Milleks üldse proovida?

Vaata, et sa selle ikka valmis teed ja üles paned...

9.

Jah, ta lihtsalt seisis ja lehvitas ja oli isegi rõõmsa näoga. Muidugi, tema ei jätnud mind maha, seega miks ta peaks õnnetu olema. Tema näol oli nii lai naeratus, mida ma varem polnud näinud, kuid see polnud mõeldud mulle, vaid lühikest kasvu neiule, kes seisis tema kõrval. Märk, sellest et ta oli eluga edasi läinud.
"Celina, tule siia!" hõikas Scott oma tuttaval, mulle nii armsaks saanud häälel.
"Tahad, ma annan talle peksa, " sõnas Dexter mu kõrval vaikselt ja oli näha, et ta oli ärritunud.
Ta polnud Scotti kunagi sallinud. Täpselt nagu mu teisedki sõbrad. Ehk olid nad noormeest läbi näinud, samas kui mina olin pimesi armunud.
Ohkasin väsinult. "Dex, sellest poleks kasu ja me mõlemad oleme eluga edasi liikunud."
Noormees raputas pead. "Sina küll pole, " sõnas ta tõsiselt. "Ma ju näen, milline sa oled."
Tal võis õigus olla nagu tavaliselt.
"Celina!" hüüdis Scott taas ja ma sundisin end talle otsa vaatama.
Noormees viipas mulle kutsuvalt ja kõhklevalt astusin talle kaks sammu lähemale. Seejärel jäin seisma ja vaatasin selja taha ning nägin Dexi hoiatavat ilmet. Ta raputas pead, kuid ma läksin siiski Scotti juurde.
"Tsau, " sõnasin talle vaikselt ja eirasin tema kõrval seisvat tumedapäist tüdrukut. Sellest hoolimata märkasin silmanurgast, et tüdruk naeratas mulle. Olin kindel, et ta teeskles.
"Celina, pole nii ammu näinud, " lausus Scott rõõmsalt ja naeratas mulle.
Kui täpsem olla, siis nägin teda viimati, sel õhtul, kui ta mu maha jättis. See oli peaaegu kolm kuud tagasi.
"Jah, pole tõesti, " nõustusin temaga.
Mõned hetked valitses meie kolme vahel ebamugav vaikus. Brünett tüdruk Scotti kõrval vaatas talle ebalevalt otsa, kuid noormees vaatas hoopis mind. Ja mina...ei vaadanud kumbagi või vähemalt üritasin mitte vaadata.
"Niisiis, kuidas sul läheb?" päris Scott viimaks, kui vaikus oli juba päris piinlik.
Hea küsimus. Kuidas mul siis läheb? Mitte eriti hästi, aga ma pole ka väga õnnetu. Kuidas mul siis läheb? Hästi või halvasti?
"Pole viga," vastasin viimaks, kuid mu hääletoon oli veidi kõhklev. "Ja sul?" lisasin ja üritasin oma häälde veidi positiivsust süstida. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma pole temast ikka veel üle saanud, sest tema ju oli.
"Hästi läheb, " vastas Scott kindlalt ning seda oli tema juba tema näost näha.
Tema silmad särasid ja naeratus polnud kordagi kustunud. Ta oli tõeliselt õnnelik. Õnnelikum, kui meie koos kunagi olime olnud. See oli mulle valus tõde.
Tüdruk tema kõrval haaras ta käest ja alles siis paistis Scott taipavat, et keegi seisab ta kõrval. Tema naeratus laienes veelgi.
"See on Marissa, " teatas noormees enesekindlalt.
"Tere! Celina jah?" sõnas tüdruk veidi tagasihoidlikult.
Pidin tunnistama, et Marissa tundus täitsa armas. Ta oli küll lühikest kasvu, isegi minust lühem, kuid paistis pikakasvulise Scottiga hästi sobivat. Tema nahk oli täiuslikult päevitunud ning seda rõhutas eriti valge, ilma varrukateta kleit. Kahetsusega märkasin et kadestasin tema musti lokkis juukseid. Ka mul olid mustad juuksed, kuid olin endale alati sellised lokke soovinud nagu Marissal.
"Peamiselt Isabelle siiski, " sõnasin talle ja püüdsin siiralt naeratada.
Marissa kergitas kulmu ja silmitses mind küsivalt. Ka Scott oli veidi hämmelduses.
"Ma mõtlesin, et sa vihkad seda nime, " lausus ta kulmu kortsutades.
Nüüd vihkan ma Celinat.
Naeratasin mõlemale, kuid pöördusin rohkem Marissa poole. "Täpsemalt olen ma Celina Isabelle, sõpradele Belle."
Neiu nägu selgines. "Saan aru, " lausus ta.
Sa ainult arvad, et saad. Keegi ei saa tegelikult. Isegi mitte ennasttäis Robert.
"Mulle meeldib Celina nimi siiski rohkem, " pomises Scott.
Kergitasin kulmu ning hetke pärast jätsin nendega hüvasti. Pöördusin tagasi sinna, kus Dexter mind ootas. Noormehe näol oli vapustatud ilme.
"Mida sa nendega nii kaua rääkisid?" päris Dex murelikult.
Heitsin korra pilgu tagasi sinna, kuhu Marissa ning Scott olid jäänud, kuid nad olid juba minu vaateväljast kadunud. "Ta tutvustas mulle oma uut tüdrukut, " teatasin mõru muiega.
Dexteri näole ilmus koheselt kaastundlik naeratus. "Belle, mul on kahju, " sõnas ta.
"Vaevalt küll. Sulle ei meeldinud algusest peale meie suhe, " ütlesin veidi kibedal toonil.
Noormees ohkas. "Hea küll, see on tõsi, aga mul on ikkagi kahju."
Dexteri näole ilmus tõepoolest kahetsev ilme ja ma naeratasin. "Hästi, ma usun sind."
Veetsime terve päeva kahekesi linnas kolades. Korra nägime ka Heatherit, kuid Dexter teeskles, et ei tunne teda ja mina olin sunnitud sama tegema. Poleks uskunud, et keegi Dexi sugune, võis tüdruku peale solvunud olla. Ta lihtsalt polnud seda tüüpi või vähemalt nii ma enne arvasin.
"Miks sa Heatherit väldid?" pärisin hetkel, mil istusime kohvikus ja sõime taaskord imemaitsvat šokolaadikooki. Ma tõesti lootsin, et Robert seekord kohvikus polnud.
"Ma ei väldi, " vastas Dexter napilt.
Pööritasin silmi. "Jah, sa lihtsalt ei näinud, kui ta meist meetri kauguselt möödus.
"Ei."
Ma ei viitsinud temaga vaielda, vaid nautis šokolaadikooki, mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa. Olgem ausad, mul polnud mingit plaani paksuks minna, kuid ma lihtsalt ei suutnud sellele vastu panna. Või pigem Dexter ei suutnud. Üksinda siin käies, ei vaadanud ma šokolaadikoogi poolegi, aga kui Dexter kaasas oli...siis ma sellest ei pääsenud.
"Ega mu nägu šokolaadine pole?" päris Dexter, kui olin koogiga lõpetanud, meenutades sellega meie eelmist kohvikuskäiku.
Turtsatasin hetkeks. "Kui ma ütlesin, et oleks, siis kas sa usuksid mind veel, pärast seda mis eelmine kord oli."
Noormees muigas. "Ega vist.
"Ma ütlen, et ei ole ja sa pead mind uskuma, " sõnasin lõbusalt.
Dexter siiski uskus ja väljusime kohvikus, ilma et ükski inimene meie üle naernud oleks. Kuna Dexter pidi järgmisel päeval oma vanematega paariks päevaks ära sõitma, siis oli ta sunnitud varakult koju naasma. Mitte, et keegi oleks tal käskinud seda teha, sest ta oli ikkagi juba 23, aga ta oli vanematele lubanud, et hoiab täna õhtul oma pisikest õde, senikaua, kuid vanemad reisiks ettevalmistusi teevad.
Ka mina läksin seejärel koju. Saabusin tühja majja, kus mind keegi ei oodanud. Drew oli oma korteris ja ema oli arvatavasti mingil töökoosolekul. Ausalt öeldes, ei huvitanud mind, kus ta oli. Tähtis oli see, et ta ei tüüdanud mind oma jutuga. Üle pika aja tundsin kodus olles veidi üksindust ja seetõttu läksin tunduvalt varem magama, kui tavaliselt. Sellest hoolimata uinusin silmapilkselt.
Ometi saabus hommik minu jaoks raskelt. Ma ei suutnud mitte kuidagi voodist välja ronida, et riidese panna ja järjekordsele Robertiga kokkusaamisele joosta. Tahtejõudu kasutades tõusin üles plaanitust veerand tundi hiljem. Vähem, kui kahekümne minutit pärast olin uksest väljas ja nautisin imeilusat ilma, kuigi tegelikult polnud mul aega seda nautida, olin jälle hiljaks jäämas.
Avasin Roberti kabinetiukse kaheksa minutit pärast meie kokkulepitud aega. Esimesena asjana nägin Robertit, kes silmitses mind solvunult. Hetk hiljem köitis mind kabinetis istuv teine isik. Keskkealine heledate juustega mees, kess silmitses mind naeratades. Tundsin ta koheselt ära ja tema kohalolek ärritas mind.
"Isa, mida sa siin teed?"

