Selle jutu idee tuli mul eile õhtul paugust, kui ma pidin magama minema. Istusin tund aega üleval ja kirjutasin poole sellest jutust paberile, teise poole kirjutasin täna. Lõpuks, kui ma valmis sain, oli mu tunde kirjeldamiseks kõige parem sõna ahastus. Ma loodan, et te saate sellest loost sarnase tunde, kui mina seda kirjutades. Head lugemist!
####
Lõpp
Käis kõmakas. Ma ehmatasin silmad paugupealt lahti ja karjatasin, kuid oli juba hilja. Saatus oli oma otsuse teinud. Ma lendasin täie hooga läbi esiklaasi, saateks kõrvulukustav klirin. Mu peas valitses tühjus.
„Claire, anna mulle andeks, palun. Ma luban, et seda enam ei juhtu,“ sosistas Nathan mulle vaikselt kõrva. Ma teadsin, et seda enam ei juhtu. Nathan oli liiga hea, et sama viga korrata.
„Ma tean,“ sosistasin sama vaikselt vastu.
Nathan naeratas armsalt – samamoodi nagu siis, kui me kohtusime. Kassipoeg, oli mu esimene mõte. Poiss keeras õrnalt minu näo enda suu poole ja surus mu huultele kerge suudluse. Õhkõrna, kuid vaimustava.
Ma ahmisin õhku, tundest rabatud. Nathan naeris, ta naer kõlas helisevalt, ja surus oma huuled tugevalt minu omade vastu. See hetk oli lõputu.
Pimedus, ainult pimedus. Tundsin vihisevat õhku ja kedagi karjumas, aga ma ei suutnud end leida. Nagu oleksin ma unustusehõlma vajunud. Nagu oleksin ma kadunud.
Lendasin edasi mustavas pimeduses.
„Kallis...“ alustasin ma kõhklevalt. Ma olin teadmatuses. Mida ta arvab? Mida ta mõtleb?
Nathan tõmbas mind enda sülle ja surus pea mu juustesse. Ta oli lõbus nagu alati. Ta oli Nathan.
„Sa tahtsid midagi?“ küsis ta, naeratus näol. Ma ei suutnud hetkeks midagi öelda või mõelda. See saab raske olema. Peale hetkelist vaikust leidsin endas kindluse.
„Ma olen rase,“ sosistasin ma ja sulgesin silmad. See pidi olema kõik. Lõpu algus.
Nathani käsi, mis oli mänglevalt mu juukseid silitanud, peatus poolel teel. Ta jäi tardunuks kui vahakuju. Ma teadsin seda! karjusin endale, kuid sellest polnud kasu. Ma teadsin, mis varsti juhtub.
„Seda... ma küll ei oodanud,“ pomises poiss vaikselt.
Mu silmist veeres pisar.
Puud, palju puid, adusin ma. Mu kiirus näis aina kasvavat, kui ma nagu vihur läbi õhu tormasin. Ah et selline tunne oligi siis lennata. Vabastav. Ma tundsin, et kogu koorem on mu õlgadelt langenud.
Mu silmi jõudis ere valgus, mis mind pimestas ja relvituks tegi. Kas sellest, et ma oma keha kontrollida ei saanud, polnud juba piisavalt? Kui palju üks inimene oma elu viimastel hetkedel veel kannatama peab? Kaua see lollus kestab?
Ma istusin diivanil ja nuuksusin. Nathan loopis raevunult asju suurtesse pappastidesse. Ta oli juba meie toa ja oma kabineti asjadest lagedaks teinud. Masendav. Jäänud oli vaid elutuba, mida ta suure hoolega tühjendas. Peagi pidi see kõik läbi saama.
„Polnud seda ka veel vaja... niigi on mu elu sitt... kuidas ise hakkama saavad...“ Nathan pomises enda ette vihaselt lausekatkeid, millele ei paistnud lõppu tulevat. Nii vähe ma talle siis tähendasingi.
„Kas sa ei võiks lihtsalt...“ alustasin ma, kuid pidin küsimuse sinnapaika jätma, sest poiss vaatas mind mõrvarliku pilguga. See ei olnud minu Nathan. See ei saanud tema olla.
Poiss oli lõpetanud. Ta võttis viimase pappkasti kätte ja seisis mu ette. Mu silmist veeresid hiiglaslikud pisarad. Hüvastijätt.
