Elu

Tegelikult ma ei tea, kas see on just õige pealkiri, samuti ei tea ma ka seda, kas tea üldse aru saate, mis toimus. Ilmselt on see lihtsalt tühipaljas lugu, millel pole just mingit pointi, aga ma tahtsin nii väga kirjutada, midagi mõtleva panevat või pisarat silma toovat, endale ma selle juba tõin, aga kas ka teile, seda ma ei tea.

Elu
Elus on tõusud ja mõõnad, õnnestumine ja ebaõnnestumine, valu ja naer. See kõik käib elu juurde, aga, kas ka see käib elu juurde, kui sinu kõige armsam inimene sind maha jätab ja tuleb välja, et ta on su tõeline armastus?
Ta saadab sulle keerutava sõnumi, et kui kahju tal on ja kirjutab kõige lõppu, et see on läbi, lootes, et sa ei varise seal samas kõrval pikali või pilla telefoni maha. Enamasti inimesed pillavad telefoni maha ja nutavad, kuid mina olin vihane, kurb ja paganama rõõmus korraga! Isegi telefon jäi minu higisesse peopessa lebama.
See oli ju juba ammu läbi, aga me proovisime, me tõesti proovisime jääda kokku, teadmisega, et oleme teineteisele tegelikult loodud. Õnnelikult elu lõpuni teistmoodi, nagu meile meeldis mõelda. Nüüd, aga Temale tagant järele mõeldes, oli see totakas suhe, romantikat polnud juba kuid, lihtsalt kaks inimest, kes arvavad, et on in love.
Miks ma alles nüüd sellele tagantjärgi mõtlen on see, et Teda nimelt ei ole enam. Ta sai, nädal pärast oma uue tüdrukuga pereühikasse, surma. See ähvardav surm jälitab meid igal sammul, iga päev, iga sekund. Ükskõik, kui palju me ka ei kujutaks ette, kuidas me sureme, läheb lõpuks ikka teisiti. Tema suri selle tõttu, et rullnokk sõitis temast üle, auto raskus muljus tema elundid sodiks, määris ära tema pluusi ja pritsis verd üle terve tänava. Ta kannatas vaprasti, lausudes viimast korda kui väga ta armastab oma tüdrukut.
„Roosi,“ lausus Ta ühele pealtnägijale, „Roosi Keerlma, andke talle teada kui väga ma teda armastasin.“
Need olid tema sõnad, viimased, läbi hammaste, läbi valu pigistatud sõnad. Mitte ühtegi sõna minu kohta, minevik pole tähtis, aga Roosi Keerlma oli see Õige, tüdruk, kes ajas tema pea sassi lausa nii palju, et ta sai lõpuks aru, mida tähendab armukadedus.
Sellel ajal teadis ta minu rasedusest samapalju kui mina ehk siis mitte midagi. Ma olin päris hämmastunud kui mul päevi ei tulnud ning meeleheitlikult tegin abordi ära, ma ei tahtnud temast mälestusi, mälestusi, mis oleks võinud muuta Roosi ja Tema elu kui ta elaks.
Ta võib ju nüüd surnud olla, aga ka mina suren, nüüd, just praegu, kuradi vähki, mis mind sööb seest nii kõvasti, et kopsud ragisevad. Ka sellest ei teadnud keegi jällegi, kõik on mind küll haiglasena näinud, aga vanemad arvasid lihtsalt, et ma käisin linnas chillides enda juukseid pruuniks värvimas, aga seegi oli lihtsalt hämmastava sarnasusega parukas, mille ma endale olin tellinud.
Nüüd enne oma surma, mõtlen ma sellele, mis oleks võinud olla teisiti kui me poleks läinud lahku. Kui mul poleks olnud vähki. Kui see sõnum oleks olnud abielupakkumine ning uks oleks lihtsalt pauguga lahti läinud ning sisse oleks astunud tema, süli roosidega kaetud, ainult nägu naeratamas minu lemmiknaeratust oli paista.
Meil oleks olnud lapsed, nende isa näoga lapsed, kes tallaksid muru sisse, lihtsalt, et mind õrritada. Aga see abielu poleks olnud õnnelik, varem või hiljem oleksime istunud kohtus ja nõudnud kangekaelselt laste hooldusõigust endale ja jagelenud vara pärast ning karjunud üksteise peale ööd ja päevad ning ma oleksin ikkagi surnud armuvalusse ja hakanud muutuma maoks, sest Roosit ja Teda vaadates oleksin ma lihtsalt tahtnud Roosi näo oma küüntega katki rebida. Näha enda lapsi Roosiga klappimas ning teda emaks hüüdmas, selleks oleks juba piisanud, et ma lolliks läheksin.
Nii, et nemad saavad oma happy endingu ja mina saan armukadeduse piinad? Järelikult, järelikult olen mina määratud minema põrgusse ning nemad helgesse taevasse, Jumala juurde. Mina oleksin pidanud täitma Saatana julma käsku ning tegema seda, mida tema tahab.
Ilmselt on elu muutnud mind jubedaks inimeseks.
Hingan kopsudega viimase tõmbe värsket õhku ning kuulen, kuidas ema mind sööma kutsub, vastust saamata, tormab ta minu tuppa, mind vaatama ja leiab mu ning saab aru, mis mind sööb. Ta puhkeb nutma ning üritab olla mulle toeks ja vaatab, kuidas ma aeglaselt siit maailmast lahkun, Tema juurde.
Ma ei vasta talle, ma ei liigutagi ennast ja lasen üksiku pisara langema, mõeldes, et mu vanemate ainus laps on sureb. Ema aga kallistab mind, paitab minu pead, on minu juures kogu selle aja kuni ma suren.
Siis lendan ma minema nagu lind Kauri juurde ning üheskoos vaatame me ülevalt alla ning jälgime, millega on parajasti ametis Roosi ja meie teised lähedased.

...
See
... ...
Oli
... ... ...
Vapustav
... ... ... ...
Tõi mulle südamepisarad silma ning pani mõtlema.

Aitäh.

Me like it too. :)

Aitäh. Nagu ma oskaks midagi vastata

Tegelikult oli mul mitu mõtet, mida panna, aga teised ei olnud just ka kõige paremad siis ma otsustasin, et panen pealkirjaks Elu. Tore, et sulle meeldis :)