Something In The Mist

Kui ma silmad avasin, suutsin eristada endast vaid paljaid varbaid ja käsi, mille vastu vihm meeletult peksis. Olin üleni lehtedega koos. Mu nahk oli veest märg.
Üritasin silmi fokusseerida, kuid pupillid laienesid ja tõmbasid järgemööda kokku. Kompisin enda ümbrust, et end püsti lükata, kuid mul puudus igasugune tasakaalutunnetus. Kuulsin sahinat läbi puuokste. Jäin liikumatult lamama ja painutasin pea maadligi. Miski mu mälus tundus sellele liigutusele tuttavust andvat.
Kuulsin, kuidas miski eemal õhku nuhutas ning seejärel niutsudes eemaldus. Oksad pragisesid ja olend kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Üritasin neljakäpakil edasi  roomata, kuid see ei tundunud õige. Ma ei kuulnud enam kaugusest kajavat auto häält, sellepärast ehmatasin, kui mootori mürin mu selja tagant lähenes ja seejärel kaugenes.
Rapsisin märjad lehed endalt maha. Alles nüüd mõistsin, et olen paljas. Ma ei tundnud lõhnu nii hästi, kui arvasin, kuid tundsin õhus vere ja märja koera lõhna kokkusegatud haisu. Ikka veel maas neljakäpakil olles oksendasin puu kõrvale. Muu kõht tõmbus kokku. Hapu maitse imbus suhu, kuid mu maitsemeeled olid tuhmunud. Kus ma olin? 
See oli kui õudusunenägu. Silme eest oli udune. Kõik piirjooned paistsid üheks sulavat. Ma ei eristanud puuoksi taevast. Miski langes kaugemal maapinnale, tekitades hirmuäratava ragina.
Ähmaselt põrnitsesin punast ja kleepuvat loiku, mille peale käe olin asetanud. Tõmbasin ihuliikme kiiresti eemale ja pühkisin kätt vastu puutüve puhtaks. Punane loik lebas lehtedel nagu seinalt tilkunud värv. See paistis hirmutavalt ehe.
Rullisin end maapinnal loigust eemale ja vastu puutüve toetades upitasin end püsti. Peale paari vaevalist sammu tundus, nagu ei mäletaks ma, millal ma viimati jalgel olnud olin. Jalad tundusid kehaga mitteühtivad. Võõrkehad. Kontrollimatud ja ebaühtlaselt liikuvad taiesed.
Puude latvade vahelt ei paistnud taevast peaaegu üldse välja. Need moodustasid tihedad ämblikuvõrgud, mille vahelt vihm endale teed rajas. Järgemööda üritasin end vähem masinlikult käima saada ja mõtteid korrastada. Need ekslesid ühelt küljelt teisele, leidmata lõppu ega keskpaika. 
 Mida ma siin tegin? 
Silmitsesin oma käsi nagu oleksid need olnud midagi, mida ma kaua näinud ei olnud. Midagi, mis sundisid mind sõrmi liigutama ning seejärel imestama. Ma ei saanud aru, kas kõik mu ümber oli must või valge. Öö või päev, sest silmad vibreerisid ikka veel varje hajutades ja tugevdades.
Ma ei näinud, kuhu liikuda. Peagi hakkasin külmadest tuuleiilidest värisema. Hambad plagisesid kontrollimatult ja jalad koperdasid iga viimase maapinna kumeruse taha.
Tundsin enda pulsi meeletut tagumist kõrvades. Selle kumin muutis tasakaalu hoidmise veelgi raskemaks. Ennegi, kui aru sain, katsusid mu käed uuesti lehti. Mu keha valutas väljas valitsevast külmusest.
Silmad hakkasid tasapisi ümberolevat üksteisest eristama. Tekkisid kujundid ja piirjooned. Ümbrus oli hämar. Äike välgatas taevas, mille peale pea langetasin ja lehtedele selili paiskusin. Mu reaktsioon tekitas mulle hämmingut kui taipasin, et see ei tee mulle viga. Kõue kõmin kumises mu kõrvus. 
