True story with a little touch of literature.
Järgmine leht langes puult. Ma tundsin end väga õnnelikuna. Ma ei teadnud ise ka, mis see oli, mis mind sel hetkel nii tundma pani. Lehe langemine tekitas minus rõõmutunde. See kuidas ta langes. Vabana ja aeglaselt hõljudes, kuni lõpuks maapinnale langes. Tegelikult oli täiesti tavaline sügisilm, lehti langes lõpmatult palju, kuid mina vaatasin neid lehti üksikutena. Ei näinud mingisugust ühtlast „halli“ massi, mis, nagu nägudest tunda oli, just sel hetkel minu kaaskodanike meelest ilmas oli. Tuul puhus ka tol hetkel nii ideaalselt õiges suunas, et juuksed näo ette ei tikkunud. Vihma ei sadanud, kuigi ega seegi vist minu meeleolu rikkunud poleks. Mulle meeldib vihm. Ma ei leia selles midagi vastikust tekitavat või ebameeldivat. See on ju ainult vesi, mis taevast väikeste piiskadena alla langeb. Seal ma siis kõndisin mööda tänavat, mis samuti hetke jaoks parim oli. Kulunud asfalttee, mis ilmtingimata parandust vajaks ja võimas vahtraallee. Väike liiklus ja mõned vanemat sorti majad tee äärtes. Need pisisasjad panid mind end nii hästi tundma. Ja järgmine leht langes puult..