Kõned Hedwigile

Ma saan aru, et mul on tohutult arenemisruumi ja see ei ole kindlasti suurepärane, võib - olla isegi mitte hea, aga ma otsustasin proovida. Lõpu poole läheb küll juba väga mõtlemiseks ära. Kui midagi ei meeldi võib alati öelda. Kriitika on teretulnud.

1. Kaotatud võtmed

„Jäta mind rahule!“ möirgasin ma järjekordselt telefoni ja lõpetasin kõne . Inimeste uudishimulikud näod pöördusid minu poole ja jäid ootama edasise hulluse märke, mida ma ei kavatsenud ilmutada.

„Tegelege oma asjadega,“ porisesin ma ja sikutasin õlakotti paremini õlale. Nähes, et midagi edasi ei toimunud, pöörasid nad pilgud minult ära.

Ma olin tüdinenud sellest, et inimesed mind alalõpmata vaatasid, silmad uudishimust suured. Kui ma ainult saaks neile öelda, mida mina arvan neist.

Ohkasin väsinult. Mu pea käis vihast ringi ja keskus tundus kuidagi umbne ja liiga häirivalt kirev. Kiirustasin lähima väljapääsu poole, sest midagi oli korrast ära.

Kui uksed automaatselt avanesid paiskas mulle näkku tuhat langevat lumehelvest ja jäine külmus, mis muutis mind kohe erksaks. Väljas oli pime ja linna valgustasid tuhanded väiksed tuled, mis muutsid Tallinna erakordselt ilusaks.
Aeglustasin käiku ja vaatasin lumehelbeid, mis taevast alla keerlesid ja minu peopesadele langesid, igaüks erineva kujuga, ainulaadne. Nagu iga inimenegi ei sarnane iga järgmise kolmanda inimesega.

Ma hakkan juba ära keerama. Keerasin peopesad teistpidi ja lasin lumel maha kukkuda. Pea ei keerelnud ringi ja halb enesetunne jäi ukse taha, viha, mis oli lume äkilise saabumisega kustunud, lahvatas äkki.

Mu mõte kaldus jälle Kaidole, klassivennale, kes oli minusse kiindunud ega suutnud endale kuidagi selgeks teha, et mina ei ole temasse kiindunud. Nüüd helistabki, iga päev, kolm korda ja kutsub küll sööma, küll kinno, küll enda poole, igale poole. Tema käitumine ajas mind närvi ja ka muidugi minu priiskava eluviisiga lauljast ema, kelle tütre nime peab terve maailm teadma.

Turtsatasin, kujutades ette enda pilti, kus vasakul pool seisab kärtsroosas kostüümis blondiinide juuste ja väheste kortsudega naine, kes on end üle meikinud ja tema kõrval seisab liibuvates, rebenenud tolmustes teksades ja laias rohelises kootud sviitris tüdruk. Maailmale avaldaks see pilt väga palju naeru.

Tõmbasin halli jope luku kinni ning kiirustasin mööda kirevat ja lumist kõnniteed kodu poole, jättes endast järgi sissetallatud tee. Roosa müts vajus aeglaselt silmini ja mul ei olnud ka viitsimist seda üles poole kergitada. Vend narriks mind kohe kolm tundi järjest laiskvorstiks, aga teda pole hetkel siin, õnneks.

Keerasin kõrvaltänavasse, hallide majade ümbrusesse ja kobasin juba taskust võtmeid, kuid mida ei olnud seal, olid võtmed. Läksin paanikasse, vana telefon oli olemas, aga kus mu võtmed olid? Isegi rahakott oli olemas.

Ragistasin ajusid, meenutades, kuhu olin oma võtmed jätnud. Viimane kord kui ma neid nägin oli see keskuses kino diivani peal, kui ma taskust telefoni otsisin, et Kaido kõne vastu võtta. Kuradi Kaido, tema pärast kadusid nüüd võtmed ka ära.

Keerasin otsa ringi ja hakkasin tuldud teed tagasi minema, kirudes endiselt Kaidot. Kuidas ma sain olla nii idioot ja lasin end ühest mõttetust kutist välja vihastada ja tänu sellele veel oma võtmed ära kaotada.

Ma ei mäleta, millal ma nii vihane iseenda peale oleksin olnud. Isegi mitte siis kui ma oma esimesed kontsad ära lõhkusin, need, mis ema mulle ostis, et ma rohkem tüdruku moodi oleksin ja pärast neid taga nutsin, sest need olid tegelikult ilusad.

