ℰmanda ℓuuletused

Luuletuse kirjutamine tuli eile öösel kell üks kui ma magada ei saanud. Haarasin pliiatsi ja paberi ja hakkasin kirjutama. Ütlen, et olen algaja ning nendes ridades võib üldse mitte midagi luulelist olla, kuid harjutamine teeb meistriks

* * *

Seisan üksinda mere ääres,
tundes, kuidas mu lõpp on käes.
Pisarad pääsevad valla mu silmadest,
mis kunagi särasid naerust ja õnnest.
Voolavad üle õhkõrnade põskede,
mis nüüd kahvatud kui südatalve lumi.
Kuni puudutavad katkisi huuli,
mis kunagi punetasid su suudlustest.

Nüüd üksinda ma seisan siin,
kuigi tahaks olla hoopis seal.
Kus?
Seal üleval.
Kõrgemal kui pilved,
kaugemal kui kosmos,
kuid sama lähedal kui süda.

Tahan haarata su käest kinni
ja kõndida nendest trepidest üles.
Tahan toetuda vastu su õlga ja kuulda sõnu,
mis lubavad meil igavesti koos olla.
Tahan näha Jumalat
ja paluda ainult üht.

Sind.

* * *

Kuulan tuule vaikset sosinat,
tunnen päiksevalguse paitust.
Ma ei taha, et mind kositaks,
kuid tahan teise inimese kallistust.

Smaragdrohelised rohulibled mu jalga kõditavad,
lilled enda peenikesi puusi hööritavad.
Lukustan kõrvad, et mitte kuulda tõtt,
sulgen silmad, et mitte näha tühjust.