Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ]

Pealkiri: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 22/10/2008, 12:53

Uus jutt!
NB! Kindlasti soovin arvamust, et kas jätkan üldse.

1)
Tulistamine. Pauk! Valgussähvatus! Jällegi paugud ja valgussähvatused. Magamistubades lebasid vooditel elutud kehad. Baine, mees ning 16 aastane poiss. Keegi ei suutnud mõrva lahendada, seega see jäigi suureks saladuseks.

Aasta möödudes.

„See on ju nii vahva!“ kilkas 15 aastane tüdruk vanematele.
„No näed kallis, me ostame selle ära.“ lausus madal mehe hääl.
„Arvate? See mõrv...“ kahtles naisterahvas.
„Emps siis!“
„Okei Lily. Ostame selle!“ lausus jällegi naisterahva mahe hääl maaklerile.
„Ostulepingu teeme homme ja võtmed kätte saate ka homme.“
„Diil!“
„Lily!“
„Sorry paps, ma olen lihtsalt nii õnnelik!“ Mees muigas ning nad hakkasid kahekorruselise maja verandalt auto poole liikuma. Maja, keskmise suurusega hooviga. Kõik oli ideaalne!

***
Kolimisautod pluss tavaline väikeauto. Inimesed valgusid majja. Trandamehed hakkasid mööblit sisse viima. See oli loomulikult sama maja, kus toimub jõhker tapmine.

***
(Jutt edasi Lily vaatluses.)

Istusin oma voodil ja vaatasin tuba. Ma olin juba kõik nii koduseks teinud. Tuttavad postrid kappidel ja tšintšillade puur laual. Vaatasin neid kuni mu ees hakkas midagi sädelema. Sädeles, kuni sellest sai kogu, inimkogu, noore poisi kogu!
Olin valmis kiljatama, aga poiss naeratas kergelt ja pani sõrme suu ette. Ta nagu hõljus või noh kõndis mulle lähemale, tegi silma ja kadus sädeledes.
Raputasin pead, niiet mu pikad juuksed lehvisid. Vaatasin liikumatult sinna samasse, kus ta enne oli olnud. Ma ei mõistnud midagi. Olin segadusse aetud, kuni mulle meenus, et siin majas oli perekond mõrvatud. Kargasin voodist püsti ning vaatasin hirmunult toas ringi.
„Lily, me käime poes! Helista, kui välja lähed!“ hüüdis paps alumiselt korruselt.
„Jaaaa!“ hõikasin ma rõõmsalt vastu. Kuigi tegelikult polnud ma üleüldse rõõmus. Piilusain aknast välja ning nägin kuidas meie auto ära sõitis. Järeldus: Ma olin üksinda koju jäänud. Vaatasin ukse poole ning nägin jälle sädelust. Sädelus ja seal ta oligi!
„Tere!“ ütles ta rõõmsalt. Ma olin šoki äärel. See oli tõesti toosama poiss, kes siin aasta eest mõrvati!

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 22/10/2008, 22:00

Üsna põnev ^^
Uut osa ! =)

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 23/10/2008, 18:25

Ma oleks selle tüdruku asemel ehmatusest kokku kukkunud arvatavasti.

Aga väga huvitav osa oli. Ootan huviga järgmist osa.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Hmmmm....Originaalne Very Happy

Seega, uut!

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 23/10/2008, 19:50

Vabandan, esimesed osad võivad igavad tunduda, kuid see muutub:)

