Ta ei armastanud mind kunagi, kuigi väitis kogu selle aja, et ta ei suudaks ilma minuta elada. Kuid ühel päeval ta avastas et ma pole tema jaoks piisavalt hea, ma pole temajaoks koguaeg, mil ta tahab, olemas ja et nii mõnigi teine tüdruk suudaks talle pakkuda enamat. Ta jättis mind lihtsalt, lahkus sõnagi ütlemata, vaikis. Mina aga pidin elama oma elu edasi, teadmatuses. Ma ei olnud midagi enam väärt, minuga ei tulnud arvestada, minu tunded olid väärtusetud. Minust oli saanud minevik.
Ja mina olen talle siiani minevik, ja ka temast peaks saama mulle minevik, kuid ma ei suuda. Ma vaatan pilte temast ja samas tean et see ei olnud hea mõte. Vaatan kuidas ta on ka ilma minuta õnnelik, selle teisega. Sellega keda ta armastavat hullupööra, tema kullakalliga. Ja siis ma hakkan taaskord nutma see teeb kohutavalt haiget ja ma luban igakord et nüüd on kõik, ma unustan ta igaveseks. Ma ei mõtle enam eales ta peale. Ta on ja peab jääma minevikuks, inimeseks kellega mul OLI hea, aga kes jääb sinna kus ta hetkel on. Ma tean et ma pean hakama mõtlema temast kui õnnelikust ajast, mis ei kordu enam eal, samas igahetk lootes, et me saame ükskord jälle õnnelikuks.
Ja siis tulevad kõik teised kutid, kellega ma võiks saada sama õnnelikuks kui temaga, aga ma ei suuda. Ma võrdlen kõiki teisi ikka ja jälle kuskilt otsast temaga. Mõnel on samasugused lokkis juuksed nagu temal, teisel temaga sarnane hääletoon. Aga selliseid silmi nagu on temal pole ma kunagi veel näinud. Nende värvus on väga ebamäärane, ta silmad on pruunid, ja rohelised, ja kollased, ja see on ainus asi mis ma temast täiesti selgelt mäletan. See on see miks ma ei suuda temast lahti lasta, isegi kui ma leiaks kellegi kes on ühel või teisel moel temaga sarnane, pole ma näinud kedagi kellel oleks sellist värvi silmad. Need silmad on see miks ma teda unustada ei suuda, isegi kui ma väga tahaks.Ma pingutan koguaeg, ma üritan isegi oma mõtlemist kontrollida, kuigi see on üsna võimatu. Ma teeks ükskõik mida et teda unustada, ma isegi käitun nii nagu ma enne, või koos temaga poleks iial käitunud. Mind ei huvita see kas ma jään ellu, ma võtan riske mida ei tohiks, ma teen kõike et teda unustada, aga samas selleks et ta mind märkaks. Ma tahan et ta hakkaks minuga rääkima, ma tahan et ta mind igatseks, kuigi ma tean et ta ei igatse mind kunagi. Küsitav on isegi see kas ta tol ajal igatses mind, kas ta üldse hoolis minust natukenegi? See kõik on väga segane, ja ma sisestan endale pidevalt et tegelikkuses ta ei hoolnud minust üldse, ta ei armastanud mind, ta ei igatsenud mind kunagi, et ta lihtsalt mängis. Ja ma tean ei poolte sellest ma ei usu isegi.
Aga ma tahan uskuda. Niisamuti nagu ma tahan uskuda, et see tüdruk, kellega ta praegu koos on, et ta ei hooli temast ka. Ma tahan uskuda et ta ongi lihtsalt mängur. Ta mängib kõigiga, kasutab neid ära ja siis pauhh, ühel hetkel tüdineb ja viskab jälle kõrvale. Mulle meeldib see versioon, ja ma tahaks ise ka olla üks nendest keda ta jälle iga veidikese aja tagant ära viskab. Ma tahan lihtsalt olla koos temaga, tunda tema hellitusi. Isegi teades et see saab üsna pea valusa lõpu tahaks ma seda, teda. Ma igatsen teda lihtsalt nii kohutavalt, et oleks tema nimel pea kõigeks valmis.
Ja samas olen ma kindel et kui ta reaalselt pakukski mulle seda võimalust siis ma tõukaks ta lihtsalt ära. Naeraks ta üle ja teeks kõik mis minu võimuses et ta haiget saaks. Et tal oleks nõme tunne, et ta saaks tunda mis on valu, mis tunne on kui sind ära põlatakse.
Jah, tegelikkuses teeks ma kõik et ta saaks samamoodi haiget nagu mina, nagu kõik need tüdrukud kellega ta mängis. Ma tahan ainult et ka tema saaks tunda sama valu mis meie. Ma tahan et ta saaks haiget. Tohutult.
Well, jah, ma panin oma tunded ja selle kõik jama kirja kunagi, mõtlesin et sheerin teiega kah..
Pealkiri: bullshit 
24/8/2012, 20:46