„Elage hästi,“ sosistas Nathan ja keeras mulle selja. Ta marssis elutoast välja ning astus õue. Ma kuulsin, kuidas tema järel uks valju pauguga kinni mürtsatas. See oligi lõpp?
Öeldakse, et kui surm on silme ees, jookseb kogu elu sinust mööda. Miks siis minule lubati ainult poolikuid lausekatkeid? Kõige hirmutavamaid hetki? Miks mina ei saanud rahus nautida õnnelikke tunde?
Puud hakaksid suure kiirusega minu poole lendama ning maapind tuli üha lähemale. Varsti on kõik läbi, lohutasin ma end. Varsti on see kõik lõppenud.
Käis vali mütsatus ja ma tundsin, kuidas mu pea tahapoole raksatas.
Valu, palju valu.
Siis ei tundnud ma enam midagi.
„Emme!“ hüüdis Marcus ja jooksis minu poole. Ma haarasin ta sülle ning keerutasin teda paar ringi enda ümber. Naeratasin. Poiss oli üleni porine, kuid õnnelik.
„Marcus, ära jookse niiviisi eest ära. Ma mõtlesin, et sa oled kadunud,“ naeris kasvataja meie poole sörkides. Tal oli käes poisi jope ning ta ulatas selle mulle.
„Aitäh,“ naeratasin ma. See oli olnud Marcuse esimene lasteaiapäev. Tundus, et poisile meeldis siin.
„Ärge muretsege, Marcusele sobib lasteaed,“ kinnitas kasvataja. Ma olin talle tänulik. Oli vähemalt üks koht, kus mu poeg võis rahulikult ja segamatult olla, ilma et peaks muretsema.
„Marcus, me peame minema, tädi Rose ootab meid juba,“ ütlesin poisile naerdes. „Lehvita kasvatajale!“ sosistasin talle veel kõrva. Marcus tõstis sõnakuulelikult käe ja viipas tädile hüvastijätuks. Mina noogutasin ja me eemaldusime lasteaiast.
„Emme, miks minul issit ei ole? Taavil küll on, temale tuli issi järele. Mina tahan, et minule ka issi järele tuleks,“ küsis Marcus minult, silmad veidi kurvad.
Ma ohkasin. See aeg pidi kord tulema, aga ma ei olnud veel valmis. Nathan oli liiga järsult läinud. Mu hinge liiga sügava haava jätnud.
„Sinul on ka issi, Marcs,“ sosistasin ma ja sasisin poisi pead, „aga ta on kaugel. Ta läks meie juurest ära, talle oli see liiast. Ära muretse, ta on kusagil. Ja meil ongi sinuga kahekesi lõbusam.“
„Ma tahan issit!“ hüüdis Marcus.
„Tasa-tasa. Ma ei tea, kus issi elab. Ma ei tea ta telefoninumbrit ka.“ Mu silmist voolasid pisarad.
Marcus vaatas minu poole ja jäi seisma. Ta tiris mind allapoole, et ma kükitaksin. Siis põimis ta oma käed kõvasti mu kaela ümber ja sosistas: „Pole hullu, emme. Ma ei tahagi issit nii väga. Ma tahan, et sina õnnelik oleksid.“
Ma noogutasin õrnalt ja põimisin ka oma käed poja ümber. Tema oli mulle kõige kallim.
Ma kuulsin kiirabiauto sireeni. See tuli järjest lähemale ja peatus siis kummide vilinal. Uks tõmmati pauguga lahti ja ma kuulsin mitut häält. Keegi karjus.
„Kaks vigastatut! Kahekümnendates naine ja umbes viiene poiss. Naisele vaja kindlasti kaelatuge! Poisil pole pealtnäha suuri vigastusi!“ kuulsin kedagi teisi juhendamas.
Siis tõsteti mind kanderaamile. Ma ei tundnud enda käsi ja jalgu.
Ma vajusin uuesti teadvusetusse.
„Sul on laps? Tüdruk, mida sa tegid?“ kriiskas ema. Tegin mis ma tegin, nad on nüüd vanavanemad. Ohkasin. Ma teadsin, et ema nii teeb. Ta on alati hull olnud.
