Maria

Maria #1

“Papaa, kas sa juba minema ei peaks?” hüppasin isa magamis-/töötuppa sisse. Ta võpatas hetkeks ja siis vaatas mulle rõõmsa pilguga otsa.
“Jaa, hea, et meelde tuletasid, ma juba hakkangi lõpetama!” vastas ta ning uuris oma arvutit edasi. Kepslesin kööki ja vaatasin veidi telerit, kui isa tuli ja teatas, et ta lahkub.
“Ole siis tubli kullake, ja ei mingeid lollusi!” sõnas ta mulle, lehvitas ja väljus uksest. Kehitasin õlgu ja otsustasin helistada Gracie’le.
“Tsaukii, kas tuled siis? Isa just läks ära!” vuristasin telefoni enne, kui sõbranna midagi öelda jõudis.
“Jaa, ma juba olen tulemas, otsin veel vihmavarju, väljas õudselt sajab,” naeris ta teisel pool telefonitoru.
“Siis on hea, aga olgu, eks astu siis ise sisse,” mainisin sõbrannale ja sammusin toas edasi-tagasi.
“Mhm,” vastas Gracie lühidalt ja lõpetas kõne, hakkasin telefoni tagasi tasku panema, kui nägin kedagi aknataga piilumas.
Ehmusin sellepeale ning kiljatasin. Ta vaatas veel tükk aega mind, nagu oleksin ma mingi maailmaime. Vaikselt hakkas mulle see isik kuidagi meenuma ja ma otsustasin julguse kokku võtta ja minna uurima, miks ta niimoodi mu maja ümber luusib.
Jooksin välisuksest välja ning tema seisis lihtsalt rahulikult mu maja kõrval ja imetles mu basseini. See tegi mind veelrohkem vihasemaks ja ma kukkusin ta peal karjuma, enne veel, kui temani jõudsin, Poiss pööras end imestunult ümber, justkui poleks tema midagi valesti teinud.
“No mida sa karjud?” muigas ta ja see ärritas mind veelgi.
“Mis mõttes? Mida sa arvad endast, luusid siin õhtul ümber mu maja ja vahid mind aknast nagu lollakas! Kao kohe minema siit!” karjusin ma. Poiss vaid muigas ja sättis oma blonde juukseid.
“Rahu, tips, ma juba lähen,” naeris ta ja kõndis mu aiast välja. Vaatasin talle veel vihaselt järgi, kuni ta ööpimedusse kadus ja siis lipsasin kiirelt tuppa.
Mõne aja pärast oligi Grace’i kohal, seisis oma värvilise vihmavarjuga mu postkasti juures. Viipasin talle kiirelt uksepealt, et tüdruk sisse tuleks, kuna vihma ladistas üpris kõvasti. Õnneks ilm oli soe ja ei pidanud külmetamist kartma.
“Noh, mis uudist?” päris Grace minult, pani oma vihmavarju kokku ja asetas seinanajale toetuma. Seejärel istus ta mugavalt mu diivanile ja vaatas mulle otsa.
“Sa ei kujuta ette ka, mis just juhtus!” lõin ma käsi kokku ja viskasin end patjadele kõhuli.
“Misasja? Päriselt ka, see sama uus, nunnu kutt?” imestas Grace ja naeris kõva häälega.
“Jaa, see sama, luusis just veidi enne su tulekut mu maja ümber, mingi freak on raudselt!” muigasin ma ja tundsin end palju kergemini. Kui enne oli olnud selle pisikese vahejuhtumi pärast pisut paanikas, siis Grace oskas alati kõik kergeks ja naljakaks muuta. Kuid kell tiksus juba kusagil kaheteistkümne poole ja Grace vaatas mulle nukralt otsa.
“Kahjuks ma pean nüüd minema, lubasin emale, et olen südaööks kodus,” ohkas sõbranna ja tõusis püsti. Ta haaras oma ära kuivanud vihmavarju ning naeratas mulle. Tõusin samuti püsti, et tüdrukut hüvastijätuks kallistada.
Rääkisime veel paar sõna juttu, enne kui ta oma sammud kodupoole suunas ja mina täiesti üksinda koju jäin. Kuna kell oli palju ja väsimus oli peal, otsustasin magama minna. Kiiruga kustutasin tuled ja teleka ära ja lipsasin trepist üles, oma tuppa. Avasin oma kapi, et riided tudukate vastu vahetada, kuid korraga läks terve mu tuba pimedaks ja see pani mind kõvasti kiljatama.

