Kummitus ja tütarlaps 2.

Pealkiri: Kummitus ja tütarlaps 2. 27/10/2008, 16:37

Ma täna hästi tubli olnud ja kirjutanud koguni kokku kolm osa
(Miks ma aplausi ei kuule?)
Igatahes, see on siis Teise Hooaja tutvustus e esimene osa. Nagu ma ütlesin - seekord pole nende elu lilleline Hoiatan
Ilusat lugemist!

1)
„Lily, ma nüüd lähen!“ ütles Joe, andis mulle musi ja lahkus kodunt. Jah, kodunt. Me elame nüüd täiesti oma majas ja meie kohtumisest on möödunud kolm aastat. Oleme nüüd täisealised ja käime tööl. Õigemini, Joe käib tööl, mina istun Sunday Rose’iga kodus. Mäletate ikka, kes ta oli? Kordan, ta on minu ja Joe laps. Tervelt kolmene juba. See oli jube, kui ta imik oli ja asjad lendasid, nüüd on ta mudilane ja asjad lendavad tohutu kiirusega ühest majaotsast teise.
Kui Joe oli ära läinud, hõljusin ma kööki, kus mängis Sun – me hüüame teda nii.
„Emme, kuhu issi läks?“ küsis ta ja naeris, kui legodest ehitatud torn ümber kukkus.
„Ta läks tööle.“ laususin ma ja võtsin ta sülle. Ta oli saanud Joe silmad, minu pikad juuksed, minu naeratuse ja Joe pikkuse. Tüdruk kasvas jõudsalt.
„Emme, mis me teeme? Teeme pälisinimestele plauhti kullu.“ ütles ta entusiastlikult ja hõljus mu sülest minema.
„Kolli mitte kullu, Sun. Ma arvan, et me seda ikkagi ei tee. Lähme parem vanaemale külla. Ta küll ei näe meid, aga ikkagi – lähme.“ pakkusin välja ja pisike nõustus sellega. Kergitasin murelikult kulmu, kui ta jälle R – i asemel L ütles. Hõljusin läbi köögilae teisele korrusele, korrastasin meie voodid ja olingi all tagasi. Muide, meie saame ka riideid vahetada. Olles kummitus, on uskumatult lihtne riideid haknida. Isegi kasvavale lapsele. Ohissand, ma ei kujuta ema ega isa nägu ettegi, kui Sun peaks end neile ilmutama. Nad saaks krambid ja siis peaksin mina ju ka end ilmutama – ja – sellest tuleks suur jama.
Panime end ilmale kohaselt riide. Kulus umbes tund aega, kuna Sundayl oli nalja tuju ja ta hõljus pidevalt minu eest ära. Lõpuks sain ta kätte ja nagu ikka – suure jonni saatel. Ütles mulle, et „Emme, see on disklimineelinine.“
„See on diskrimineerimine! Ära ütle sõnu, mille tähendaust sa ei tea.“ ütlesin ma suht tigeda häälega. Ta jäi vait ja hakkas nutma. Ähvardasin teda nurka panna, see aitas. Jonn jäeti sinnapaika ja lõpuks sain ta riidesse.
Hõljusime tänaval ja tervitasime endale vastutulevaid vaime. Minu parim sõbranna on Agnessa ja Sundayle meeldib tema poeg Thomas.
„Oii, sealt tuleb minu tulevane.“ kilkas ta, kui Thomast ja Agnessat nägi.
„Sun – day.“ ütlesin ja ta jäi vait.
„Tere!“ laususime Agnessaga teineteisele ja kallistasime. Tema juures me elasimegi enne. Nii tore, et vaimudemaailm endale lapsi juurde saab. Ta sai ka umbes sel ajal emaks, kui Sunday Rose sündis.
„Kuhu minek?“ küsis ta mult ja kutsus Thomast korrale, kes Sundayd juustest sikutas. Võtsin tüdrukult käest kinni ja tõmbasin ta enda kõrvale. Küll sa siples, aga lahti ma ei lasknud. Vahel tuleb karm olla lihtsalt.
„Ema ja isa vaatama.“
„Kellega Joe seal jalutas? Ta tuli mulle vastu mingi punapäise vaimutariga ja tardus, kui teda tervitasin. On teil ikka kõik korras – suhtes ma mõtlen?“ huvitus ta ja ma pidin peaagu ära minestama.
„Joe ja keegi punapäine vaimutasr?“ kordasin ma ja läksin näost kaameks.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Meeldib endiselt Very Happy