Keskuse tuled olid säravamad ja ligitõmbavamad kui teised. Erivärvi tuled moodustasid vikerkaare ja särasid silmipimestavalt. Inimesed naersid ja rääkisid läbisegi, üks kõvemini kui teine. Kõndisin nende seast läbi ja ootasin, et uksed avaneksid.

„Hei dumb!“ kutt, kes tõmbas suitsu, irvitas, „kas sa ei tea, et keskus on suletud?“

Ta tõmbas suitsu sügavalt sisse ja hingas selle minu peale välja. Tahtsin öökida, segunes justkui rõveduse lõhn, minu sees. Kuidas suitsu üldse võimalik teha on, ilma, et sa ise oksele ei hakka?

Mis siis ikka. Tore päev oli. Kaotasin võtmed ära ja nüüd pean läbi elama selle venna irvitamise ja ema nääklemise homme ja täna veetma öö külmas. Jällegi leidsin end kirumas ennast ja Kaidot segamini.

Kas inimestel on alati sedasi kuni viimase hetkeni süüdistad sa kedagi teist, aga mitte ennast? Kas meil on mingi instinkt, mis ütleb meile, et me ei ole süüdi? On see lihtsalt vajadus kellelegi teisele käkki keerata ja siis ise seda süüa?
Jalutasin mööda lumist teed tagasi ja minu sisemuses toimus suur mäss ja küsimuste hunnik, mis tahtis vastuseid. Kui juba küsida neid küsimusi siis vastata võiks ka nendele.

Iga inimene ju väidaks, et tema ei ole alati kõiges süüdi. Alati ei olegi tema süüdi, aga mõnikord kui tema tegelikult on süüdi, siis on meil mingi harjumus öelda ikkagi, et tema ei ole süüdi ja vihastada terve maailma peale.
Ma teen neid vigu alatasa, aga mitte kunagi pole ma mõelnud sellele, et see võis teha teisele inimesele haiget. Ometigi süüdistab minu enese ema mind igapäev kõiges ja ma olen sellega lihtsalt niivõrd ära harjunud, et ma ei saagi sellest aru, kui valus see võib olla.

Kergitasin kulme ja jätkasin teed, see arutelu ei viinud mind kusagile kaugele, kellelegi teisele ma seda rääkida ei saa, sest mind naerdaks välja.

Jõudsin kodu juurde ja leidsin oma võtmed üles, tegelikult astusin ma neile peale. Tänase öö veedan ma ikkagi oma toas ja voodis. Ma ei pea välja kannatama oma ema vingumist ja venna irvitamist, vähemalt mitte täna õhtul.

Alguse kohta meeldis. Ei oska muud öelda, vaatame kuhu jõuad

Aitäh!

Oeh. Pole nii ammu jõudnud midagi lugeda.
Aga ma hoian endiselt raamatute kaustal silma peal ja sa olid seal kommenteerinud ja mulle meeldis su jutu nimi signas, mis, nagu ma alles praegu avastan, polegi "Kirjad Hedwigile" vaid hoopis "Kõned Hedwigile".
Oh well.
Polnud viga, esimese osa kohta ei oska miskit rohkem hetkel öelda. :) Ootan uut!

Pole viga. Ma alles hiljuti avastasin, et varsti on jõulud. Kuhu see aeg küll lendab?

Mina ootan ka kindlasti uut!

Normaalselt hea Aga ega esimesed osad polegi väga huvitavad
Ootan kindlalt uut!

Häid sõnu on alati tore kuulda. Kui minu aju minuga lõpuks kontakti võtab, siis hakkan uut osa lõpuks kirjutama ka.

Et sa teaks, ma ka loen. Ja täitsa meeldib.

Ausalt öeldes ma ei tea, mul on kuskil üle 700 sõna kirjutatud, aga nüüd on nii kiire kogu aeg olnud ja vaja veel tuhat asja teha ka siis ma üritan midagi vahepeal kirja panna selle aja jooksul.

