Suurim viga. (1. osa; Lõpetatud!)

SUURIM VIGA.

Vaatasin monitori ning iga hetkega läks tuju aina paremaks. See oli lausa maagiline, kuidas me üksteisele mõjusime. Nagu üksteise isiklikud klounid. Me kohtusime, kui sa olid 17 ja mina vaid 13, kuid see vahe meid ei häirinud. Me võisime päevi rääkida ühest ja samast asjast. Naerdes ja elust rõõmu tundes. Kuigi me polnud silmast silma kohtunud, usaldasin ma sind jäägitult. Me saime rääkida kõigest ja nii kestis see pea pool aastat. Iga tund, päevast päeva, kuust kuusse.

Kuid siis see muutus. Ma ei tea, millest. Olin ma sind ära tüüdanud? Ma olin ju siiski laps koos kõigi oma lapsikustega... Üha enam tundus mulle, et sa alahindad mind. Tundsin, kuidas minus oli peidus tohutut potensiaali, kuid sa tegid seda maha. Ma ei pannud neid algseid ohumärke tähele, meie sõprus oli mulle ikkagi kallis. Sa olid kuidagi segu suuremast vennast ja parimast sõbrast. Meie tülid, mis tundusid alguses nii mõttetud, lõid meie vahele üha suuremaid kuristikke. Kui ma neid sulle kurtsingi, ütlesid, et see on põnev ja meie suhe poleks ilma nendeta pooltki see, mis praegu. Noh, tuleb tunnistada, et sul oli õigus.

Kui varem hakkasid rääkima ja hoidsid juttu üleval sina, mina selle vooluga rõõmsalt kaasa minemas, siis nüüd oli asi teisiti... Rääkima hakkasin mina. Arvatavasti polnud mul sinu oskusi. Või ma olin muutunud sulle nii igapäevaseks asjaks, et sul oli minust ükskõik. Vana, järeleproovitud asi. Ehk olid sa uute sõpruste karjamaadel? Ei tea... Aga kui sa mulle vastasidki, siis napisõnaliselt, tavaliselt vastasid vaid mu küsimustele. Ei midagi muud. Olid üha vähem sees ja kauem eemal. Ma igatsesin taga vanu aegu. Kuid ma ei kurtnud. Arvasin, et see on kõigest mööduv juhus. Et sul on vaja pisut puhkust, muud midagi.

Järgnevad katsed sinuga rääkida muutusid rohkem katastroofilistemaks. Katsed sinuga suhelda luhtusid. Avastasin ennast üha tihemini mornina. Noh, eks meie sõprus oli mulle kallis. Kuid nähtavasti sulle mitte. Sinu nähvamised ja rahule-jätmise soovid läksid aina teravamaks. Sa ropendasid, vandusid ja sõimasid. Mitu korda otsustasin sind blokkida ja enam kunagi bloki alt võtta. Selles võitluses kaotasin vaid mina. Ma ei pidanud vastu. Hakkasin sinuga taas suhtlema ning lootsin, et kõik läheb paremuse poole, aga ei läinud. Nii juhtus mitu korda.

Mu elus oli käes segane periood. Olin just tülli läinud kahe oma parima sõbrannaga. Nemad kaks või mina ühega neist... Need paarid sobisid. Kuid kui me olime kolmekesi... Üha enam mõtlen, et me olime aastaid koos vaid harjumusest. Meie teed olid lahku läinud, me olime lahku kasvanud. Nad pildusid mind solvangutega ning arvasid, et mul on sellest ükskõik. Neile oli see vaid nali. Nad tõukasid mind eemale. Tundsin end kui viies ratas vankri all iga kord, kui kohtusime. Ja siis ma otsustasin: Kõik. Lõpp. Aitab! Ja ma jätsin nad. Järgnevatel päevadel üritasid nad minuga leppida, kuid ma olin oma otsuse teinud. Mulle ei ole vaja sõpru, kes on nagu nemad. Alguses oli raske, ma ei salga, kuid siis sain ma üle. Võib-olla aitas kaasa ka kiri, mille üks neist mulle kirjutas.... „Ehk meil ongi sinuta parem...” See tegi haiget, kuid see-eest läks paranemine kiiremini.

