ma tahan, tahan - (üheosaline, lõpetatud)

ma arvan, et kõike mida me tahame, ei pea saama

me võime küll tahta spordis parimad tulemusi, tahta matemaatikaolümpiaadil esimest kohta, tahta maailmakuulsaks moedisaineriks saada


ma arvan, et alati ei saa kõike isegi siis, kui me oleme sellest nii kaua unistanud

ja peale selle et me unistanud oleme, oleme me töötanud selle heaks, et me unistused täide läheks
oleme treeninud natuke pühendunumalt kui iial varem, oleme võtnud matemaatikas mõned lisatunnid, oleme sirvinud moeajakirju ja paar ööd riideid õmmelnud
ja kõige lõpuks ei suuda me ikka seda viimast sammu teha, mis meie unistused lõplikult teoks teeks



ma arvan, et isegi siis, kui me unistame ja enda unistused lõpuks teoks teeme, pole enamik inimesi ikka veel rahul

kui me lähme ja saame euroopa meistriks, leitakse alati midagi, mis oli me võistluses halvasti; kui me võidame matemaatikaolümpiaadi, siis vigisetakse ikka ja jälle selle üle, et me tegime ühes ülesandes vea sisse; kui me saame kuulsaks moedisaineriks, siis ei jõua seda vingumist ära kuulata, mis inimestele su disainitud riiete juures ei meeldi


ma arvan, et kui me oleme enda unistused teoks teinud ja inimesed pole ikka veel rahul, tuleb neile näidata, et neil pole õigus

kui me oleme euroopa meistriks saanud ja on leitud see miski, mis oli meie võistlemises halb; kui me võidame matemaatikaolümpiaadi ja on leitud üles see vale lahenduskäik; kui me saame kuulsaks moedisaineriks ja inimestele ei meeldi meie disainitud riided siis tuleb öelda, et palun mõistvust!:

me oleme jõudnud nii kaugele vaid sellepärast, et me unistasime, tahtsime ja viisime enda unistused lõpuks teoks. ja me saime sellega hakkama. millega teie hakkama saanud olete? leiate vaid meie vigu, selle asemel et meile mõni kiidusõna öelda, sest me oleme enda unistused teoks teinud, UNISTUSED, need kõige imelisemad ja raskemalt teostavamad asjad, millest me igal õhtul salaja mõtleme. ja võib-olla oleks mõttekas üldse enda unistusi täide viima hakata, kunagi pole liiga hilja
või siis olete selle jaoks liiga nõrgad?

jah, ma arvan ikka veel, et kõike mida me tahame, ei pea saama
kuigi võiks

ma arvan, et isegi need, kes igal õhtul enda unistusele mõtlevad, ei peaks midagi saama
kuigi võiks

ma arvan, et need, kes on andnud endast kõik; valanud enda unistuste täideviimiseks tihti pisaraid; talunud teiste halvustavaid kommentaare; suutnud kaasaskäivale pingele vastu panna; näinud nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi; elanud kõik ebaõnnestumised üle, mõeldes, et järgmine kord läheb paremini, ju siis ma pole veel nii tugev, aga küll ma suudan seda; mõelnud kõike positiivsest vaatevinklist, USKUNUD ENDASSE; uskunud enda võimetesse, et „ma suudan seda, ma suudan, sest ma tahan, ma tahan, niii-niii väga tahan…“; peaksid saama kõik
kõik, millest nad unistanud on
ja nad peavad selle saama
sest nad on nii palju pingutanud
nii oleks lihtsalt aus