Veebruaris saab kindlasti. Kui veab siis varem :)

Mainiks siis nii palju ära, et ma kirjutasin seda osa ikka tohutult kaua. Nii palju häirivaid tegureid oli ja kirjutada sain ainult siis kui väljas oli pime, käes oli õhtu ja mul oli kõht täis. Siis oli mõnus jälgida jälle küünlaleeke, mis tekitasid, jumal teab kuidas, inspiratsiooni mingi muu asja jaoks. Nõmedad vabandused, aga see on tõsi

Osast jääb minu jaoks midagi puudu, aga keegi äkki suudab selle välja selgitada. Uus osa ilmub tõenäoliselt märtsis.

Head lugemist!

2.

Tere hommikust

Tuul ulgus väljas ja külm puges igast väiksemast praostki tuppa. See on aeg, mil tahaksin ma kuuma teed, head, paksu raamaatut ja villaseid sokke. Kui üks nendest asjadest puudub jääb justkui tühik õdusasse meeleollu.

Libistasin end voodist välja ja automaatselt sättisin lina nii sirgeks kui võimalik. Ma pole kunagi saanud kortsus lina peal magada. Tõmbasin voodile raske teki peale ja kõndisin nii vaikselt kui võimalik toast välja, vannituppa.

Klõpsatasin lülitist valguse tööle ja pisike vannituba täitus ereda valgusega, mis pani minu silmi kissitama. Vannitoas oli duššinurk just see, mis võttis enda alla tohtu ruumi.

Ma mäletan, kuidas ema tuli koju sädistades ja oli ülimalt õnnelik, et oli nii odavale selle hinna kaubelnud. Vaatasime vennaga teda, mõlemal kulmud kortsus ja suud ammuli. Alles kuu aja eest oli ema ostnud meile dušši, mis oli väga hea, mahtus täpselt ära pisikesse vannituppa ja nüüd toob ta meile suure kolaka, mis tähendas kogu vannitoa ümber kujundamist ja laiendamist. Loomulikult ta tegigi seda.

Lasin sõrmedega üle mustade vannitoaplaatide, millel olid valged jooned peal. Omakorda moodustasid need sadu lilli, puid ja linde. Kõige suurem ja uhkem puu oli peidetud suure ja kõrge peegli taha, mille alumine osa oli tohutult must.

Peegli all oli ümmargune kraanikauss ja selle kõrval topsik hambaharjadega ja hambapastaga. Teisel pool kraanikaussi oli kaks pikka küünalt sinisel alusel. Ema nimetas neid suurepäraseks disainielemendiks.

Käisin pesemas ja mähkisin end pärast korralikult sinisesse käterätti. Pesin oma hambaid aeglaselt ja korralikult, lootes, et kui ma vannitoast lõpuks väljun on päike üleval, sest mul polnud õrna aimugi, mis kell on.

Vean kihla, et kell liigub praegu teosammul, seega ma ei kiirustanudki kusagile. Viskasin rohelise hambaharja tagasi topsi ja viskasin endale külma vett näkku. See tundus mõnus. Tegin seda korduvalt ja korduvalt. Lõpetasin alles siis kui mu juuksed tilkusid veest.

Tõmbasin käterätikuga näo puhtaks, vaatasin end hetkeks hindava pilguga ja kõndisin vannitoast välja.

Kui enne vannituppa tulemist oli pimedus nii kodune ja õdus tunne, siis nüüd tundus see ähvardav. Tundus, et kui ma sinna kaon siis kusagilt hakkab kostma irvitavat naeru, mootorsae häält ja mind tapetakse piinarikkal viisil.

Raputasin oma enda jaburusest pead. No ausõna, peaksin vähem õudukaid vaatama ja rohkem komöödiaid vaatama. Tõenäoliselt ka kuulama vähem Helina ja Stiina jutte igasugustest vampiiridest ja nõidadest, sest kui maailm oleks täis vampiire ja nõidu oleksime me kõik juba tapetud.

Kõndisin, süda sees kergelt puperdamas, vannitoast välja ja sulgesin ukse. Seejärel tippisin nii kiiresti kui võimalik oma tuppa ja lõin ukse valju kolksuga kinni. Oih. Emale see ei meeldi.

Põgenesin, koperdades kõiksuguste maas vedelevate asjade otsa oma voodisse ja teesklesin ühe valju norskega, et magan. Ainukene asi, mis mind välja võis anda oligi käterätik ja märjad juuksed. Vahelejäämine garanteeritud saja protsendiliselt.