2)
Jõllitasin teda nagu ma ei tea mida.
„K – kuidas s – sa saad siin olla? Sa ju surnud!“ karjatasin. Ta irvitas.
„Mõndade jaoks olengi, aga sinu jaoks mitte.“
Raputasin pead ja vaatasin teda. Või õigemini temast läbi. Prantsatasin voodile istuma. „Ma ei saa nüüd midagi aru. Ma olen vist hulluks läinud. Nii saab olla vaid filmides.“ Sellepeale kõndis ta minu juurde ja istus. Vaatasin teda korraks. Sinised silmad, pruunid juuksed, peaaegu minu pikkune, kuid ikka natuke pikem. Vähemalt mulle tundus nii.
„Kas sa teadsid, et on olemas surmajärgne elu? No näed! Igatahes mina ja mu vanemad elasime siin aasta aega. Kuid kui nad kuulsid, et siia kolib uus pere, lahkusid nad. Mina aga jäin.“
„Miks?“ küsisin ma vaevukuuldavalt. Ta vaatas korraks maha ja kergitas kulmu.
„Hea küsimus. Kusjuures... ma ei teagi.“ Muigas ta.
„Ma ma ma arvan, et olen ikkagi hulluks läinud.“ Puterdasin.
„Sa ei ole. See on reaalsus. Mina istun kummitusena sinu kõrval. Lepi sellega või mitte! Sinu valik!“
„Mh.“ mühatasin. „Aga ikkagi.... Miks sa poltergereist oled? Miks sa just mulle ilmutad? Tead ka, et ma oleks enne šoki saanud?“
Ta jälle muigas.
„Tean, ma olen sind koguaeg jälginud, su mõtteid lugenud ja nii edasi. Ma olin siin, kui sa oma tuba või noh minu endist tuba koduseks muutsid....“
„MIDA?!“ karjatasin. „See oli sinu endine tuba?“
„Jah, oli. Mis siis? Ei, ole rahulik, ma luban sul siin elada.“ Irivtas ta. Ma vandusin mõttes päris julmalt.
„Mida edasi? Kavatsed mul kannul käia ja eputada, et sa saad mu mõtteid lugeda? Minuga rääkida nagu oleksid sa elus, kuigi tegelikult oled sa surnud....“
„Tubli, õige! Nii ma kavatsengi teha.“ turtsatas ta.
Vahtisin talle otsa või õigemini temast läbi. Mõtted olid mul kokku jooksnud totaalselt. Ma ei suuda mõista, ma räägin vaimuga! Keegi peaks mind näpistda nüüd, mõtlesin.
„Mnjaa, ma tean seda, et sa ei suuda mõista, et minuga räägin ja ma ei tahaks sind ka näpistada. Lepi se-ll-e-ga.“ Ütles ta ja tõmbles naerust. Vahtisin ainiti maha. Vaikus. Kuulsin tuttavat automürinat meie maja juurde sõitmas. Vaatasin aknast välja ja õnneks oli see ema ja isa auto.
„Tššš!“ ütles ta ka kadus sädeledes.
„Mi...?“ ei jõudnud ma küsidagi. Ta oli läinud ja tundsin siis endast möödumas külma õhku. Tundsin teda siin, enda lähedal. Mis mul on? Miks ma tunnen, et see ongi reaalsus? Võibolla ongi või tegelikult o n g i ju.
Vaatasin toas ringi ja püüdsin ettekujutada tema surnukeha selles toas. Judinaid tekitas. Kuid ohkasin ja rõõmustasin, et tegemist pole mingi tulevase õudusmajaga nagu „Amytville õuduses“ - või kus iganes – oli. Lahkusin toast esimesele korrusele.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

ZzzzzzzzZZzzzuper Very Happy

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 23/10/2008, 20:39

Suht meeldib
Uut osa tahaks, hetkel on rohkem suke tutvustav värk võinii..
(Y)