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 29/10/2008, 09:30

2)
„No jah. Mis on? Sa ei teadnudki?“ imestas ta. Raputasin pead ja tahtsin läbi asvaldi maa alla hõljuda.
„Kas sa võtaksid Sunday Rose’i enda hoida? Ma tahan üksi olla.“ laususin vaikselt ja suunasin pilgu keelt näitavale Sundayle. Hõljusin maapoole, kuni minu ja tema silmad vastamisi jäid.
„Lähed tädi Agnessaga tema poole eksju. Emmel on vaja issiga rääkida ja see jutt pole sinu kõrvadele.“ sosistasin ma õrnalt ja tegin tütrele pai.
„Lähen emme. Millal sa mulle järgi tuled?“ küsis ta ja vaatas mulle suurte siniste silmadega otsa.
„Ma ei tea. Homme tulen. Mine nüüd tädiga kaasa,“ vaatasin sõbrannale otsa „Võib ta ikka sinu juurde tulla?“
„Võib küll.“ lausus ta ja võttis Sundaylt käest kinni ja hõljus temaga minema. Hõljusin ka kodupoole. Mulle tegi see natuke haiget, et ma ei teadnud kas Agnessa räägib tõtt või valetab. Kuid ma arvan, et see on esimene variant...
Läksin koju, tegin söögi, katsin laua ja jäin tead ootama. Uks käis.
„Olen kodus kallis!“ hõikas ta.
Läksin esikusse ja küsisin otse: „Kas sa petad mind?“
„Mi – mi – mida?“ kokutas ta ja raputas pead. „Hull oled või?“ nähvas ta sellise tooniga, nagu oleks see teema teda puudutanud.
„Üks mu tuttav nägi sind punapeaga jalutamas.“ ütlesin ma vihaselt. Ta vaikis ja vaatas maha. „Noh, ütled midagi või?“
„Kallis, see, sa saad valesti aru.“ Kogeles ta.
Hakkasin sarkastiliselt naerma ja küsisin: „Millest? Millest ma valesti aru saan?“
„Ee....“
„Tead, võta nüüd oma asjad ja kao selle punapäise tibi juurde, keda minu seljataga juba ammu pannud oled!“ karjusin ja hõljusin teisele korrusele ja jäin akna juurde hõljuma. Ta tuli järgi kahjuks.
„Okei, okei. Kallis, rahulikult eks....“
„MIDA PÕRGUT? SA PALUD MUL RAHULIK OLLA? ISE PEAD ARMUKEST? KERI KURADILE!“ räuskasin ma ning viskasin padja temast läbi.
„Aga laps? Mida sa talle ütled?“ huvitus ta. „Ma ei taha sinuga tülli minna...“
„Laps?“ küsisin ikka veel vihast põledes. „Tema jääb loomulikult mulle. Ma arvan, et tal on igaljuhul parem elada oma emaga, kui petturist isaga. Nüüd kao.“
„Lil....“
„K A O!“
„Lily, see on ka minu maja!“
„KAO VÄLJA, VÕI MA TULEN SULLE LIHTSALT KALLALE!“ röökisin ma ja ta tõstis käed.
„Ma lähen, lähen. Aga ise tead.“ nähvas ta ja hõljus läbi akna minema. Hakkasin karjuma ja nutma. Laamendasin toas. Siis jäin sassi tehtud voodile istuma ja hakkasin oma enesetappu kahetsema. Tahtsin ära minna. Kuskile teise linna – võõrasse linna ja seal elada üksiku vaimu elu. Aga laps? Jätan ta vanaema juurde? Teengi nii, ma pean lihtsalt ära saama! Pean, p e a n, PEAN!
Raske ohe, siis kohver lahti, asjad sisse ja juba olingi majast väljas. Jätsin koju kirja, et ma läksin ja mind ei tasu lähipäevadel oodata. Kurat küll, oleks ma saanud enesetapuga ähvardada. Muigasin ja istusin taksosse. Õigemini romu kokkuostu punktist toodud vaimutakso, mis oli nähtamatuks tehtud. Elu nagu Harry Potteril.

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 30/10/2008, 09:13

3)
„Sunday, emme jääb sind igatsema.“ laususin ma, kui takso Agnessa majast mööda sõitis.
„Kuhu me lähme Lily?“ küsis mu tuttav taksojuht. Selle maja endine omanik, kus me või õigemini Joe ja Sunday Rose elavad.
„Palun linnast välja, seal hõljun ma juba edasi.“
„Kuule, ma kuulsin, et Joe petab sind.“
„Kust sa seda kuulsid?“
„Ta ise ütles mulle. Kahetses veel seda.“
„Ahsoo.“ Ütlesin ma vaevu kuuldavalt ja suunasin pilgu aknast välja. Kesklinn ja tänav kubises inimestest. Sattusin vaatama, kuidas pisike poiss, naine ja mees jalutasid. Mees lükkas enda ees ka vankrit. Pere juurdekasv. Armas.
Mõtted veeresid Joe peale. Kuidas ja kaua ta sai mind petta? Kes see punapäine vaimutar on? Kas ma tean teda?
„Palun peatu siin.“ ütlesin ma viisakalt ja tänasin, kui auto peatus. Hõljusin läbi tagumise istme pagasnikusse, võtsin sealt kohvri ja hõljusin edasi. Ma isegi ei teadnud kus suunas. Lihtsalt hõljusin. Ma olen ikka kuradi vastik ema oma lapsele. Jätan tema nagu kuskurat ja ise tõmban minema. Äkki ma poleks pidanud kunagi enesetappu tegema? Poleks praegu sellist olukorda?
„Oot, natuke ettevaatust paluks.“ ütles keegi minu ees ja püüdis mu kinni. Ma kõndisin pea norus ja ei vaadanud ette.
„Vabandust.“ laususin ma ja vaatasin talle otsa. Mmm, vaim, pikk, satään. Raputasin pead ja vaatasin talle uuesti otsa. Ta naeratas ja ohkas siis.
„Oled siin linnas uus? Ah, ma tean sind vist! Sa oled see Lily, kes enesetapu tegi, et oma kallima juurde saada. „Vaimude Teatajas“ kirjutati!“ rõõmustas ta ja muutus murelikuks, kui mu ebavlevat pilku nägi.
„Juhtus midagi või?“ huvitus ta.
„Juhtus, aga see nii naeruväärne asi.“ pomisesin ma ja tõmbasin ninaga. Ta võttis mu kohvri ja hakkas mind käest tirima.
„Tule, lähme vestleme siin lähedal kohvikus. Sa tahad ikka rääkida?“ lausus ta ettevaatlikult.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 8/11/2008, 22:06