Lamasin voodis, seljaga ukse poole ja ootasin lohisevaid, uniseid samme ja vihast pobinat, aga seda ei tulnud. Närisin närviliselt huuli, kuid uks jäi endiselt suletuks. Tõusin istuli ja kortsutasin kulmu. Äkki mul on lihtsalt erakordselt hea kuulmine ja ma tegin oodatust väiksema paugu tegelikult?

Mis seal ikka. Otsisin käega öölambi lülitit ja panin tule tööle. Sorisin sahtlitest riideid ja võtsin sealt nagu ikka, esimesed riideesemed. Täna oli õnne kulunutel dressipükstel ja laial, tohutusuurusega särgil.

Riietusin kiiresti ja tasakesi kõndisin oma voodi juurde, seekord vaadates kindlalt maha, et ma millegi otsa ei koperdaks. Keksisin hiirvaikselt üle raamatute, korvide ja suurte riietehunnikute. Eriline koristaja pole ma kunagi olnud.

Viimase hüppega maandusin kõhuli voodisse. Kui ma poleks käinud pesemas, oleksin ma kindlasti siia praegu uuesti magama jäänud. Voodi tundus nii kutsuvalt pehme ja soe. Veeretasin end öökapi juurde ja võtsin sealt paksu raamatu, millele oli suurelt ja mustalt peale kirjutatud „Harry Potter ja fööniksiordu“.

Raamatu all oli teine raamat. See oli kulunud ja vana mille nimi oli „Kärbeste Jumal“, minu kohustuslik kirjandus. Ma polnud sellega isegi alustanud, kuigi tähtaeg on silmapiiril.

Vaatasin seda, kulm kortsus. Õpetaja oli andnud meile üsna raske ülesande, power point, lugemiskontroll ja lisaks mingi ühe leheküljeline arutlev kirjand. Siis vaatasin Harry Potteri poole ja lõin asjale käega. Ma poleks raamatusisule nagunii tähelepanu pööranud.

Keerasin end kõhuli ja alustasin lugemist kohast, kus mul pooleli jäi. Üsna varsti märkasin, et polnud tekstile tähelepanu pööranudki ja südames justkui kripeldas midagi. No ausõna, kuidas saab keegi üldse lugeda Harry Potterit, ilma, et oleks tekstile tähelepanugi pööranud?

Närisin huult ja üritasin uuesti, kuid see lõppes samamoodi. Vaevalt, et see teine raamat, mis on juba nädalaid lihtsalt olnud Harry Potteri saagale aluseks nüüd mulle sedasi mõjuks? Mis mind siis piinab?

Tõusin istuli kulm jälle kortsus ja lõin raamatu samast kohast kinni, kus alustasin. Mu sõrmed värisesid ja mu süda tuksus juba nii kõvasti, et ma ise ka seda kuulsin. Kas sedasi lähevadki inimesed hulluks?

Kuulsin kõrvaltoast lohisevaid samme ja valju haigutust. Vend oli nii vara endale jalad alla saanud? Kuna ma ei saanud enda kuulmisele kinnitust pidin ma kontrollima.

Tõmbasin käed raamatu alt ära ja raamat prantsatas pehmelt voodile, tegemata mitte ühtegi häält. Hääletult kõndisin ma oma toa ukseni ja avasin selle. Koridoris põles tuli, mis tähendas, et keegi oligi üles ärganud. Samuti oli kuulda keeva vee häält.

Kõndisin sinnapoole ja ma ei pidanud vähemalgi määral pettuma. Vend istus köögis, pea kätele toetatud ja silmad suletud. Ta nägi välja nagu oleks tal pohmakas.

Toetasin end vastu seina ja vaatasin teda. Ta tõstis ühe käe üles ja näitas mulle fuck you märki. Võpatasin. Norimisega olin ma harjunud, aga et ta mulle juba midagi sellist näitas, see oli midagi uut.

„Mine minema,“ pomises ta.

„Jajah, ma olen sinu väike alluv teenija. Ei lähe ma kuhugi. Mitte enne, kui sa ei ütle mulle, mis juhtus,“ vastasin vennale.

„Nagu sind tegelikult huvitaks,“ sosistas ta.