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 24/10/2008, 17:24

heaheaheaa,
nagu tõesti :)
tahaks teada, mis edasi saab ;d

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 24/10/2008, 17:37

3)
„Noh, mis tegid siis?“ küsis ema, kui õhtusööki sõime.
„Lihtsalt istusin oma voodil ja mõtlesin ja imetlesin uut tuba.“ valetasin ma.
„Ahha, Lily. Ega see sind ei hirmuta, et siin majas see perekond tapeti?“ küsis omakorda isa minult.
„Eeeeeeeeeeeiiiiiiiii.“ venitasin.
„No näed, sul pole vaja muretseda.“ naeris isa emale otsa vaadates.
„Mh, Carlos siis! Ei ole vaja mind meie tütre ees maha teha nagu.“
„Ema, ma tean seda isegi, et sa oled vana muretseja siin.“ naersin ma. Sõin supi lõpuni, ütlesin „Äitäh,“ ning läksin teeseldud rahulikkusega oma tuppa. Vabanduseks tõin, et olen väsinud ja tahan puhata. Ukse vaevalt kinni pannud, kuulsin ma kerget köhatust enda taga.
„Noh, kuidas borš maitses?“ küsis ta rahulikult, kui mu voodil istus.
„Hea toit oli.“ ütlesin ning istusin tema kõrvale. Ta vaatas tõsiselt maha ja ohkas siis.
„Mis on?“ küsisin.
„Mulle meenus, et mu lemmiktoit, kui ma elus olin oli borš ja ma pole seda juba aasta aega söönud. Oeh, elu on raske või mis?“ rääkis ta tasaselt. Kehitasin vaid õlgu.
„Kuule, aga, räägi mulle, miks ja kes sinu ja su perekonna tappis.“ laususin ma vaikselt. Ema ja isa ei tohtinud ju ometi kuulda, et ma kellegiga räägin. Ta tardus. Tundus nagu oleks läbipaistev kummitus mu silme ees kiviks muutunud.
„Miks?“ küsis ta jäiselt.
„Ma lihtsalt...“
„Tead, lepime kokku. Ma ei vasta sellistele küsimustele. Vastasel juhul muudan ma su elu siin põrguks. Arusaadav?“ ta haihtus sädeledes.
„K – kuule!“ tahtsin ma karjuda, kuid välja tuli vaid õrn sosin. Langesin pikali ning mõtlesin Temast. Sellest heasüdamlikust mõrvatud poisist ning hakkasin teda meenutama. Juhusetahtel käis ta vist kunagi minu koolis, sest ma nägin teda seal suht tihti. Muigasin. Umbes 180 sentimeetrit pikk, ilus, alati tüdrukute tähelepanu keskpunktis, blondid juuksed, vastupandamatud näojooned, ilus naeratus, mahe madal hääl. Aaaahhhh! Iga minuvanuse unistus. Ka minu, kuid ma poleks seda iial osanud arvata, et ma kolin just siia majja, kus ta mõrvati koos oma perekonnaga ja elas, või noh elab. Neetud, ma olin oma taktitunde puudumise tõttu ta välja vihastanud.
Käisin duši all, pesin hambad, panin topi ja pidžaamapüksid selga ning pugesin voodisse lugema. Tuba oli hämar ja veisike hirmutekitav. Tšintsillad nagistasid puuris ja ma lasin korraks silma kinni.
„Sorry,“ kostis toa nurgast. Võpatasin.
„Sa ei või ming ehmatada.“ laususin, kui teda tšintšude puuri juures nägin. „Tegelikult olen ma koguaeg siin olnud. Ma ainult muutsin end nähtamatuks. Kui sa Harry Potterit oled lugenud, mõistad, et „haihtuma“, ei tähenda kaduma vaid sa võid lihtsalt kellegi silme alt ära minna. Niiet, ma meeldin sulle jamh!“ muigas ta. Ma läksin näost valgeks. Vaatasin teda ainiti.
„Eeee, ehheee. Ei meeldi!“ ütlesin ma surmtõsiselt.
„Ära unusta, et ma oskan mõtteid lugeda,“ mainis ta.
„Oeh, kas ma olen siis vahelevõetud?“ küsisin aralt.
„Võibolla. Nii igatahes, ma nüüd lähen ja soovitan sul magama jääda.“
„Kuidas ma saan magada, kui sa siin oled?“
„Hahhhhhhhhhhhh! Sa oled lapsik! Sa lihtsalt magad ja unustad ära, et ma siin olen.“ muigas ta.
„Sul on hea öelda.“ keerasin talle teise külje. „Kuuled! Mis su nimi on?“ turgatas mulle pähe seda küsida.
„Joe. Head ööd!“ ütles ta tasa.
„Head ööd.“ ütlesin ning sulgesin silmad. Tundsin veel endal külm hakkavat. See oli märk sellest, et ta ei otsustanud lahkuda, vaid jäi siia.

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 24/10/2008, 22:57

üliüliüli hea :) :d

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 25/10/2008, 12:00

See hea vastukaja mu jutult, lihtsalt teeb päeva rõõmsamaks :) Tänud kõigile heade kommentaaride postitajatele :)

4)
Päikesekiired tungisid mu tuppa ja tegid ruumi nii eredaks.
„ÄRATUS! HÄDAOLUKORD!“ karjus keegi ja see keegi oli Joe. Võpatasin ja seega ehmatasin end ärkvele.
„Ära karju, mu vanemad on kodus!“ lausun ma uniselt ja sügasin silmi. Üritasin teda eredast toast leida. Ta läbipaistev, seega osutus mulle see raskeks, kuni märkasin teda tšintšude puuri juures istumas.
„Mis sa arvad mis kell on?“ nõudis ta.
„Kust ma peaksin seda veel teadma?“
„Lily, kell on ei vähem ega rohkem kui 11.15 ja su vanemad läksid juba ammu tööle. Jätsid sulle kirja. Tahad loen ette?“ küsis ta ja arvestades minu unisust, noogutasin, unustades küsida, kust ta kirja sisu teab.
„Kallis Lily, me läksime tööle. Nädalavahetusel korrastame maja ja keegi peab ju raha teenima, et pangalaenu tagasi maksta või mis? Igaljuhul, ole tubli ja ära maja peapeale keera. Isa ja ema.“ luges ta mulle ette ja muigas, kui nägi kuidas ma voodist üles tõusin. „Nõiaella.“ lisas ta.
„Ma tean.“ ütlesin vihaselt ja kõndisin peegli juurde. Mu juuksed nägid välja tõesti nagu nõiaellal. Puhmas ja sassis. „Oi, millal ma need veel lahti peaksin saama?“ oigasin ma.
„Ole optimist!“ soovitas ta mulle, millepeale talle hambaid näitasin. Ohkasin ning läksin duši alla. Vesi voolas ja minu mõtted takerdusid, kuid mingi asi sai selgemaks ka. Mulle meenus, et ma räägin kummitusega ja miskipärast see ei hirmuta mind – vastupidi – see meeldib mulle isegi. Aaah, mul tekkis soov teda puudutada, kuid see ei õnnestuks. Ta ju vaim, läbipaistev vaim. Lily! Tule mõistusele! Panin vee kinni, kuivatasin end ära, võtsin vannitoas rippuvalt restilt oma lükad ja topi ning panin need selga. Läksin oma tuppa. Ta istus samas kohas, kus ennegi ja naeratas mulle.
„Mis on?“ küsisin ma naeratades, sest tema armas naeratus tõi mullegi tahtmise naerda.
„Ei, ei midagi.“ kordas ta.
„Okei...“ laususin kergelt kulmu kergitades. „Ma nüüd sööma.“ Lahkusin toast ja ta jäi sinna, aga kui kööki jõudsin oli ta juba köögis. Mina ehmatasin loomulikult. Tahtsin hakata midagi lausuma, kuid ta jõudis ette.
„Ära unusta, et ma olen vaim ja meie suudame läbi seinte käia.“ muigas ta ja vaatas siis mureliku pilguga mulle otsa. Ma ei suutnud oma ehmastust varjata. „Järgmine kord hoiatan, kui nii kavatsen teha, sobib?“
Naeratasin lõpuks. „Sobib.“ Kõndisin külmiku juurde, võtsin välja mineraalvee, vorsti ja saia. Tegin kärmelt neli vorstisaia ja kallasin vett klaasi. Istusin lauataha ning hakkasin sööma. Tema ainult vaatas.
„Ups, head isu ka ikka.“
„Tšänud.“ ütlesin täissuuga, neelasin saia alla ning ütlesin korralikult „Tänud.“
„Räägi mulle endast.“ ütles ta.
„Mida?“
„Räägi, lihtsalt räägi.“ palus ta.
„Võib ju....“ hammustasin viimase ampsu saiast, võin vett peale ja hakkasin rääkima:

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 25/10/2008, 18:11

Täna juba teine osa,
Ilusat lugemist!

„Nii, minu nime sa juba tead eks. Olen 15 ja käin samas koolis, kus sa kunagi õppisid. Vabal ajal ei tegele millegagi, eriti nüüd, mis hakkas sügisvaheaeg. Sõpru on vähe, kuid nendega suhtlen ka minimaalselt. Elus pole mul ühtegi kogemust olnud poistega. Ma pole suhtes olnud. Kõik seega.“ Tõusin püsti ning panin saia ja vorsti kappi tagasi.
„A.“ ütles ta vaid.
„B.“
„C.“
„D on ka vitamiin.“ laususin mina ja hakkasin naerma. Raputasin pead ja istusin taas tagasi oma kohale. Vaatasin talle otsa.
„Küsi minult midagi.“ lausus ta.
„Mida näiteks? Ma ei tahaks eriti, et sa mu peale pahaseks saaksid.“
„Ei saa, küsi ja ma vastan.“ rääkis ta rahulikult.
„Okeii, igatahes, andesta mu taktitundetus. Kas sa tundsid valu, kui sulle kuul lasti?“ pigistasin silmad kinni ja avasin nad siis, aga ta oli ikka seal samas.
„Noo, kuidas võtta? See toimus unepealt. Korraks tundsin nagu midagi, aga järgmisel hetkel olin juba oma enda surnukeha kõrval vaimuna.“ kostis ta rahulikult.
„Kas sama lugu oli ka su vanematega?“ muutusin julgemaks, kuid olin siiski tagasihoidlik. Läksin nüüd ümber laua ja istusin ta kõrvale. Külm hoog läbis mu keha. Ta jälgis mind pingsalt. Vaatasin talle otsa, nüüd oli see mulle isegi kergem. Naeratasime mõlemad ja ta vastas mu küsimusele jaatavalt. Ta nihkus mulle lähemale ja velgi jäisem hoog läbistas mu keha.
„Tead,“ ütles ta „Kui ma surnud poleks, suudleksin ma sind praegu.“ sosistas ta tõsiselt ja tõstis oma käe. Tundsin külma oma põse vastas, ta puudtas mind! Tahtsin hakata toas ringi kekslema kuid miskipärast ma seda ei teinud. Kas ma olen vaimu armunud? See ju absurd! Kuid ometigi ei pannud ma omaenese mõtteid tähele.
„Kas sa laseksid mul seda teha?“ küsis ta.
„Laseksin. See meeldiks mulle.“ ütlesin ja ohkasin. „Kas sul on vaimudest sõpru?“
„Ojaaa,“ muigas ta „neid on palju, igalpool on neid. Terve linn peaaegu kubiseb vaimudest – meist, kes pole tahtnud oma kodsut lahkuda, vaid jääda. Ma tean mitut, kes on oma elukohta kolinud inimestesse armunud....“ ta vakatas.
„K – k....?“
„Lily, kas sa pole tõesti aru saanud? Ma olen sinusse armunud. Vaimuna.“ Naeris ta. „Ma lugesin su mõttest, et ka sina oled minusse armunud ja mõtled, et see on absurd.“
„Aga äkki see pole absurd?“

