Toonide Kroonika [interaktiivne]

Eelmine mu siia pandud lugu ei kõlvanud kuhugi, seega ei hakanud ma sellele järgmisi osi kirjutama. Kes seda eelmist soperdust siiski veel mäletab, siis võib ta nende kahe vahel paralleele näha. Need on seal tõepoolest olemas kuna pärast muude asjade kirjutamist tekkis mul järjekordselt tahtmine seda lugu, selles stiilis, mingil moel jutustada. Ma otsustasin toda ideed natuke muuta; loodetavasti paremuse poole.

Erinevad uuendused hakkavad erineva pikkusega olema. Iga osa lõpus on valikud, mis lasevad teil, lugejatel, loo kulgu muuta. Ka peategelasl on võimalik teie valikute tõttu midagi halba juhtuda.

Head lugemist.

---

„Ära siis homme jälle hiljaks jää, Passerbi.“

„...“

Heh.

Ian Passerbi näole tekkis kuiv irve nähes kolme õpilast temast kaugemale – kodu poole – kõndimas.

Heh, heh.

Ta oleks vastanud tollele poisile – oi kuidas ta neile kõigile oleks vastanud – kui vaid ta keha oleks tema mõistusega koostööd teinud. Tol hetkel oli Passerbi jaoks lubatud vaid üks tegevus; tegelikult kaks: oma mõtetes kirumine ja tumesinise taeva põrnitsemine.

Ma oleksin võinud vanduda, et vaid natuke aega tagasi polnud ilmaga midagi viga. Samas, 'natuke aega tagasi' ei olnud ma ka täiskohaga taevavahtija.

„It's Friday, Friday—“

Mida kuradit?

„—gotta get down on Friday~!“

Ah seda nad mu telefoniga siis tegidki. Paistab, et tänasel päeval on potentsiaali kolmanda koha mu 'Kõige nõmedamate päevade edetabelis' saamisel.

Liigutades kätt oma tasku poole, üritades kõigest väest seda kõrvakraapivat lugu kinni panna, kukkus Passerbi käsivars tagasi vastu maad.

„Aaaaaaaah!“ karjatas ta, näolihaseid nii tugevalt kokku krimpsutades, et oleks peaaegu uue singulaarsuse tekitanud.

Ära sa räägi. Paistab, et mu häälepaelad suudavad veel mingeid häälitsusi produtseerida. Imelik, taevas läheb järjest tumedamaks ja tume—

Pärast väsitavat päeva sulges Passerbi lõpuks oma silmad. Siiski, tol poisil oli õigus. Selleks ajaks kui tema juba unedemaal seikles, kallas väljas vihma nagu oavarrest. Kuid teda juba selline ilmamuutus üles äratada ei suutnud. Peale tervise ära rikkumise suutis see vihm siiski midagi ikkagi teha; Passerbi nägi palju veega seonduvaid unenägusid.

PÕMM!

Emakese looduse kõige efektiivsemaks äratuskellaks osutus äike, oma kõrvulukustava mürinaga.

„Atšihh!“

Ärgates külmavärinatega, väsinult ja muidugi ka näljasena, tõmbas Passerbi esimese asjana välja oma telefoni; telefoni, mis oli selleks ajaks täiesti läbi ligunenud ning kasutuskõlbmatu.

„K-K-K-Kell on v-v-vist päris h-h-hilja juba,“ kostus ta värisevatelt huultelt.

Äikese välgatusega sünkrooniliselt toimus järgmisel hetkel mitu asja: esiteks, lõppes vihmasaju hääl; teiseks, vihmapiisad peatusid oma sillutisega kohtumise marsruudil; kolmandaks, üks sügav hääl kõnetas Passerbit: „Kui sina saaksid valida, mis kell praegu oleks, siis millise valiku sina küll teeksid?“

„Ah?“

Imelikku kõnepruuki valdav mees kõndis aeglasel sammul Passerbile lähemale.

Võimas habe.

Tõepoolest, oma 30 sentimeetrilise habemega ning lumivalgete juustega ei näinud ta absoluutselt välja nagu tavalised 80 aastased eesti vanurid. Asjale aitas kaasa ta olek; mehe ümber oleks nagu tiirelnud nähtamatu enesekindluserõngas.

„Ma vabandan, noormees. Sellises seisundis oleks igaühel minu küsimuse arusaamisega, mitte rääkides vastamisega, raskusi,“ pomises üleni valget ülikonda kandev vanur, astudes poisile lähemale ning puudutas kahe sõrmega ta laupa.

Passerbi, refleksiivselt, lükkas tolle krimpsus käe koheselt eemale: „Mida sa enda arust—?“

Mul pole enam külm ja ma olen... kuiv?

Oma lausa poolikuks jätmine tõi vanamehe suule naeratuse.

„Sinu mobiiltelefon peaks nüüd samuti helistuskõlblik olema. Ava see, vaata sealset 'kellaaega' ja vasta siis mu esialgsele küsimusele.“

Lahtilukustades oma telefoni, nägi Passerbi seal peale kellaja '20.58' ka seitset vastamata kõnet ta vanematelt.

...nad on kindla peale juba politsei mind otsima saatnud.

„Mina oletan, et praegune kellaaeg pole sinule just kõige sobivam.“

Passerbi noogutas.

„Seega, küsin ma nüüd uuesti. Kui sina saaksid valida, mis kell praegu oleks, siis millise valiku sina küll teeksid?“

„Kell neli. Mis vahet sel on, 'milline minu valik oleks'?“ vastas poiss vanuri häält matkides.

Mees valges vaid naeris tolle imitatsiooni peale ning vastas: „Vahe on selline, noormees.“

Järgmine minut kulus Passerbi ajul asjadest aru saamiseks. Ta lihtsalt ei mõistnud mis just toimunud oli. Üks hetk oli väljas pime, järgmine hetk nägi ta oma kolme klassikaaslast järjekordselt koju kõndimas.

„Minu nimi on Shiisaid ning mina väga loodan, et sina tahaksid enne koju minemist minuga natukene veel vestelda.“

---

1. Ah-mis? Ja, muidugi!
   
2. Kao minust kaarega eemale, imelik vanamees!
   
3. Midagi muud (paku ise vastus).

Mul läks silme eest kirjuks.

Esimene variant!!!

Huvitav oli ning üllatas, et on valik seda lugu muuta.
Esimene variant.

Teine, kindlalt teine, ning pole varem kuulnud sellisest asjast, et lugejate nõu kuulda võetakse, aga tundub põnev.

Millal uut võib oodata?