_________________

midagi sügavamõttelisemat. see on mulle nii hingelähedane teema, mul tulid mitu korda lausa pisarad silma, kui ma seda kirjutasin ja üle lugesin.
kirjastiili ja vigade koha pealt ma ei tea kas see on just kõige parem jutt, lühikese aja jooksul kirjutatud, aga täna me klassiõega just rääkisime sellel teemal, et kunagi pole keegi meiega rahul, mitte keegi ei ütle ühtegi head sõna, isegi kui me kõike perfektselt teeksime, isegi kui me pingutame. ja mina pingutan, tõsiselt kohe. (pm see spordi näide on minu enda järgi)

igasugune kriitika on väga teretulnud - kas ei meeldi kirjastiil, kas on trükivigu, kas arvate, et mõni koht oleks teistmoodi parem ... misiganes pähe tuleb. öelge välja :)

ja praegu tahaks ma tõesti... natuke sisutihedamaid kommentaare. pole ju väga raske, eks :) ja kes loeb ja kellel oma arvamus on, see võiks kommenteerida ka, saaks tagasisidet, kuigi ma ei kirjutanud seda juttu teie jaoks. ikka enda jaoks. ja see teebki selle jutu minu puhul nii eriliseks.

Ma loodan, et Sa, Chelsea, kuri ei ole, aga ma leian, et see on õige koht filosofeerimiseks.

Kell on 2:12, ma ootan peole minekut ja minu mõtted enamvähem sama teema kohta on sellised -

Ma ei arva, et ma olen loll. Sellest hoolimata on minu inteligentsist ja mõttemaailmast aru saanud ainult vähesed. Inimestel, eriti meestel, on need kuradi eelarvamused, et kui sa ei ole kõige säravam kriit värvikarbis (välimusest räägime siis jah), ei ole sa ka midagi väärt ja ei suuda midagi ära teha! Ma toon näite - mu sugulane, tohutult ilus tüdruk, ka tark, aga ma pean end temast veidike sügavamaks. Tanel, ühine sõber meil, suhtleb temaga sellepärast rohkem, et ta on ilusam... See on minu meelest nii haiglane! Teine ühine sõber, Erik, vaatab mööda välimusest ja on otsustanud, et just mina olen see, kellega tihedamini suhelda. Ma pidavat lausa tema soulmate olema! Teine konkreetne näide selle kohta on see, et Inglismaal valisid saksa poisid jälle tema, mu sugulase, oma korvpalli tiimi, kuigi ta ei oska mängida, ainult sellepärast, et ta on ilusam, kui mina. Nad ei viitsinud vaadata minu sisse, viia kokku minu pikkust ja korvpalli ja otsustada tänu sellele, et mina oskan korvpalli mängida. Ma mängin suvel 24/7 korvapalli kodus, peale meie poiste mängu seitsmenda klassiga võtsin ma palli ja viskasin viis korda vabaviske joone tagant sopsu. Pole vist juhus...
Selle jutu järgi võib tunduda, et ma olen lihtsalt kohutav egoist, kes arvab, et ta on kõiges kõige parem, aga see tõesti ei ole nii! Ma ei arva, et ma oskan kõige paremini joonistada ja laulda, aga on tõesti asjad, milles ma tean, et ma olen hea. Samuti tean ma, et ma olen mõndadest inimestest teatud asjades lihtsalt veidi parem. Mina ei leia oma praeguses mõtteviisis midagi taunimisväärset, kui teie leiate, siis andke mulle kindlasti teada (Alustan iseendast, pärast muudan ka maailma paremaks!)

Mul on üks sõbranna, kes on minupeale vahepeal väga kade, mõttetute asjade pärast. Näiteks, ma tahtsin klassivanemaks saada, ma kandideerisin, klass valis ka ühe teise inimese kanditatuuri. Tema oli kade, et ma kandideerisin ja et mul oli ikka poolthääli ka, ta pidi just minu kiuste sel teise inimese poolt hääletama, kuigi ma NII NII NII väga tahtsin klassivanemaks saada... Olgu, see lähe absoluutselt teemasse, aga teemasse läheb küll see...vist... et see sama sõbranna teeb mind ja teisi koguaeg maha.
"Miks sa joonistad, sa ei oska ju..."
Terviiist, las ma proovin! äkki ma ikka natuke oskan. Pliiatsit ma ju ikka oskan käes hoida ja vahel leb midagi täitsa huvitavat ka välja. Aga ei, tema peab sulle ütlema, et ära tee seda, sa ei oska...