 Okste vahelt hakkasin midagi nägema. Alguses nägin vaid suure maja piirjooni. Mu alateadvus käskis mul tagasi metsasügavusse joosta, kuid mu alles uuenenud meel sundis mind majale lähenema.
Kahekorruselise maja tagahoovis seisis ämber. Kuivus, mis mulle suhu tungis, sundis mind sellele lähemale liikuma.
Ronisin üle punase aia, mis maja ümbritses. See paistis liigagi lihtne olevat. Liikusin kruusateele pargitud masinate vahelt läbi ja jõudsin terrassini.
Kummardusin ämbrini ja pistsin pea aeglaselt loksuvasse vihmavette. Vesi oli külm, kuid vaigistas kuivust. Vali paugatus ehmatas mind ning ämber lendas külili. Roomasin sellest eemale. 
"Mida põrgut see veel tähendama peaks!?" karjus keegi lähedusest. 
Vari terrassil kuulus mehele. Püssitoru nähes hakkasin meeleheitlikult rapsima. 
"Mida sa paljalt mu õuel teed? Kasi minema!" 
Tõusin hirmunult, kuid mu jalad ei tahtnud kuuletuda ja ma prantsatasin tagasi maha. 
Üritasin ämbri järele haarata, kuid enne, kui sellest kinni sain virutati mulle millegiga vastu pead. Paiskasin mehe maha, et püssitoru endast eemale sihtida. 
"Isa, kes see oli?" 
Lasin mehe lahti, kui relva eemale olin visanud ja urisesin kogu peale, kes mind hirmunult jõllitas. See seisis terrassi ees. 
"Ema!" karjus see selja taha ja vaatas mind liikumatult.
Kuulsin õõvastust tekitavat heli enda selja tagant, kui miski mu koljut tabas. Silme eest väreles enne, kui kõik mustaks tõmbus. Rapsisin ja haarasin lehtedest kuni mu jõud rauges ja ma kõhuli maas liikumatuks jäin. 

Issand kui imelik, aga ma ei mäletagi "Värina" raamatuid eriti...

Igatahes mulle niisamuti meelsi. Hästi kirjeldatud ning lugemine läks väga ladusalt. :)
Usun, et sellest tuleb midagi head, kui just mitte väga head.

Uut! :)

*Nastik.- Kindlast ei taha ma sellele raamatule sarnaneda, aga paratamatult võis nii juhtuda. Sisu mõte on mul teine. Eks ma proovin...
Cilen- Tänud. :)

2. peatükk
Ärgates ei tundnud ma lehtede karedat pinda ega vihma värsket lõhna. Silmi lahti painutades oli esimeseks heliks, mida kuulsin kella tugev tiksumine ja esimene pilt, mida nägin oli ümberringi valitsev hämarus. Mida rohkem ma kuulatasin, seda rohkem tiksumine mind häirima hakkas.
Mu selg oli valuline. Ajasin end pinnal istukile. Mu käe alla jäi pehme ja siidine riie. Pimedusega harjudes taipasin, et olin toas. Tõusin ettevaatlikult koperdades voodilt ja liikusin väljapääsu otsides toas ringi. Liigutasin kardinaid akende eest eemale, lastes nii rohkem valgust tuppa. Taeva hämarhall toon kandis tuppa liikuva laigu.
Tõmbusin laigu juurest eemale. Mu jäsemed tundusid liiga pikad, et neid kontrollida. Kummardusin akna kohale ja otsisin avamisvõimalust. Mulle jäi silma piklik valge link. Enne, kui seda keerata jõudsin, kuulsin vaikset sahinat vaibal. Pöörasin end välgukiirusel ümber ja tõmbusin kaitsvasse positsiooni.
Ukseavas seisis tüdruk. Tema blondid juuksed olid suurteks spiraalideks keeratud ja tema näol valitses üleolev, kuid ärev ilme. Valgus sädeles tema huultelt roosa kumaga tagasi. Mu ninna jõudis magus lavendli lõhn. Põlvedeni kihiline kleit oli see, mis kihte üksteise vastu hõõrudes häält tegi. Mets oli temast nii erinev. Ta ei sobinud isegi toaga kokku. Teda oli lihtne isegi pimedas ümbrusest eristada.
