Inimesed ei sure ju noorelt 7/7

I

Tavalise Eesti väikelinna kool. Kellahelinale ja õpilaste viimase hetke sagimisele järgnes vaikus, mis pidi kestma nelikümmend viis minutit. Ainus hääl koridori peal pidanuks olema koristajatädi sahisev liikumine ja jutukaja klassidest, kui õpilastele oli antud luba rääkida, ning õpetaja ühetooniline jutt, kui õpilastele ei olnud antud luba rääkida. Ent tänane päev oli teistugune ja viis minutit peale tunni algust rikkus vaikust tammeparketist põrandaga koridoris kõlav terav kontsaklõbin. Veel renoveerimata seinad kostusid läbi ja matemaatikaõpetaja kortsustas kulmu, kui tikk-kontsade hääl segas tema juttu kolmnurkade sarnasusest.

"Nii, nüüd üritame tugev olla," pomises noor õpetajanna omaette. Kontsaklõbin vaibus samal hetkel, kui naine kooruva värviga ukse taga peatus. Tugevatest sõnadest ei piisanud ja pisar hakkas voolama. Naine pani käe ukselingile, kuid ei vajutanud seda veel alla. Klassist seest kostis tavapärane 11. Klassis õppivatele ja õpetaja puudumist nautivatele noortele sobiv mürgel. Toolidekrigin, naerupahvakud ning jutuvadin. Vahepealne mõne jämedamahäälse poisi porisemine, et õpetaja nagunii ei ületa kriitilist kümment minutit ja tund ei jää ära. Nood noored aga ei aimanud, et hetkel nutab ühiskonnaõpetajast klassijuhataja ukse taga, sest tema teab uudiseid, mida õpilased veel ei teadnud. Vaid teist aastat koolis töötav õpetaja vaatas kella - 5 minutit oli tunni algusest möödunud. Peab minema, peab rääkima. Miks see pidi just nüüd juhtuma? See on tema teine aasta õppeaasta õpetajana ja klassijuhatajana? Mida ta tegema peaks? Ta ju õigupoolest ei teagi õpilasi, mis on nende unistused ja lootused, mis on kellegi iseloom, kellega kuidas rääkida tuleks. Ent tal polnud midagi teha. Sellist asja ei saanud edasi lükata. Õpetaja Kerstin pühkis põsed kuivaks, kuigi silmad siiski veekalkvele jäi ja astus klassi sisse. Lärm vaibus peaaegu momentaalselt nõrgaks sosinaks.

"Tere, alustame tundi," ütles õpetajanna võimalikult tavalisel häälel. Klass tõusis püsti ja istus, kui õpetaja loa andis. Samal ajal tundis Kerstin näol uudishimulikke pilke, mis teda üldse imestama ei ajanud. Pole siiski tavaline, et õpetaja astub klassi punaste silmadega. Kerstini puhul polnud tavaline ka see, et ta püsti jäi. Enamjaolt vajus ta kohe oma mugavasse enda kodust spetsiaalselt kohale toodud punasesse tugitooli ja hakkas päevakajaliste sündmuste üle diskuteerima.

"Klass, õpilased, mul on teile midagi rääkida," tegi Kerstin otsekohese alguse. Kõnetatud naelutasid oma pilgud õpetaja näole. Uudishimulikud, igavlevad, ükskõiksed ja naerused... Kerstin hingas sügavalt sisse. Ta pidi selle ühe korraga ära ütlema, muidu ta lihtsalt ei suuda. "Mul on teile teatada väga kurb uudis." Kerstin hingas uuesti sügavalt sisse ja saatis pilgu ühele mitmest tühjale kohale klassi tagapingis. Ainult et see koht ei täitunud enam kunagi sissemaganud või haigeks jäänud õpilasega. See koht oli igaveseks tühi.

"Teie klassikaaslane, sõber, Anders sattus täna hommikul kooli tulles autoavariisse." Pisarad hakkasid naise näol voolama, samaaegselt juhtus see ka paari tüdrukuga, kes õpetaja järgmise lause ette aimasid.

"Anders ei elanud seda õnnetust üle. Ta suri koheselt, umbes kell pool kaheksa täna hommikul..." Kerstini hääl murdus ja ta otsis tuge laualt, pisarad põskedel voolamas. Klassis oli haudvaikus, mida hakkasid tasapisi rikkuma nuuksed ja vaiksed laused: "Ei, ei ole võimalik. Vale. Anders teeb lihtsalt pulli." Uskumatuse laine tormas esimesena üle liiga väikesesse klassiruumi pressitud 28 noore inimese.

"Andersi vanemad andsid sellest teada mulle veidi enne tunni algust. Nad lubasid teatada, millal toimub ärasaatmine ja matused. Kooli psühholoogidega on räägitud. Igaühel on võimalus nende poole pöörduda ja abi küsida. Pärast neljandat tundi, on pikendatud vahetund ja fuajees toimub mälestusaktus," suutis õpetajanna veel välja endast välja pigistada, ilma et nutt lauseid oleks rikkunud. Kõikehõlmav vaikus, milles mõjus pühadusetõotusena kella valjuhäälne tiksumine.

Kerstin sundis ent, et tõsta pilk. Õpilased olid hiirvaikselt, vaat et liikumatult, vahepeal pead pöörates ja saates pilke tühjale kohale tagumises pingis, mis pidigi nüüd tühjaks jääma. Pisarad olid võrdselt nii poiste kui tüdrukute silmis. Tuge otsiti üksteiselt, laualt, juukseid rebides ja lihtsalt valjult nuuksudes. Kerstin tahtis teha midagi, aidata enda klassi, kuid ta ei osanud...

Kasper vaatas enda selja taha. Ta suutis seda vaid korra teha ja siis pööras pilgu tagasi. Noormees toetas pruunijuukselise pea kätele lauale ja vaikis. Pisaraid ei tekkinud veel tema silmadesse, kuid need tulevad... Ta oli mees, mehed ei nuta, ent seekord ta arvas, et isegi tema nutab. Siis, kui ta on üksinda. Siis, kui ta on kodus. "Anders, mis sa tegid? Miks sa ära läksid?" Kasperi sisemuses haigutas tühjus. Anders oli tema parim sõber, trennikaaslane ja pinginaaber mitmetes tundides. "Ma... No kurat, kust ma leian teise sellise inimese?" Kibedus vallutas Kasperi mõtted ja ta tiris end juustes, üritades mitte lasta end häirida klassikaaslaste valjemaks muutuvast nutust. "Anders? Anders on surnud. See peab nali olema. See peab lihtsalt nali olema. Anders ei ole surnud, ega ju?! Ma ei saa aru..." Kasper ei tundnud midagi... Tema sees oli täiesti tavaline tunne. See peab nali olema. Inimesed ei sure ju noorelt?

Klassiuksest astusid klassile ootamatult sisse kaks kooli psühholoogi. Mõlemad olid endast väljas, näost punased ja silmad veidike paisteks, kuid suutsid end siiski märksa paremini talitseda, kui Kerstin, kes parasjagu punases tugitoolis istudes nuuksus.

„Ma olen Marina Tamm,“ ütles vanem, juba paari halli juuksesalguga psühholoog, kui klass oli oma tähelepanu neile pööranud. Noorem tutvustas end kui Kristina Hellertit. Jutuga alustas Marina: „Me oleme siin, et olla teile toeks selle kohutava kaotus läbimisel. Teil on iga hetk võimalus ka privaatselt meie poole pöörduda, ning ärge kartke. Lein pole midagi, mida on vaja häbeneda." Kerstin vaatas klassi, kõik olid segaduses. Ehk oli psühholoogideks liiga vara, ehk oleks pidanud laskma asjal settida, et noortele see uudis kohale jõuaks, ent juba alustas Kristina: "Me kõik teadsime Andersit."

Jube tuttav jutt, ma olen nagu kunagi midagi sarnast lugenud.

Mul on see Rates ka üleval ja masendav, ma leidsin et nüüd siia olen ka kunagi pannud Ise ka ära unustanud. Kohutav see vanaks saamine, mälu on nii jubedaks jäänud. Aga korjasin sealt teiselt lingilt ära, sest ma veidike muutsin jällegi ja tegin selle lühikeseks, mitte pikaks järjejutuks.

Kindel lugeja olen.

II

"Anders oli meie kooli liige juba esimest klassist. Elav, särav, vahepeal natuke liigagi palju tavaline koolipoiss, ent kunagi mitte liialt. Järgmine kevad oleks teda ees oodanud abituurium, lõpetamine, ehk edasi ülikooli minek. Kuid kahjuks katkestas saatuse külm sekkumine tema teeraja üheteistkümnendas klassis. Ammu enne õiget aega. Inimene, kelle varajane lahkumine jääb meid alatiseks meiega ja meenub ka kümne aasta pärast. Ning loodetavasti, meenuvad siis üksnes head mälestused. Ta oli oma klassikaaslaste lemmik, hea sõber ja meeldiv kaaslane." Direktor ohkas ja kohendas tumeda raamiga prille, tõstmata pilku kiiruga valmiskirjutatud mälestuskõnelt.

"Anders oli tubli spordipoiss. Eriti meeldisid talle individuaalalad – tema lemmikuks oli treeneri sõnutsi pikamaajooks milles ta oli juba loomupäraselt andekas. Isegi kui trennist viilis, siis võistlusel lippas ikka esikolmikusse. Aga ka meeskonnamängudes ei vedanud ta alt, ning meie noorte jalgpallimeeskonnas oli ta alati üks oluline lüli. Tema abiga toodud medalid ning karikad jäävad kaunistama kooli trofeekappi." Mehe hääl jäi vaiksemaks ja ta heitis pilgu selja taga olevale klaasiga kaetud riiulitele, millel ilutsesid erinevast materjalist ja erineva kujuga karikad.

"Kah mul asi, üks kutt ette või taha. Nagunii oli ta tegelikult suvaline jorss. Niisama mõeldakse miskit tema kohta välja. Mingi sport ja hea tüüp ja blabla. No keda kuradit see huvitab. Samas, me pääseme tõenäoliselt vene tunnist. Aga igav. Võiks praegu midagi paremat Riksi ja Timoga teha. Miks ma pean niisama siin passima? Mingise suvalise jorssi pärast, kes ei suutnud kiirelt üle sõidutee kablutada?" Seitsmenda klassi poiss võttis taskust telefoni ning üritas õpetajate tähelepanu vältides Facebookis kolada. Tema õnneks olid Facebooki jõudnud ka Riks ja Timo, kellega koos selle idioodi ning temale kulutatava aja üle kurdeti. Kuigi nagu seitsmendik ise, ei pahandanud ka tema sõbrad sugugi selle üle, et vene keele tund ära jäi.

"Ta oli pullitegija." Nüüd seisis kõnepuldis nooruke klassijuhataja Kerstin. "Ta on klassis asendamatu. Tema naljad tegid tuju heaks. Ta pani iga teist inimest tähele. Ta..." õpetajanna hääl murdus. "No neetud, ma ei suuda tugev olla. Miks ma ei suuda? Ta on ju kõigest üks minu õpilane? Miks ta mulle nii hinge läks? Kas see on normaalne, et ma midagi sellist tunnen, et see mind niimoodi puudutab? Ta on ju üks õpilane! Klassijuhatajatel on nii palju õpilasi! Miks pidi see juhtuma?"

"Kerstin, kas sa suudad jätkata?" sosistas direktor.

"Suudan, pean suutma. Andersi kohta on ju nii palju öelda," võttis Kerstin end kokku ja tõstis pilgu, direktori käsi endiselt õla peal toetamas. Naine pühkis pisarad silmist ja ajas end sirgu. "Kõigil on Andersiga mälestusi. Häid, halbu, neutraalseid ja naljakaid. Anders on ja jääb meie südamesse. Ta ei kao kuskile..."

"Anders," tüdruk veeretas nime enda meeltes. "Anders, Andres, Sredna, Dersan, Anders... Miks? Sina? Miks just sina?" Erinevalt teistest istus see pruunide vööni juustega tüdruk praegu külma kivipõranda peal, selg vastu tugevat ja kindlat seinaorva ning jõllitas omatahtsi kasvavat draakonipuud. "Anders. Miks sina pidid minema? Miks sa pidid? Sa oled..." Tüdruk nuttis ja nuuksatused kasvasid tahtmatult rinnust välja, valjemaks ja valjemaks. Paar noorema klassi õpilast pistsid häälest huvitatud olles pea seinaorva, kuid tõmbusid kohe tagasi, nähes üht suurt tüdrukut nuuksumas. Annabel ei pannud neid aga tähelegi.

"Miks Anders, miks ometi? Kas sa tõesti tahtsid ise surra? Sest sinust pole tegelikult kasu ja su elu on mõttetu? Aga sa ütlesid seda naljaga! Sinust on kasu! Sa oled vajalik! Sa oled nii kuradi vajalik, et ma ei tea mis ma sinuta teen! Mis ma teen ilma sinuta? Ma olen seda sulle öelnud ju! Korrutanud sada ja viiskümmend korda! Mis toimus? Miks sa ei rääkinud minuga? Miks sa ei usaldanud mind?" Annabel virutas rusikaga vastu seina. Mitu korda ja nii kõvasti kui suutis. Too füüsiline valu oli olematu, võrreldes valuga tüdruku sees.

"Anders!" röögatas Annabel meeleheites ja parasjagu Anderse esimese klassi tempudest heietav Andersi esimene klassijuhataja vakatas.

"Anders! Tule tagasi, ma vajan sind," karjus Annabel ahastades ja endiselt seina pekstes. Sedasama karjus ta edasi ka siis, kui kohaletormanud meditsiiniõde tüdrukut enda kaisus hoidis ja teda rahustada üritas. Annebel üritas karjuda ühte ja sama lauset ka siis, kui kehaliseõpetaja ta arstikabineti kandis, et tüdruk maha rahuneks, aga nüüd tüdruk ei suutnud. Ta hingeldas, ta värises üle keha, ta ei saanud hingata aga ta ei suutnud vait jääda. Ta pidi Anderst kutsuma, ehk siis poiss tuleb tagasi. Tal oli täiesti ükskõik inimestest, kes teda ammulisui vaatasid ja sosistasid. Kas nad ei saa aru, kui valus tal on? Anders on läinud! Kadunud! Igaveseks! Tema Anders!

Kümmekond minutit hiljem kõndis üheteistkümnes klass tagasi õpperuumi. Vaikides. Tüdrukut hoidsid üksteisel ümbert kinni. Poisid olid käed sügavale taskusse surnud ja vaatasid rusutud ilmel enda ette. Need, kellel pisarad silmis olid, ei häbenenud seda.

"Anders. Mees nagu mees ikka. Võib-olla oleks pidanud temaga rohkem sõbraks saama. Lihtsalt tuttava tasand oli ehk vähe aga ma ei tea. Midagi erilist ju temas polnud. Ei ole ma päris täpselt tema fenomenile pihta saanud, kuid üks vahva sell on nüüd küll klassist puudu." Oma mõtteid mõlgutav Ardo astus klassi ja heitis pilgu leinalindiga küünlale, mis juba Andersi laua peal põles. Ja siis vaatas ta sellest mööda ning tema mõte liikus sellele, et täna õhtul pidi neil Signega kohting olema. Õnneks käis Signe teises koolis ja teda see kära surnu ümber ei tohiks puutudada.

Klass istus ja vaikis. Ka Kerstin oli tibake rahunenud ja istus nüüd oma tugitoolis, vaadates aknast välja. Klassi kaks tühja kohta murdsid peaaegu õpetaja südame. Üks - Anders, ei tule kunagi tagasi. Mitte kunagi! Ja kõik mis talle öelda taheti, jäävad ütlemata. Teine - Annabeli tühi koht... Tema tuleb tagasi, aga millal... Annabel oli klassijuhata tähelepanekute järgi kunagine Andersi tüdruk ja oli siiani tema väga lähedane sõber. Vaevu mõned minutid tagasi oldi Annabel kiirabisireenide saatel haiglasse viidud. Esialgseks diagnoosiks šokeerivast uudisest saadud närvivapustus ja paanikahoog. "Oh Anders, miks sa pidid minema?" sosistas õpetajanna. Sama küsimus voolas läbi mitmekümne pea.

Andersi surmast oli möödas vaid paar aeglaselt kadunud päeva, kui Kerstin ootamatult geograafiatunni alguses klassi sadas. Esimesena langes juuksed õpetajanna pilk keskmise rea ühele tühjale pingile, kus oli Andersi raamitud pilt, ümber ka leinalint. Sedasama pilti kandsid Andersi klassikaaslased tunnist tundi kaasas, justkui soovides Andersit endaga hoida ja mitte lasta tal minna.

"Vaikust palun," ütles Kerstin klassi ette astudes. See oli antud hetkel pigem harjumuspärane lause, kui vajalik sõnavõtt. Klass oli niigi vaikne ja rahulik. Ebatavaline üheteistkümnenda klassi puhul aga sugugi mitte ebatavaline klassi puhul, kelle hulgast just üks lahkunud on.

"Andersi matused on laupäeval kell kaks Mõismäe kalmistul. Andersi vanemad paluvad pärgi mitte tuua, kuid te kõik olete oodatud," ütles Kerstin rusutud toonil. Mõned õpilased hakkasid nutma ja ruumi jäi valitsema vaikus ka pärast seda, kui klassijuhataja kontsaklõbinal lahkus.

"Matused.. See on nii lõplik sõna... Siis on Anders mulla all ja tagasi ta ei tulegi," Liina heitis pilgu Andersi pildile enda ees. Ka Annabeli koht oli endiselt tühi. "Ma ei suuda ette kujutada, mida Annabel tunneb," mõtles Liina, üritades silmi pilgutades pisaraid tagasi hoida. Tal oli Annabelist nii kohutavalt kahju, sest ta teadis, et kuigi Andersile oli Annabel vaid sõber, olid Annabelil endal säilinud romantilised tunded ja lootused. Ning kaotada oma armastatu, see oli raske ja Liina ei kujutanud ettegi, kui tühi võis maailm Annabeli jaoks tunduda. Pisarate tagasihoidmine tal aga ei õnnestunud ja peagi voolasid mööda neiu põski pisarad. Kuidagi raske on, kui üks on surnud... Kuidagi raske on, kui teine on närvihaiglas ja tuleb tagasi teadmata ajal. "Kuidagi nõme on see elu. Miks peab nii minema?" Liina nuuksatas valjult, tõmmates endale Reio tähelepanu.

"Kullake, ära nuta nüüd! Kõik saab korda!" Reio oli koheselt Liina ümber ja pani tüdrukule käed ümber, paitades kallima nutust vappuvat selga. Ülejäänud klass vaatas neid neutraalsel ilmel. Ei Reio ega Liina olnud Andersile just parimad sõbrad ja kuigi Liina sai Annabeliga väga hästi läbi, oli nende kahe käitumine natuke veider. Selle asemel, et koos ülejäänud klassiga leinata, kurb olla... Tabati neid kahte juba päev pärast Andersi surma koridoris käratsemas ja naermas. Nagu neid see ei puudutaks. Andersit nad ei leinanud, ei olnud austusväärselt vait ja mõtlikud. Selle asemel olid nad pigem õnnelikud, et ise elus on ja üritasid oma elust viimast võtta! Aga Andersi elamata jäänud elu?

"Nagu neid see kuradi päralt ei puudutakski! Üks noor inimene, nende klassikaaslane on surnud ja nemad kudrutavad edasi nagu kiimased tuvid! Ja saab korda? Kuidas saab korda saada Andersi surm? Ta ei tule ju surnust tagasi," mõtles Kasper tigedalt, vaadates Reio ja Liina suudlemist. Kasper pööras paarikesele selja ja keskenud aknast välja vaatamisele. "Anders, mees. Endiselt on tunne, et sa tuled kohe kooli tagasi. Astud klassiuksest sisse, natuke räbaldunud seljakott seljas ja naeratad kavalat naeratust. Anders, kuidas sellega harjuda, et sind ei tule tagasi? Anders, ütle kuidas me harjume sellega, et sa ei astu enam sisse? Anders, kuidas kuradi päralt peaksime me harjuma sellega, et sind enam lihtsalt pole?"

Päev enne matust tuli ajaloo tundi ootamatult jällegi Kerstin. Ta vahetas ajalooõpetajaga paar sõna, kes seepeale oma asjad võttis ja klassist lahkus. Õpetaja istus laua taha, mudides väsinult ninajuurt. „Klass, mul on teile üks teadeanne Andersi kohta.“

„Kas matused on edasi lükatud?“ päris Liina ja teenis sellega klassilt pahased pilgud.

Kerstin raputas pead. „Midagi muud. Kuna tegu oli liiklusõnnetusega, uuris asja muidugi ka politsei. Praeguseks on aga uurimine lõpetatud.“

„Misasja, kas see tross ei saagi karistust? Mõrvar selline ju!“ hüüatas Kaspar vihaselt ning teised liitusid temaga. „Ajuvabadus! Idiootlik mendid! Kuradi kuked sellised.“

Kerstin tõstis käe ja viipe peale klass vaikis. Oh issand küll, kui oleks olnud vaid õnnetus. Kõik oleks palju lihtsam. Õnneks on Marina ja Kristina kohe siin. Nad teavad paremini, mida teha. Aga mina olen see sõnumitooja.

„Pärast tunnistajatelt võetud ütlusi,“ alustas Kerstin viimaks „Ja autojuhi ülekuulamist olid asjad veel segased, sest kõikide juttude järgi oli Anders oodanud varjus, kuni see minibuss tuli ning viimasel hetkel ette hüpanud-“ Eitused katkesid ta laused ja klassis tõusid uus pahameele torm.

„Nad ajavad jama. Kuradi valetajad!“

„Autojuht ostis nad ära!“

„Mendid on sitased kuked!“

„Anders ei teeks kunagi midagi sellist. Värdjad raisad.“

Kerstinis ei olnud jõudu enam kätt tõsta, ning ühel hetkel suri lärm ise välja ning klassijuhataja sai taas suu avada: „Nagu ma ütlesin, siis asjad olid segased. Andersi vanemad mõtlesid algul, et las jääda nagu on aga siiski otsustasid, et klassi ja nende poja sõpru tuleks teavitada. Mul on seda raske öelda, raske edasi anda. Andersi asju korrastades leidsid ta vanemad kirja. Kirja, mis oli Andersi hüvastijätt. Politsei uurib hetkel tema arvutit, ent võetud ütluste ja leitud kirja põhjal on politsei ja ka Andersi vanemate arvamus, et Anders tegi- tegi- enesetapu.“ Viimane sõna tuli sosinal. Klass ei jõudnud aga nutuga reageeridagi, kui juba astusid klassi psühholoogid, et järg üle võtta.

Enesetapp... see oli pauk. Miks? Mis ta elul viga oli?

Lõpuosas saab teada =)

IV

Kalmistud on alati head kohad kuhu minna ja kus olla. Mõismäe kalmistu polnud erand. Suured põlispuud, mille tüvede vastu on toetunud lugematu arv leinajaid. Krobelised tüved, mille najal nuttes on lohutust leidnud need, kes maha jäänud. Kooruva värviga pingid, millel on jalga puhanud ja mõtisklenud ka need, kelle omaksed pole just sellele surnuaiale maetud aga kes tunnevad vajadust põgeneda linnakärast, et mälestada kadunuid. Ja hauakivid...

Mõni sammaldunud, mõni murenenud. Mõnele on kullaga peale graveeritud luuletusi ja pilte, teisele seevastu pisut vaesemalt vaid nimi ja eluaeg. Perekonnaplatsid, kus ühe piirde sees võivad igavikus puhata vanavanemad nende lapsed ja nende lapsed. Mõni plats on ümbritsetud sepistatud kõrge metallaiaga, kuhu saab sisse vaid võtmega. Teisel platsil on madal kividest laetud serv, pügatud või vabalt kasvata lastud jugapuuhekk ning mitmetel platsidel pole üldse äärt ja vaid hea juhusega tabad ära, et muru läheb üle liivaks või mullaks ja seega ka hauaplatsiks. Tuleb tähelepanelik olla, et kogemata kellelegi mitte peale astuda. Ja muld või liiv on omakorda kaetud lahkunu lemmiklilledega; kividega, et haua eest hoolitsemine võimalikult vähe vaeva nõuaks; iga päev uuendatavate lõikelilledega või umbrohuga...

Ja vahepeal on igal kalmistul maapinnas suur auk ning selle kõrval mullahunnik. Auku sisse vaadates võib näha katkenud juurikaid, nagu katkeb ka elu. Samas on näha ka putukaid, kes sibavad kõigest hoolimata edasi, ning üritavad kohaneda uue auguga oma elus. Ja selliste aukude juurde kogunevad inimesed, kelle riietuses domineerib must värv ja kelle värisevad käed pigistavad taskurätikuid, lilli või kaaslase õlga

„Anders. Maja on sinuta nii tühi. Ma arvan, et Marta pole ikka veel aru saanud, et sa oled kuskile kadunud. Alles eile ta tuli telefon käes ja ütles, et helistame arstidele. Las nad teevad Andersi terveks, sest ta ei viitsi enam üksinda mängida. Ja sinu vanaema arvas, et ma teen väga lolli nalja, kui talle ütlesin. Ning kaks päeva hiljem ta helistas ja uuris, millal sul oleks aega puid lõhkuma tulla. Anders, ta ei suuda sind unustada.“

Andersi ema Helena toetus oma abikaasa Viktori peale, kes naisest kinni võttis. Pisarad ei voolanud enam mööda naise nägu. Pisarad said otsa juba tükk aega tagasi. Kui Anders sur- ei, kui Anders lahkus. Siis nuttis ta alates telefonikõne lõpust kuni magamajäämiseni, milleks ta ka rahustitelt abi pidi saama. Aga emasüda nutab ka siis, kui pisaravesi ei voola. Helena südamest olnuks justkui auk. Täpselt samasugune auk, nagu praegu tema eest maas. Ainus vahe oli selles, et kui maasoleva augu täitis kirst ja muld, siis tema südames olevat auku ei anna kuidagi täita. Kõige raskem oli olnud leppida teadmisega, et elust lahkumine polnud autojuhi süü, ega ilma süü, ega saatuse süü. Otsus elust lahkuda, oli Andersi tehtud. See oli kõige valusam. Nii valus ja lõplikult valus. Helena tuletas selle hetke meelde, sest hoolimata kibedast valust, oli see midagi reaalset.

Ta oli koristanud Andersi tuba, vahepeal peatudes ja nuttes aga kuna seda oli vaja teha, tundus sobivaim hetk just see moment, mil Viktor oli tööl ning Marta vanavanemate juures. Ja tõstes hunnikusse Andersi õpikuid, mis oli vaja tagastada raamatukogule, kukkus bioloogiaõpiku vahelt välja ümbrik. Helena viskas selle peaaegu prügikasti, ent viimasel hetkel püüdis ta pilk ümbrikule kirjutatud adressaadi „Emale ja isale“. Helena ei mõelnud sel hetkel. Ta võttis ümbriku, libistas sealt välja kirja, mille dateering näitas, et see oli kirjutatud vaid paar päeva enne Andersi surma ja luges need mõned read läbi. Nüüdseks olid need laused talle pähe kulunud.

„Emale ja isale!

Palun andke andeks. Ma ei näinud enam muud väljapääsu. Ma armastan teid, ma armastan Martat, vanavanemaid. Te olete kõige kallimad, ent ma enam ei suutnud. Nii oleks ehk parem ka teile, mulle, kõigile. Mitte mingeid probleeme. Ta ei saa enam midagi välja pressida, nii on kõige parem. Vinged vanemad olete! Alati!

Anders.

PS: Öelge palun Annabelile ka, et ta polnud milleski süüdi. Ta oli alati olemas. Aga see oli minu probleem, minu jamad. Ainult minu süü.“

Helena jätkas automaatselt toa koristamist. Otsis välja ülikonna, mis Andersile hauda selga panna ning kui ta lõpetas, oli tuba klanitud ja kõik seal kus pidi olema. Ning siis kukkus naine põlvili põrandale ja nuttis, kuni tema abikaasa koju jõudis.

Koos Viktoriga olid nad otsustanud sellest rääkida Andersi klassile, aga mitte tema vanavanematele. Mitte tema õeraasule. Ning nad lootsid, et see ei jõua nendeni. Õnneks elasid vanavanemad teises linnas, kaugel. Ja õeraas oli veel liialt pisike, et Andersi eakaaslastega suhelda. Ehk kunagi tulevikus, kui Marta on vanem aga mitte praegu. Praegu oleks see talle liiga raske.

Veel kohutavam oli see, et ta võis aimata, mis oli üks põhjuseid, mistõttu Anders otsustas selle sammu võtta. Neil olid Viktoriga mured, tülid ja nagelused. Kindlasti ei jäänud pojal need märkamata ja ehk, ehk kuulis ta isegi pealt, kuidas ta vanemad arutasid lahkuminekut. Aga Helena ei olnud seda tõsiselt mõelnud. Ta oli vihane olnud, haiget saanud naisterahvas ning Viktor oli mees, kes tunnistas tehtud viga, kahetsedes oma afääri. Nad käisid nõustaja juures, seda aga laste eest varjates ja nüüd mõtles, et see oli olnud vale otsus, seda varjata. Anders oleks ehk mõistnud ja aru saanud, et kuigi abielus on mõrad, siis mõlemad ta vanemad tegid kõik, et neid mõrasid täita.

Aga ei, see ei saanud üksnes see põhjus olla. Seda arvasid nemad, seda arvasid politsienikud, psühholoog ja ka nende nõustaja. Nemad ei pressinud midagi välja, Anders vihjas hoopis kellelegi kolmandale. Ent ehk oli see üksnes süütunde vähendamine. Ja Anders oli ka ise kirjas sellele vihjanud, et see oli tema otsus, tema tehtud tegude tulemus. Ja vaid paar päeva enne surma oli see kiri valminud. Oh, kui ta oleks selle kogemata enne leidnud. Siis oleks saanud ta oma lapse kaissu võtta. Varsti täismees, tõsi, aga Helena poleks teda lahti lasknud enne kui asjad selged ja ta on kindel, et tema laps, poeg, Anders on väljaspool ohtu. Et Anders ei soovi enam elust lahkuda. Aga praeguseks oli hilja mõelda mis oleks võinud olla. Nüüd oli poja arvuti politsei käes, kes seda läbi uurisid, üritades leida mingeid jälgi sellest, mis või kes viis Andersi otsusele, et parim variant on end ära tappa.

Oh, miks Anders. Miks sa meiega rääkima ei tulnud? Mis sind selleks sundis? Mis valesti oli? Mis su elus veel toimus? Kes sinult midagi välja pressis? Üksnes küsimused, millele oligi ette määratud vastuseta jääda.

Andersi klassikaaslased olid tulnud, ka mõned õpetajad, Andersi vanavanemad, sugulased, trennikaaslased, treener. Kõik, kes tundsid seda krutskeid täis noormeest. Kõik, kelle magamajäämiseelseid mõtteid vallutas üks ja sama poiss.

Andersi parim sõber Kasper kõndis otsejoones Andersi vanemate juurde ja langetas pea. „Mul on kahju,“ pomises noormees. „Ma ei tea, mis Andersita saab. Ma oleksin pidanud temaga koos kooli tulema, nagu me olime rääkinud. Aga ma ütlesin, et mul on vaja mateks korrata ja ma tulin varem, ma ei tulnud temaga.“ Kahetsus voogas Kasperi häälest ja poisi hääl murdus.

Kui ainult oleks ta Andersiga tulnud, siis oleks ta suutnud Andersit peatada. Või ei ole Anders hüpanud üldse, äkki ta oleks meelt muutnud. Äkki oleks ta ootamatult rääkinud Kasperile mis toimub. Või oleks ta suutnud Andersi eest ära lükata ja Anders oleks vähem viga saanud. Või oleks ta kohe kiirabi kutsunud ja nad oleksid ta saanud päästa. Äkki oleks ta ise auto ette jäänud ja siis ei peaks ta siin sellist piina tundma, või oleksid nad poest läbi läinud, sest Kasperil oli suitsupakk tühi ja siis oleks see auto juba ohtlikust kohast mööda sõitnud või... oleks... oleks.. oleks...

Helena kallistas poissi. „Ma ei süüdista sind. Sa pole milleski süüdi... Aega ei saa tagasi keerata. Ma tean, et kui sul oleks olnud mingitki infot, mingigi mõte selle kohta, mis Andersi mõtetes toimuks, sa oleksid teda aidanud. Aga sa ei teadnud. Sa ei saanud midagi teha.“ Naine nuuksatas. „Sa olid Andersile väga tähtis, sa olid tema parim sõber. Mul on hea meel, et Anders sinuga kohtus. Mul on hea meel, et te sõpradeks saite...“ Naine tõmbus oma poja sõbrast eemale ja vaatas noormehe silmadesse. Silmadesse, mis olid täpselt sama karva nagu Andersi omad ja ta ei suutnud enam. „Andesta.“ Helena pööras ümber ja vajus uuesti Viktori käte vahele. Uued pisarad kuskilt tundmatutest allikatest leidsid tee ja tema peenikekeste sõrmedega käsi pigistas valget taskurätti, nii kuidas jõudis.

Üheksanda klassi tüdruk seisis koos teistega surnuaial ja vaatas, kuidas kirstu aina allapoole lasti. Ta teadis, et Andersi sõbrad ei saa aru, miks ta tuli. Aga ta teadis ka seda, et tõenäoliselt ei pane keegi seda tähelegi, sest nad olid sulgunud oma mõtetesse ja mälestustesse. Ka Laura tegi sedasama... Esimene kord, kui ta Anderst koolis nägi, olid ta põlved nõrgaks läinud ja ta naeratas endast kaks aastat vanemale poisile. Anders naeratas vastu ja Laura tundis, et ta sulab. See oli kolm aastat tagasi... Laura oli siis pisikeste pruunide patsidega tüdrukutirts ja Anders juba suur kaheksanda klassi poiss. Ning sellest hetkest alates oli Anders Laura elus.

Pisarad voolasid lakkamatult, kui ta vaatas, kuidas Andersi ema kirstuauku kolm peotäit mulda viskas. Väikesed kivid kukkusid koos mullaga vastu kirstukaant, tekitades õõnsa hääle. Laura teadis, et ükskõik millal ta kuuleb kukkuvaid kivisid, mõtleb ta Andersi matustele. Ükskõik millal ta näeb Andersi moodi noormeest, mõtleb ta temale...

Laura ei julgenud Andersile tunnistada, et poiss meeldib talle. Ta ei julgenud ka Andersilt küsida, miks noormees enam ei naerata talle. Kui Laura kaheksandasse klassi jõudis, siis üks päev vaatas Anders temast läbi ja nende naeratustemäng oli lõppenud. Nüüd, kui lõpuks üheksanda klassi alguses oli Laura võtnud kokku oma julguse, küsinud sõbrannadelt nõu oli ta valmis uuesti alustama nende naeratusemängu ja seekord ka seda kaugemale viia. Ja Anders oli vaba ka, keegi ei seisnud nende vahel.

Aga Andersit ei tulnudki kooli ja selle asemel levis kulutulena uudis, et Anders on surnud, et ta oli enesetapu sooritanud ning keegi ei teadnud miks. Nüüd surnuaial seistes võis Laura ainult kirstule naeratada ja mõelda, mis oleks juhtunud, kui ta oleks poisilt küsinud. Kui ta vaid oleks seda teinud...

V
Uus koolinädal ja õpilased valgusid kooli, et minna edasi oma igapäevase eluga ja sukelduda rutiini. Kes oli natukene pohmas silmadega, sest sõbral oli laupäeval sünnipäev, mis sujuvalt veel edasi pühapäevagi kandus. Kes kalpsas värskelt trepist üles, olles nädalavahetusel piisavalt puhanud. Kes tuli raske südamega, mõeldes sellele, mis mälestusi järjekordne koolipäev üles võib tuua.

Kasper oleks hea meelega koju jäänud. Nii kaua maganud, kuni und enam sundides ka ei tule ja siis lihtsalt vegeteerides päeva õhtusse saatnud. Nii oli möödunud laupäev, pärast matuseid. Maganud seni kuni jaksas ning seejärel lihtsalt mõttetult netis surfanud. Sedasama oli teinud Kasper ka pühapäeval aga pühapäeva õhtul tulid vanemad tema tuppa, istusid poja ebamugavalt madalale voodile ja üritasid selgeks teha, et ta peab eluga edasi minema.

Peab eluga edasi minema... peab edasi minema... minema... Isegi leinata ei võinud enam. Polnud nädalatki möödas sõbra surmast, ent ei. Ta ei võinud leinata, sest ta on nii noor. Nad ei olnud nii kaua sõbrad. Päris sõbrad alles tulevad. See oli lihtsalt lapsepõlv, ta elab kordades kauem. Lapsepõlvesõbrad ei jää nagunii kauaks. Nende teed oleksid nii või teisiti varsti lahku läinud. Ta saab üle. Tema vanemate laused.

Esimene tund oli teisel korrusel. Ajalugu oli neil olnud reedel ka viimane tund. Kasper oli esimene kes klassi jõudis. Kohe kui ta sisse astus, sai poiss aru et midagi on valesti, aga mis? Poiss kõndis tagumiste pinkide juurde, oma koha poole, ja tabas ära, mis valesti on. Andersi musta leinalindiga pilt oli kadunud. Ta seisatas ning jõllitas tühja lauda.

Kes kurat julges selle pildi ära võtta? Kes kuradi päralt julges selle pildi ära võtta. See oli siin, kui ma ära läksin. Ma olin viimane kes ära läks. Kes kurat julges selle pildi ära võtta? Kasper virutas käes hoitud kotti vastu seina nii tugevalt, et valget krohvi pudenes. Tema pilk seiras klassiruumi. Ehk tõsteti pilt valele istmele. Aga ei... Kasper tormas kiirsammul terve klassiruumi läbi, seirates kõiki laualuseid ja toole. Ta vaatas isegi õpetaja laua alla, riiulitesse ja kardinate taha. Avas kapiuksed, sulges need jälle. Ja pilti pole. Kes kurat pildi võttis. Kes kurat selle võttis ja kuhu kurat ta selle pani? "Kes kurat selle võttis?" röögatas Kasper, virutades jalaga vastu seina.

"Khm," kostis ukse peale ja Kasper pööras pilgu sinna. Üks koolikoristajatest seisis ukse peal. Tema küsiv pilk oli kinnitunud Kasperile. "Kas sa mõtled selle poisi pilti?"

"Selle?" urahtas Kasper, astudes kaks kiiret sammu naise suunas, kes automaatselt taganes.

"Andres või Andreas, mis ta nimi oligi," ütles naine, ilmselgelt ehmatanud Kasperi kiirest liikumisest.

"Tema nimi ON Anders!"

Naine noogutas agaralt ning ruttas selgitama: "Me võtsime selle ära."

"Misasja?" Kasper surus käed rusikasse ja tundis lausa, kuidas raev tema sees kerkima hakkas. „Võtsite ära? Mis mõttes võtsite ära? Kes loa andis?“

"Noh, tema surmast saab varsti nädal. Me panime selle sektretäri juurde, vanemad saavad tagasi koju pildi viia. Oleks aeg tavalise koolieluga edasi minna," põhjendas naine, justkui ta oleks põrandalt pooleks läinud kriidi üles korjanud.

"Oleks aeg?" nüüd Kasper röökis juba. "Oleks aeg? Kes kurat oled sina ütlema, millal oleks aeg edasi minna? Kes annab sulle õiguse kurat öelda, millal meie edasi peame minema?"

Naine taganes veel kaks sammu, jõudes juba klassist välja aga Kasper järgnes talle, rusikad vihast kokku pigistatud ning silmad pilukil.

Kust võtab see koristajanaine õiguse Andersi pilt ära viia. Miks peab ta minema eluga edasi tavaliselt moel? Miks arvatakse, et eluga saab tavalisel moel edasi minna, kui see lihtsalt pole võimalik. Andersit pole. Pole võimalik eluga samamoodi edasi minna, kui parima sõbra asemel on tükk ning kui sa ei saa temaga kunagi rääkida, sa ei näe teda kunagi ja ei tee kunagi nalja. Kui keegi sureb, kui keegi on kadunud, ei saa, ei tohiks eeldada et kaks päeva hiljem kõik nagu tavaliselt on. Ei tohi öelda, et "Lähme eluga edasi". Miks kurat see naine seda ei mõista? Miks kurat ta üritab Andersit nende elust ja nende klassist kustutada?

"Kas Anders pole siis väärt mäletamist?" küsis Kasper vaikselt.

"Eiei, ma pole seda öelnud," kogeles naine, tundes ilmselgelt hirmu selle üheteistkümnenda klassi poisi ees, kel võis olla juba mehe keha aga kes ei suutnud veel oma tundeid nii hästi valitseda nagu täismees. "Lihtsalt et... See pilt võtab natuke tähelepanu tunnilt kõrvale ja äkki keegi ajab maha ja siis läheb katki."

"Et Anders tuleks nurka panna? Tuleks meie pilgu alt kõrvale panna, et me teda ei näeks ja talle ei mõtleks? Et me ta unustaks, sest ta oli tähtsusetu?" Kasper röökis täiest kõrist. Ta kuulis juba ka samme lähenemas, aga ei suutnud jätta: "Anders on surnud. Ta on läinud. Me ei näe teda enam kunagi. Kas kurat sa ei saa sellest aru? Mu parim sõber on igaveseks läinud. Ma ei saa temaga enam rääkida, ma ei saa temaga enam pulli teha, ma ei saa teda togida. Ja teie arvate oma kuradi koristajapundis, et võiks selle pildi lihtsalt kapinurka tolmuma visata, sest seda pole vaja? Sest me peame eluga edasi minema. Me oleme noored ja lollid? Seda te kuradi värdjad arvategi?"

"Ei, absoluutselt mitte, kulla poiss, kuula mind!" koristajal olid juba pisarad silmis, kuid kas liigutatusest Kasperi emotsionaalse sõnavõtu peale või hoopiski hirmust, poiss ei teanud ja ega teda väga ei huvitanud ka.

"Tead mine persse. Kuul-" Kasper katkestas lause, tundes oma õlal tugevat kätt. Poiss pööras pilgu selja taha. Sinna oli kogunenud suur osa koolist. Käsi tema õlal kuulus direktorile. "Kasper, lõpeta," lausus mees kindlal toonil.

Poiss vaatas talle silma. Väsinud rohekat värvi silmad ja tumedad ringid andsid aimu, et mees polnud viimastel päevadel just väga puhanud. Tema pilk oli tungiv, üritades maha rahustada noormeest, kes oli väga lähedal oma viha väljaelamisele täiesti süütu inimese peale. Kaotusviha... viha tundmatuse vastu, mis on võtnud kalli inimese.

Poiss tundis, kuidas veri tuksles tal kõris, kuidas kurgus oli klomp, tema küüned surusid peopesasse, ta oli üle keha pinges. Kasper mõtles hetkeks, kuivõrd kerge oleks tõmmata end lahti, virutada juba rusikas oleva käega selle hirmunult seina vastu surutud koristajamutile. Karistada teda Andersi pildi võtmise eest. Ta ei jõuaks rohkemat. Direktor oleks tal kohe seljas, väänates ta maha ja riskides süüdistusega, et väärkohtleb füüsiliselt õpilast aga Kasper võiks siis edasi sipelda. Peksta välja oma viha kellegi teise vastu. Sinikad ju paranevad.

Ent see oli vaid mõte. Kasper langetas pea ja tema rusikad lõtvusid. "Anders... ta on läinud. Aga ta pilt. Neil polnud õigust seda võtta." pobises noormees oma nina alla.

"Ma tean," vastas direktor, pigistades samal ajal tema õlga, justkui soovides jõudu ja tasakaalu anda.

"Lähme räägime mu kabinetis."

Diretor juhtis poisi läbi õpilastemassi enda kabinetti, kordagi kätt ta õlalt tõstmata. Aga Kasper ei üritanudki midagi teha. Tal oli ükskõik.

„Surm pole kerge. Surm, kus pole kedagi süüdistada, on veelgi raskem.“ Kasper istus direktori vastas, tema pilk kinnitatud seinal olevale pildile. Üksik rukkilill, valgel taustal. Aga ta ei saanud sulgeda oma kõrvu direktori jutu ees. „Kui sõber on endale elu võtnud, ilma et keegi teaks miks, on see raske. On tunne, nagu oleksid sõpra alt vedanud. On tunne, nagu poleks teinud piisavalt. Süütunne.“

„Mida sina ka sellest tead?“ turtsatas Kasper, unustades viisakusvormid. Direktor ei pööranud sellele tähelepanu.

„Mu õde tappis end, kui ma olin viieteistaastane. Ta oli minust seitse aastat vanem. Me ei teadnud tükk aega miks. Me ei aimanud. Mina süüdistasin end, sest olin temaga tülitsenud ja teda idioodiks kutsunud, kes ei saa ülikoolis hakkama. Mu vanemad süüdistasid ennast, sest nad olid talle liiga suure surve pannud. Et tuleb ikka ülikooli minna ja see edukalt lõpetada. Ta sõbrad süüdistasid ennast, et nad ei olnud temaga piisavalt suhelnud. Aga keegi ei teanud õiget põhjust. See tuli välja hiljem.“

Vaikus. Direktor eeldas vast, et Kasper küsib, mis see oli aga poiss ei teinud seda. Kuidas on seotud Anders ammusurnud plikaga?

Direktor jätkas mõne aja pärast ise. „Tal oli depressioon. Depressioon aastatetagusest vägistamisest, millest ta kellelegi ei rääkinud. See oli tema saladus. See tuli välja, kuid sattusin juhuslikult tema päeviku otsa, mida ta oli peitnud enda voodipõhjas. Seal oli kõik kirjas. See oli teda aastaid vaevanud ja keegi meist ei pannud tähele. Aga oli see meie süü? Ei. Ta oli seda tüüpi inimene – kahjuks – kes hoidis kõike, mida soovis, väga edukalt enda ja üksnes enda teada. Ja me ei saanudki midagi teha, kui me ei teadnud. Kui me ei näinud, sest ta oli liiga edukas varjamises. Ta soovis seda hoida endas. Ta usaldas meid. Rääkis probleemidest ja rõõmudest aga mitte sellest ning see hävitas teda, kuni ta leidis, et ainus võimalus pääsemiseks on elust lahkumine.
Aga see teadmine, miks ta otsustas elu lõpetada andis meile rahu. See andis rahu ja võimaluse edasi minna.“

„Ja te arvate, et Anders oli ka selline? Et ei rääkinud kellelegi? Et keegi tegi midagi talle ja ta oli vait nagu sukk?“ pigistas Kasper läbi hammaste ja pööras pilgu direktorile.

Mees kehitas õlgu. „Ma ei tea. Me oleme arutanud õpetajatega, klassijuhatajaga. Ma olen kohtunud Andersi vanematega. Keegi ei oska aimatagi. Ma küsin ka sinult. Kas sa tead, mis võis Andersi selleni viia?“

Kasper tahtis midagi vastata. Vihaselt ja teravalt, aga ta ei suutnud seda teha ja niisiis raputas ta pead.

„Ma arvasin seda. Sest kui sa oleks teadnud, sa ei oleks niisama istunud. Sa oleksid midagi teinud. Sest sa oled tõeline sõber, kes ei istuks käed rüppes vaid võtaks midagi ette. Aga sa ei teadnud. Ja nüüd peame me vaid lootma, et Andersi arvuti annab meile info, mida me vajame. Mitte selleks, et teda tagasi tuua, sest keegi ei saa seda teha. Selleks, et leppida juhtunuga ja edasi minna.“

„Ma ei kavatse Anderst unustada!“

„Ma ei ütlegi, et sa pead seda tegema. Anders jääb igaveseks sinuga. Aga sul – ja ka teistel – on vaja teadmist, mis juhtus. Miks juhtus. Ning, et see pole teie süü. Sest ilma selleta kaovad ehk rohkemate inimeste elud, kui ainult Andersi oma.“

Lugesin just kõik osad läbi.
Üldiselt on jutt hea, kuigi paari kohaga ma pole isiklikust kogemusest nõus. Samas, eks see leinaprotsess ole igal pool erinev. Teises osas ajas mind närvi, et see seitsmendik või kaheksandik telefonis istus. Kui ma 9ndas klassis käisin, suri meie kooli üks 11nda klassi poiss (küll mitte enesetapu, vaid tõesti kõige ebameeldivamate võimalike juhuste kokkulangemise tõttu). Ma teadsin seda poissi nägu- ja nimepidi, sest ta oli alati üle kooli kuskil olemas: igale poole jõudis + ta oli väga hea sõber poolte mu klassikaaslastega. Ja kui ta suri, siis oli kogu kool vaikne. Absoluutselt vaikne, isegi viiendikud ei jooksnud ringi. Koridorides oleks võinud nööpnõela kukkumist ka kuulda. Ma polnud vist kunagi selle poisiga sõna ka vahetanud, aga kogu see õhkkond ja õpetajate ning klassikaaslaste lein ajas mind ka nutma. Selle poisi parim sõber käis minu klassis ja kui ta tundides nutma purskus, siis olid meil kõigil pisarad silmas.
Ta suri pühapäeval, nii et algas see nädal meil esmaspäevaga koolis. Ma mäletan, et esimene suurem raks, mis meid rohkem teadvusele tõi, oli kolmandal päeval: kui me naersime ühe lolluse üle, mida see poiss oli korda saatnud ja siis tuli klassi õpetaja, kes sai meie peale nii vihaseks, et me naerda suutsime... (Ta oli selle poisi klassijuhataja.)
Õppetööst ei tulnud midagi välja terve nädala.
Ja alles teise nädala alguses hakkasid väikesed jälle kõvemalt rääkima ja naerma ja tõid kooli elu vaikselt tagasi.

Ja nüüd ma ootan neid viimast kahte osa, sest mind huvitavad Andersi põhjused. (:

Aitäh, et kogemust jagasid. Mu enda kooliaeg on möödunud ühegi õpilase/õpetaja surmata, et enda kogemus oli puudu.

Eelmine aasta suri meil ka üks 9. klassi õpilane. Koolipäev oli kaks-kolm päeva üsna vaikne, pärast seda oli jälle kõik tavaline.

Ma ootan ka neid kahte viimast osa.

VI
"Me ei saa enam koos olla," ütles Anders pilk maha suunatud. Poiss seisis nagu talle oleks raske koorem õlule asetatud ja siis kästud astuma hakata. Aga ei, ta ei pidanud kuskile astuma. Ta pidi tegema oma praeguse elu raskeima otsuse.

Annebel vaatas talle segaduses ilmega otsa: "Mida sa ajad Anders? Mis juhtunud on?“

Poiss kehitas õlgu, pilk ikka veel kivikesi jälgimas ning käed sügavale taskusse surutud.

„Mingeid probleeme pole ju olnud. Ma saan aru, et sul on kodus raske ja kümnes klass on rõve aga-"

"Ei..." Andersi toon oli lõplik ning piinatud ilmel tõstis ta pilgu, et vaadata tüdruku heledatesse silmadesse: "Anna andeks, Annabel. Aga ma arvan, et oleks parem kui me praegu lihtsalt sõbrad oleksime."

„Praegu? Mingi ajutine värk?“

„Ei mitte... lihtsalt. Oleme sõbrad.“

„Sul on uus naine?“

„Ei ole.“ Anders kurblikule näole tekkis hetkeks uskmatus ja siis see kadus. „Mul ei ole ühtegi teist tüdrukut. Päriselt. Aga meie... Ma vist ei ole suhte inimene. Oleme sõbrad. Palun.“ Poiss astus sammu ettepoole ja kallistas tüdrukut, kes tardunult seisis ja lihtsalt kaugusesse vahtis.

"Koolis näeme," poetas Anders mokaotsast ning sammus siis minema. Aeglaselt ja natuke löntsival sammul kõndis ta Annabelist eemale. Alles viis minutit hiljem hakkas Annabel nutma. Ta seisis kooli kõrval platsil ning nuttis.

Annabel mängis kümnenda klassi keskel juhtunut mitu korda peas läbi ja mõtles, mida ta saanuks muuta. Mida ta saanuks muuta, et nad Andersiga oleksid kokku jäänud. Mitte et Anders sõbrana halb oleks olnud. Ei, nad jäid sõpradeks ja Anders oli tüdruku parim vastassoost sõber. Nad said superhästi läbi, sest see oli ju kõigest lahkuminek, mitte sõjakuulutamine. Nad olid sõbrad olnud alates viiendast klassist, suhtes alates üheksandast. Aga Anders tõrjus kõik Annabeli lähenemiskatsed. Mitte viisakalt, aga möödaminnes, nii et Annabelil ei jääks kahtluseid. Ta ei näidanud üles ka huvi ühegi teise tüdruku suhtes. Ta lihtsalt ütles Annabelile, et oleks parem kui nad oleksid sõbrad ja nad olid sõbrad. Olid parimad sõbrad päevani, mil üks lahkus.

Annabel istus oma toas laial aknalaual. Tal oli seljas vana ja natuke lühike sinine pidžaama, millest ta end lõpmata turvaliselt tundis. Tüdruk toetas peaga vastu külma aknaklaasi ning vahtis klaasistunud pilguga välja. Anders ütles tegelikult juba kevadel, et tal on raske ja tal on kodus probleemid. Siis jõudis kätte suvi, ning tundus, et kõik probleemid haihtusid aga ei. Sügisel oli ta jälle vaikne, masenduses ning kui tüdruk päris, lubas ta viimaks, et räägib probleemist õige pea Annabelile. Aga lükkas aega iga kord edasi, kui Annabel selle kohta täpsemalt küsis. Ütles, et kes kaua kannatab, see kaua elab. Aga Anders ei elanud kaua. Annebel nuuksatas ja surus näo suure valge karvase jänese sisse. Pisarad sulandusid kaisulooma karvadesse, kui Annabel seda nii tugevalt kallistas, kui suutis ja pisaratel voolata laskis.

Annabel ei olnud koolis käinud, kuigi matustest sai paari päeva pärast juba nädal. Jah, vanemad olid palunud, et Annabel läheks ja nad olid isegi sobivad riided valmis otsinud ja teda üles ajanud aga Annabel keeldus end riidesse panemast. Ema nuttis, isa karjus ja mõlemad palusid ning anusid viimaks, ent temal oli ükskõik. Ta keeldus majast väljumast, sms'idele, telefonikõnedele ja e-mailidele vastamast. Ta tahtis lihtsalt aknalaual istuda ja aknast välja vaadata. Ja kui ta seda enam ei suuda... Siis tahtis ta magada ja näha unenägusid, kus kõik oli veel korras. See osa oli parim osa tema päevast. Ärkvel olla oli liiga valus, sest ärkvel olles kontrollis ta oma mõtteid, mis liikusid koguaeg samale rajale...

Anders, Anders? Mis su elus toimus? Ma arvasin, et ma olen su parim sõber aga ma ei teadnud isegi seda, mis sul halvasti on. Sa ei usaldanud mind. Miks sa ei usaldanud mind nüüd, kui aastaid olid sa mulle iga oma väikseima mõtte edasi andnud. Anders, mis toimus? Ma tahan sinult seda küsida. Ma vajan seda, et saaksin sinult küsida. Ma vajan su naeru, nalju ja pullitegemist. Ma vajan sind. Tule ja kallista mind. Tule ja ütle, et kui tuleb minu prints valgel hobusel, siis sina hoolitsed selle eest, et hobune peatuks ja et sa tõstaksid mu ise sadulasse. Ja kui sa midagi öelda ei taha, siis lihtsalt tule ja ole. Ole niisama, vaate lage aga ole siin...

Hüvastijätukirjas oli ta Annabeli meeles pidanud. Ainsana oma sõpradest, nagu Andersi ema talle peielauas vaikselt ütles. Anders oli palunud edasi anda, et Annabel pole millestki süüdi, et ta oli alati olemas olnud ning kõik oli olnud üksnes Andersi enda probleem, tema enda süü. Aga kas oli nii? Kas tõesti Annabel oli süüst puhas? Tüdruk nuuksatas, ta ei tundnud end süütu kõrvalseisjana. Tal oli tunne, et oleks pidanud sekkuma.

„Annabel, ma ei tea mida teha. Kõik on nii sassis, ma ei oska midagi teha,“ kurtis poiss, kui nad koos koolist koju jalutasid. See oli kaks päeva enne Andersi surma.

Tüdruk saatis talle kannatamatu pilgu. Poiss oli sama plaati juba mitmeid kordi leierdanud ning tüdrukut hakkas see tüütama. „Ma ei saa sind aidata, ma ei saa öelda, mida teha, kui sa keeldud mulle ütlemast, mis toimub!“

„Ma ei saa. See on juba nii tükk aega olnud.“

„Kui tükk aega siis?“

„Alates talvest.“ Viimaks, mingi fakt Anderst vaevava probleemi kohta. Annabel seisatas järsult: „Sa mõtled ajast, kui me lahku läksime?“

„Veidi enne seda,“ pigistas poiss täpsustava fakti välja

Annabel hakkas uuesti kõndima. Mõtted rändamas, milles asi võis olla aga tal polnud aimugi. „Sa ütled et asi pole mingis teises tüdrukus. Et see on lihtsalt mingi probleem, mis sind häirib? No mis pagan see on siis?“

Kuid moment kadus ning nagu kordi enne, raputas Anders pead. „Ma ei saa sulle öelda ju.“

„Aga mis abi sa siis minult ootad? Sa oled nagu mataõps, kes annab meile tekstülesande pirnikorvidest ja küsib siis lõpuks, mis on pirnimüüja silmavärv. Mida ma peaksin tegema? Kuidas ma peaksin sind aitama, kui ma ei tea, mis kurat üldse probleem on?“

Anders vaikis ja tõmbus üksnes rohkem kühmu.

„Anders!“ Annabel astus poisile ette, pani käed ta õlgadele. Ta tundis vastupandamatut soovi poissi kallistada, teda suudelda, tema kaela nuusutada, ent ta teadis, mis Anders teeks. Poiss lükkaks ta õrnalt eemale, koos sõnadega, et nad on üksnes sõbrad ja seega ei teinud Annabelgi enamat, kui hoidis käsi ta õlgadel ja vaatas anuvalt ülespoole: „Palun, Anders. Palun räägi mulle.“

Aga poiss raputas pead. „Ma ei saa. Mitte praegu. See tekitab veel rohkem probleeme. Ehk kunagi hiljem.“ Ta lükkas tüdruku käed enda õlgadelt ja sammus edasi. Ning Annabelil ei jäänud muud üle, kui järgi kõndida.

Oleviku Annabelil voolasid uued pisarad. Vaid kaks päeva enne surma. Ja kaks päeva enne surma olevat ka see kiri kirjutatud. Ta nägi, et midagi on valesti ja Anders ei rääkinud talle. Ja ometigi ta ei läinud Andersi vanemate juurde, ei rääkinud teiste tema sõpradega. Sest ta ei arvanud, et asi on nii tõsine. Sest ta ei tahtnud poisi usaldust reeta. Sest ta lootis, et see „kunagi hiljem“ jõuab kätte kiiremini ja Anders räägib ära, kõik mis tal südamel.

Aga mida luges see arvamus, et sõbra probleem pole nii tõsine. Mida luges soov mitte reeta usaldust ning lootus, et kohe kohe on käes hetk, mil Anders suu avab. Nüüd ei lugenud need enam midagi. Ja kui Annabel saaks tagasi minna, oleks ta sada korda poisi usaldust reetnud, mitte oodanud aega, kui Anders ise suu avab, ja mitte lootnud, et asi pole tõsine. Parem kaotada sõber, parem reageerida üle ja parem rutata ajast ette, kui et inimene sureb. Sest siis on ta igaveseks läinud.

Järgmine osa on viimane, jah?
Olen täitsa intrigeeritud ja ootan. :)
See osa oli hea ja mulle meeldis, et on näidatud ka inimese süümepiinu.

Järgmine jah viimane =) Aitäh!

VII


Internetis väljapressimise ohvriks langenud nooruk tappis end. Neiu nime taha peitunud keskealine meesterahvas ähvardas avalikustada meelitamise ja pettuste teel end kätte saadud noormehe alastifotod.

Põlva linna vapustas seitse kuud tagasi koolipäeva hommikul toimunud õnnetus, kui 17aastane Anders asus teed ületama selleks mitte ettenähtud kohas, ning astus otse Volkswageni minibussi ette. Ta suri kohapeal saadud vigastustesse. Algul traagilisena näinud õnnetus osutus hüvastijätukirja leidmise järel enesetapuks. Miks populaarne spordipoiss seda teha otsustas, ei osanud keegi tollal öelda. Täna hommikul aga selgus traagiline tõde.

„Mitu aastat tagasi aset leidnud n-ö hispaanlanna juhtum on kahetsusväärsel kombel omamoodi järje saanud,“ ütles Lõuna prefektuuri pressiesindaja Annika Kimp. „Alates eelmise aasta septembrist on meieni jõudnud info internetis toimunud väljapressimiste kohta. Meile teadaoleva info põhjal langes ka 17aastast Anders väljapressimise ohvriks.“ Samas rõhutas politsei pressiesindaja, et tegu pole kindlasti sama isikuga. "Praegusel ajahetkel võin sajaprotsendilise kindlusega kinnitada, et aastatetagust ja tänavust juhtumit ühendab üksnes käekiri."

Sõbrast vaenlaseks
Ligi aasta noormehi santažeerinud ja 16aastase Elina identiteedi taha varjunud kurjategija meelitas noormehi vestluse arenedes saatma endast alasti fotosid. Algul süütuna alanud tutvus ning sõbrustamine jõudis edasi piltide vahetamiseni ning kui kurjategija sai kätte fotod, mida soovis siis lõppes ähvardustega, kui edasisi soove ei täidetud. „Üldiselt oli tegu ähvardusega edastada pildid ohvri kallimale, sõpradele ja perekonnale. Seda siis üldiselt interneti vahendusel, kuid mõnel korral esines ka ähvardus, et pildid prinditakse välja ja levitatakse juba trükitud kujul. Piltidel nõudis väljapressija näha poisi paljast ülakeha, seejärel juba tervet keha ning ka masturbeerimist. Seda nii fotode kui videode kujul. Väljapressijale oli oluline, et alati oleks näha ka nägu. Kui seda polnud, siis saadetu ei sobinud ja ähvardustega sunniti ohvrit tegema uus foto või lindistama uus video,“ ütles Kimp.

Eile õhtul peeti Tartumaal toimunud politseioperatsiooni tulemusena kahtlustatavana kinni 45aastane eesti kodanikust meesterahvas. Eeluurimiskohtunik rahuldas Lõuna ringkonnaprokuratuuri taotluse ning mees võeti vahi alla kuni kuueks kuuks.

„Ohvriks on hetkeseisuga langenud seitse noormeest, vanuses 14-17 eluaastat. Politseile teadaolevalt võib neid aga veelgi olla ning me palume kõigil ohvritel pöörduda politseisse, veebikonstaablite Maarja Punaki või Andero poole või saata e-mail reio.ader@politsei.ee.“

Andersi kool keeldus asja kommenteerimast, viidates andmekaitseseadusele. Andersi klassikaaslane ja lähedane sõber Reio ütles aga, et ta poleks Andersist kunagi midagi sellist oodanud. "Ta oli ju täitsa normaalne tüüp. Peaks ikka eriline idioot olema, et sellise jama sisse sattuda. Õige mees oleks lihtsalt per*sse selle tüübi saatnud kui ähvardama hakkas."


Andersi vanemad: „Enesetapu kõrval on teinegi väljapääs!“
Andersi vanemad keeldusid algul kommentaarist, ent otsustasid seejärel, et päästmaks teiste noorte elusid, räägivad nad sellest, mis viis poja kaotuseni. Avaldame nende kommentaari muutmata kujul.

„Politsei sõnutsi, kes uurisid ta arvutit, hakkas Anders eelmise talve veebruarikuus internetis suhtlema Elina nimelise tüdrukuga ja nad sõbrunesid. Hiljem aga langes ta tüdruku väljapressimise ohvriks, usaldades teda liiga palju. Ning sügisel otsustas ta, et ei suuda enam ning nägi ainsa väljapääsuna enesetappu.

Me oleme suhelnud ka Sten Kalma vanematega kelle poeg langes „hispaanlanna“ ohvriks. Sooviksime tänada neid ja ka teisi kogu abi ning toe eest ja sooviksime panna teistele vanematele südamele: vaadake, mida teie lapsed arvutis teevad! Vähimagi kahtluse korral, võtke ühendust politseiga ning hoidke suhteid, et ta ei kardaks teie poole pöörduda iga murega, mis tal on! Kahjuks meil see ei õnnestunud. Me usaldasime teda liiga palju, ta oli väga palju arvuti taga, me ei teadnud kellega ta suhtleb aga me arvasime, et kui on mingi probleem, tuleb ta meiega rääkima. Sõbrad, kallimad. Kui te tunnete, et midagi on valesti, palun öelge. Ärge kartke üle reageerida, sest ehk mitme peale saaks pusle kokku panna. Ja noored, kes langevad mingi sarnase skeemi ohvriks. Alati on teine väljapääs! Palun, ärge tehke enesetappu, ärge visake oma elu minema ühe vea pärast! Alati on teine väljapääs.“

Oh. See oli väga tõsine lugu praegu, aga ma ei suuda lihtsalt naeru pidada. Anna tõesti andeks mulle.

Hahahahahaaaaaa... Põlvas, jamh. Ma nimelt elan Põlvas. Asi on selles, et kohe hakkad mõtlema, et kus kohas see värk siis oleks võinud toimuda, eksole. Ja see, et "Andersi kool ei olnud nõus juhtunut kommenteerima" - automaatselt tuleb pilt enda koolist silme ette.

Okei, ma sirvisin neid esimesi osi ka nüüd veidi. Tegelikult oleks ikka väga jube, kui midagi sellist minu koolis juhtuks. Ma ei kujuta seda ette üldse. See nende klassijuhataja... Ta meenutab Vestat täiega. Teist aastat õpetaja koolis. Põhimõtteliselt ülejäänud kamp on vanad meil koolis, kui Jaana välja jätta. So... Ma siin jälle mulisen.

Aga noh, mingil põhjusel oli jah naljakas lugeda seda viimast peatükki. Ehk selle pärast, et kellelegi tuleb see linn ka meelde. :) Aitäh Sulle. :) Ja hea jutt oli, seda ei tohi unustada.

Ja veelkord vabandan oma emotsioonide pärast. :/

Heh, Põlva ma valisin täpselt niimoodi, et "väikelinn Eestis, mis esimesena pähe tuleb. Hmmm." Andeks antud ja aitäh =)

Sellist lõppu poleks küll oodata osanud. Aga muidu väga osavalt ja hästi kirjutatud, tubli.

Aitäh =)

Jõudsin ka lõpuks läbi lugeda. :)

Selline... järsk lõpp. See lõpp sobis, aga järsk oli ta just selles suhtes, et... põmm, saame teada, mis oli. Kõik. Kuidas perekond ja sõbrad sellele põhjusele reageerisid... seda ei olnud. Aga mulle meeldib, et saan ise ette kujutada.

Ainult üks asi häirib - nii delikaatseid asju arutatakse ajakirjanduses pärisnimedega päris harva. Ma tean, et ma tahaks meeleheitlikult teada, mis põjusel minu sõber enesetapu tegi, aga... peab see nii avalik informatsioon olema? (Eelmisel suvel tegi ühe mu tuttava klassiõde enesetapu ja seda, veel vähem põhjuseid, meedias küll ei kajastatud.)

Aga overall - hea lugu oli. :) Ja õpetab midagi. Sõnum on ühesõnaga hea!

Kui ajakirjanikud saavad jälile ja ohvri vanemad on nõus, on tihti ka sellised juhtumid pärisnimedega. Kasvõi eelmainitud "teiste hoiatamise nimel". Kui lähedased/vanemad keelavad, siis on suurem tõenäosus, et jäävad varjunimed jms.

Aga aitäh =)

Nojaa, seda küll. :)

Mulle täiega meeldib :)