Põnev!
Ei oska midagi ette heita.
UUT

Meeldib!
Tahaks juba uut osa...

Mulle väga meeldib
Ootan uut

Aitäh teile:)
Kui väga veab, siis uue saab täna õhtul või siis homme.

Loodan, et veab ja me saame täna uue osa...

Mina loodan ka. Või kui homme, siis võimalikult vara

Oi-oi, selle osa läks väga kaua. Hakkasin seda juba ammu kirjutama, aga ma mitte kuidagi ei suutnud seda valmis saada, enne kui täna.

10.

Silmitsesin põlastusega isikut, kes mulle lahkelt naeratas. Minu isa. Isa, kes viimase aasta polnud minu elus osalenud ja seetõttu ei väärinud isa nime. Samas ma ei osanud teda teistmoodi kutsuda. Ta ei olnud võõras mees, kõigest hoolimata oli ta minu vanem. Täpselt samamoodi nagu emagi.
Ometi pöördusin ma Roberti poole. "Mida minu isa siin teeb?" pärisin ja vaatasin ainult oma psühholoogi, kuigi tundsin oma papsi pilku endal.
"Celina, sul on probleem, mis vajab lahendamist, " sõnas Robert rahulikult.
"Mul ei ole mingit probleemi," teatasin ärritunult. "Kõik on täiesti korras."
Surusin maha soovi siit minema ja joosta ning istusin Roberti vastas olevale toolile, endiselt eirates diiavanit, kus istus minu isa.
"Miks ta siin on?" küsisin Robertilt.
"Celina, kullake, sa võid seda minult ise küsida, " kostis minuni isa rõõmutu hääl.
Ma ei teinud seda, vaid ootasin oma psühholoogilt vastust.
Robert ohkas ja sõnas:" Ta kuulis su ema käest, et sa käid minu juures ja..." alustas ta, enne kui talle vahele segasin.
"Minu ema käest, " hüüatasin ja vaatasin nüüd korralikult oma isa. "Kas te suhtlete nüüd?" pärisin seekord ja pöördusin lõpuks oma isa poole.
"Ta muretseb su pärast, " vastas mu isa napilt.
"Muidugi, muidugi, " laususin sarkastiliselt.
Märkasin, et Robert silmitses mind pettunult. Mul oli sellest ükskõik. Põrnitsesin teda tuima näoga ja vaadates silmanurgast isa, kes paistis mõne kuuga jäänud umbes paar aastat vanemaks. Ise ta jättis ema ja minu maha. Tema oli kõiges süüdi.
„Ma lähen nüüd ära, „ teatasin hetke pärast, „teie võite kahekesi siia lobisema jääda.“
Ma ei jäänud nende vastuväiteid ootama, vaid tõusin kiirelt toolilt ja väljusin Roberti kabinetist. Ma olin nii vihane ega kavatsenudki seda varjata. Saatsin nii mõnelegi vastu tulevale inimesele kurja pilgu.
Jõudes värske õhu kätte, kortsutasin kulmu. Kui ma läheksin koju, siis ei kaoks mu halb tuju niipea. Samas kuhu mujale ma minna saaksin? Dexteri juurde? Ta oli ära sõitnud. Adrianna? Tõenäoliselt oli ta koos Sebastianiga ja ma ei tahtnud olla üleliigne. Minu vend? Kindlasti mitte. Järgi jääb kes? Täiesti õige, mitte keegi. Ma polnud kunagi kurtnud, et mul oli liiga vähe sõpru. Kui aus olla, siis mul ei olnudki kedagi vaja. Peaaegu mitte kedagi. Mulle piisas Dexterist ja Adriannast....Hea küll, pidin tunnistama, et mu olukord oli veidi masendav. Oli suvi, aeg mil kõik lõbutsesid, väljaarvatud mina. Mina käisin psühholoogi juures ja...Õigupoolest ei teinud ma muud midagi. See oleks võinud mind nutma ajada, aga ma polnud selline inimene. Tüdruk, kes nuttis selle üle, et tal sõpru polnud. Tüdruk, kes nuttis, kui ta poiss ta maha jättis. Ma olin hoopis tüdruk keda ei huvitanud, et tal sõpru polnud ja tüdruk, kes tahtis väidetavalt enesetapu teha, sest ta noormees jättis ta maha. See kõlas hoopis paremini...
Kuna mul sõpru ei olnud, siis olin sunnitud siiski koju minema. Kui ma just ei plaaninud olla selline tšikk, kes läheb üksinda kuhugi kaubanduskeskusesse ja ma ei tea, lihtsalt on seal ja vaatab kadedusega teisi inimesi. Igatahes polnud ma selline olin hoopis...Vahet pole. Ma lähen nüüd koju ja haletsen ennast.
Ometi astusin ma aeglaselt, lausa teosammul. Ma ei tea, mida ma lootsin. Tundus siiski, et minu palvetele vastati, sest ühtäkki nägin endale vastu jalutamas üht tuttavat isikut. Lucast.
Noormees paistis mind ära tundvat ning peatus.
„Tsau! Pole ammu näinud,“ sõnasin siira naeratuse saatel.
Lucas vastas samaga.
Siis saabus piinlik vaikus. Noormehe tumedad silmad vaatasid, kuid ta ei öelnud midagi. Mina aga tundsin ebamugavust, sest ma polnud sellise vaikusega harjunud. Näiteks Dexteriga rääkides polnud seda kunagi olnud.
„Ma nüüd lähen, „ lausus Lucas, pärast mõne hetkelist vaikusemomenti.
„Kuhu?“ pärisin mõtlematult ja sekund hiljem sõimasin end mõttes selle eest, mida ma teinud olin. Mis see minu asi oli, kuhu ta läks?
„Oma tüdruku juurde, „ lausus ta veidi ükskõiksel toonil, pannes mind jahmuma. Ma ei tulnud selle pealegi, et tal keegi on. Mitte, et ta oleks mulle meeldinud, aga ikkagi...
„Kaua te koos olete olnud?“ kuulsin end küsimas ja taas kord ei suutnud mõista, miks kurat mul viga oli.
Lucase nägu muutus mõtlikuks. „Kaks aastat, kaheksa kuud ja viisteist päeva, „ lausus ta hetke pärast. „Tunde, minuteid ja sekundeid, ma ei tea, „ lisas ta hetke pärast vabandava naeratusega.