Seisin liikumatult paigal, oodates tema reaktsiooni.
"Kui sa seda linki paremale lükkaksid, saaksid akna lahti."
Saatsin teda pilguga, kui ta ettevaatlikult enda selja taha vaatas, ukse sulges ja aeglaselt akna juurde sammus. Ta paistis hetke kõhklevat ja toetus seejärel vastu aknalauda.
"Mul ei ole vist mõtet küsida, kust sa meie õuele sattusid, sest sa arvatavasti ei vastaks."
Jälgisin ikka veel tema iga liigutust nagu kujutaks ta endast suurt ohtu. Mu lihased tõmbusid valulikult pingule, kui ta end liigutas ning ettevaatlikult akna avas.
"Sa hirmutasid meid päris kõvasti. Ma olen kindel, et isa oleks su maha lasknud." Tüdruk jäi mõtlikult vait, vaatas mind ning tuli kahtlevalt akna eest ära.
"Ema arvas, et sul oleks riietega mugavam olla. Tal oli õigus, mu venna riided istuvad sulle küllaltki hästi. Ära muretse, mind ei olnud seal, kui sulle riided selga pandi. Ma ei tohiks seda arvatavasti teha. Sind välja lasta," lausus ta nina kirtsutades.
Tüdruku hallid silmad puurisid mind. Sujuvalt viisin pilgu aknast välja. Kardinad lendlesid jahedas tuules ja värske õhk puhus mulle näkku, kutsudes mind aina enda poole. Eristasin nüüd juba puude latvu taevast ja metsapiiri. Mets oli majale nii lähedal. Aknast välja ronides oleksin jõudnud sinna ilma, et keegi mind märganudki oleks.
Paar kiiret jooksusammu lagedal platsil ja juba oleksin metsa kadunud. Kuhu minna? Siia jäädes oleksin arvatavasti ohus. Ma ei teadnud, mida need inimesed mulle teha tahtsid. Ma teadsin, et mida kiiremini ma tagasi turvalisse kohta saan, seda parem.
Tüdrukut silmitsedes liikusin aknale lähemale, upitasin end kergelt aknalauale ja hüppasin kiiresti summutatud mütsu saatel õue murule. Ilma selja taha vaatamata hakkasin jooksma. Mu jalad said kiiresti tempo kätte ja peagi ei suutnud eristada ühte puud teisest. Tundsin jalge all märga ja konarlikku pinda.
Kuu sähvis latvade vahel ja mets muutus aina tihedamaks. Tundsin tungivat sügelust kuskil meelte servas. See muutus pisikesest tahtest tugevaks sooviks ning peagi tundsin, kuidas see kogu mu mõttesüsteemi halvas ja selle kontrollimatuks muutis. Pitsitava valu tõttu hakkasin kiire jooksutempo keskel koperdama ja peagi lendasin samblal rulludes pikali.
Ma ei suutnud eristada ühte mõtet teisest. Ainuke, mida tundsin, oli hapu maitse suus ja vänge lõhn ninas. Tõmbusin maapinnal krampi. Summutatud karjest sai vaikne niutsatus. See paitis mind ehmatavat. Ehmunult põrnitsesin riidetükke maas enne, kui edasi liikusin. Ma tundusin endale teistugusem. Väiksem ja kiirem.
Valu ei olnud täiesti kadunud, kuid hakkas leevenduma. Ma kuulsin hirve kiire liigutamise sahinat ja kauguses kajava mootori mürinat. Ma tundsin märja karvastiku lõhna ja nägin iga detaili. Puuoksi, lehti, pisikesi loomi kauguses. Ma peaaegu ei kuulnud iseenda liikumist. Vältisin häält tegevaid põõsaid ja lehti. Kiirust kogudes tundsin, kuidas õhk voolujooneliselt üle mu selja liigub. Tõukasin end maast lahti ja jooksin kiirust kogudes puude vahel edasi. Maastik paistis mööda libisevat.