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

ARrrrghhh, kui hea, ma tahan KOHE uut!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! I love you

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 25/10/2008, 21:51

SixxBitck saab oma osa nooh :

6)
„Mis sa sellega öelda tahad?“ küsis ta ja kummardus minu poole. „Lily.“ ütles ta karmilt.
„Midaaaa?“ ütlesin ma pahaselt.
„Lily, kui sa kohe oma plaani välja ei ütle, jään ma sind kummitama.“ hoiatas ta.
„Siis ma just ei räägi, sest ma ei taha, et sa lakkaksid mind kummitamast.“ vingusin ja tegin nägusid.
„Lily,“ muigas ta „Ära võta kõike otseselt. Ma mõtlesin, et jään sind halvas mõttes kummitama, see oleks mulle väga raske.“ pomises ta viimast lauset. Vaatasin talle otsa.
Tõmbasin kulmu kipra ja ütlesin siis kiiresti: „Kas sinu ja minu vahel areneb mingi armulugu?“
Ta muigas ja hakkas naerma. „Ma näen su mõtetest, et sul on minu vastu tunded ja minul sinu vastu. Seega on jah, armastuslugu, mis ei lõppe kunagi hästi.“
Muutusin tõsiseks ja kujutlesin end tema embuses, meie suudlusi, mis tundusid nii ahvatlevad. Aga mu unistused ei täitu... Vist.
„Mnjaaa, meie suudlused, kas poleks nad mitte magusad,“ naeris ta. Tundsin külma enda näo vastas, seekord huulte juures. Nägin ta läbipaistvat kätt, mis oli välja sirutatud ja see tegi ümber mu suu ringe, jättes maha külmahoo. Ma värisesin, võibolla oli see erutusest, kurbusest ja sellest külmast.
„On sul külm?“ sosistas ta pilku minult pööramata.
„Ei ole, miks sa seda arvad.“ vastasin talle samaga. Nägin, et tema silmad kiirgasid soojust, mis sellest, et ta surnud.
„Aga räägi, miks see ei ole absurd?“ nõudis ta nüüd, pilk taas range.
„Noh, enesetapp....“
„LILY! SA EI TEE SEDA! MA EI LASE SUL SURRA. NAUDI ELU!“ karjus ta ja kadus sädeledes.
„Joe, Joe, Joe!“ hüüdsin, kui ta ei ilmutanud enam end mulle. Mida ma valesti tegin? Ah, Gaad! Oleme me nüüd tülis? Ei, ei, ei!

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Mhhh, nii lühike!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Very Happy

Ma tahan uuuuuuut!