Vau! Mul polnud muud öelda, kui vau. Lucas oli esimene inimene, kes ütles nii täpselt, kaua ta kellegagi koos oli olnud. Isegi mina ei teadnud, kui kaua ma Scottiga täpselt koos olin olnud. Umbes kuus kuud, aga päevi ja muid asju ma küll ei teadnud. Vau!
„Kuidas sa seda nii täpselt tead?“ pärisin uudishimulikult ja minu õnneks muutus meie vaheline õhkkond veidi vabamaks.
Lucas naeratas kergelt. „Sest Mandy on kõige tähtsam minu elus. Enne teda, „ noormees vaikis hetkeks, „ polnud ma just parim inimene, aga tänu Mandyle ma muutusin. Ja nüüd loen iga päeva, mil me koos oleme olnud, sest temata oleksin ma hoopis teistsugune. Palju hullem inimene.“
Veelkord vau. Ta polnud varem minuga nii pikalt rääkinud. Mind huvitas ka, milline ta varem oli olnud, kuid hoidsin end tagasi, sest polnud kindel, kas sellest oleks ta mulle rääkinud.
„Järelikult on sul temaga väga vedanud, „ laususin ja naeratasin kergelt. Ja temal sinuga.
„On tõesti, „ lausus noormees ja vaatas siis oma vasakul käel olevat käekella. „Oi, kell on nii palju, „ sõnas ta veidi jahmunult. „Mandy lööb mu maha, „ lisas ta muiates.
„Mina sind kauem kinni ei hoia, „ sõnasin muiega ja Lucas tormaski minema.
Tänu Lucasele oli mu tuju veidi paranenud ja otsustasin siiski koju minna. Üritasin unustada Roberti juures juhtunu ja astusin reipa sammuga kodu poole. Jõudes oma maja ette, jäin jahmunult seisma. Asi oli selles, et maja ees oli minu ema must auto ning kuna minu andemel pidi kell olema veidi üle ühe, siis ei saanud mu emal tööpäev kindlasti mitte läbi olla. Ma ei mäletanud, millal ta viimati nii vara kodus oli ja see tegi mind murelikuks. Äkki oli midagi juhtunud?
Kiirustasin kiiresti majja. Elutoas ma ema ei märganud. Kõigest tema must nahast rahakott lebas meie elutoa laual. Tahtsin juba trepist üles minna ja ülemisele korrusele minna, kui ta ise alla tuli. Ta paistis olevat kahtlaselt heas tujus ja ma muutusin kummaliselt rahutuks. Minu ema oli väga harva heas tujus. Viimati nägin teda sellisena siis, kui ta teatas mulle, et ma lähen psühholoogi juurde. Järelikult oli asi kuidagi minuga seotud ja minu jaoks tähendas see halba.
„Celina, väga hea, et sa juba kodus oled, „ sõnas ema ja naeratas mulle lahkelt, mis mind järjest kahtlustavamaks muutis.
Ma ei vastanud talle, vaid püüdsin mõelda, mida ta jälle oli välja mõelnud. Tõenäoliselt pidin selle varsti teada saama.
Mu ema vaatas mind hetke ja sõnas siis:“ Ma otsustasin, et sa lähed Patricia ja Paulina juurde ning juba täna õhtul.“
Silmitsesin teda hetke jahmunult, enne kui mulle kohale jõudis. „Patricia ja Paulina juurde?“ kordasin hämmeldunult ning siis jõudis mulle kohale, et oleksin pidanud seda teadma.
Ema noogutas kergelt. „Nad juba ootavad sind, „ lisas ta.
Nalja teed? Patricia ja Paulina olid minu nõod, kes kohe kindlasti mind ei oodanud. Ausalt öeldes me vihkasime üksteist.
„Aga miks?“ pärisin ja tegin nukra näo pähe, kuid teadsin, et see ei aidanud. Kui mu ema juba midagi otsustanud oli, siis oli tema võimatu ümber veenda.
Ema köhatas kergelt ja paistis hetkeks kimbatust tundvat. „Su psühholoog soovitas seda, „ sõnas ta siis.
Mul jäi suu lahti. Mida teadis Robert Paulinast ja Patriciast? Nemad kohe kindlasti tema patsiendid polnud.
„Ema, miks ta seda soovitas, „ nõudsin temalt ja olin juba arvestanud, et mingit loogilist vastust ma ei saa.
Ent ema üllatas mind jälle. „Tal on maja seal lähedal ja kuna tal tegelikult peaks puhkus kohe hakkama siis, „ ta köhatas taas,“ ta kuulis, et minu õde elab seal samas ja otsustas, et ehk saab ta seal sind paremini aidata.“
Kuradi Robert! Miks ta nii pidi tegema?
„Ma ei lähe sinna, „ sõnasin rahulikult ja lootsin, et ehk seekord õnnestub mul ema ümber veenda,
„Oi, sa lähed küll, „ lausus ema ning naeratus tema näolt kustus. „Või kohtud siin igal psühholoogiga kokkusaamisel oma isaga, „ käis ta oma viimase ja väga tugeva trumbi välja.
Mul ei olnud valikut. „Hea küll, ma lähen, „ ütlesin, kuid ei varjanud oma pahameelt.
Naeratus ema näol oli tagasi. „Väga hea, kell kuus hakkame sinna sõitma, „ lausus ta rangel toonil.
Eirasin tema lauset ja läksin pahaselt oma tuppa. Pakkima!
Miks alati mul niimoodi „vedas“?

Kahju Isabelle'st. Tal ei vea kohe üldse
Sellegipoolest meeldis ja ootan huviga uut osa

Oi mulle meeldib iroonia! Ma naersin päris palju kordi. Vanemad vaatasid, et ma olen lolliks läinud või midagi. Dexter on siiamaani ikka kõige lahedam tegelane minu jaoks . Isabelle on natukene liiga mase minu meelest oma mõtetes, räägib ta hoopis teisiti. Palju rõõmsamalt ja noh olgem ausad üsna tavalise teismelisena.

Väga hää!

Žebra- Belle'st on jah kahju. Uus osa tuleb loodetavasti kiiremini, kui eelmine.
Mezilane-Mulle meeldib ka iroonia ja Dex on mu lemmik tegelane. Isabelle on jah veidi masenduses, aga see muutub loodetavasti. Aitäh ka

11.