Järsult lõhn muutus, sundides mind aeglustama ja ettevaatlikult kõrvad kikki ajama. Nuhutasin õhku ja järgnesin aistingule. Metsaserval peatusin, varjudes tihnikusse. Toit oli nii lähedal. Ainult paar sammu. Loomal oli nii silmapaistev karv, et seda oli võimatu mitte märgata.
Aeglaselt lähenesin saagile. Tee viis metsast välja. Ründamiseks valmistudes jälgisin saaki. Liikusin ohvri tagumisele küljele. Väikeste sammudega lähenesin saagile kuni jõudsin piisavalt lähedale. Sööstsin ohvri suunas ja paiskasin rabeleva looma maha.
Haarasin tugevalt hammastega looma kõrist ja surusin kihvad läbi ohvri naha. Vaevukuuldav rabelemine lõppes peagi. Loom oli liiga üllatunud, et reageerida. Vedasin saagi lõtva keha enda järel metsa poole kuni tugevad hääled mind ehmatama panid.
Kuulsin kõrvulukustavat paugatust. Kõrvu peadligi ja saba jalgevahele surudes põgenesin metsa suunas, jättes surnud saaklooma selja taha. Andsin pea sujuvate liigutustega tagumistele jäsemetele rohkem hoogu juurde. Peagi kuulsin järgmist paugatust. Tugev niutsatus pääses mu kõrist välja. Longates liikusin hirmust ja valust šokeerituna kolmel jäsemel edasi kuni end tihnikuni vedasin ja sinna külili lamama jäin.

*Nastik. - Aitäh :). Ma siiski üritan eristuda, kuigi sellega võib aega minna. Mul ei olnud plaanis selle raamatuga sarnaneda.

Terava lõhna ja kõrvades trummi mängiva vaikuse peale avasin taas silmad. Pilt oli liigagi selge. Suur tihnik, mis mu kõrval laiutas varjas mind kõige eest, mis teisel pool seda toimuda võis. Mu käsi värises, kuigi mitte külmast. Käes oli alles sügis.
Olin samblal kokkukägardunud. Nahk oli kastest või vihmast märg. Tundus, et käes on juba öö, sest öökulli kauge huikamine ja rohutirtsude vaikne koor jõudsid mu kõrva nii pea, kui keskenduda suutsin. Alles nüüd taipasin, kui külm mul oli. Külmavärinad tabasid kordamööda kogu mu keha, alustades jalgadest ja liikudes üle kogu mu alasti keha.
Ma ei teadnud täpselt, mis minuga toimunud oli. Ma mäletasin vaid osa sellest, kuidas ma metsa poole jooksin. Ülejäänu oli segane. Käsivars valutas tugevalt, kuid nälg ja janu, mis mind vaevasid, suutsid mõtted mu veritsevalt käelt eemale viia.
Ühe käega end püsti aidates koperdasin tihniku vahelt välja ja suundusin suunatajuta sinna poole, kuhu tee viis. Ma lootsin, et varem või hiljem pidin järve või jõe leidma.
Mida rohkem edasi uitasin, seda rohkem sain ma aru, et suundun kuhugi meelde jäänud teed kaudu. Mida rohkem edasi, seda nõrgemaks jalad muutusid. Nälg ei paistnud veritseva haava kõrval enam nii olulisena.
Aegamisi hakkas miski metsatukas ilmet võtma. See oli pisike palkehitis kahe väikese akna ja lagunenud uksega. Järele mõtlemata suundusin ringi vaadates selle juurde. Ukseni jõudes nägin eemal lagedal platsil suurt maja, mis sundis mind ümber pöörama ja tagasi metsa kihutama, kuid nälg ja vajadus soojuse järele võtsid võimust ning juhtisid mind pisikesse palkmajja. See oli kolmelt küljelt puudega ümbritsetud puukuuri meenutav hoone. Ühelt poolt oli see paljastatud ja küljega suure maja poole. Sisse astudes ei tundnud ma suuremat temperatuurimuutust. Lükkasin ukse vaikse kriiksumise saatel kinni. Edasi astudes lõin pea vastu laetala ära. Ma olin selle maja jaoks liiga pikk või oli maja liiga väike. Kummardusin veidi ja astusin pimedas ja puuvaigu järele lõhnavas puukuuris edasi. See oli väike, kuid sisaldas rohkesti esemeid: mitmed riiulid tööriistadega, pisike ahi puuvirna kõrval, kaks laeni ulatuvat puuvirna lühema seina vastas ja koli põrandal ning lõpuks vooditaoline mööbliese ukse kõrval.