Huh, ma sain veits oma mõtteid nüüd väljendada. Veelkord vabandust Chelsea! :) Ma mõistan sind täielikult, vähemalt arvan, et mõistan. Mu sõbrannad ei öelnud mu Stiina jutu kohta mitte ühtegi sõna,... ei positiivset, ei negatiivset. ma ei tea isegi, kas nad lugesid seda! minu sõbrannad ikkagi. Vat see on sõprus...

Muide, Chelsea, ma arvan, et meil oleks, millest rääkida...

EITC, aitääh :)

--- mul oli siin enne päris pikk tekst endast, aga ma otsustasin, et foorum pole ikka täitsa see koht kus neid üles panna. ma ei tea, lihtsalt ei tundunud enam õige. ja pealegi.. see jutt peaks minust kõik ütlema, kui keegi kaaa mõelda viitsiks ---


Ja Loore, see on haige... Kuidas välimuse kaudu otsustatakse. Tänapäeva maailmas on lihtsalt nii. Ja ma ei ütle, et mina poleks seda kunagi teinud, ma lihtsalt olen sellisesse sõprusringkonda sattunud, kuidas ma nüüd ütlen, "eliiti" vb?! Mul endal pole sellist probleemi, sest mina ja mu sõbrad oleme kõik umbes samasuguse välimusega. Jamh, mõni on tõesti ilusamate juustega, peenikesem, parema näonahaga, pikem jnejne, aga kokkuvõttes ei ole nii, et kedagi nüüd meie seas täielikult eristatakse.
Aga ma kujutan ette mis sa tunned ja ma arvan, et see võib päris.. raske olla.

Unise peaga kirjutasin, täna selle peale mõeldes, sain aru, et ma panin teemast NII mööda, aga ma sain vähemalt südame pealt ära rääkida.

Ei ole täitsa teemast mööda, üks lõik oli pm sellest kõigest, aga noh, peamine mõte oli natuke teistsugune jamh :)

Jutu ülesehitus ... Tead. Ma ei norikski punktide ja suurte algustähtede puudumise kohta. Selle jutu eripära.
Hea, kerge oli lugeda ka. :)

Aga sisu... Tõde.
Mõtted ei pea vaid mõteteks jääma...

Ja siis see Loore tekst... Kahjuks peab ütlema, et see on tõsi. Sõprusringkonnas on nii, et... Ma toon nüüd näite enda kohta, eksole. Välimust me ei kritiseeri ei endal ega ka võõrastel. Üldjuhul. Kõik on inimesed ja... minu jaoks on välimus pohh.

Kuid minu sõprusringkonnas on probleemiks see noa selga löömine... Nagu Loorelgi, ollakse siin kadedad... Näiteks üks minu sõber, kelle oma oma tegusamasse ellu olen kaasanud. Võtab pidevalt minu tegemisi ära, esitleb mu ideid enda omade pähe, räägib igal pool minu eest... tahab meeleheitlikult seda aupaistet.

Ja siis on aktuaalne see muidu heade sõprade selja taga klatšimine ja vahest öeldakse näkku ka, et kuule, sa oled selles jube, sa ei oska vms. Aga tegelikult ikka osatakse küll... Jälle see enda ego upitamine...

Punkte ja suuri algustähti ei pidanudki olema, nii oligi mõeldud. Eile öösel lihtsalt tuli selline inspiratsioonihoog peale ja ma pidin kõik üles kirjutama, nii on kõige parem.

Ja aitäh, kes lugenud on. :)


lalllalalallalaaaaaa, ja ma pühendan selle looo täiega, iga sõnaga inkuleeeeeeeeeeeee (kes seda vist loeb ka praegu), sest tead ise! :)

Põhimõtteliselt, ma kommenteeriks veel, et miski pole täiuslik. Ja see on tegelikult nii õige. Igas asjas, igas tegevuses leiad midagi väära, mingi vea. Aga milleks üldse otsida? Milleks on vaja end sellega piinata, kui see lihtsalt ei loe ja täiuslikkus on täitumatu unistus? Pisikesed krutskid ja erinevused loovadki originaalsuse. Kõik ei peagi piltilus ja ühesugune olema. Inimene on ikka imelik olevus... Unistused on selleks, et neid täita ja nendeni püüelda, kuid, nagu juba mainisin....Igas asjas, inimeses, tegevuses on midagi, mille kallal nokkida. See lihtsalt on nii ja jääbki nii.

