Öölind

Päev oli alanud uduga ning keskpäevaks ei olnud udu veel taandunud. Linnud ei laulnud, aga võib-olla oli see tingitud ilmast, kes seda ka teab? Inimesed kes liikusid enne keskpäeva tänavatel ei vahetanud sõnu oma vahel ega pööranud pilku maast. Nad vaikisid, kartes äratada soovimatut tähelepanu. Inimesed kes väitsid, et julgevad rääkida vabameelselt kõigest hukati. Hukkajaid ei huvitanud, see kes sa olid. Nad täitsid võimude käsku, nagu seda tegid kõik, et hoida levimast massilist hüsteeriat.
Praegu oli keskpäev, kus ei lõõmanud päike ega laulnud linnud. Tänane oli ideaalne päev matuste korraldamiseks või valitsusele pugemiseks. Selline udune ja külm keskpäev sügise algul oli üsnagi tavaline väikses Austria külakeses Riegersburgis. Ümbrus oli seal kaunis, selle vastu ei saanud keegi, aga linnal oli ka tumedamaid külgi. Ühe tumeda külje paljastas noor naine, kes oli vaevu kahekümnendates. Naine oli ilus, kuid vaevu oli see põhjus, miks ta oli tuleriidal.
Paljud oleksid naist kutsunud nõiaks, vaimulikud oleksid teda kutsunud Saatana teenijaks, erapooletud lihtsalt naiseks, kes aitas neid tööde puhul, aga oli ka eraldi rühm. Nemad olid harjunud seda naist kutsuma sõbraks, armukeseks või sugulaseks. Igaüks neist mõtles hetkeks, miks naine tuleriidale saadeti või mida ta oli teinud, et inimesed panid talle külge nime nõid.
Inimesed olid kogunenud kahe või kolme kaupa tuleriidast eemale ning arutasid viimaseid kuulujutte läbi juba mitmendat korda. Tuleriidal nõia põletamine ei olnud haruldane, vaid pigem iga kahe kuu tagant toimuv sündmus, mis oli meelepärane lahutus, sellele kes parasjagu ise tuleriidal ei olnud.
Teistest eemal seisid kaks meest. Mõlemad olid nooremad, kui kolmkümmend. Vanem mees võis olla vaevu kakskümmend viis ja noorem kakskümmend kaks. Vanem oli noorena teinud juba endale nime. Ta oli väikese küla preester, valitsus armastas teda, kuid rahvas vihkas. Vähesed kes julgesid teda oma sõbraks veel nimetada hoidsid tema lähedale.
Noorem mees oli lühike ja igatpidi täiesti tavaline. Jõulise kehaga, tumedate juustega ja lihtsate hallide silmadega. Ta hoidis vanema mehe lähedale. Ta silmitses kurvapilguga naist, kes ootas tuleriidal oma surma. Näoilme järgi tundis mees talle kaasa, sama tegi ta ka oma südames.
„Oled sa kindel, et soovid teda tuleriidale saata? Sul on ka teisi võimalusi. Kõigil on,“ sõnas noorem mees tasaselt ja pööras pilgu ära naiselt.
Vanem mees turtsatas külmalt ja tõmbas silmad pilukile. Mehe süsimustad juuksed liikusid kergelt tuule käes, erksinised silmad olid kalgid ega reetnud midagi. Ta kandis sõrmes pronksist sõrmust, millele oli kohmakalt graveeritud Veritas ehk Tõde. Vasakus käes hoidis ta piiblit, aga paremas helmeid.
„Ta on tavaline nõid, keda rahvas peab nõiaks, keda meie teame nõiana. Minu kohus on saata ta tuleriidale surema ja kui ma laseksin tal minna, siis reedaksin kõiki,“ teatas vanem mees külma häälega ja mängis hajameelselt helmestega käes. Ta keha ei reetnud midagi, mis näitaks kahetsust või kurbust.
„See naine, kelle sina saadad tuleriidale ei ole lihtlabane nõid,“ meenutas noorem mees terava tooniga ja hingas sügavalt sisse. Õhk oli rõske ega lasknud selgelt mõelda. Mees vaatas taevasse, lootes näha päikesekiirt, mis tungib läbi udu ja taevas liikuvate pilvede. Ta pidi pettuma. Päikest ei olnud.