Märkasin seina peal rippuvat kotti, mille peal lebas triiksärki meenutav must riideese. Tõmbasin selle mõtlemata õlgadele ja nööpisin kinni, lubades endale, et toon selle kunagi tagasi. Kotti lahti tõmmates leidsin sealt ka tumedad teksapüksid. Tundus, et rohkem mul vedada ei saanud. Keerasin mõlemate käte käised üles. Haavast jooksis veretilk mööda rannet alla, jõudis sõrmeotsani ja tilkus põrandale. Seda vaadates tundus asi hullem. Näha oli tumedat verist haava, mille ümber ilutses mullabarjäär. Tirisin triiksärgilt varrukad ära ning pühkisin ühega haava juurest mulda. Särki ma siiski tagastada ei saanud. Vähemalt mitte ühes tükis. Mu tegutsemist katkestasid pominad kaugemal. Vihased hääled vaidlesid omavahel. Tardusin paigale ja kuulatasin. Üks hääl tundus tuttav.
„Caroline Rover!“ kuulsin noore naise kärkivat häält.
Seejärel kuulsin ukse paugatust.
Aeglaselt ilma häält tegemata liikusin aknani ja piilusin sellest välja. Blond tüdruk marssis kindlate sammudega veranda trepi juurest palkmajakese suunas, kuid peale kärkivat häält ta peatus ja pööras end koha peal ringi, lokid kõrval hüplemas.
„Kavatsed mulle pidada järgmise loengu, kuidas käituda nii nagu teie seda ei teinud? Ei, aitäh, ma usun, et tean sellest mõndagi! Nagu ma tean ka sellest, miks oli teil soov siia kolkasse kolida. Selleks, et kallis isa saaks oma äri mugavamalt laiendada ja ülejäänud inimesed laiaks tampida.“
Tüdruku hääl oli küll pilkav ja sarkastiline, kuid ei küündinud karjumise lähedale.
Nägin, kuidas naine ilma sõnagi lausumata majja kadus ja ukse enda järel kinni lõi. Kuulsin vaidlevaid hääli, mis majast siiamaani kostsid. Tüdruk pööras end aeglaselt uuesti palkmaja suunas ning sammus paljaid käsivarsi hõõrudes lähemale. Taganesin akna juurest vastu puitseina, otsides peidupaika. Liiga hilja oli aknast väljuda, kuid mu mõte jäi poolikuks, kui uks kriiksatades lahti läks. Hinge kinni hoides seisin kramplikult seina najal, mõeldes kõigest muust, kui põrguvalu tegevast kuulihaavast käes. Kuulihaav. Täpselt see see oligi. Mind oli lastud. Miks? Ma ei suutnud pildijuppe kokku panna. Kõik muutus segaseks, kui sellele mõelda.
Blond tüdruk sulges ukse enda järel. Tema pilk libises minule. Ma seisin täpselt ukse kõrval. Ta surus käega kiljatuse alla. Nägin, kuidas ta võpatas, kuid üritas seda varjata. Tasakaalu hoides astus ta sammu taha. Me silmitsesime teineteist. Ta ei öelnud midagi, mis muutis mind häirituks. Tema pilk eksles mu käele. Ma teadsin, et see oli verine. Tema silmist oli näha kohkumust. Paistis nagu ei teaks ta, mida esimeseks küsida, kas seda, miks ma seal olin, seda, miks ma verine olin või seda, kuidas ma tema hoovile üldse sattusin.
„Sa oled verine,“ lausus ta lihtsalt ja võttis voodi pealt pluusiriba ning astus sellega koos üle kola, mis maas vedeles. Hetke pärast oli riidetükk tema käes märg ning ta viipas, et ma istuksin.
Üritasin suud lahti teha. Üritasin rääkida, kuid ma ei teadnud, kas mul oli põhjust. Lootsin, et siinviibimine oli vaid ajutine. Ma lootsin, et saan koju. Kus iganes see ka oli.
