Oo, Adeline

Oo, Adeline

Öist Vanakuud kattis paks ja sombune pilvekiht, mida valgustasid altpoolt paljud tänavalaternad, mis sellel Koplis asuval räämakal tänaval veel kustunud ei olnud. Seisin mugavalt vastu niisket ja külma rõduäärt toetudes ning hingasin sisse vaikselt seda jäist novembrikuu õhku. Tundsin oma keelel Sinu naha lõhna, mis segunes selle odava parfüümiga, mille Sulle ise kinkinud olin.

"Oo, Adeline, kuis tumedad Su silmad
Nagu universumi Mustad augud,
nad tõmbavad ja neelavad kõik"

Mu sosin kaikus salapäraselt sellel vaiksel öisel hetkel. Kuulsin kuidas Sa värinal sisse hingasid, nautides mu luulelisi ridu, mis vaid Sulle mõeldud olid ning ainiti Sinust rääkisid. Sellel hetkel teadsin, et kuulud vaid mulle. Ükskõik, kui paljud teised Su huuli maitsnud olid või vahel nüüdki veel maitsesid. Vahet pole, kui paljud Sulle füüsilist mõnu pakkusid, Sinuga ühte heitnud olid või heita kavatsesid. Ükskõik, vahet pole, kuna viimaks olen mina siiski ainuke, kes Sind säärasel viisil erutada võib. Vaid minu sõnad võivad Su hinge sööbida, vaid minu hääl suudab Su meeli mürgitada viisil, mil ükski narkootikum võimeline pole.

"Oo, Adeline, kuis mahlased Su huuled
Nagu küpsed Punased õunapuu viljad,
mis möödujaid vargile meelitavad"

Su hingetõmbed kiirenesid vaikselt, kui Sa mulle lähemale pugesid - justkui tuule eest varjule sellel tuulevaiksel ööl. Teadsin, et Su silmad jahivad januselt ja ihalevalt minu omi, kuid sellele vaatamata ei pööranud ma oma pilku võimsalt pilvemassilt meie kohal. Tundsin nüüd veelgi selgemini Sinu naha hõngu ja magusat parfüümi, mis läheduses veidi mõrkjakski muutus. Teadsin, et Su süda tagus elevusest kiiremini, pumbates verd üha tugevamale jooksule. Olid kirest pimedaks muutumas.

"Oo, Adeline, kuis siredad Su sääred
Nagu ookeani hoovuste lihvitud kivid,
mis kauneimad ja siledaimad"

Teadsin juba ette, et järgmiseks libistad Sa oma jahedad käed mu kuklale, hiilides vaikselt peenete tubakahõnguliste sõrmedega mu juustesse. Lasin sellel juhtuda ning maitsesin minutiks Su huuli. Silmsidet ma Sulle siiski veel ei kinkinud. Kannatus on voorus, mis teeb inimese tugevamaks. Kannatades tunned end kui lambatall, kuid lõppeks on kõik vaid üllama eesmärgi nimel.

"Oo, Adeline, kuis ümarad Su rinnad
Nagu inglitele keelatud vili,
mis vaikselt suretavad välja surelikkuse"

Vaikse rahuga sööbisid mu silmad Sinu omadesse ning ma nägin neis lõpututes tumedates sügavikes peegeldumas iha, lootust ja kiindumust. Üksikutena juba järgmine võimsam, kui eelmine, kuid koos tarbinutena ilmne mürk hingele. Aeglaselt mürgitasid Sa mu silmade all end ise. Mina ei olnud süüdi Sinu vaikses hääbumises, selle teene tegid Sa ise enesele. Kuid sellel õhtul imesin ma osa mürki Sinust välja, pakkudes Sulle rahuldust, millist võisid loota vaid minu kätevahel.