„Nõid oli ta jah. Andekas ka. Ainus asi mis teda nõrgestas oli hirm. See on inimeste puhul tavaline. Hirm on parasiit. Vähesed suudavad talle vastu seista. Samas ma võiksin ka teda samastada parasiitiga. Ta ei lahku ennem, kui temaga tõeliselt võidelda ja hävitada.“ Vanem mees lõpetas helmestega mängimise ja silmitses üheks hetkeks naist, kes tuleriidal oli. Naine oli posti külge seotud ning vaevu teadvusel. Nii juhtus kõigi nõidadega, kes juba piinamise ajal ära ei surnud.
„Ta oli sinu armuke. Kuidas sa saad ta isiklikult tappa kõigi silme all!“ sisistas noorem mees ja pani käed vihaselt risti rinnale. Valus oli mõelda, sellele et süütu naise saadab tuleriidale kalk preester, kellel puudub süda või on ta süda täiesti ära külmunud.
„Ta oli hoor,“ vastas preester rahutult ja surus parema käe rusikasse. „Hoor kes käis kõigi voodites ja oli odav.
Noorem mees sülitas põlglikult maha ja mainis: „Ta oli sinu armuke ja võimas nõid. Ära sõima teda sõnaga hoor. See ei ole tema vääriline. Või tunnistas ta sulle piinamise ajal üles, et on hoor? Seda ma eriti ei taha uskuda.“
„Rahune, Will,“ sisistas preester ja pigistas helmeid oma käes. „Sa ei taha mind üle piiri ajada. Ma võin ka sinu praegu tuleriidale saata, kui sa seda soovid. Keegi ei jää sind taga igatsema.“
„Ma ei ole küll nii tugev, kui naine kelle sa tuleriidale saadad, kuid sinuga saan ikkagi hakkama. Tuleriit ei ole kellelegi meelepärane koht suremiseks. Eriti nõiale keda on piinatud,“ tähendas noorem mees Will raevukalt ja hingas läbi hammaste.
„Kes sa oled enda arust, seda ma ei tea. Mina tunnen sind, kui kütti kes on kuratlikult osav vibuga, nõia õpilast kes pole eriti võimekas ja ravitsejana. Sa oleksid võinud olla meie salakuulaja, kui sa poleks toonud seda naist siia,“ sõnas preester tüdinult. „Kõik sinu teod on mänginud rolli, miks sa teda täna tuleriidal näed. Kui sa poleks teda siia toonud poleks ta tuleriidal ja sina oleks midagi rohkemat, kui tavaline kütt. Kõik oleks hästi.“
Vaikus raius end kahe mehe vahele ja oli seal. Aegajalt vaatas Will mõrvaliku pilguga preestrit, kes silmitses omakorda naist tuleriidal rahuloleva pilguga. Aeg möödus ja rahvas ootas kannatlikult, millal pannakse tuleriidale tuli otsa. See oli naerväärne, kuidas inimesed suutsid kannatlikult oodata suurt vaatemängu, kus nõid põleb surnuks.
Will ohkas rahulolematult ja niisutas huuli. „Ma käisin täna hommikul teda juures, natuke peale koitu. Ta seljal olid värsked piitsutamisjäljed ning ta oli kõrges palavikus. Ma imestan, et ta on suutnud keskpäevani vastu pidada. Hommikul ta sonis, et tahab surra. Ta ei kannatanud enam seda valu,“ kostis Will ja katkestas pingsa vaikuse.