Täpselt kell kuus, istusin ma pahase näoga ema auto tagaistmele. Ma polnud oma minekuga ikka veel leppinud, kuigi mul jäänud muud üle, kui seda teha. Näppisin oma mobiili ja kaalusin hetkeks Dexterile helistada, kuid ema juuresolekul polnud see kõige parem idee. Ta poleks rõõmustanud, kui oleksin oma sugulasi taga rääkinud. Patricia ja Paulina olid tema arvates kullatükid. Erinevalt minust muidugi. Teaks ta ainult, mis tegelikult toimub.
Kui me olime kuuesed, toimus nende juures pidu, mis oli mõeldud täiskasvanutele. Kuna me suuri inimesi ei tohtinud segada, siis istusime me köögis, kus oli ka külalistele mõeldud uhke tort. Mina mängisin parajasti oma uhiuue nukuga, kui käis vali pauk ja tort koos taldrikuga oli põrandal maas. Sekund hiljem oli köögis minu tädi ning Patricia näitas näpuga minu peale. Muidugi ma vaidlesin vastu, et mina seda ei teinud, aga kes see mind ikka uskus. Tema lapsed olid ju nii hästi kasvatatud, nemad ei teeks kunagi midagi sellist. Kui me olime kaheksased lükkas Patricia mind basseini. Väites pärast emale, et ma läksin sinna vabatahtlikult. Kümnesena lõhkus Patricia mu uue jalgratta ära. Aasta hiljem astus ta mu mobiilile jalaga peale. Kõik see lõppes sellega, et kolmeteistkümneseks saades, ma keeldusin neile külla enam minemast. Siiski olin seal sunnitud käima kevadvaheajal, kui mu tädil oli sünnipäev ja suvel, ema puhkuse ajal. Õnneks oli need külaskäigud juba talutavamad, sest Patricia ja Paulina olid poisid avastanud ja minust oli neil ükskõik, kuigi ma ei meeldinud neile endiselt.
„Olimegi kohal, „ teatas ema tunni aja pärast. Ta üritas oma häälde lisada rõõmsaid noote, kuid see ei tulnud tal hästi välja.
Asi oli muidugi tema ões Fionas ja ka tema mehes Derekis. Nimelt kunagi ammu-ammu...ei, tegelikult kõigest kakskümmend aastat tagasi olid minu ema ja Derek koos. Neil oli „suur“ armastus ja siis tuli Fiona, kes napsas Dereki endale. Ema oli väidetavalt tahtnud enesetappu teha. Seega pole mu perekond normaalne ja miks peaksin seda mina olema?
Väljusin autost kahe kohvriga, mis olid asjadest pungil. Kui ma neid maja poole vedama üritasin hakkata, siis kahetsesin koheselt, et olin nii palju asju kaasa võtnud. Suure vaevaga vedasin need majani ja vaatasin siis selja taha, et näha kuhu ema jäi. Ma ei üllatunud, kui leidsin ta endiselt auto juurest. Ta käis siin alati vastu tahtmist, isegi oma puhkuse ajal ja kuna seekord ei pidanud ta siia jääma, siis soovis ta võima kiiresti siit lahkuda.
„Juba lähed?“ pärisin üpriski ükskõikselt, sest teadsin, et justnimelt seda ta teeb.
„Jah, ma pean veel töö juures käima, „ pomises ta vabandust otsides. Ta vaikis hetkeks ja lisas:“ Tervita mu õde, kaksikud...ja Derekit.“
Lubasin seda teha ning seejärel sisenesin majja. Kui ma siin esimest korda oleksin, siis ütleksin, et see oli viimasel peal, kui kasutada Dexteri väljendit. Kuna ma seda polnud, siis ütleksin lihtsalt, et siin oli kõik tip-top. See oli kahtlemata uhke maja, kui minu kodu, kuid sama mugav see kindlasti polnud. Siin valitses alati laitmatu puhtus. Ma ei mäletanud kordagi, kui elutoas puidust laual, oleks vedelenud mingi ajakiri või riiulitel oleks tolmukübemestki olnud. Alumine korrus jättis mulje nagu keegi ei elakski siin. Kaksikute toad olid aga alumise korrusel täielikud vastandid. Nende asjad vedelesid kõikjal, kuid nad keelasid ka kellegil seda koristada. Nende väitel ei leiaks nad asju siis enam üles.
Õnneks oli tuba, kus ma siin olles elasin, alati väga korras. Ka täna polnud mingi erand. Panin oma kohvrid hooletult akna all asuva voodi ette ja läksin siis välja, et kaksikuid „tervitada“.
Patricia leidsin ma basseini äärest. Tal olid säravblondid juuksed ja ideaalne päevitus. Nagu kõikidel rikkurite võsukestel. Ta lebas valgel lamamistoolil ja lobises elevil häälega oma mobiiltelefoniga. Lõpetanud ühe kõne, asus ta juba uut valima, kui märkas mind.
„Celina!“ hüüatas ta, tehes liialdatult rõõmsa ilme, mille peale ma silmi pööritasin. „Ma ei teadnudki, et sa siia tuled.“
Ta ema oli talle kindlasti seda maininud, aga ta oli selle „unustanud“.
Naeratasin talle võltsilt. „Igatahes siin ma nüüd olen.“
Patricia kohendas veidi oma kollaseid bikiine, seejärel pani ta oma päikseprillid ette ning hüüdis:“ „Paulina! Tule vaata, kes siia tuli.“
Kulus umbes pool minutit, enne kui tema kaksikõde meie vaatevälja ilmus. Sarnaselt Patriciale olid ka tema juuksed heledad, kuid veidi lühemad, kui õel. Ka tema kandis bikiinine ja oli paljajalu. Ta kõndis aeglasel sammul meieni ning vahetas Patriciaga pilgu, enne kui rääkima hakkas.
„Oi, Celina, pole ammu näinud, „ lausus ta mulle peaaegu otsa vaatamata.
„Kahjuks mitte, „ sõnasin, kui naeratasin siis,“ õnneks saame nüüd paar nädalat koos olla.“
Kaksikud vahetasid jahmunud pilgu. „Paar nädalat?“ päris Patricia.
Noogutasin. „Võib-olla ka rohkem, kui meil väga lõbus olla on , „ sõnasin ja üritasin naeru tagasi hoida. Näeks nad vaid enda nägusid.
„Oh,“ sõnas Paulina jahmunud näoga, „ see on tore.“
„On küll. Ma ei jõua ära oodata, mil me koos pidutseda saame, „ sõnasin rõõmsalt ja muigasin endamisi, nähes oma nõbude nägusid.
„Meie ka mitte, „ lausus Patricia, kuigi ta ilme väljendas vastupidist.
Pool tundi hiljem olin oma toas ja mulle tundus nagu oleksin siin juba viis nädalat olnud. Mul oli küll lõbus kaksikuid närvi ajada, kuid hiljem, kui nad oma ehmatusest üle said, ajasid nemad hoopis mind närvi. Need lõputud lood poistest ja riietest, ajasid mul pea valutama ja siin ma nüüd olingi. Ometi ei saanud ma siin nädalate viisi olla ja seetõttu tuli mulle idee.
Võtsin oma lühikeste pükste taskust välja mobiili ja valisin Dexteri numbri. Telefon kutsus pikalt, enne kui kuulsin noormehe unist häält.
„Ega sa ei maganud?“ pärisin.
Kuulsin Dexteri mühatust. „ Kui sa just küsid, siis seda ma tegin.“
„Oi, Dex, anna andeks, „ sõnasin ma muiates.
„Seekord annan, „ lausus Dexter,“ sest mul on tapvalt igav ja mul polnud muud teha, kui sellisel kellajal magada.“
Naeratasin. „Seega äkki oleksid sa mu plaaniga nõus?“ pärisin, hoides samal ajal pöidlaid pihus.
Kuulsin kuidas ta haigutas, enne kui vastas. „Ma olen kõigega nõus.“
Turtsatasin hetkeks. „Kui ma paluksin sul koos Ethaniga aknast välja hüppata, siis kas sa teeksid seda?“
Telefonis valitses hetkeks vaikus ning siis kuulsin ma Dexi lõbustatud häält:“ Hea küll, mitte kõigega, aga enamusega.“
Kuulsin aiast kaksikute kiljumist ja läksin akna juurde. Pilk aknast välja ja mulle sai selgeks, et poisid olid külas. Pöördusin tagasi oma telefonikõne juurde.
„Aga sellega, et veedaksid aega oma eksiga?“ pärisin ettevaatlikult.
Kuulsin, kuidas noormees naeris. „Oleneb, kellest sa räägid. Kui sa mõtled seda, kes mu viimati maha jättis, siis ei. Ma olen ikka veel sügavas masenduses, „ teatas ta, kuid tema hääletooni järgi võis muud arvata.
„Ma räägin Patriciast, „ sõnasin ning kuulsin, teisel pool telefonitoru mingit kolinat ja Dexteri valuoiet.
„Vabandust, kellest sa rääksid?“ kostis minuni tema hääl, mis oli tooni võrra süngem, kui eelmise lause ajal.
Pööritasin silmi, teades, et ta ei näe seda. „ Sa kuulsid küll. Ma rääkisin oma nõost Patriciast, kes su eelmisel suvel maha jättis.“
„Ta ei jätnud mind maha, „ lausus Dexter pahase hääletooniga. „Mina jätsin tema.“
„Mis ta siis nii väitis?“
„Sest...“ Ta jättis lause lõpetamata. „Igatahes, mis temaga on siis?“ küsis noormees ükskõikselt.
„Ma olen nende juures, „ ütlesin ja kuulsin siis Dexteri naeruturtsatust.
„See on sulle paras, „ teatas ta.
Vaikisin solvunult kaks sekundit. „Kas sa mu venna ja teistega siia ei taha tulla? Su maamaja on ka siin lähedal, „ sõnasin paluvalt. „Ma tõesti ei saa siin üksi hakkama.“
„Ja kohtuda seal Patriciaga, tänan ei, „ sõnas Dexter silmapilkselt.
Olin pettunud. Ta pidi ju siia tulema ja mind päästma mu hullude nõbude käest. Ma ei saanud nii lihtsalt alla anda.
„Aga kas sa minuga kohtuda ei tahagi?“ küsisin nukra häälega. „Me pole nii ammu näinud.“
„Kõigest kaks päeva.“
„Seda on tohutult palju, „ pomisesin solvunult. „Sa ise ütlesid, et sul on seal igav.“
Dexter ohkas. „Mul ei ole kunagi nii igav, et ma tahaksin Patriciat kohata. Ta on su nõbu, aga...tead isegi.“
„Tean, „ laususin. „Aga palun, palun, tule ikkagi siia.“
Möödusid mõned hetked, enne kui ma taas tema häält kuulsin. „Ma võin ju tulla, „ ütles ta kõhklevalt,“ kui su vend ja veel mõned ka tulevad, „ lisas ta kiiruga.
Jess! Ma teadsin, et ta ei suuda mulle ei öelda.
„Super!“ sõnasin rõõmsalt. „Helista neile siis. Ma teatan kaksikutele, et te tulete.“
„Sa ei pea seda tegema. Me oleme niikuinii minu suvilas ja me ei pruugi üldse neid nähagi „ vastas ta ning mulle tundus, et ta hääl kõlas natukene meeleheitlikult. Patricia ja tema vahel pidi tõesti midagi hullu juhtuma, et ta mu nõbu nii vältida tahtis.
„Kohtuda ikka, „ sõnasin lõbusalt. „Ma lõpetan nüüd, „ lisasin ning, enne kui ta midagi öelda jõudis, olin kõne kinni vajutanud.
Viskasin telefoni voodile ja peaaegu keksisin trepist alla. Läksin terrassi kaudu aeda, kus kostsid Patricia, Paula ja kahe kuti hääled. Marssisin nende juurde ja naeratasin tüüpidele.
„Mina olen Isabelle, nende nõbu, „ laususin, tegemata välja kaksikute vihastest pilkudest.
„Oi Patty, miks sa ei rääkinud, et sul nii kena nõbu on?“ päris Patricia kõrval istuv heledapäine kutt, kes meenutas mulle Ethanit. Teadsin kohe, et tema mulle meeldima ei hakka. Patricia põrnitses mind vihaselt ega lausunud sõnakestki.
Teine, siilisoenguga tüüp, vaatas mind nii pikalt, et Paulina pidi teda müksama.
„Shane, ma arvasin, et sulle meeldivad blondid, „ lausus Paulina sasides samal ajal oma blonde juuksekiharaid.
„Mulle meeldivad kõik tüdrukud, „ lausus Shane ja ma tundsin tungivat vajandust oksendada.
„Igatahes ma tahtsin öelda, et mu vend ja Dexter tulevad siia, „ laususin kiiruga, silmitsedes hetke kaksikute jahmunuid ilmeid ning kõndides siis ära.
Paras neile.