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 26/10/2008, 11:16

Pikk osa tuli

7)
Päevad möödusid aeglaselt. 8 päeva tundusid nagu kuu ajana. Pidevalt seisin ma ja tunnetasin, kas tunnen külma või kasvõi jahedust enda ümber, mis annaks mulle teada, et ta on siin. Kuid ei. See polnud nii. Ta oli läinud.
Järjekordne pilvine hommik. Vihma kallas nagu oavarrest. Ema ja isa olid tööle läinud, seega olin üksi kodus. Üleeile oli soolaleivapidu. Kõik sõbrad - tuttavad olid kohal meie maja uudistamas. Rääkisin rõõmsalt kõigiga, samas ma seda polnud. Joe, Joe, Joe! Ma igatsesin teda. Temaga rääkida. Tõsi küll, et me olime alles paar päeva tuttavad, aga mina sain aru, et me olime üksteisse kiindunud. Kõndisin loiult trepist alla ja prantsatasin köögilaua äärde toolile. Vaatasin külmkappi ja haigutasin.
„Lily.“ ütles keegi mu kõrvalt. Võpatasin. Ma olin nii unine ja mul pidi nutt peale tulema, kui ma nägin Joed.
„Issakene, mida sina siin teed?“ nuuksusin ma.
„Rahune, rahune,“ ütles ta ja muigas „Ma käisin paar päeva ära. Olin su peale väga vihane. Sa tegid nalja, et tahad enesetappu teha ja siis minuga koos olla, onju. Ära nuta eks.“ lausus ta paluvalt ja vaatasin tema siiratesse silmadesse, mis panid mind veel rohkem nutma.
„Vabandust – ma – lihtsalt....“ nuuksusin ma taaskord ja pühkisin kätega pisarad ja sügasin silmi.
„Ma vist isegi mõistan sind. Palun, aga ära ütle enam seda, et sa tahad end tappa. See on julm ja ma ei suudaks elada tundega, et olen su elu hävitanud. Lily, kas sa kuulad mind üldse?“ nõudis ta ja noogutasin kärmelt, kuigi tegelikult ma olin ta juttu vaid osaliselt kuulnud.
„Aga ma ju tahan sinuga koos olla.... Ma tahan.“
„Lily, lepi sellega, et seda ei juhtu.“ lausus ta rahulikult.
„Aga, ma tahan, ma ei taha sellega leppida. Ma niigi igatsesin sind need päevad taga. Mis siis veel saaks, kui ma peaksin endale teadvustama, et ma ei saa iial olla koos sinuga? KAS SA MÕTLED MULLE?“ kriiskasin.
„Lily.....“ ütles ta juba närviliselt. „Sa tahad end tappa, et saada minu juurde? Milleks? Maailm on poisse täis, sa ei pea just olema koos minu – kummituspoisiga.“
„Joe, ma vihkan sind, kui sa keelad mul seda teha!“ ja ma tormasin üles. Lõin ukse kinni ja hakkasin nutma. Kuradikurat, mis õigusega see on ju minu elu! „Minu elu ja ma teen, mida ise tahan! Kuuled joe? Kuuled?“ karjusin ja viskasin padja toanurka ja vandusin. Õnn, et vanemaid kodus polnud ja nähtavasti oli Joe austanud mu soovi olla üksi. Ma ei näinud teda toas ega tundnud ka külmahoogu.
Olin raevus.
„Sa vihkad mind sellepärast, et ma keelan sul endalt elu võtta? Lily, kas me oleme siin lasteaias.“ lausus hääl minu kõrvalt.
„Joeee,“ urisesin mina „See ei teeks ju sulle paha? Ega sina mind ära ei tapa. Ma lihtsalt tahan sinuga koos olla kuna ma olen sinusse armunud.“ mossitasin.
Ta naeris ja lausus mitu korda minu nime ja siis ohkas.
„Mõtle oma vanematele, kui sa surnud oled. Mida nemad ütleksid? Lihtsalt ilmutad end neile ja ütled, et „Jou emps, tegin Kummituspoisi Joe pärast enesetapu ja elan temaga õnnelikult meie majas edasi?“ Vaevalt.“
„Aga mis tähtsust neil on?“
„Sa kohe ei jäta enne, kui saad oma tahtmise jah?“
Raputasin pead „Ma olen juba selline põikpea.“
Joe naeris ja ma küsisin: „Miks sa naerad koguaeg?“
Ta muutus tõsiseks „Okei, ma olen aru saanud, et enne sa ei jäta, kui ma palun sul rääkida plaanist.“
„Plaanist?“
„Jah, sellest, kuidas sa kavatsed enesetappu teha, et siis minu juurde tulla.“

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 26/10/2008, 17:23

Kommenteerige ka palun.

„Sa – sa – sa lu – lubad mul seda teha?“ kokutasin ma.
Ta vaatas mulle mõtlikult otsa ja noogutas. „No ma ei saa ju sul keelata. Sa teed seda niikuinii – ma näen seda su mõtetest.“
Kergitasin kulmu ja noogutasin. Vajusin mõttesse. Kuid kauaks ma mõtlema ei jäänud. Mind läbistas külmahoog. Avasin silmad ja nägin Joe läbipaistvat nägu, silmi ja huuli täpselt enda vastas. Tundsin nagu ta silitaks mu juukseid. See oli imeline tunne.
„Noh kallike, räägi mulle plaanist!“ irvitas ta. Näitasin keelt ja muigasin. Ta oli mulle kallike öelnud! No kah asi, aga miks ma nii rõõmus olen? Kas teadmine, et ma võtan endalt elu ning see, et ma saan olla varsti tema kätevahel? Segased tunded.
Ma ei suutnud ühte asja tema eest varjata, kõige suurm soov oli olla tema käte vahel. Segast peksan, ma tean...
„Nii plaan siis?“ tuletas ta mulle meelde ja ma vaatasin talle otsa.
„Aga enne, kas ma olen tõesti kallike?“ küsisin ma ettevaatlikult. Joe kummardus mulle lähemale ja sosistas mulle: „Oled ju.“
Naeratasin,
„Nii plaan on järgmine: ma lähen randa, sealt edasi pangale. Sealt on nii – umbes 30 meetrit kivideni meres. Hüppan sealt alla ja olengi surnud.“
„Aga vanemad?“
„Kirjutan kirja.“
„Kindel?“
„JAAAA!“ ma tahtsin õhku hüpata. „Mõte sellest, et ma saan sinuga koos olla, lihtsalt paneb selle hirmu ja kõige muu unustama.“
Joe naeratas. „Millal me selle ära teeme?“
„Ma ei oska öelda. Näiteks homme?“
„Kindel? Ei hakka mind süüdistama, kui oled jõudnud siia – vaimudemaale – selles, et mina sundisin sind enesetappu tegema?“ kahtlustas ta
„Joe siis! Ei hakka, ole mureta.“ laususin rahulikult ning mu käsi tõusis, et teda puudutada, kuid tõmbus viimasel hetkel tagasi.
„Oota homseni. Siis oleme koos. Ma lähen nüüd seda oma vanematele teatama. Armastan.“ sosistas ta mulle ja tõusis püsti. „Sul pole vaja mulle öelda, et armastad mind ka, ma tean seda isegi. Homme olen kohal, ootan sind seal.“ ning ta kadus sädeledes. Ma tahtsin röökida õnnest ja kiljatasingi. Ma pole elus nii õnnelik olnud. Sulgesin silmad ning jäin magama.
Õhtusöögil rääkisin oma vanematega niipalju kui võimalik. See oli ju meie viimane koosveedetud õhtu.
„Lily, mis sul on?“ imestas ema „Tavaliselt sa selline ei ole. Oled ikka rohkem omaette hoidev tüdruk.“
„Ma ei tea, lihtsalt täna olen selline.“ laususin ma, püüdes varjata hääles peituvat erutust homse suhtes. Ema vaatas mind oma kahtlustava pilguga.
„Okei.“ ütles ta ja kadus ajakirja taha. Ohkasin ja tõusin.
„Head ööd nüüd. Ma magama.“ laususin ma mõlemat tugevastu kallistades. Näol muie, kõndisin toa poole. Pidin ju end homseks välja puhkama.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