Preester ei pööranud ennast ümber, kuid vaatas hetkeks kerge muigega nooremat meest. „Ma ei ole üllatunud, et just sina tema juurde hiilisid. Sa oled temast alati hoolinud. Julge oli sinust tema juurde minna,“ lausus preester oma tavapärase häälega ja jälgis rahvast. „Piitsutamine oli vajalik. Muidu poleks minust kõrgemad inimesed mind rahule jätnud. Palavik on tal olnud juba nädal, kui mitte nädalaid. Ta on nõid ja ta püsib kaua vastu. Palavik teda ei tapaks.“
„Tavaline palavik teda ei tapaks,“ täpsustas Will väsinult, „aga ma nägin ta kehal jälgi, mis seda teeksid. Ta kehal oli neid rohkem, kui tavalisel inimesel. Hammustus jäljed. Paljud olid neist kuid vanad, aga oli ka rohkelt uusi jälgi. Uuemad olid tehtud meeleheitliku kiirusega, mitte naudinguga, vaid pigem kahetsusega. Kõht, selg ja jalad nägid lihtsalt jubedad välja, aga kael ja randmed olid põhimõtteliselt lõhki hammustatud,“ heitis Will varjatult preestrile ette ja nägi, kuidas preestri erksinised silmad kissi tõmbusid.
„Ma naudin meelelahutust, kui seda on,“ sisistas preester teravalt ja surus küüned raevukalt piiblikaane sisse. „Ta oleks võinud lahkuda, kui ta oleks seda tahtnud. Keegi ei hoidnud teda kirikus kinni. Pealegi ta veres on musta maagiat. See on ka üks asjadest, miks ta on suutnud nii kaua elus püsida.“ Ta trummeldas sõrmedega vastu kaant ning hoidis näol mitte midagi ütlevat ilmet.
„Must maagia ja tema? Sa teed nalja. Nad on nagu öö ja päev. Ta oli hea. Tema veres ei saa olla musta maagiat,“ vaidles Will kindlalt vastu. „Ta ei suutnud lahkuda. Hammustused sinu poolt olid talle saanud igapäevaseks osaks. Sõltuvus millest on raske vabaneda. Kui ta poleks saanud üht tühipaljast hammustust, siis ta oleks tõenäoliselt hulluks läinud. Millegi pärast arvan ma, et ka sina oled tema verest sõltuvuses, muidu ei oleks sa teda nii meeleheitlikult igapäev hammustanud.“
„Kas sa lõpetasid?“ küsis preester tusaselt.
Noorem mees noogutas ja sõnas: „Jah, ma lõpetasin.“
Preestri suunurgad kerkisid korraks üles, kuid ta nägu olid ka koheselt tavapäraselt ilmetu. „Kui sa oleksid mina, siis sa saaksid aru, mida ma tunnen. Ta on haruldane. See on kõigest üks põhjus, miks ma ei suutnud lasta tal lahkuda. Kui sa oleksid öös elaja nagu mina, Will, ja maitseksid kas või korraks tema verd, siis sa ei suudaks enam selgelt mõelda. Ma olen sõltuvuses tema verest, kuna see on parem, kui tavaline veri. Võrdle, seda kui kalli hinnalise veiniga. Lisaks annab veri alati meile kõigest teada. Isegi sellest kui veres peaks musta maagiat olema, “ mainis preester ilmetu häälega. Ta tajus, et rahvas hakkas rahutuks minema ja kortsutas ebamugavusest kulmu.
„Kas sa armastasid teda?“ uuris Will rutakalt ning kahetses hetkeks, kui sai preestrilt vastuseks pahaendelise kulmukortsutuse.
„Töö ootab tegemist,“ ütles preester ja hakkas vaikselt sammuma kahe mehe poole, kes seisid tuleriida juures.
„Sa võiksid ka ise talle noa südamesse lüüa. Äkki oleks see talle parem surm? Ausam kuidagi,“ sisistas noorem mees preestrile järgi. Ta tajus õhus ärevust ning see polnud veel ainus asi, mida õhus oli tunda. Viha. Põhiliselt preestri oma, kes krigistas tasakesi hambaid.
„Mina ei tapa teda, ma olen ta surmaga kaudselt seotud. Nõia tapavad timukad. Süütavad tule. Saadavad ta teispoolsusesse. Ütle, kuidas tahad, aga mina ei ole tema surmaga seotud,“ väitis preester kannatamatult kalgi häälega ja vaatas oma erksiniste silmadega Willi.