Tänu nendele ma leidsin endas jõudu sulle selg pöörata ja otsustada, et sinuta on parem. Samas vandusin endale, et juhtugu mis tahes, enam ma sinuga suhtlema ei hakka. Kahetse, palju tahad. Tegelikult ma lootsingi, et kahetsed. Niiet. Ma olen neile isegi tänu võlgu. Mul oli nendeta parem ja on ka sinuta. Alguses oli raske. Aga see oli ka loogiline, kui vaadata, mis meil selja taga. Sellegipoolest ei vaadanud ma tagasi. Minevikus surkimine ei ole lahendus. Võib-olla mõne juhtumi puhul on, kuid mitte selle. Ei saa salata, et mõtlesin vahest sulle. Et kas sa oled juba aru saanud, mis on juhtunud või ei? Kas sa kahetsed? Tunned puudust? Kuid ajapikku läksin ma oma eluga piisavalt edasi. Mälestus sinust oli kahanenud. Kuskil sügaval hinges olid sa alati olemas, kuid kui keegi mainis sinu nime, ei tulnud sa mulle üldiselt meeldegi. Ja ma olin rahul.

Kuni sa tulid taas mu ellu. 10 aastat hiljem, tõsi küll, kuid siiski. See oli nii absurdne juhus. Ühel hetkel olin ma vaid sõbranna sünnipäeval koos sinu-nimelise mehega. Kuid ega sa mulle meenunudki. Esimesena said meie kohtumisest aru sina. Hakkasid tegema vihjeid... kuni sa meenusidki. Üle mitmete pikkade aastate olid sa mul esimest korda mõtteis. Ma ei oska seletada oma tundeid tol hetkel. Aeg paistis peatuvat. Ruumis paistsime olevat vaid meie kaks, kuigi ümberringi oli mitmeid inimesi. Kuidas me üksteist vaatasime... nägime ju esimest korda. See tundus isegi koomiline.

Mul ei lähe iialgi meelest su pilk sel hetkel. Oli see õnn? Ma ei saanudki kunagi teada. Kuid sinu algne õnn asendus küsimusega. Miks? See oli ainus, mida sa suutsid. Küsida. Ma vastasin sulle. Rääkisin kogu eelneva loo. Sa kuulasid andunult, kulm kortsus. Lõpus üritasid end õigustada, asja siluda. Ma tajusin, kuidas sa tõesti hingest üritasid. Sa ütlesid, et igatsesid mind ja tundsid must puudust. Need sõnad paitasid kõrvu. Olin ma seda ju lootnudki. See olevat sinu sõnul olnud su elu suurim viga. Millest siin enam rääkida? Enamus inimesi oleks sulle andestanud, kuid mitte mina.

Ma olin endale lubanud ja seda lubadust ei suutnud ma murda. Sa olid mulle kõik, kuid mitte enam. Sa olid mulle nagu vanem vend, parim sõber, kuid mitte enam. Mõtlesin kurvastusega, kui hästi me olime enne selle asjaolu meenumist läbi saanud. Hästi. Superhästi. Sünnipäevalaps ütles, et nägi meie vahel lausa sädemeid pildumas. On lausa imetlusväärne, mida minevik ja lubadused suudavad, kui neid mitte unustada.

Sa mõistsid mind, kuid lubasid edasi üritada. Sel hetkel olin ma tõeliselt kurb. Mõtlesin meie võimalustele ja raisatud aegadele. Mul polnud sulle südant öelda, et edasi üritamine ei aita. Kui mina lähen, lähen ma alatiseks.

Nende sõnade peale tõusin, soovisin sünnipäevalapsele ilusat õhtu jätku ning lahkusin, pisarad silmis. Üle kõigi nende aastate... kisti mu haav jõhkralt puruks. Ma ei teadnud, kaua see paraneb ja kas ta üldse paraneb, kuid teadsin, et sinul mu elus kohta pole.