aaah, kuidas sa oskad? (L) see jutt Very Happy

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 8/11/2008, 22:43

Heaa on :)
Uuut!! =)

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 10/11/2008, 20:28

Nii, ma haige ja homse päeva veedan ka kodus end ravides, et püüan olla tubli ja kirjutada uusi osi oma juttudele.
Kauaoodatud osa siis sellel jutule:

4)
„Räägi!“ käskis ta, kui oli meile teed tellinud. Võtsin lonksu teed ja alustasin rääkimist: „Ma olen kolme aastase Sunday Rose’i ema ja abielus Joega. Tema pärast ma kunagi enesetappu tegingi. Nii, täna hommikul, kui hakkasime tütrega minu inimestest vanemadi vaatama minema, tuli meile teel vastu Agnessa ja ütles, et nägi mu meest mingi punapäise vaimutariga. Ma ehmusin ja saatsin lapse Agnessaga kaasa ning läksin sie koju. Kui Joe koju tuli, küsisin ma tema käest otse: Kas sa petad mind? Ta vastas jaatavalt. Me läksime tülli. Tema lahkus kodunt ja seda tegin ka mina. Siis tellisin takso ja sõitsin kuni mingi maanteeni, siis hakkasin jala kõndimist. Edasist sa juba tead.“
„Wow, muide, kellena Joe töötab?“
„Vaimupoe juhatuse esimehena.“
„Ma tean teda vist, ta sellise keskmist kasvu, siniste silmadega tüüp, kes käib koguaeg ülikonnas ringi?“
„Jepp, see ta on.“ muigasin ma ja meenutasin hetki Joega. Manasin näole kerge naeratuse ja vaatasin siis kummituspoisile otsa.
„Kuule, ma ei tea su nimegi ju,“ meenutasin ma talle. „Mina oled Lily, aga kes sina oled?“
„Mike,“ muigas ta.
„Okeii,“ laususin ma kergelt kahtlustava tooniga ja vaatasin aknast välja. Vajusin mõttesse. Mingi ajapärast kisti mind sealt välja.
„Uu, Lily, sa oled kohvikus mitte kuskil mujal.“ rrvitas ta ja vehkis mu silmade ees käega. Nägin seda täiesti selgelt. Kui ma seda veel varem maininud pole, muutub surematuks vaimuks saades ka see, et sinu jaoks on teised kummituskehad lihaselised. Täpselt nagu inimestel.
„Kas sa saaksid mulle poliitilist varjupaika anda?“ küsisin ma järsu tooniga ja otse. Ta vaatas maha ja siis õue.
„Ja, ikka ma arvan. Aga kas su laps....?“
„Ma olen oma perekonnast juba miilide kaugusel. Las jääda nii nagu on. Annad siis?“ muutusin ma veidike kärsituks. Kohvikupidaja vaatas meid juba sellise pilguga, nagu tahaks öelda: „Teil juba ammu tee otsas, tellige uus või minge minema.“
Mike tõusis lauast püsti, võttis mu kohvri(d) ja läks minu ees. Juhatas mind enda autoni ja siis me juba sõitsimegi.
Vaatasin pidevalt aknast välja ja mõtlrsin Sunday Rosele. Milline ema ma olen? Jätan oma sõbranna juurde, keda poega nimetab mu tütar enda tulevaseks? Pshh. Absurdsus. Üritasin sellel mitte enam mõelda, pöörasin pilgi Mike’ile ja naeratasin talle kergelt vastu. Home on uus päev, vaatab mis edasi saab.

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 10/11/2008, 21:45

muzzmuzz,
kirjuta uus ja topi üles ;D

Pealkiri: Re: Kummitus ja tütarlaps 2. 10/11/2008, 21:48

Suhht hea

Palju kirjavigu oli aint.. Razz

Aga Uuut!!

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Meeldib! :)

Võlur Postituste arv : 71 Age : 25

keegi on laisk olnud....

ma lõhken juba 100 loo pärast, et uut

» Kummitus (4 osa)