„Jah, ta nimi on Marcus ja ta on hästi vahva poiss. Sa ei tahagi vanaema olla?“
„Lydia, võta vaiksemaks. Meil on naabrid,“ pistis mu isa vahele. Tema võttis kõike alati rahulikult. „Claire, kus meie lapselaps siis praegu on?“
„Autos,“ ütlesin mina. „Ma arvasin, et oleks õige teid enne asjaga kurssi viia...“
„Mine too ta siia.“
Läksin auto poole ja viipasin pojale. Marcus jooksis kohe minu juurde ja küsis õhinaga: „Kas ma võin oma vanaema ja vanaisa näha?“
Ma noogutasin naerdes ja lasin poisil ees majja minna. Kuulsin, kuidas mu ema ja isa teda kallistasid. Nad olid siiski õnnelikud, et lapselapse said.
Järgmine asi, mida ma nägin, oli valgus. Ere valgus. See oli vist haigla. Valgus oli ebaloomulikku värvi, kuidagi roheline. Võeh, valgus ei tohi roheline olla.
Siis meenus mulle kõik.
„Marcus...“ sosistasin ma jõuetult. Tema oli ju tagaistmel istunud, kui mina kraavi põrutasin... Kas temaga oli kõik korras?
„Te kuulete mind?“ küsis üks arst murelikult. Ta kummardus minu kohale ja kontrollis mdagi minu juures. Noogutasin vaevumärgatavalt.
„Teie pojaga on kõik korras, paar sinikat ja muhk, muud pole häda. Aga teiega on lood küll kehvasti...“ pomises ta. Oligi kõik. Mulle oli liiga palju headust jagatud. Nüüd pidi see lõppema.
„Nathan... Nathan Harris... Otsige ta üles...“ pomisesin ma, enne kui pimedusse vajusin.
Jalutasin õue, kohvitass käes. Oli varajane hommik. Postiljon oli just käinud ja hommikuse portsu mulle postkasti pistnud. Marcus oli kooli läinud.
Suundusin aeglaselt postkasti poole. Üle pika aja oli mul vaba päev ja ma nautisin seda täiel rinnal.
Tänasest postist ei paistnud midagi erilist, ajaleht, paar arvet ja ajakirja, aga ajalehe vahelt pudenes välja kiri, adresseeritud minule. Keerasin kirja tagurpidi ja avasin selle. Saatja nime polnud. Ümbriku seest leidsin ma valge neljaks murtud paberilehe, kuhu oli lohakas käekirjas kirjutatud:
Ütle Marcusele, et see on ta isalt.
Kirja vahele oli pistetud paar sajaeurost.
Mu põsele langes pisar. Nüüd tuleb ta siis oma lapsele isa mängima...
„Emme!“
Karjatus äratas mu, tõmbas pinnale. See oli kile ja lõikav lapsehääl. See oli minu poja hääl.
„Emme! Lõpetage ära! Laske lahti! Ma tahan oma ema näha!“ Poiss vehkles, karjus ja peksis rusikatega, aga midagi ei aidanud. Teda ei lastud minu juurde. Ma oleksin tahtnud teda näha, kuid mul polnud jõudu seda arstidele öelda.
„Claire.“
Selle hääle oleksin ma iga kell ära tundnud. Nathan. Nad olid ta leidnud.
„Lubage, palun,“ pomises mees vaikselt. Arstid tõmbusid eemale ja Nathan sammus minuni. Ta puudutas õrnalt, vaid sõrmeotstega mu nägu ja minus lahvatas leek. Ma olin unustanud, kui väga ma Nathanit armastasin.
„Anna mulle andeks.“ Samad sõnad, mis alguses. Anna andeks. Vabandus oma tegudele, lootus saada andestatud. Ma tundsin, et sel korral pean ma talle andeks andma. Ka seekord. Viimane kord.
„Jah,“ sosistasin ma. Olin kuidagiviisi oma huuled leidnud. „Hoolitse Marcuse eest.“
„Ei, Claire, sa ei tohi!“ hüüdis Nathan. Aga ma olin otsuse langetanud.
„Marcus, ma armastan sind. Ja Nathanit. Tema on su isa,“ sosistasin ma pojale, kes oli voodi äärele lähemale nihkunud. Marcuse silmist voolasid pisarad. „Ära nuta,“ pomisesin ma veel.
Seejärel valitses mu ümber tühjus. Täielik pimedus. Kõik. See oli läbi. Ma olin kadunud.
Pealkiri: Lõpp 
21/8/2012, 12:16
Rõõm on rõõmustada teisi. 
Jap, nii see on.