Tõsiselt kurb asjaolu on see, et endale kuuluvat hinnatakse alati peale sellest ilma jäämist.

:)
Tore, et meeldis.
Ja nmh... eks enda tunnetest rääkides saabki minu arust need kõige siiramad asjad.

Tore, et meeldis. :)

Jamh, igav on mul ja vahet pole, kaevan selle teema uuesti üles.

Nii hea mõnus jutt. Lugemise ajal polnud ühtegi sellist kohta, kus ma oleks pidanud miskit üle lugema, sest kõik jooksis nii ladusalt. Kõik oli täpselt parajalt kirjeldatud, ei liiga vähe ega liiga palju.

Jutu lõpp, paar viimast lõiku (ja eriti viimane lause) on mega head. Sest kui alguses oli rohkem selline jutustav tekst, siis viimane rida andis sellele kõigele nii kena punkti, võttis terve jutu ilusti kokku.

Ja hea oli ka see, et juttu oli pandud natuke kaasaega, mitte väga palju, natukene, parajalt.

Kui tavaliselt on sellise sisuga jutud kuidagi kuivalt kirjutatud, pole väga palju kirjeldatud, lihtsalt paari reaga kokku vopsitud, siis siin on näha, et on tööd tehtud. Ühesõnaga väga meeldiv lugemine, kui ma oleks seda rohkem mõttega, või noh, natuke kriitilisemalt lugenud, oleks ma VB midagi leidnud mille kallal natuke vinguda (alati leian, kui väga süveneda, kasvõi mõne pisiasja), aga kell on 1.53 öösel ja ma tõesti ei viitsi Ja see jutt on btw just hea sellisel kellaajal lugemiseks.

Okei, pikk kommentaar, mõttetu ka, lihtsalt selgitasin pikalt ära kui HEA see on :)

Aitäh. :)
Mul endal oli ka sellist pikemat ja põhjalikumat kommentaari ikka väga-väga hea lugeda! :)
Tore, et meeldis!
Muidu on selle looga selline asi, et ma kirjutasin selle ühe jutiga ära, lugesin üle, parandasin paar kirjaviga ning sõnastust ja see oligi valmis. (A)

(nii sõnaosav olengi)

Ma lugesin seda mitu korda läbi ja ma armastan seda juttu nüüdsest:!

SSUUDDAAKKSS.

No mai tea.
Mul pole juba viimased neli aastat ajusid peas.

Ma usun, et ei suudaks.
Vähemalt mitte sellises võtmes ja südamest.

Aga tore kui meeldib ! :)

PS! Mind totaalselt närib. Kas kui ette käib koma? XD

Hah.
Võtan teatavaks.

Algus oli mõjuv...
Lõpp oli veelgi mõjuv...
Nii reaalne tundus kuidagi...
Ma küsin üle, et ega see päriselus juhtunud pole?

Tore, kui meeldis. :)
Inspiratsioon on otse päriselust... ainult seda päris lõppu pole olnud.

Okei.

Teadsin jah... xD
Aga ma mäletan, kuidas me teisele Suurimale veale hästi kurba ja tähendusrikast lõppu mõtlesime... xD

Kui ette käib koma, siis kui lauses on enne kui-d tegusõna (öeldis) ja peale kui-d samuti.
näiteks:
See on nii ilus kui armas.
Siis olid ilusad ajad, kui me veel üksteisele meeldisime.


Masendav on lugeda selliseid asju ja see meenutab täiega ühe mu sõbranna praegust elu. Samas kirjutatud oli see imeliselt hästi, eriti meeldis mulle, et lihtlaused absoluutselt lugemist ei häirinud.

Kui ette käib koma siis, kui...*
Sorry, ma ei suutnud lihtsalt mainimata jätta. xD
Aga tänan, et välja tõid.

Aitäh. (: