1
"Carolina, kas sa tõesti pead minema?" küsis mu kõige kallim sõbranna Marie. "Kas sa ei võiks siia jääda?"
Ma oleksin tahtnud alla anda, aga ma ei saanud. "Ei, ma pean minema," valetasin ma. Tegelikult ei pidanud, aga muidu oleks Chris mu maha jätnud. "Anna andeks!" ütlesin ma ja kallistasin Mariet. Tundsin, kuidas mu pluusile tema pisar langes. Ka mina tahtsin nutta, kuid ma ei näidanud seda välja.
"Hoiame ühendust!" hüüdsin ma veel, kui hakkasin minema. Buss ootas.
Astusin bussi ja nägin, kui palju inimesi oli. Kui olin kõndinud lõpuni välja, otsustasin ma istuda ühe kuti kõrvale. Ta naeratas mulle.
"Mis su nimi on?" küsis ta. Appi, ma istun tavalise inimese kõrvale ja siis ta hakkab pärima, mis mu nimi on.
"Annie," valetasin ma. Ma tõesti ei tahtnud, et ta hakkaks mind jälitama või mida iganes. Sellepärast ka valisin suvaline nime. "Ja sinu?" küsisin ma temalt ning tõstsin pilgu temale.
"William Horeno" ütles ta ning pomises midagi, mida ma õieti ei kuulnud. "Kuhu sa sõidad?" Appi, nüüd ta hakkab küsima veel mu eraelu kohta.
"Hemingway kooli" ütlesin ma. Siis tal telefon helises ja ma ohkasin. Vedas. Nüüd ma ei pea enam tema küsimustele vastama. Aga vastik oli see, et talle helistas ainult keegi sõber ja küsis temalt, kaua sa tuled. Seega ta pani oma telefoni tagasi taskusse ja vastas siis ise ka. "Mina ka!" Ta naeratas.
Ma noogutasin ja võtsin telefoni välja ja hakkasin mängima seal Pou'd.
Mõne minuti pärast buss peatus ja märkasin, et oleme kooli ees. Panin mängu kinni ja telefoni tasku. Tõstsin oma üsna raske koti sülest ära ja kõndisin välja, öeldes bussijuhile veel aitäh. Nii igaks juhuks , et viisakust välja näidata.
Ka William tuli minuga, mis oli nii õudne. "Sa võid mind kutsuda Williks," ütles ta ning küsis siis minult sama.
"Mind kutsuvad sõbrad Carroks!" aga siis tuli meelde, et ma nimetasin end ju Annieks. Apppii.
Will jäi seisma ja vaatas mind, üks kulm kortsus. "Niiet sa enne valetasid? Mis su tegelik nimi on?" küsis ta siis.
"Jah, kuna ma ei hakkaks võõrale inimesele oma pärisnime avaldama. Ja eriti oma eraelust rääkima!" ütlesin ma üsnagi tigedalt ja kõndsin kiirel sammul minema. Tahtsin temast nii kaugele saada, ja mul vedas. Ta leidis üles oma sõbrad ja jäi nendega rääkima.
Kui kooli jõudsin, nägin garderoobihoidjat,kes mulle naeratas. Kõndisin oma riietega ja kotiga direktori kabineti, oli vaja mõned paberid täita ja muud sellist jama.
Koputasin ning astusin sisse. Nägin umbes 30ne vanust naist, kes mulle naeratas. "Carolina Genor jah?" küsis ta naeratades ja ma noogutasin.
Otsides mu nime, andis mulle oma sahtlist umbes 2 või 3 paberit ja pastapliiatsi. Hakkasin oma kohta sinna kirjutama. Mõni kord, kui ma aru ei saanud, lugesin mitu korda üle.
Mõnda aega hiljem, kui ma valmis sain - see võttis üle poole tunni - andsin need direktorile, kes soovis mulle head koolipäeva. Nojah, täna veel ju tunnid.
Pealkiri: Kuuvalgus 
28/12/2012, 20:28
ma küll ei arva, et võõras kohe mingi võõraga suhtlema hakkaks... Aga jamh, ootan uut ^^
