Võistlus

Okei, see jutt ei tulnud välja selline, nagu ma plaanisin, aga... Alright, lugege siis nii nagu see välja kukkus.
______________


„Tee kähku, võistlus hakkab kohe!!!“ karjuti teisel pool telefoni.

„Rahu, ma hakkan kohe sõitma,“ vaatasin kiirelt kella, „ma jõuan kohale 10 minutiga.“

„Oh, niikaua suudan ma neid kinni hoida. Kiirusta.“ Kõne lõppes, ja ma tõusin voodist. Tõmbasin ruudumustriga teksased ja musta nahktagi selga, ning olin valmis minema, kuid ma kuulsin äkki seljatagant kellegi samme.

„Kuhu sa lähed Harry?“ lausus hele naishääl.

„Võistlus,“ ohkasin ma, oodates juba mulle tuttavat reaktsiooni.

Nagu ma arvasin hakkas naine karjuma: „Harry, sa oled alles laps. Sellised asjad ei ole sinu jaoks. See on ohtlik.“

„Ma ei ole enam laps,“ laususin ma raskelt, mõeldes, et ma teen sellega jälle emale haiget, „ma olen üheksateist. Mäletad?“

„Harry, palun ära tee mulle nii. Ma... Ma hoolin sinust,“ sõnas naine tasakesi, pisarad voolamas.

"Kui sa minust hoolid, siis lase mul minna. Ema... Ma pean minema. Mul on võistlus, kokkulepe ja antud lubadus.“ Haarasin kapilt võtmed ja avasin ukse.

"Ma lähen," laususin tasa ja kõndisin paari sammuga autoni.
***

Juhtisin auto läbi rahvasumma, hõigates läbi akna inimestele, et nad eest ära tuleksid. Juba kaugelt nägin Laurit enda poole jooksmas.

„Kaduge eest!“ karjus ta vihaselt. „Ta on üks võistlejatest.“ Selle peale hakkasid inimesed kiiremini laiali valguma, nii et ma sain ühtegi inimest alla ajamata auto finišijoonele parkida. Kerisin autoakna kiirelt alla, ning Lauri pistis pea aknast sisse.

„Anna võistlustasu,“ lausus ta kähku. Haarasin taskust rahakoti ja ladusin vajaliku summa talle peo peale. Seejärel astus ta autost eemale ja lehvitas käega võltsblondide juustega naisele, kes haaras vöö vahelt must-valgete ruutudega lipu. Naine kõndis oma kõrgetel kontsadel nelja auto vahel olevasse tühimikku. Ta tegi teatraalse kummarduse, saates õhusuudlusi minust paremale jäävale autole. Kohe teada, kes kelle poolt on.
Järsku lehvis lipp, ja ma surusin pedaali põhja. Rõõm pulbitses minus, et sain jälle sõita. Tee, minu teine kodu. Kihutasin mööda esimesest autost, seejärel teisest.

„Kiiremini-kiiremini,“ sundisin ma oma autot taga. „Ma pean võitma... ema pärast,“ laususin pärast hetkelist kõhklust. Kolmas auto oli mu ees... Krigistasin pingest hambaid, seejärel juba kõrval... Ja järsku olingi ka temast möödas. Naeratasin võidukalt. Ainult üks auto veel jäänud. Ka seekord saab endale kenakese summa.
***

Mäletasin seda rada hästi, kuna ka eelmine kord oli samas kohas. Teadsin, et rada hakkab varsti lõppema, ainult neli kurvi veel jäänud. Hakkasin juba paanitsema, sest ma polnud veel ühest autost möödas. Aga siis tegi ta saatusliku vea, ta kahandas kiirust, et sellest kurvist kergemalt mööduda.

Ja...
...Ma olingi tema kõrval.

„Hahaa,“ naeratasin võidukalt, „see oli emale tõestuseks. Ma olen esi...“ Sõna läks edasi karjumiseks, kui ma märkasin enda selja tagant liginemas autot.

„Miks kurat ta ei pidurdaaaaaaa?“ olid mu viimased sõnad autos, sest järgmisel hetkel lendasin ma suure hooga esiaknast välja.

„Mul on kahju ema.“

Natukene kohmakas oli, kuid ise-enesest oli mõte sees.

Alright.
Paar hea sõna ka - kuna mulle meeldib streetrace, siis lugesin. Mõte on hea.
AGA.
Komavigu on mitmes kohas. Üles lugema ei hakka, kui huvitab, saada PM ja trükin sinna.
Kui inimene karjub, siis on heaks tavaks tema otsekõnelausete lõppu hüüumärgid panna. Sinu jutus on kirjas, et ema karjub, aga otsekõne sellele ei vihja.
Inimene ei saa midagi ohata. Inimene ütleb midagi ohates, mitte ei naerata või ei ohka sõnu. Märge edasiseks kirjutamiseks.
Harry, siis Hannes, siis jälle Harry. Mis toimub?
Auto on sealsamas eluruumides? Haaras kapilt võtmed ja istus juba autosse. Lisa üks-kaks lause(katke)t, kuidas ta eluruumidest lahkub ja auto juurde läheb.
Autot läbi rahvasumma suruma... Minul tulid selle surumisega hoopis perverssemad mõtted. "Juhtisin" oleks hoopis parem sõna.
Võistlejatest. Mitte võitlejatest. It's not a showdown of gladiators, now is it?
Samuti võistlustasu.
Kontsad on kõrged, mitte pikad.
Jalgu hargitama... The Spreadeagle. Just no.
"Minu paremal küljel olevale" asemel oleks suupärasem "minust paremal olevale".
"Ma pean võitma... Ema pärast" otsekõnes oleks hea, kui "ema" algaks väikese tähega. Peale kolme punkti kirjutatud suur täht alustab juba uut mõtet, uut lauset, aga "ema pärast" on minu arvates võidujutu jätk.
"Selja tagant" kirjutatakse lahku.

Oli küll kohmakas, jah.

Nimede segadus oli see, et alguses oli nimeks Hannes, aga seejärel muutsin ümber Harryks. Sealt võis see jääda.

Võitlejad oli näpukas. :) Ning ülejäänud minu vead.

Kas just lollus ja rumalus... Mina isiklikult lähtun inimeste grammatikavigasid parandades mitte sellest, et nad on lollid, vaid sellest, et no on vead sees, aga kui need parandan, eriti veel punase pastakaga, õpivad nad oma vigadest. Seda kokkuvõtlikku postitust kirjutades oli mul peas vaid kõige puhtam grammatikanats, mitte turtsuv bimbo, kes leiab, kui totu see Alice ikka on, et ta nii iseenesestmõistetavaid asju ei tea.

Turtsuv bimbo. See oli hea.

I know right.

On-topicut ka - oled uue stseeni eraldanud tärnidega. Pigem kasuta seal kahte tühja rida, mitte mingisuguseid sümboleid.

Ahh, ma ütlen juba sajandat korda, et enne ja peale pöördumist käib koma -.-

Ma ühinen ka siis teiega. :)

Selle jutu mõte oli hea, teostus... jättis natuke soovida. Kõik käis kuidagi väga kiiresti. Aga pole hullu. :) Iseenesest mulle meeldis see ralli-värk ja muu ka. :)

Hippi viimasele postitusele ma noogutan agaralt kaasa ja lisan lause, mille meie eesti keele õpetaja palus meil pähe õppida: "Üte eraldatakse muust lausest komadega." Minul kulus sellega harjumiseks mitu kuud, aga nüüd kasutan ma seda põhimõtet isegi MSN'is. :)

*naerab* Damn, Dragomira, isegi MSNis? Ma kirjutan üle poole aasta lauseid suure algustähega.
eesti keele õpetaja*
Also, puhas kuld. Siin sulle grammatikareegel, mida mina ei mäleta, aga iseenesest tean.

Mulle väga meeldis, vigadest ma ei räägi parem, aga Drago kommi lugedes silmasin seal ühte viga, keeled kirjutatakse väikeste tähtedega, seega eesti keel, mitte Eesti keel. Selliseid asju trampis minu eesti keele õpetaja viiendas meile peaaegu, et hulluseni pähe.

Ma nüüd kordan Alice jaoks, et mulle väga meeldis, tõi lausa pisara silma.

Tänud, et parandasite. :) Mina olen vist eluaeg heas usus eesti keele suure tähega kirjutanud... Või siis on mu peakolu suvega pooled keelereeglid unustanud, mis on samuti võimalik. :)

Ma pakun seda viimast varianti, aga eks kordamine ole tarkuse ema

Atsa, vaatan harjumusest, kas midagi on kommenteeritud, ja mida ma näen? Natuke kriitikat, natuke arvamust ja natuke... Off-topingut.
Tore kui meeldib mu jutt.

Ja ma teen nüüd ka ise OT, ma nimelt olen aastaga kogutud vene keele ära unustanud. :) Mitte midagi ei mäleta.

Minul on nii kümme sõna vist peas, sabakaja (koer) ja mõned põhisõnad on ikka meeles Izvinite (peaks olema vist nii kirjutatud, vabandage)

Väga meeldis

Ja vigadest ma ei räägi midagi, sest mina neid ei märganud XD, kolme kuuga kõik õigekirja reeglid said peast pühitud

Mis te seal vene keelest räägite? Minul pole isegi meeles kuidas öeldakse: "tere" saksa keeles

Me Natuga õpime küll, aga Natu läks saksa keelt õppima

PS! Isegi mina tean, et tere päevast on Guten Dag või midagi sellist

Guten Tag.
Ja ma tean, et "rõba" on vist kala? Ja "medved" on karu.

Meil sai valida vene või saksa. Ma valisin kohe vene. Maeitea, mulle istub see paremini kui saksa keel. :)

Ning jututoaga on kõik.

MEELDIS!
Muidugi oleks tahtnud nagu midagi veel, kuid ma ei tea täpselt mida.
Kuid iseenesest on mu reaktsioon positiivne
MEELDIS!

Aitäh, ja tore kui meeldis. See teeb mind ainult rõõmsamaks.