Mullle ka meeldib see jutt
Ja loodan et lisad varsti uue osa jälle!

No comments
Väga meeldis ja ootan uut

Ma läksin eile öösel nii hoogu, et pool uuest osast on juba valmis. Ehk leian varsti aega see lõpetada:)

Otsekõnes leidsin vigu.

Mõtlesin ühe suvalise lause:

"Niisama, " ütlesin - otsekõne lõpus ei tohiks koma ja jutumärkide vahel tühikut olla, samas kui...

Niisama, "ütlesin, "mul oli igav." - seal võib olla koma ja jutumärkide vahel tühik, kuid sellises otsekõne variandis ei tohi kasutada punkti koma asemel.
Kui sa midagi aru said siis on tore :) kui mitte siis ma järgmine kord üritan paremini seletada.

Muidu lugu on huvitav!

Mezilane-Ma arvan, et ma sain...vist.

12.

Kui ma ütlesin Dexterile, et ta võtaks mu venna ja veel kellegi siia kaasa, siis ma ei mõelnud kohe kindlasti, selle all Ethanit. Ma mõtlesin Adriannat, Sebastiani, Rhiannoni ja võib-olla ka Lucast, kuid kindlasti mitte Ethanit.
Ometi seisid nad Dexteriga minu ees. Veidi kaugemal olid ka mu vend ja Rhiannon ja Sebastian ja Adrianna ning Lucas, kuid minu tähelepanu oli hetkel Ethanile pööratud või õigemini ma rääkisin Dexteriga, aga mu pilk püsis Ethanil.
„Miks sa tema siia tõid?“ pärisin pahaselt Dexterilt, osutades käega Ethanile, kes jälgis mu nõbusid, kes rutakal sammul meie poole liikusid.
Noormees mühatas. „ See polnud minu süü. Ta ise tuli kaasa.“
Pööritasin silmi. „Ta ise istus sinu autosse ja sõitis sinu suvilasse jah?“ laususin sarkastiliselt.
„Mitte päris nii, „ alustas Dexter, kuid jäi vait, kui Patricia meieni jõudis.
Patricia oli vägagi teadlik pilkudest, mida Ethan ja Dexter talle saatsid, kuid oma tähelepanu pööras ta ainult Ethanile.
„Sa oled Celina sõber jah?“ päris ta Ethanilt mesimagusa naeratuse saatel.
„Parim sõber,“ vastas Ethan arulagedalt, mille peale me Dexteriga turtsatasime.
Selle peale tõstis Patricia pilgu ja silmitses Dexterit. „Tere, Dexter, „ lausus ta jäise hääletooniga.
„Hei, Patricia, „ pomises Dexter süngelt.
Ent Patricia oli oma tähelepanu taas Ethanile suunanud ja koos jalutasid nad aeda. Dexter saatis neid pahase pilguga.
„Dex, ära nüüd armukadetse, „ sõnasin muiates ja üritasin mitte kõva häälega naerma hakkata.
„Mina? Armukadetsen? Nalja teed või?“ vastas Dexter ja kõndis ärritunult minu juurest eemale.
Turtsatasin korraks ja kõndisin oma venna ja teiste juurde. Paulina tutvustas end parajasti teistele, kuid õnneks ei teinud ta seda nii nagu tema õde. Lucas naeratas mulle, kui ma nendeni jõudsin ja ma läksin tema kõrvale. Õigepea lonkis ka Dexter meieni ning vahetas mu vennaga pilgu, mis mulle arusaamatuks jäi.
Kummalisel kombel olid minu vend ja Paulina alati suurepäraselt läbi saanud. Ta suhtles Paulinaga isegi rohkem, kui minuga. Tundsin selles suhtes isegi veidike kadedust.
„Kus mu õde on?“ päris Paulina minult ja vaatas ringi.
Heitsin korraks Dexterile pilgu ja sõnasin:“ Läks Ethanile aeda näitama või midagi.“
„Kindlasti läks ta aeda näitama, „ pomises Dexter sarkastiliselt, kuid peale minu ja mu venna ei kuulnud teda keegi.
Läksime Paulina järel samuti aeda ning leidsime Ethani ja Patricia basseini ääres vägagi ligistiku istumas. Patricia saadis oma õele võiduka pilgu, mille peale too üknes silmi pööritas. Vahel ma mõtlesin, kuidas Paulina Patriciat üldse talub.
Teised istusid basseini äärele ja panid jalad vette, kuid mina ja Lucas võtsime kohad sisse lamamistoolidel. Päike paistis nii eredalt, et ma sulgesin silmad ja kirusin end, et olin päikeseprillid tuppa jätnud, kuid ma ei viitsinud neid tooma minna.
„Kuidas sa oma nõbudega läbi saad?“ kuulsin ühtäkki Lucase vaikset häält oma kõrval.
Avasin vaevaliselt silmad ja ohkasin kergelt. „Me käime üksteisele nii kohutavalt närvidele, et täielik piin on siin viibida, „ vastasin piisavalt vaikselt, et kaksikud meid ei kuuleks. See polnud küll saladus, et me üksteist vihkasime, aga ma ei tahtnud mingit draamat hetkel.
Lucas muigas kergelt. „Seda ma usun.“
Naeratasin talle ja sulgesin taas silmad. Seda sain teha vaid mõneks minutiks, sest korraga tundsin, kuidas ma millegi märjaga pihta sain ja kohe kindlasti polnud see vihm. Avasin võpatusega silmad ja leidsin enda eest Dexteri, kelle oli käes veevoolik. Parasjagu ujutas ta kaksikute kiljumise saatel minu lamamistooli üle.
Hüppasin toolilt pahaselt püsti ja samal ajal suunas Dexter vooliku mulle näkku.
„Dexter sa oled jobu,“ kiljusin ja jooksin tema eest ära.
Ta järgnes mulle teiste naeruturtsatuste saatel. Loomulikult oli ta tunduvalt sportlikum, kui mina ja sai mu õige ruttu kätte.
„Dex, ära tee,“ palusin teda, kuid see oli asjata. Sekundi pärast olin läbimärg. Jälle.
Noormees naeratas mulle lõbusalt ja tema eelnev paha tuju oli täielikult kadunud. Ilmselt senikauaks, kui ta taas Patriciat näeb ja tal ei tulnudki kaua oodata. Neiu seisis meie selja taga ja naeratas meile mitte eriti sõbralikult. Tema kõrval seisis Ethan, kes vahtis Patriciat võlutud ilmel. Ma polnud kunagi mõistnud, millega Patricia poisse võlus. Nõid nagu ta oli. Märkasin, et Dexteri naeratus oli veidi tuhmunud ja noormehe pilk oli pahur.
„Dexter,“ lausus Patricia naeratuse saatel. „Miks sa varem pole maininud, et sul on nii kena sõber?“ Ethan naeratas seda kuuldes totakalt ja otsustades Dexteri näo järgi, siis ma polnud ainuke, kes oleks tahtnud põõsasse oksendada.
Dexter kehitas üksnes õlgu, kuid Patricia oli oma tähelepanu juba mujale suunanud. Ta sosistas midagi Ethanile, vaadates samal ajal minu poole. Ethan noogutas, vaatamata minu poole. Pööritasin silmi ega viitsinud mõelda sellest, mida Patricia sosistanud oli.
Vaadates basseini poole, märkasin, et Lucas oli sinna üksi jäänud. Mu vend ja Rhiannon istusin lamamistoolidel kõrvuti ning nende vastas olid Adrianna ja Sebastian. Paulinat ma kusagil ei märganud.
Läksin Lucase juurde, tundes samal ajal kõndides ebamugavust, sest mu riided olid endiselt märjad. Päike pidi asja varsti parandama.
„Su nõod on päris toredad,“ lausus Lucas, kui tema kõrvale istusin, kuid tema hääletoon oli veidi kahtlev.
Turtsatasin vaikselt. „Seda arvavad kõik...alguses. Isegi mina.“
Lucas muigas. „Ethan on Patriciast nii vaimustuses,“ sõnas ta ja heitis pilgu sinna, kus Patricia ja Ethan seisid ja lobisesid, seistes liiga lähestikku.
Vaatasin neid ja Dexterit, kes nende kõrval pahuralt seisis ja sõnasin:“ Eelmisel aastal oli Dexter samasugune.“
Lucase näos paistis siiras üllatus. „Seda ma poleks küll arvanud.“
„Mitte keegi poleks seda arvanud.“
Veidi hiljem, kui mu riided olid kuivanud ja Patricia ning Ethan olid kuhugi kadunud, väljus Paula pahura näoga majast, hoides käes minu helisevat mobiili.
„See heliseb juba pikemat aega“ sõnas Patricia pahaselt, ulatades selle mulle. „Sinu pärast ei kuulnud ma ühtegi sõna, mida James mulle ütles.“
Pööritasin silmi ja vaatasin telefoni, mis oli vait jäänud. Kuus vastamata kõne-emalt. Väga tore...Ma ei mõelnudki tagasi helistada. Proovigu uuesti, kui mind nii väga kätte tahtis saada. Tuli välja, et tahtiski, sest vähem, kui minuti pärast helises see taas. Kõhklesin hetke, kas vastata või mitte, kuid vajutasin siiski vastamiseklahvile.
„Celina, miks sa ei vasta? Ma nii muretsesin sinu pärast.“ kuulsin kohe oma ema häält, mis ei ausalt öeldes ei tundunud murelik, vaid pigem...ärritunud.
„Vabandust, ma olin aias ega kuulnud,“ vastasin ükskõikselt.
Kuulsin ema ohkamist. „Igatahes ma tahtsin sulle öelda, et sa pead täna oma psühholoogi juurde minema.“
Olin tema lauset kuuldes jahmunud, sest mul polnud meeleski, et pidin veel sinna ka minema. Et Robert asus hetkel mulle üpriski lähedal. Püüdsin mõelda kumb on hullem, kas Robert või mu nõod. Ma ei saanud sellega hakkama. Kõik nad kolm oli ühtviisi ebanormaalsed.
„Eee...ja kus ta siin peatub?“ pärisin, olles endiselt häiritud faktist, et ta oli väga lähedal.
Ema vastas kiirelt. „Ta elab seal, kus Hastings'id varem elasid. Sa suhtlesid nende tütre Eleanoriga vist?“
Vastasin jaatavalt.
Hastingsid olid Dexteri naabrid. Järelikult olid Robert nende naaber ja seega oli Robert rikkas, sest see maja polnud kohe kindlasti odav. Mul tekkis küsimus, kust ta nii palju raha sai, sest psühholoogid polnud ju rikkad. Või olid? Mitut psühholoogi ma enne Robertit teadsin?
„Niisiis, mine kohe sinna,“ jätkas mu ema. „Ta kindlasti ootab sind juba.“
Hetk hiljem oli ta kõne lõpetanud ja ma jõllitasin telefoni hetke hämmeldunult. Pilku tõstes, märkasin, et Lucas silmitses mind uudishimulikult, kuid ma ei öelnud talle sõnagi. Ma ei lausunud mitte kellelegi midagi ja läksin majja, et end veidi korrastada. Mitte, et ma hooliksin, mida Robert minu välimusest arvas, aga ma ei tahtnud liiga...imelik välja näha. Ma võisin ju vabalt teel mingit ilusta tüüpi kohata, mis siis, et ma suhet ei soovinud. Lõbutseda võis ju ikka.
Veidi vähem, kui poole tunni pärast seisin Roberti maja ukse taga. Olin mõne minuti endaga siseheitlust pidanud ega suutnud otsustada, kas peaksin uksekella laskma või midagi muud tegema. Mul polnud aimugi, mida see „muu“ tähendas, aga uksekella lasta ma ka ei suutnud. Viimaks, kui tundsin end väga imelikuna, avanes uks ise ja Robert seisis täies hiilguses minu ees. Tema näoilme oli veidi naljakas ja ma nägin suurt vaeva, et mitte naerma pursata.
„Kas sa seisid juba pikemat aega siin?“ päris ta kulmu kortsutades ja mu soov naerda kadus kohe.
„Mitte eriti,“ laususin. Viis minutit pole ju palju?
Mehe ilme ei muutunud sellegi poolest leebemaks ning ta vaatas mind mõne sekundi süngelt, enne kui mu sisse kutsus.
Tema maja imetlemiseks ei jäänud mul aega, sest ta kutsus mu koheselt kabineti, mis sarnanes selle kabinetile, mis tal linnas oli. Ühesõnaga selle kujundus oli igav.
„Celina, kuidas sul läheb?“ päris ta, kui olin tema vastas olevasse toolile istunud.
Miks ta alati sedasama küsimust küsib? Kas neil, psühholoogidel pole tõesti midagi muud küsida? Või on tema lihtsalt selline?
„Mis siis, kui ma ütlen hästi?“ küsisin.
Robert vaatas mind veidi arusaamatult. „Siis on hästi?“ lausus ta.
„Aga kui ma ütlen, et mul läheb halvasti.“
Arusaamatu ilme tema näol süvenes veelgi. „Siis on halvasti,“ sõnas ta, kuid silmitses mind kummaliselt. „Ega su sõbrad sul midagi tarvitada ei käsi?“ päris ta, vaadates mulle otse silma.
Puhkesin naerma ja pöörasin pilgu ära. „Eden tegi sulle ajuloputust või said sa päikesepiste,“ sõnasin sarkastiliselt. „Ma ei tarvita midagi. Võib-olla oled hoopis sina praegu pilves,“ lisasin veidi õelalt.
Robert paistis šokeeritud olevat. „Kuidas sa võid midagi sellist arvata? Ma ei ole selline.“
Muigasin irooniliselt. „Mina pole ka. Ometi arvasid sa minust seda.“
Mees ohkas. „Mulle tundus, et sa käitud kummaliselt.“
„Seda teen ma alati,“ vastasin.
Robert ohkas veel kord ning sõnas siis rahulikult:“ Kuidas oleks, kui me alustaksime uuesti?“
Jäin teda ootavalt vaatama.
„Celina, kuidas sul läheb?“
Naeratasin. „Robert, mul läheb halvasti. Aga sul?“
„Mul läheb suurepäraselt,“ lausus ta ja muigas. „Aga nüüd räägime sinust. Miks sul halvasti läheb?“
Pööritasin silmi ja küsisin:“ Millest ma alustan?“
„Algusest,“ kõlas tema vastus ja nii ma hakkasingi sellest rääkima, kuidas ema mu siia tõi.
Ehk suudan ta normaalsemaks muuta. Vean ta oma venna ja teistega välja näiteks. Äkki hakkab talle Paulina meeldima ja jätab minu rahule. Ainult, et ta vääris kedagi paremat, kui Paulina. Mul polnud aimugi keda, kuid pidin selle suutma välja mõelda.