Kusagil oli koma vales kohas.
Igatahes väga midagi ette heita ei ole, v.a seda, et see lõpu poolne koht, mil Grace tal külas oli, läks nii ruttu. Just jõudis ja siis järsult möödus tükk aega ning ta läks minema. See koht oli natuke... veider.

Aga muidu midagi ette heite ei ole. Teinekord ära kasuta mingit tobedat fonti, sest no nagunii me kõik siin rikume praegu enda silmi ning siis oleks ju tore, kui me vähemalt näeksime, mida me loeme hästi. See sul siin nagu mingi kirbukiri.

Nii et jätka aga samas vaimus. :)
Ja... Häid jõule!

Cilen - Aa.
Nojah, ma ei oskanud midagi sinna vahepeale kirjutada..
Okei, ma võtan selleltki fondi ära siis. Teistel parem lugeda. Hah
Aitäh. :)
Häid jõule sullegi!

Mind nii huvitab vahel kirjutaja vanus ja seepärast ma täitsa tahaks teada, mis sinul see numbrike on. Palju parem kritiseerida/kiita kohe kui tean

Audrey - Olen 11. Noor, tean.

*Nastik. - Em, ma loodan,et enam seda ei juhtu aga ma ei osanud lihtsalt sinna vahepeale midagi kirjutada. Tore. :)

Ma tegin kolm osa, aga mõtlesin, et siia lisan terve ühena. :) Loodan, et meeldib.

Maria #2

“Issand!” kiljatasin ma ja hüppasin õhku kui uksekell kõlas. Kes see nii hilja öösel veel uksetaga olla võis? Äkki oli tegemist varastega? Vaikselt julgust kogudes ja hiilides, läksin ma esimesele korrusele. Aknast piiludes nägin ma juba tuttavat kogu oma uksetaga seismas. Hingasin kergendatult ja sammusin ukse juurde.
“Sina! Mida sa siit otsid!” vehkisin ma kätega poisile. Ta vaid naeratas ja palus end korraks sisse lasta. Pööritasin silmi ja otsustasin ta tuppa lasta, väljas vihma ikka veel sadas ja pimedas kartsin ma üksi olla.
“Hea küll, tule sisse,” avasin ma aeglaselt ukse ja poiss marssis tuppa sisse. Ta sasis veidi oma niiskeid juukseid ja naeratas.
” Miks sa nii hilja öösel veel siin oled? Kodus ei mõista olla?” pärisin veidi kurjalt. Poiss vaid kehitas õlgu.
“Tegelikult elan ma siinsamas, paar maja edasi, üle tee. Elekter läks ära ja siis ma jalutasin veidi väljas ringi, kuni kuulsin sinu karjumist,” selgitas ta.
“Aa..” pomisesin häbelikult. Nojah, ta oli tulnud mind justkui millegi eest päästma.
“No, kui sa juba siin oled, siis.. äkki vaatame veidi telekat? See pimedus häirib mind väga,” laususin punastades. Poiss vaid muigas ja noogutas. Võtsime kohad sisse diivanil ja vaatasime öist mängufilmi.
Vahepeal piilusin ka poisi poole. Issand, ma ei teadnud ta nimegi ja juba oli ta mu majas ja vaatasime koos televiisorit, nagu vanad sõbrad.
“Ega sa ei tea, mis juhtus?” üritasin juttu alustada.
“Mis mõttes mis juhtus?” vaatas ta mulle küsivalt otsa.
“Noh, elektriga,” muigasin. Poiss punastas õrnalt.
“Ei tea,” kehitas ta vaid õlgu ja süvenes uuesti filmi. Järjest rohkem ja rohkem muutusin ma unisemaks, kuni lõpuks vajusin poisi õlale magama. Tundsin läbi une, kuidas keegi mind sülle võttis ja mõne aja pärast olin ma oma pehmel voodil.
“Head ööd, Maria,” sosistas keegi tasaselt, kuulsin veel vaikseid samme trepist alla minemas ja välisukse sulgumist. Seejärel vajusin taas sügavasse unne. Ärkasin alles siis, kui päikesekiired mu nägu paitasid ja hõrgutav toidulõhn mu ninna torkas.
“Oh, kui hea uni oli,” ütlesin iseendale läbi haigutuse. Alles siis avastasin, et olin kogu oma riietega teki peal maganud. Imestasin, et ma olin end korralikult välja puhanud. Väljas päike säras ja tundus olevat soe ilm. Eilsest vihmast polnud jälgegi. Vahetasin kiirelt oma riided ning tegin korda oma soengu ja sammusin allakorrusele. Märkasin isa rõõmsalt köögis, vahvlitaldrik käes. Võtsin toolil istet ja naeratasin. Isa polnud ammu juba hommikuks midagi süüa valmistanud, tavaliselt olin see olnud mina, kes süüa teeb.
“Hommik, paps,” laususin rõõmsalt ja haarasin taldrikult ühe vahvli.
“Ilusat hommikut sullegi, rõõmurull,” naeratas ta ja ulatas mulle šokolaadisiirupit. Ahmitsesin kiirelt magusa vahvli sisse ja ohkasin rahulolevalt. Mul oli hea meel isa nii õnnelikuna üle pika aja näha. Paps vaatas oma käekella korraks imestunult ja lausus siis: “Maria, kas sa koolis ei peaks olema?” Mu silmad läksid ahastusest suureks.
“Mis kell on? Issand, mul läks täiesti meelest!” ohkisin ja tormasin mööda tuba ringi, et oma koolikotti leida.
“Pool kümme saab kohe,” vastas isa ja naeris mu üle. Haarasin oma koti õlale ja tormasin uksest välja, veel vaevu isale lehvitades. Hüppasin oma ratta peale ja sõtkusin kiirelt kooli poole. No muidugi, eks sellepärast ma end nii väljapuhanuna tundsingi!
“Oh, sina ka siin,” ehmusin nähes tuttavat blondi poissi kooli jõusaalis. Ta tegi veel paar üleslüket ja siis tõusis istukile.
“Kuule jah,” vastas ta naeratades.
“Kool on ju läbi juba,” mõtlesin valjult.
“Ma teen trenni, nagu sa näed,” irvitas ta, viskus taas toolile pikali ja treenis end edasi.
“Maria, tule juba!” hõikas Kim uksepealt. Märkasingi oma käevõru eemal kapil, haarasin selle kõvasti pihku ja lehvitasin poisile: “Tsauki!” Kuulsin teda veel midagi vastu pomisemas, kui jõusaali uks sulgus ja mina Kim’iga kodupoole tormasin.
“Oki, tsauu! Hiljem näeme,” lehvitasin sõbrannale oma teeotsas ja sammusin kodupoole. Kim läks oma teed ja mina oma. Pidin kohe peale kooli minema koju, isal oli mulle mingi tähtis jutt. Astusin välisuksest sisse ja koheselt tuli mulle naerunäoga isa vastu.
“Mille üle sa nii õnnelik oled?” pärisin muiates.
“Küll ise näed, mine oma tuppa, sind ootab üllatus!” teatas ta vaid kavalalt ja viipas peaga trepipoole. Kehitasin õlgu ja sammusin trepist üles. Üldiselt mulle üllatused ei meeldinud.
“Ta on nii nunnu!” kiljatasin rõõmsalt, nähes pisikest kassipoega oma toas. Kohe kui ta mind nägi, tuli ta mulle ligemale ja näugus armsalt. Lasin tal algul oma kätt nuusutada ja siis tegin talle pika pai, mille peale kiisuke koheselt nurruma hakkas. Haarasin kassi sülle ja tormasin allakorrusele.
“Aitääh, issi!” laususin isale mille peale ta vaid naeris.
“Ta nimi on Tommy, ostsin kõik vajaliku ka ennist ära,” pilgutas ta mulle silma ja kadus oma tuppa. Märkasin koheselt söögikaussi raamaturiiuli kõrval ja otsustasin pisikesele süüa pakkuda. Leidsin kapist suure kotitäie kassisööki ja valasin terve tema kausi täis.
“Nii, Tommy, sina kui meie uus pereliige, pead hästi süüa saama!” naersin omaette ja paitasin veel kiisut enne kui ta rahulikult toidukausi kallale lasin. Kiisu kugistas krõbuskeid suure isuga mis mind vaid naeratama pani. Ta oli lihtsalt nii armas! Olin alati endale väikest kassi- või koerapoega tahtnud, kuid ma poleks ealeski uskunud, et isa mulle ta ise ostab. Kuid siis sattus mu pilk seinakellale, mis tuletas meelde, et pidin Kim’i ja sõbrantsidega festivalil kokku saama. Paitasin veel kiisut paar korda, vahetasin oma toas kiirelt riided ja isale lühikese “tsau,” öeldes, lippasin pargi poole. Sain sõbrannadega kokku, ajasime juttu ja naersime. Korraga märkasin eemal tuttavat kuju ja otsustasin uurima minna, mida tema siin teeb.
“Tulen kohe tagasi,” ütlesin sõbrannadele kiirelt ja lipsasin enne nende küsimusi eemale.
“Mida sa teed?” ehmatasin ma lumivalget hobust toitvat poissi. Tundus, et ta oli täiesti jännis. Hobune kugistas ühekorraga poisi käes oleva porgandi alla ning hakkas poisi küljest uut otsima. Ta näksas teda õrnalt juustest ja riietelt, kuni mina laginal naerdes hobuse nina patsutasin. Siis sai teine aru, et poisil rohkem porgandit pole ja vantsis pettunult minema.
“Aitäh,” ütles noormees, “ma poleks arvanudki, et ta nii näljane on.” Kihistasin vaid naerda.
“Mida sa siin teed?” uurisin poisilt. Ta vaid muigas ja tundsin kuidas tema pilk üle mu nappide rõivaste libises.
“Tulin hot dog’i söömisvõistlusele,” teatas ta tähtsalt. Tõstsin ninakalt sõrme püsti.
“Mulle sa elusees ära ei tee!” näitasin talle keelt ja lippasin võistluslaua juurde. Poiss tõttas mulle järele ja seisis mu kõrvale. Ka Kim ja üks võõras naine ühinesid meiega võistlusel.
“Võistlejad, valmis!” hõikas kellegi hääl läbi kõlarite, “Läks!”
Meie neljakesi hakkasime endale hot dog’e suhu pistma, närisin nii kuis jaksasin, vahepeal silmates ka poissi enda kõrval, et kui palju temal söödud on. Avastasin, et tal on toitu palju vähem alles, kui minul ja üritasin suuremates kogustes hot dog’e enda kõrist alla kugistada. Kahjuks aga tõusis mõne aja pärast mu võistluskaaslane püsti ja vehkis võidukalt kätega.
“Ma võitsin, ma võitsin!” teatas ta uhkelt ja kõlas kell, mis näitas, et võistlus on lõppenud. Turtsusin pahuralt, oleksin tahtnud ise võita.
“Palju õnne, härra õgard,” ütlesin naerdes, haarasin ühe hot dog’i ja pistsin selle poisile suust sisse. ta kugistas selle kiirelt alla ja viibutas mulle kurjalt näpuga. Enne, kui ta midagi öelda jõudis, tormas Kim kaugemale, ise pomisedes: “Issand, kui paha..” Natukese aja pärast oli ta kummargil ja kogu söök voolas temast välja.
Meie muidugi naersime tema üle ja sellepeale sai Kim vihaseks ja kõndis solvunult vetsu. Kihistasin veel veidi naerda ja patsutasin oma kõhtu.
“Noh, võidumees, lähme teeme pilti kah?” tegin poisile ettepaneku ja viipasin käega fotoputka poole. Ta vaid noogutas ja jooksis putka juurde. Tormasin talle järgi ja koos läksime putkasse, et väike pilt teha. Peale pildistamist saime kumbki endale oma foto.
“Rulluisutada oskad?” küsis poiss minult ja vaatas uisuvälja. Noogutasin ja seekord jalutasime rahulikult välja juurde. Üks härra andis meile rulluisud ja aeglaste liigutustega astusin ma väljakule. Kahjuks ei olnud mu oskused nii head, kui arvasin neid olevat. Väljas oli juba hämaramaks ka läinud ning pidin rohkem nägemisele keskenduma, kui uisutamisele. Mu kallis Henri – nagu ma koolis ta nime teada sain – tuli minu juurde, juhtis mu tasakesi keset väljakut ja haaras mõlemad mu käed oma pihku.
Üksteist pingsalt vaadates, keerlesime kahekesi väljakul. Mul polnud õrna aimugi, mis kell olla võis, kuid korraga kostus kõlaritest kurb teatis.
“Kahjuks peame teatama, et tänaseks on festival suletud. Palume kõigil lahkuda ning külastage meid taas homme!” teatas rõõmus mehehääl. Ohkasin ja Henri juhtimisel lahkusime uisuväljalt, andsime ära oma uisud ja jalutasime pargist välja.
“Nii, koju minek, jah?” uuris poiss. Noogutasin kurvalt. Oleksin tahtnud veel temaga seal kahekesi uisutada. Vaid meie kaks..
“Jap,” ütlesin lühidalt, et poiss midagi kahtlustama ei hakkaks.
“Saadan su ära?” küsis ta veel. Taas noogutasin. Teadsin ju, et ta elab minust vaid mõningad majad edasi. Koos tühjast-tähjast vesteldes, liikusime meie elurajooni poole. Ta saatis mind täpselt ukseni, lehvitas ja siis sammus tagasi suure tänava poole. Naeratasin talle veel järele, läksin väsinult ja samas rõõmsalt oma tuppa ja riputasin festivalil tehtud pildi voodi kohale seinale.
Tegin ka põrandale tukkuma jäänud kiisupojale pai, tervitasin teda ja sügasin ta kõrvatagust. Sellepeale ärkas pisike üles ja hakkas nurruma. Mängisin temaga veidi ja kui sain aru, et kiisu oli siiski veel väsinud, jätsin ta rahule. Koheselt vajus ta taas pikali, nurrus natuke ja sulges silmad. Naeratasin omaette, vahetasin oma riided tuduriiete vastu ja vajusin väsinult voodile.
“Täna oli nii tore päev,” mõmisesin omaette ja muigasin, meeltel mõlkumas veel need hetked koos Henriga. Tuli tõdeda, et ta oli tõesti kena poiss ja selle lühikese aja jooksul hakkas ta mulle vägagi huvi pakkuma. Muidugi ei saanud ma seda kõike ju välja näidata ja mida veel tüdruku oleksid võinud sellest arvata! Silmitsesin veel korra pilti oma seinal, sulgesin silmad ja vajusin sügavasse unne.
Neljapäeva õhtul, nagu lubatud, tuli mulle külla Steffy.
“Sina, mina, ujuma?” rääkis ta lühidalt, “nõus?” Noogutasin vaid naerdes pead, jooksin oma tuppa, tõmbasin kiirelt bikiinid selga ja lippasin tagasi basseiniäärde. Steffy oli end juba ujukate väele võtnud ja ootas mind.
“Nii, ma hüppan siis!” teatasin tähtsalt ja sammusin hüppelauale.
Seisin veidi aega hüppelaual, Steffy vaid irvitas mu üle, pani käega nina kinni ja hüppas vette. Väristasin õlgu, kartes, et vesi on külm ja märg. Steffy tuli veepeale ja ergutas mind: “hüppa, hüppa, hüppa!” Tõmbasin kopsud tugevalt õhku täis, sulgesin silmad ja hüppasin. Vesi polnudki nii külm kui olin kartnud, märjaks küll tegi, aga väga mõnus ja värskendav oli olla. Sulistasime tüdrukuga veidi ringi, kui kuskilt kostus tuttav hääl: “hei tüdrukud!”
“Oi, tsau Henri,” jõudis Steffy enne mind reageerida. Henril oli väga kaval pilk kui Steffy minupoole nõusolekut küsivalt vaatas.
“Tuled ka ujuma?” hüüdsin Henrile naeratades. Steffy näitas mulle võidukalt keelt. Ma ei teadnudki, et nad poisiga teineteist teavad. Henri hüppas üle aia ja jäi basseiniäärde seisma.
“Ei tulegi vette?” küsis Steffy pettunult. Henri raputas vaid pead.
“Pole isu märjaks saada,” teatas poiss sellepeale. Steffy kehitas õlgu. Või, et tema ei taha märjaks saada..
Ronisin kavalalt naerdes basseinist välja. Henri sügas vaid oma pead, üritades pilku minult eemale hoida. Steffy sulistas vees ja proovis poissi pritsida, kuid see vaid astus paar sammu kaugemale ja jäi kuivaks. Vaatasin Henrile naeratades otsa.
“Mis on?” küsis ta imestunult. Kihistasin sellepeale vaid naerda ja tormasin tema poole, ise üleni veest tilkumas.
Haarasin poisilt ümbert kinni, millepeale teine vaid käsi laiutas.
“Eiiii!” kraaksatas ta, kui end tugevasti ümber tema mähkisin. Tundsin kuidas mu tilkuvad juuksed ja keha tema kuivi riideid märjaks tegid. Ka Steffy naeris laginal ja ronis basseinist välja.
“Kuulge tuvikesed, ma lähen,” teatas tüdruk end käterätiga kuivatades ja riideid selga tõmmates.
“Juba?” küsis Henri pettunult oma märgi riideid vaadates. Mina vaid naersin ja noogutasin sõbrannale.
“Olgu, eks homme koolis näeme,” ütlesin vaid. Steffy ajas kõik oma riided selga ja sammus mu aiast välja, lehvitas meile veel ja seejärel kõndis kodu poole.
“Nii, ja mis ma sinuga nüüd teen?” panin käed puusa ja uurisin Henrit. Ta kehitas vaid õlgu ja üritas kõigest väest mulle silmadesse vaadata. Naeratasin, haarasin ta käest kinni ja vedasin ta tuppa, oma tuppa.
“Ma tahan sulle kedagi tutvustada,” teatasin ja haarasin Tommy enda kätevahele.
“Tommy, saa tuttavaks, Henri!” tutvustasin neid rõõmsalt ja sirutasin kiisupoja poisile ligemale. Ta paitas teda paar korda ja seejärel köhatas.
“Kas sa end ära ei kuivatagi?” küsis ta kuidagi mänglevalt. Mu silmad läksid suureks ja tundsin kuidas põsed tõmbusid roosakamaks kui varem. Olin täiesti unustanud, et need sinised napid bikiinid mul ikka veel seljas olid. Surusin kassipoja poisile pihku ja laususin kogeledes: “Jah, see on hea mõte.” Tõmbasin endale kiirelt midagi muud peale ja üritasin ka oma juukseid veidi korrastada. Henri vaid itsitas ja toetas end mu voodile.
“Sul on päris ilus tuba,” ütles ta.
“Aitäh,” punastasin jälle.
“Mis me siis edasi teeme?” küsis poiss. Kehitasin õlgu ja mu pilk jooksis teadmatult toas ringi.
“Kuule, mul on üks idee,” lausus poiss korraga. Vaatasin talle küsivalt otsa.
“Kell on juba palju, ma arvan, et peaksin ka minema hakkama, aga homme, homme on reede,” seletas ta, “kas sina ja su armas kiisu tuleksid minuga kokku saama homme õhtupoolikul lemmikutepargis?” Naeratasin ta küsimuse peale ja noogutasin.
“Tuleme ikka!” vastasin rõõmsalt. Õnneks mul teisi plaane reede õhtuks veel polnud ja see sobis suurepäraselt. Sain aega veeta Henri ja oma kiisupojaga samal ajal. Seejärel tõusis poiss püsti, haaras mu käe õrnalt pihku ja kummardus.
“Siis on kohting kokkulepitud,” lausus ta ja suudles õrnalt mu kätt, “homme õhtul kell kaheksa, pargis.”
Noogutasin, ise punastades ja häbenedes nagu viimane loll. Poiss lasi mu käe lahti ja vaatas mulle sügavalt silma.
“Jään ootama!” ütles ta veel, keeras mulle selja ja sammus trepist alla. Natukese aja pärast kostus välisukse avamine ja sulgumine ning aknast nägin, kuidas Henri oma kodu poole kõndis. Naeratasin õhinal ja viskusin voodile pikali. “Jään ootama!”

vaatasin su eelmist kommentaari kus sa kommisid et ei osanud midagi kribada.

Ma ütlen, et: enne mõtle siis pane kõik kirja

k2tlin - Nojah Aga kuidas jutt meeldis?

http://rondajutud.wordpress.com/2012/12/15/maria-1-2/

Kuidagi sarnane selle simsijutuga.

Tema blogi? R.? Ronda? Ding-ding-ding

Ei ole tema oma.

Then we have a fiction thief in the house. Aga las üleslaadija ise selgitab.

Ananass, kuidas sa tead, et see pole tema oma? Sorry, et nii kahtlustav, aga mind täitsa huvitab. Või on see sinu sõbra või sinu simsi jutt?

Miks peab keegi kopeerima teiste jutte kas nii raske on siis ise midagi lihtsat välja mõelda?

Küsi seda neilt, kes Audrey ja veel paari indiviidi jutte varastasid.

Simsimaailmas on ühel tüdrukul see jutt üleval (tema kasutaja see pole).

Ananass: Kuidas sa selles nii kindel saad olla? Lihtsalt küsin, sest mulle jääb mulje, et oled selles täielikult veendunud. Ja parem oleks kui oled, sest alatu laim oleks üsna aiaaaa.

Tal on simsimaailmas kasutaja juba mitu aastat vist. Ja ma arvan, et ta oleks öelnud, kui mingil põhjuse uue kasutaja oleks teinud.