Istusin vaikides voodile, ikka veel teadmata, kas saaksin teda usaldada.
„Kas keegi lasi sind?“ küsis ta üllatunult, kui mu haava uuris ning seda aeglaselt puhastas.
Kortsutasin vaid kulmu, kui haav kipitama hakkas.
„Paistab, et see ainult riivas. Mida sa metsas tegid?“
Tõmbasin käe tagasi, kui ta lapi ümber veega puhastatud käe sidus.
Avasin suu, teades, et sealt tulev vaid kähin. „Ma ei ole kindel.“
Mu hääl oli võõras. Kähe, kuid mitte kriipiv, mahe isegi. Tüdruk tõusis, sammus riiuli suunas, tõmbas sealt välja plekist kruusi, valas sinna midagi, mis lähemal selgitamisel paistis olevat vesi ja ulatas selle mulle.
„Miks sa mind aitad?“ küsisin, kui olin oma häälega harjuda suutnud.
Blond tüdruk kehitas õlgu ja istus tagasi voodile, kuid seekord teisele poole. Tema hoiak oli üleolev.
„Ma ei ole kindel, võib-olla selleks, et vanemaid vihastada.“
Ta ütles seda nagu ei suudaks miski teda üllatada. Tõmbusin pingule. Ta märkas seda.
„Ära muretse. Ma ei räägi neile. Sul paistab olevat rohkem probleeme kui mul. Sellepärast ma ei küsinudki, kes sa oled. Mul ei ole vaja teada.“
Ulatasin tassi talle tagasi. Ma soovisin, et suudaksin mäletada, kuidas ma siia saanud olen, kes ma olen ja kust ma tulin, kuid ainuke, mida mäletada suutsin, oli mets ja terav muskuseline lõhn ninasõõrmetes.
„On sul kõht tühi? Ma usun, et saaksin midagi köögist tuua.“ Seda öelnud ei kuulanud ta mu vastust, vaid tõusis kleidi sahisedes püsti ja väljus hääletult. Mõtlesin, kuhu jalga laskmine mind viiks. Arvatavasti mitte kuhugi. Võib-olla tooks mind isegi ringiga tagasi siia. Äkki on siin midagi, mis on seotud minuga, sellepärast ma tagasi tulengi. Veider, et mäletasin nii vähe, nagu oleksin alles sündinud. Kuidas ma metsa sattusin? Ma mäletasin, mis vahepeal juhtunud oli, halvasti, aga mäletasin. Ma teadsin, et ma olin jooksnud. Seda mitte inimesena.
Ajasin segased mõtted peast minema, kui uks lahti läks ja tüdruk korviga tagasi tuli. Ta pani selle mu kõrvale voodile, kuid ma ei olnud sellest enam huvitatud.
„Kui sa tahad võid siin magada kuni tead, kuhu edasi minna.“
Talle otsa vaadates sain aru, et ta arvas, et olin ilmselt kas narkootikumide mõju all või kodust ära jooksnud. Järele mõeldes ei olnud viimane võimalus välistatud, kuid ma ei teadnud. See muutis vastamise raskeks.
„Aitäh,“ laususin püsti tõustes. Silmitsesin aknast tuules sahisevaid oksi, lootes, et ta lahkub.
„Caroline,“ kuulsin selja tagant ja pöörasin aeglaselt ümber.
„See on mu nimi, kuigi ma kahtlen, et sul seda vaja läheb.“
Silmitsesin tüdrukut, kes nüüd püsti tõusis ja ukseni kõndis.
„Ma tõin teki. Padi on diivanil. Vanemad ei käi siin, neil oli plaanis see maha lammutada nii, et sind ei peaks miski segama.“
Caroline silmitses mind märkamatult pealaest jalatallani ning kadus seejärel öisesse jahedusse.

Lugesin siis need osad läbi ning ütlen, et meeldib küll.
Algul oli tunne, et läheb "Värina" raamatu järgi, kuid hetkel tundub, et sul on midagi muud plaanis.
Jätka samas vaimus