udu

Olen kadunud
ma olen pime
kõik ümbrus on kaetud halljase vatiga
üksi siin suures ja kaotatud kohas
ei tunne piire, kus võiks olla algus ja lõpp
justkui seisaks kõiges äralõigatud maal mille ümbrust ei taju

ma olen udus...
ei tea kus on algus ja kus on lõpp
pole päeva ega ööd, vaid üks pilkane hall
ma ei näe, sest meeled on segaduses
olen teadmatuses, kas leian kord tee

kõnnin tundmatus ja tunnen end kohutavalt üksi
olen kõndinud juba tunde, siis päevi ja aastaid...
minu kõige suurem kartus on harjuda ja leppida endaga udus...

keegi segab ja teeb mind kohutavalt ärevaks
ma ei näe kuid tunnen
see on üks põlevalt sinakas punkt minu hallis maailmas
läheb aeg ja eredamalt ta tõuseb
kuni lööb taevas särama täht

sinu sära on silmadele kohutavalt võõras
udu on kadumas
näen ennast esimest korda tänu sinule
mu meeled hämmingus ja kohatist piinlikust tunnen
kõik see millega harjunud ei ole enam kunagi sama
tunnen, et kõik mida teen on vale
Palun ära mõista mind hukka!
see kõik on nii uus..

lonkimist saab kõnd ja kõnnist saab jooks
täht läheneb ja udu hajub
jooksen sinu järel mu taevane keha
ma ei väsi, sest ainult tänu sinule ma näen
järgnen sulle nii päeval kui ööl...

esmakordselt tekib minus kohutav vaimustus,
mis on segatud kirjeldamatu kartusega
jõuan lähemale ja seisma ta jääb

olen pimestatud ja ei tunne taaskord ümbrust
oleme vaid mina ja pimestav täht