Jutust endast: Mulle meeldisid su siirad mõtted, mis olid nii tõesed ja armsad :) Lihtne tekst ja hea sisu.

Loore - tean enda kogemusest nii palju seda välimuse asja. Ma ei ole ilus (no tunnistan üles eksole ), aga ma teen kõik, mis minu võimuses, et olla hoolitsetud, ilusa meigiga jms. Üks jälgimaid asju on minuarust halb hügieen. Kui inimene ikka enda eest hoolitseb ja päris loll, nagu lauajalg ei ole, siis ma ju suhtlen ikka temaga. Kõige tähtsamad on ühised jooned ja huvid inimeste vahel, siis jätkub jututeemat ja koos on huvitav ning lõbus Välimus on totaalselt teisejärguline tegur. Aa, ja su sõbrad on ikka väga nõmedad :S Ei tohiks sõpradeks nimetadagi..

Mina natuke vaidleks eelkõnelejatega.

Me kõik oleme täiuslikud. Oleme täiuslikud just oma vigadega. Eriti täiuslikud oleme me veel siis, kui me oskame oma halbu külgi ka hinnata ning teadvustada enesele, miks neid vaja on ja kuidas need meid omapärasemaks muudavad. Vead ei ole lihtsalt vead, mida peita, sarjata või mille eksisteerimist eitada. Nad on ka ühtviisi kasulikud.
Täiuslikkus natuke teistsuguses tähenduses - seda kahjuks ei ole te veel suutelised mõistma. Kes teab, mida ma mõtlen, see võtku ühendust :).


Ja kommenteerides autori terakest.. siis ma lihtsalt mainiks/lohutaks, et iga inimene arvabki, et ainult temal on õigus. Ja inimeste õigus ongi see, et neil on õigus arvata, mis see õigsus/õiglus on. Seda kindlasti ei tohiks teha, et kellelegi minna selgitama, mis õige või vale on. Sest seda universaalset (tõde) õiget ja väära ei olegi tegelikult olemas.

Ka mina olen üks nendest, kes unistab hullupööra, räägib oma unistustest neile, kes materdavad need jalge alla. Aga sellest saab õppida ja olen ma olen õppinud. Unistusi saab jagada vaid õigete inimestega. Ja kõik mis unistuste realiseerimisega tuleb, see oleks nagu ostetud asja puhul garantii, et kestab nt kaks aastat. Tegelikkuses läheb järgmisel päeval rikki, rikub veel sadu asju.
Neid inimesi on alati, kes jõuavad vinguda teiste kallal, st rikkuda unistuse kaunuist väärtust ja olemust. Aga just tänu nendele inimestele me saame õppida/(meelde tuletada), me saame tugevamateks sirguda. Need hoobid allapoole vööd just tugevdavad meid. Hinnake seda.

Niiet, pea püsti, selg sirgu! :) Et me jõuaks kõik oma unistused täita, on minu soov. :)

Väledat klõbistamist kõigile :)

Dreamer kirjutas:

Mina natuke vaidleks eelkõnelejatega. Me kõik oleme täiuslikud. Oleme täiuslikud just oma vigadega. Eriti täiuslikud oleme me veel siis, kui me oskame oma halbu külgi ka hinnata ning teadvustada enesele, miks neid vaja on ja kuidas need meid omapärasemaks muudavad. Vead ei ole lihtsalt vead, mida peita, sarjata või mille eksisteerimist eitada. Nad on ka ühtviisi kasulikud.
Täiuslikkus natuke teistsuguses tähenduses - seda kahjuks ei ole te veel suutelised mõistma. Kes teab, mida ma mõtlen, see võtku ühendust :)