...Nooooooo? Ma tahan uuut! Tegelt raudselt Joe tegi nalja ja jätab ta maha jms Very Happy

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 27/10/2008, 09:00

Haha, looda sa:D

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 27/10/2008, 09:06

Nii, ongi kätte jõudnud e e l v i i m a n e osa. Hakkame siis vaikselt otsi kokku tõmbama. Kuna ma homme kaheks päevaks maale, tuleb arvatavasti juba täna viimane osa siia

9)
Olin juba varakult ärkvel. Tegelikult lausa erakordselt varakult. Teesklesin magamist, kui isa tuli piiluma ja tegi mulle pai. Kuulsin, kui auto lahkus ja siis hakkas mul kiire. Tõusin üles, käisin pesemas, panin end riide. Sinised teksad, heleroheline top, teksatagi ja sinised plätad jalga. Kammisin juuksed kenasti lahti ning jätsingi nad lahtiselt. Joel olid seljas samad riided, mis tal olid mõrvamise ajal. Seega mulle jäid need riided igaveseks selga – vaimud ei saanud ju riideid vahetada.
Läksin tšintšude puuri jurude ja ma pidin nutma hakkama. Kaks pisikest olevust, keda ma enam kunagi paitada ei saa. Avasin vaikselt puuri ja võtsin mõlemad sülle. Panin nina nende karva sisse ja andsin musi. Tõmbasin käega pisarad ära, tegin viimast korda pai, panin nad puuri ja jooksin toast minema. Uksel veel peatusin. Vaatasin tagasi ja läksin siis alla korrusele otse kööki. Puutusin köögimööblit ja vaatasin seda. Tegin võileivad ja võtsin mineraalvett. Nautisin igat ampsu saiast ja igast lonksu veest. Mõistus andis mulle aina rohkem teada, et need on minu elus olemise viimased tunnid. Kui sain söödud, pesin nõud ja otsisin paberi ning kirjutusvahendi.
Ema&Isa,
Ma kirjutan seda kirja, kui ma veel elus olen. Kui te koju jõuate siis enam mitte. Mäletate aasta eest toimunud mõrva? Siin tapeti ka üks noor poiss ja see toimus täpselt samas toas, kus mina elan. Ta hakkas minuga rääkima. Te kindlasti mõtlete, et ma olen hull. Ma pole seda, olge rahulikud. Tema nimi on Joe ja ma armusin temasse. Ta ei tahtud seda, et ma seda teeks, aga see oli mu enda otsus. Et temaga koos olla, tegin ma enesetapu. Leiate minu surnukeha rannast, suure panga alt meres olevate kivide juurest.
Loodan, et te ei ole pahased. Ma tõesti armastan seda poissi ja ma olen nüüd koos vaimudega. Ta veel rääkis, et siin linnas on tohutult palju vaime, kes pole pärast surma või tapmist oma kodust lahkunud.
See on minu ja kummituspoisi jutu lõppfaas. See ongi nagu muinasjutt. Kummitus ja tütarlaps. Muide ma muigan praegu. *muigab*
Palun teid, tehke mis tahate! Öelge rahvale midaiganes selgituseks, et ma surnud olen. Ma siis surnud ja hõljun ringi vaimuna ning mul kamakaks.
Nii, ma nüüd lõpetan selle kirja. Ma pean minema rannale ja pangalt alla hüppama.
Hüvasti,
Lily.
PS! Olete mulle väga kallid.
Voltisin kirja kokku ja asetasin lauale. Ilm tundus jahe olevat, kuid ikkagi võtsin peale vaid valge vesti ja lahkusin majast. Tagasi mitte vaadates.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Kiri oli kuidagi koomiline Very Happy

Aga no uuut!

