ei mäleta, mis raamat see oli. Mingi mugukirjandus, selles olen ma kindel. Järsku kuulsin ma mingit kopsimist oma akna taga. Ma panin kohe raamatu käest ja vaatasin aknast välja. suur hetk on tulnud, ma sain kirja. Kiiresti avasin ma akna ja sisse lendas ilus pruunikas öökull. Ta sirutas oma jala välja, et ma sellelt kirja ära võtaksin, mida ma ka tegin. Peale seda lendas ta lihtsalt minema.

Koos kirjaga sain ma ka muidugi ostunimekirja. Kiiresti jooksin ma kööki, kus ema muffini tainast segas ning näitasin talle oma kirja.

Terve ülejäänud päev olin ma nii suures õhinas ja hirmsasti pettunud, kui ema ei tahtnud kohe täna asju ostma minna. Öösel nägin ma und Sigatüükast...

_________________________________________

See osa tuli siis teps igav, sest alles algus ja ma ei oska alguseid huvitavaks muuta.

Igatahes, mida üldiselt arvate? Keegi loeks seda jama?

See on peale Potteri kooliaega, tänapäeval. Jaa aitäh, eks ma laen siis kunagi uue osa ka

Ma parem ei räägi mitu korda ma sellel suvel olen seda sarja lugenud
Ma panin tähele, et tüdruku sünnipäev oli talvel, see valge lumekiht siis on ju ikka kaua aega enne kui ta tegelikult Sigatüükasse läheb.

Eks ma vaatan jutu kullipilguga üle ja korrastan selle ära