„Sa ei pruugi küll tuleriita põlema panna, kuid oled ikkagi tema surmas süüdi. Mina sinu asemel lööksin talle kohe noa südamesse. Siis tuleks tal kiirem surm. Ta ei peaks kannatama sinu lolluse tõttu nii palju,“ pahvatas Will raevukalt ja surus käed rusikasse. Küüned tungisid läbi naha ja ta hammustas valu varjamiseks huulde. Tuul liigutas puid ja lehed langesid. Preester kallutas mõtlikult pead ja pööras pilgu nooremalt mehelt ära.
„Ole keskööks siit kadunud või saad endale ka koha tuleriidal. Ma luban seda. Pea meeles. Ma tean alati, kui sa peaksid siia naasma,“ teatas preester madala tooniga ja surus suu kokku. „Ma tean ka seda, kui sa pole keskööks lahkunud. Kui sa oled tema põlemise ära vaadanud, soovitan sul soojalt siit kaduda.“ Preester sammus kiirelt kahe timuka juurde, kes tammusid kannatamatult ühelt jalalt teisele. Ta noogutas neile kiirelt, andes märku, et kohe algab põletamine ning vaatas rahvast.
Preester köhatas valjult ja sai endale rahva tähelepanu. „ Täna, 23. septembril, Jumala aastal 1675 oleme siia kogunenud, et põletada nõid. Tema nimi on varjatud Saatana enda poolt ning jumala ausa teenrina ei tohi ma seda nime endale suhu võtta,“ alustas külma südamega preester üllatavalt kombe kohase viisakusega. „Ta on tunnistanud enda kuritööd üles kohtunike ees ja tunnistanud ka üles, selle et on maganud võimete saamiseks deemonitega.“
Sissejuhatus põletamisesse kõlas naeruväärselt Willi arust. Eriti osa „et ta tunnistas üles, et magas võimete saamiseks deemoniga“. Kõik oli klassikaline, kuid ei vastanud üldse tõele. Deemoni all võis vabalt preester ka ennast silmas pidada. Ta on ju siiski deemon. Öödeemon.
„Olgu pühitsetud Jumala nimi, et ta saadab täna ühe nõia läbi tule surma, et puhastada tema hing ja keha kõigist pattudest. Jumal andestab meile kõigile ja aitab meil taas saada puhtaks. See nõid siin ei oma enam hinge. Ta andis hinge võimete eest, et saata korda kuritegusid. Ta on haigusi saatnud meie lastele, piima hapuks ajanud ja hävitanud meie põllusaaki,“ lausus preester enesekindlalt ja tõstis õhku helmed.
Paljud arvasid, et need on asjad, mida nõiad tegelikult teevad, kuid päriselt ei olnud tavarahval aimu, mida nõiad võisid teha. Loomulikult ei suutnud nad tervet põllusaaki ära hävitada või vabal ajal lastele haigusi läkitada. Nõiad ei olnud sellised. Nad olid haruldased, elegantsed ja targad. Nad suutsid näha tuleviku, võib-olla valdasid mingisugust elementi. Musta maagiaga nõiad olid, aga kõige haruldasemad. Tõelised maiuspalad.
Will vaatas kurva pilguga naist, kes oli tuleriidal. See oli tema süü, et naine seal oli. Ta naeratas kurvalt ja nägi naise silmade avanemist. Süda tagus hetkeks kiiremini. Naine oli teadvusele tulnud. Valust ja kohesest surmast hoolimata vaatasid naise terased kivihallid silmad Willi. Korraks tundus kõik nii, nagu need olid olnud juba aastaid. Naise kivihallid silmad, ilusad pruunid juuksed, mis vajusid õlgadele.
Siis see kõik lõppes. Naine sulges silmad ja preester ütles viimase, kuid kõige üllama sõna: „Aamen.“ Ta pööras pilgu rahvalt ära ja andis timukatele märku, et nad süütaksid tuleriida. Timukad süütasid leegi algul tõrvikul ning viskasid tõrviku tuleriidale.
Tuli neelas puid üks haaval ning tungis jõudsalt naise poole. Varsti mattus tuleriit leekidesse.