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 27/10/2008, 15:25

Nii, ongi kätte jõudnud Esimese Hooaja viimane osa
Suht varsti hakkan seda Hooaega kirjutama. Ma usun, et see ei tule nii "roosiline" kui esimene hooaeg
Siit nüüd, Esimese Hooaja Viimane Osa :

10)
Umbes poole tunnipärast leidsin end kaljult ja vaatasin alla mere poole. Mäslevad lained tegid kõva lärmi, kui puutusid kokku kividega. Mõte sellest, et varsti lebab minu keha seal samas, oli jube. Kuid samas ei olnud ka.
„Tere Lily.“ lausus Joe ja nägin tema läbipaistvat keha enda kõrval.
„Tervist.“ laususin ma vaikselt.
„Kuidas end tunned?“
„Hästi.“ pomisesin ja suunasin pilgu talle. Ta naeratas.
„Lily, sa ei pea seda tegema, kui sa ei taha.“ ütles ta rahulikult.
„Ma tean seda, aga ma tahan. HÜVASTI ELU!“ hõiskasin ja jooksin kaljuserva poole ja kukkusin. Tundsin, et see hoog tahab mind matta ja järsku kadus pilt eest ja juba järgmisel hetkel leidsin end hõljumas. Hakkasin valjult naerma ja vaatasin oma läbipaistvaid käsi ja enda verist surnukeha.
„JOE!“ hõikasin läbi lainetemüra.
„Ma olen siin, Lily.“ ütles ta, olles vaid paar meetrit minust kõrgemal. Ta langes allapoole. Ma langesin talle kaela ja imekombel ma tundsin ta sooja keha enda vastas.
„Tere tulemast meie maailma.“ kostis ta ja suudles mind. Suudlus oli pikk ja siis kuulsin ma enda ümber plaksutusi. Tõstsin pea ja Neid oli umbes sadakond.
„Tere Lily,“ lausus üks naisvaim, kes meie juurde hõljus.
„Ta mu ema, hoiatan.“ muigas Joe ja võttis mult käest kinni.
„Tere,“ vastasin vaikselt ja ka natuke häbelikult.
„Olen Rose ja tema minu mees Alex. Meie poeg rääkis meile sinust ja olime vaimustatud sellest. Kuid ära mõtle, et selle nüüd heaks kiidame, et sa omalt elu röövisid...“ tögas ta.
„Kust te teadsite...?“ olin ma hämingus.
„Tütreke, me olime kogu selle aja siin.“ lausus Alex ja meie pidu jätkus. Vaimuderahvas on ikka uskumatult lahe rahvas.
Pärast kogu seda koosviiimist läksime me Joega „hõljuma“ jalutada me ju enam ei saanud. Me oleks lihtsalt läbi asvaldi vajunud. See mõte pani mind naerma.
„Kuidas siis elu vaimuna tundub?“ huvitus ta.
„See on väga põnev, just eriti sellepärast, et saan koos sinuga olla.“
„See on tõesti hea. Nii, kas me elame samas majas, kui me varem elasime või lähme kuskile mujale?“
„Vahet pole.“ kehitasin õlgu ja naeratasin.
Sellest ajast saati on mu elu ülesmäge läinud. Me oleme koos Joega ja elame õnnelikult. Teid kindlasti huvitav, kuidas ajakirjandus mu enesetapule reageeris? Hullult. See oli pommuudis lausa! Vanemad pidid šoki saama ja mõtlesid, et ma olen hull. Ma ju palusin neil seda mitte teha... Ma oskan nüüd ka inimeste mõtteid kugeda ja läbi seina kõndida!
Elame uues mahajäetud majas, kus toimus ka enesetapp. Kaks noort inimest. Kokku neli noort inimest, pluss üks pisike pätakas mööda maja hõljumas. Sunday Rose on ta nimi. Vaimuna saavad vaid vähesed lapsi, meie olime need õnnelikud. Nüüd tagasi nime juurde. Sunday – me saime Joega kokku pühapäeval, Rose – tema ema nimi. Kas teadsite, et kummituslapsi on poole raskem takistada igasuguseid asju maha ajamast ja muud?
Ma armastan Joed, ma armastan Sunday Rose’i. Ma armastan oma elu! (Vähemalt praegu)

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Awww, nii armas Razz

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps. [ LÕPETATUD! ] 28/10/2008, 10:09

nii nunnu :) :)

» Kummitus (4 osa)