Me võikski tegelikult vaidlema jääda, sest täiuslikkus on küll igale inimesele erinev asi, kuid enamikele tähendab see siiski VEATUST, mida ei ole seega vigadega inimene (krdi raske lause tuli, aga äkki saad aru). See, et mina nii ei arva, ei tähenda, et inimkonna enamus nii ei arvaks. Vastupidi. Täiuslikkust aetaksegi taga, sest see on enamike jaoks veatus ja seega oleks "täiuslik" inimene teiste poolt vastuvõetavam. Ma saan aru, mida sa mõtled, aga sa ei saa ootama jääda, et me vanemaks saades samamoodi arvaks. See on iga inimese enda arvamus ja tavapäraselt vananedes see oluliselt ei muutu, võib-olla vaid üksikutel. Paljud inimesed on lihtsalt nii egoistlikud, et neid huvitabki vaid enda arvamus ja mitte kellegi teise, õigemini, nad ei võtagi teiste arvamust mingi arvamusena ning teevad selle võimalikult maha. Kas see on sinuarust täiuslik? Ja ei ole me kõik täiuslikud. Vähe on neid inimesi, kes teisi aksepteerivad nende vigadega. Kahjuks... Tean seda omast kogemusest liigagi hästi. Tolerantsus võiks kaasa sündida..... Maailm ei oleks nii must-valge.

Vahel tekib tunne, et tahaks inimestel suud kinni lüüa. Aga sõnavabadus....No ma ei tea, tihtipeale ei ole see õigustatud. Ma saan aru, et igal inimesel on õigus oma arvamusele, kuid iga päev kedagi maha teha, solvata, mõnitada, sõimata. No milleks? On siis seda kiusataval vaja? Tee või enesetapp.
Ütled ühe korra, inimene saab aru, et midagi temas teisele ei sobi. Aga mina arvan, et samas on igal inimesel õigus olla see, kes ta tahab olla. Kritiseerida tuleks mõõdukalt, et mitte inimese elu masendavaks muuta. Kahjuks aga ei ole maailma paremaks muutmine minu teha

Unistused on selleks, et neid täita, eelkõige need unistused, mis on mõtteis olnud kaua-kaua. Vähemalt mina arvan nii. Siis saaks vähemalt inimene TUNDA, et ta on täiuslik. Ja see ongi kõige tähtsam, et inimene tunneks end hästi ja õnnelikuna...:)

Mina rääkisin täiuslikkusest kui sellisest teistel tasanditel ning nagu sa end arusaadavaks tegid, et mõistnud sa seda, mida ma tegelikult selle all mõtlesid:)

(Mina olen täielik sallivuse etalon, niiet, ärge tundke ennast minu kirjutistest kuidagi rünnatuna, ma natuke avaldasin oma elutarkust, mida nende väheste aastate otsa päris palju kogunenud on :))

Kusjuures, egoism kui selline on maailma parim asi.. kui tahad, teada, miks ma nii arvan, siis loed teatud raamatud läbi ja siis ehk oled võimeline mõistma :)

Nagu ma ka enne mainisin, siis minujaoks ei ole täiuslikkus see, mida ta on enamike inimeste jaoks. Egoism on minuarvates ainult teatud olukordades hea, eks ikka peab ennast ju esikohale oma elus asetama, kuid teisi sellega maha materdades ei ole egoism teps mitte hea.

NB: Me oleme teemast VÄGAGI kõrvale kaldunud

Vahel on unistused nii lihtsad, et neid on võimalik otsekohe pisikese tahtejõuga täita..:) Praegu unistan ma suurest kruusitäiest auravast hommikukohvist....:) *jookseb kööki*

Minu vabandused teemast kõrvale kaldumisel

Materdajaid võib ka omaette nimetada benefittideks ehk siis positiivsus on kõiges. Kui keegi ütleb halvasti Sinu tegemiste kohta, siis lihtsalt muiga selle peale, ütle veel aitähh ka ja Sa tead, et Sa oled tugevamaks muutunud, sest sapipildurite elumõte ongi sappi pilduda ja tuju rikkuda, ei midagi muud :)