„Kui mind ei huvitaks siis ma ei päriks selle kohta.“

„Targutaja.“

„Aitäh,“ pomisesin ma silmi pööritades, „räägi välja.“

Vend ohkas ja toetas pea kätele siis hakkas ta lõpuks rääkima: „Ma jäin vahele. Politseile, ma pean ema sinna vedama homme, ei täna. Nad lasid mu praegu minema ainult sellepärast, sest nad teavad, et saavad mu kätte igatepidi.“

„Millega,“ alustasin ma, „millega sa vahele jäid.“ Mu süda aimas halba ja kuigi mu vend minust suuremat ei pea ja mina temast siis siiski lootsin ma, et see polnud midagi väga kriminaalselt.

„Ajasin kassi alla,“ lausus ta.

„Eem ja kuidas see puutub kriminaalsusega kokku?“ küsisin. Kassi alla ajamine ei saa ju nii hull olla?

„Ma sõitsin ärandatud autoga temast üle ning ma olin purjus,“ pomises ta vastu.

Ma hakkasin naerma. See kuidagi tundus nii veider, ta tegi nalja ta pidi nalja tegema. Vastasel juhul oleks asi halb. Mitte isegi halb, pigem väga perses.

„Tead, terve elu olen ma arvanud, et sa oled paranoiline targutaja, Hedwig, tuleb välja, et ma ei eksinudki.“

Mu ilme oli tõsine: „Sa tegid ju nalja? Või ei teinud?“ Mu hääl oli väga värisev.

Vaatasin oma venda. Süsimustad lokkis juuksed olid nagu alati, võimalikult segamini ja šokolaadipruunide silmade pärast oli iga tüdruk sulanud. Terav lõug andis talle aga aruka ilme, mitte sellise nagu tal praegu oli, jobu ilme.

Ta vaatas mind endiselt tõsise näoga. Olgu ma olen paranoiline ja teen asja veel paranoilisemaks, ma kõndisin tema juurde andsin talle valusa laksu vastu pead.

„Sa oled idioot,“ pomisesin ma. Vend pomises mulle jah ja mudis valusat kohta.

Jäin tema poole seljaga, vaadates aknast välja, kuidas päike tõusma hakkab ja liiklus tiheneb. Seisime seal vaikides veel viisteist minutit vähemalt, kuni ma lõpuks julguse kokku võtsin.

„Mida sa emale ütled?“ küsisin ta käest. Ta vaatas mind endiselt oma juhmi, jobu ilmega ja naeratas äkitselt.

„Ma ei ütle talle midagi, selleks ajaks olen mina siit juba läinud kui tema ärkab,“ lausus ta.

Eino on ikka „geniaalse“ plaani välja mõelnud. Eestis pole vist inimest, kes ei teaks Hedwig ja Hendri Põllu nime. Ema on meid populaarseks teinud. Tänan väga.

„Mida iganes, sa ei saa kaugemale kui sada meetrit enne kui keegi sind ära ei tunne,“ laususin ma.

„Saan küll.“

Pööritasin silmi. Nii naiivne. Nii Hendrilik.

„Sa lähed politseijaoskonda, sa räägid sellest emale ja sa saad vabaks. Usu mind,“ pomisesin talle. Kes nüüd naiivne on?

Ta jalutas köögist välja mina talle suurte sammudega järgnemas. Vaatasin, kuidas ta asju pakkides toas ringi tormas.

„Hendri, see üritus on nii mõttetu. Sai jõua kaugele ja põgenemiskatse tõttu on veel suurem võimalus, et sa lõpetad vanglas,“ laususin talle.

Kõndisin ta asjade juurde ja hakkasin neid välja võtma.

„Mida sa enda arust teed Hedwig,“ sisises ta. Hendri haaras mu kätest ja pigistas neid.

„Hendri, sa teed mulle haiget, jäta järgi.“

Siis ta lõi mind ja mina langesin nagu lumehelves, mis kevadel ära sulab. Nägu kipitas, aga ma ei andnud alla. Siis ma karjusin. Koheselt oli kuulda ema toa ukse avamist ja selle suurt pauguga kinni löömist.

Ema tormas lõpuks venna tuppa, näost siniheleroheline ja karjus: „Mida te ometi enda arust te... kuhu sa enda arust lähed Hendri?“

Mulle meeldib
Millal on uut oodata

Žebra: Mul pole õrna aimu, millal uue saab. Mul on pea paksult mõtteid täis hetkel teise jutu jaoks, aga kindel võib olla, et uus osa tuleb kas veebruari keskel, lõpus või märtsi alguses.