Njaa, kahju, et neid inimesi siin maailmas nii palju on :/

OK, offtopic lõppeb siinkohal vist

..Mu unistus sai teoks....Kohv on ikka kuradi hea

Mina ei suuda elada, ilma et ma oma unistusele mõtleks, ma küll töötan selle nimel, aga mul on koguaeg selline tunne, et ma näen liiga vähe vaeva. Ja mul on justkui lupjunud arusaamad kujunenud, et ala, kui ma sinna seda asja õppima minna ei saa ja mul vastavat haridust ei ole, siis ma ka selleks ei saa ja plaplaplapla.. Kuigi, ilma vastava hariduseta on ka võimalik jõuda sinna, kuhu vaja...
Seega võitlen pidevalt iseendaga.. kahjuks

Mida rohkem on edasipürgijaid, seda rohkem on sappi. Ja kõik see meie kasuks. Tänud teile!

Ka mina ei suuda. Ma tahan korraga mitut asja, mis on elus mu kireks, kuid tean, et pean mingil hetkel valima. Ma ei suuda neid tähtsuse järjekorda panna - jah, tahan saada fotograafiks, lauljaks, kitarristiks...Ja need on ju suuremas osas hobikorras nö. tööd. Ja päris töö? Advokaadiks mõtlesin saada eksole. Aga mul lihtsalt ei jätku varsti enam aega ja bändis (rockbändist räägin siis) on nii, et tasemel soolokitarrist ei saa olla samal ajal põhivokaali rollis ja vastupidi ka muidugi. Peaksin valima taustvokaali osa. Tunneksin end mittetäielikuna. Appi, kui raske. Täielik dilemma tegelikult, paljud ilmselt ei mõista seda, aga minu elu on neile aladele pühendatud, nad on kõik ühesuguse tähtsusega ja ma lihtsalt EI OSKA valida.

Alustuseks... On olemas inimesi, kes ei tee valikuid vaid võtavad kõik (nagu mina) ning on seeläbi pidevas ajahädas. Kuid see, et inimene ei ole täiuslik, on hea, sest inimene millegipärast teadvustab end läbi kannatuste. Küllap seepärast, et kui kellegil on halb, siis järelikult sinul on parem. Kui kõigil oleks hea, siis oleks ka kõigil halb, sest pole kellegiga võrrelda.

Teiseks... Sõpradeks ei saa nimetada inimesi, kes sind ei toeta. Need on tuttavad, või siis maksimaalselt "semud". Sõber on see, kellele sa usaldad mürgisüsti otsuse, kui oled halvatud. Sõber on see, kellele võid ükskõik mis hetkel oma muret kurta. Ja sõber ei solva sinu isiksust. See on ka põhjus miks mina oma klassi suhtlusringkonnast kõrvale jäin. Mind ei tõugatud kõrvale (nagu teisi) vaid mina astusin kõrvale. Pole vaja ju mingeid kahtlaseid eputisi, kes iga sinu vale (ja ka õige) sõna peale naeravad.

Lõpuks... Ilu on väga suhteline mõiste. Kui ma olen kellegiga juba mitu kuud kirja/e-maili/msni teel juttu ajanud, siis pole tema välimus enam tähtis. On teada, et ta on tore inimene. Kuid välimuse järgi hindajad on sama sisutud kui nende ihalusobjektid. Niiet pole üldse mõtet nutma hakata. Inimene on oma olemuselt tegelikult täisegoist ja võimuahne rahamaniakk. Sellest tulevad vaälja vaid vähesed. Kuigi on see ajulage, on see tänapäeva maailm ning oma eriarvamused tuleb seada vooluga kaasa minema, kuna elu hammasrataste vahele ma jääda ei soovita.

Errare humanum est

(Sorry selle traktaadi pärast, kuid minu arust on piisavalt teemas)

Nii kena jutt. Ainult väikesed tähed häirisid, aga jube kena jutt.

Oi,oi,oi mina praega küll nii pikka teksti ei suuda kokku panna.
Mõtted on head, võiks öelda et isegi väga head.
Mõnes kohas tõi pisarad silma, eks vist sellepärast, et oleks räägitud nagu minust *ei räägi rohkem midagi*