Ma olen vist veidi roostes, aga kommenteerige ikka.

13.

See oli tõeliselt väsitav. Roberti ja minu järjekordne kohtumine. Põhiliselt korrutas ta asju, mida oli varemgi öelnud. Ma ainult noogutasin automaatselt ning mõnda aega läks see läbi. Robert ei taibanud, et ma teda ei kuulanud ja mina sain rahulikult oma mõtteid mõelda. Kuni umbes viis minutit, enne seanssi lõppu, päris ta midagi Scotti kohta ning ma noogutasin, teadmata, mida ta õieti küsis.
Ta köhatas ja ma tõstsin pilgu. „Mida?“ pärisin kannatamatult.
Ta oli näost veidi imelik, kui vastas. „Ma küsisin, kas sa oled rahul, et Scott on oma eluga edasi läinud?“
Ups. Võib-olla oleksin pidanud veidi hoolikam olema. Sest tõde oli see, et ma polnud sellega absoluutselt rahul.
Tõusin veidi ärritunult püsti ja vaatasin talle otsa. „Tead mida, ma olen sinu juures juba nii kaua käinud, et sa peaksid teadma, et ma olen normaalne. Ja endiselt ei meeldi mulle võõra inimesega oma isiklikest asjadest rääkida.“
Mees ei teinud mu ärritunud olekust väljagi, kuid tema hääletoonis ilmnesid mõned väsimuse märgid. „Celina, ma olen tüdinenud sinuga vaidlemast. Ma lootsin, et nüüdseks oled sa aru pähe võtnud. Robert ohkas kergelt ning jätkas. „Sa pole seda teinud ja ehk peaksin su emale ütlema, et ma loobun. Sinu aitamine tundub võimatuna. Sa oled tõesti lootusetu juhtum.“
Kas ta just praegu solvas mind? Nimetas mind lootusetuks. Kas üks psühholoog tohib seda üldse teha? Kas ma peaksin Roberti kohtusse kaebama?
Jõllitasin teda mõnda aega ähvardavalt, kuid talle ei paistnud see mõjuvat. Ilmselt oli ta liiga kaua päikese käes viibinud. Ma ei imestaks. Ja kui jutt juba sellele läks, siis tema käevarred olid pruunid, mis tähendaski seda, et ta oli päikest saanud. Kas ma just rääkisin oma psühholoogi kätest? Hea küll, võib-olla olen mina liialt päikest saanud. Sellegi poolest oli Robert pruunim, kui mina.
„Niisiis, kas sul midagi selle kohta öelda?“ päris ta mõne aja pärast, kui mina polnud talle ikka veel sõnagi öelnud.
„Mida?“ pärisin veidi kohtlaselt ja pöörasin pilgu tema kätelt ning vaadates talle otse silma. Robert pööras pilgu mujale.
Mees raputas kergelt pead. „Kust mina pean seda teadma? Ma küsisin seda sinu käest.“
„Tead, patsiendiga rääkides, vaadatakse neile ikka otsa,“ pahvatasin ootamatult, olles häiritud, et ta seda ei teinud.
Robert kergitas kulmu ning siis tegigi seda. Kahetsesin kohe oma lauset. Sest tema pilk tekitas minus ebamugavust. Võitlesin endaga, et seekord ise mitte pilku pöörata ja jäin võitjaks. Napilt, aga siiski.
„Oled sa nüüd rahul?“ küsis ta ning märkasin, kuidas ta oma muiet varjata püüdis. Ebaõnnestunult.
„Hetkel küll,“ vastasin napilt.
Järgmisel hetkel kuulsin kusagilt lähedalt kedagi oma nime hüüdmas ja suunasin oma pilgu aknale ning järgmisel hetkel läksid mu silmad pärani ning kaks sekundit hiljem ma naeratasin. Dexter ja Lucas olid Roberti akna taga ja tegi nägusid. Õigemini Dex tegi ja Lucas lihtsalt naeratas. Tõstsin pilgu alles siis, kui Robert mu vastas köhatas. Ilmselt oli temagi neid märganud ja...Oh, nad olid ju Roberti aias. Mees polnud sellest nähtavasti just vaimustuses.
„Need on sinu sõbrad?“ päris ta läbitugimatu ilmega, osutades käega Lucasele ja Dexterile.
Noogutasin ega teadnud, mida lisada.
„Ja mida nad minu aias teevad?“ jätkas Robert pärismist ja tema ilme polnud just ülemäära rõõmus.
„Eee...küsi nende käest,“ vastasin veidi närviliselt. „Mina neil ei palunud siia tulla.“
Sõnatult tõusis mees püsti ja avas akna. Mõlemad noormehed taganesid veidi, kuid lehvitasid siis mulle. Ent rääkimiseks ei antud neile esialgu võimalust.
„Mida te siin teete?“ küsis Robert ja vaadates rohkem Dexteri, kui Lucase poole.
Dexter ei raisanud oma aega mõtlemise peale. „Tulime oma uut naabrit tervitama ja siis nägime, et Celina on ka siis,“ lausus ta lõbusalt.
Robert vaatas hetkeks minu poole, kuid tema ilme ei pehmenenud. „Ja seda tehakse akna kaudu?“ päris ta kahtlevalt. „Ma olen vist väga vanamoeline inimene, aga minu kasutan selleks ust,“ lisas ta ning ma turtsatasin. Kõik kolm vaatasid minu poole ja ma jäin vait.
„Aga võib-olla olekski aeg ukse kasutamine lõpetada,“ lausus Dexter muiates. „Akna kasutamine on palju lihtsam. Kas ma võin praegu aknast Celina juurde minna?“ päris ta ning Robert raputas selle peale ägedalt pead.
„Kindlasti mitte ja ka Celina,“ lausus ta minu poole vaadates,“ ei lahku siit akna kaudu.“
„Sa andsid mulle hea mõte. Nii ma teengi,“ sõnasin sarkastiliselt ja tõusin püsti.
Dexter ja Lucas pahvavasid selle peale naerma, kuid Roberti jaoks see naljakas polnud. Mees sulges kiiresti akna ja seisis selle ette, just kui arvates, et ma võin läbi klaasi ka väljuda.
„Rahune maha, ma ei tee seda,“ sõnasin.
Mees heitis veel ühe pilgu Lucasele ja Dexterile, kes endiselt väljas seisid ja mind ootasid ning tuli siis akna juurest ära. Mõnevõrra lõbustatult jälgisin teda, kuid ta toolile istus ja midagi sahtlist otsima hakkas. Otsitavat leidmata tõstis ta mõne aja pärast pilgu ning vaatas mind.
„Kas ma tegin midagi naljakat?“ päris ta uudishimulikult.
„Ei, sa ei oska nii teha,“ vastasin, kibeledes juba minema.
Robert kergitas kulmu. „Ei oska?“
„Ei.“
„Huvitav,“ lausus ta. „Sa võid tänaseks minna. Oleks väga meeldiv homme kell üksteist sind taas näha.“
„Sind ka,“ sõnasin, rõõmustades, et sain ära minna.
Kohtusin Dexteri ja Lucasega, seal samas, kuhu nad enne jäänud olid. Roberti kabineti akna all. Mind nähes Dexter naeratas ülemeelikult.
„See su psühholoog on veidike liiga igav,“ lausus ta, heites Roberti kabineti poole pilgu ja ta ei rääkinud just väga vaikselt. „Kui vana ta nüüd oligi?“
„Kakskümmend kolm,“ vastasin tunduvalt vaiksemini, kui Dex.
Nii Lucas, kui ka Dex kergitasid kulmu. „Sama vana, kui meie ja...“ Ta jäi vait ja näis sobivaid sõnu otsivat.
„Ja mida?“ kuulsime ootamatult Roberti häält ja ma olin kindel, et vähemalt Dexter hüppas ehmatusest paar sentimeetrit õhku, kui mitte ka Lucas.
Pöörasime kolmekesi jahmunult ümber ja seisime silmitsi Robertiga, kes meid uurivalt vaatas. Togisin Dexterit, et ta midagi ütles, kuid noormees ei suutnud seekord nii kiiresti reageerida. Lucas polnud parem ning järgi jäin mina, kellel polnud samuti ühtki ideed, mida talle öelda. Mulle tundus, et Robert isegi muigas meid vaadates.
„Niisiis, mis minuga on?“ jätkas Rober pärimist ja seekord müksasin ma Dexterit tugevamini.
Dex vaatas pahaselt minu poole ning siis liikus ta pilk vastust ootavale Robertile. „Me mõtlesime, et võiksime su täna Belle'i nõbude juures toimuvale peale kutsuda,“ sõnas ta ning sekund hiljem jõllitasime nii mina, kui ka Lucas teda jahmunult. Rääkimata Robertist.
„Mina seda ei mõelnud,“ laususin kiiruga, kuid Robert ei teinud minust väljagi. Ta vaatas umbuslikult Dexterit.
„Kuidas te sellisele ideele tulite?“ küsis ta kulmu kergitades.
„Belle rääkis, et sa oled meie vanune ja kuna sa oled minu naaber, siis võiks rohkem tuttavamaks saada,“ vastas Dex.
Ma ei julgenud Roberti poole enam vaadata. Kuradi Dex. Oli selge, et hoopis tema oli see , kes kõige rohkem päikest oli saanud.
Robert viivitas vastusega, heites pilke minu poole. „See poleks päris eetiline, kui ma läheksin oma patsiendi juurde peole,“ ütles ta viimaks.
„Just täpselt,“ pomisesin omaette.
„Aga, kui Belle'i seal pole?“ päris Dexter. „Me võime ta tuppa lukku taha panna ja siis sa ei näegi teda,“ lausus Dex, samal ajal, kui mina teda vihaselt jõllitasin.
Üritagu ainult seda teha ja juhtub midagi väga hullu.
Robert naeris. „Talle see vist ei meeldiks,“ teatas ta minu poole vaadates.
Pööritasin silmi. „Tehke, mis tahate,“ sõnasin, kuid saatsin Dexterile ähvardava pilgu. „Tule, Lucas,“ ütlesin, pöörates oma talle viimaks tähelepanu. „Lähme otsime mu venna üles, et see Dexterile mõistuse pähe paneks.“
Heites Robertile ja Dexterile viimasel pilgu, kõndisime ära. Üks meist oli vihane ja teine lõbustatud. Ma vist ei pidanud mainima, kumb mina olin.

uuuu väga hea jutt UUT!

Aitäh:)
Eks uut saab ka millalgi.

14.

Muusika oli nii vali, et mulle jäi arusaamatuks, mida Lucas mu kõrval seistes öelda tahtis. Nähes, et ma teda ei kuule, raputas ta üksnes pead ja kõndis minema. Kehitasin õlgu ja jäin üksinda keset rahvahulka. Dexter ja Patricia olid end ületanud, kutsudes siia nii palju rahvast ning mul tekkis kahtlus, et mõned inimesed olid lihtsalt suvalised isikud, keda polnud otseselt siia kutsutudki. Mul oli sellest tegelikult ükskõik. Mida rohkem asju siin lõhutakse, seda lõbusam mul on. Võimalik, et mul hakkab homme Paulinast ja Patriciast kahju, kui nende vanemad homme koju saabuvad. Samas, kui mõelda sellele, et ma neid eriti ei salli, siis võib-olla ka mitte.
Keegi keeras muusika veelgi kõvemaks ning selle eest oleksin ma võinud sellele isikule millegagi vastu pead anda. Kuidas oleks selle boolikausiga? Nojah, bool oli seal veel sees, aga arvestades seda tohutut rahvahulka, siis polnud seda enam kauaks. Võimalik, et viie minuti pärast sellel, kes muusika kõvemaks pani, enam ei vea, kui ta kohtub minu ja boolikausiga. Mitte, et ma vägivaldne oleksin, ma lihtsalt õpetaksin teda veidi.
Ohkasin ja läksin hoopis aeda. Muidugi polnud seal väga palju parem, kuid siiski. Ma vähemalt kuulsin omaenda mõtteid. Istusin basseini äärde, kus rahvast millegipärast polnud. Peale ühe paari, kes minust veidi kaugemal, pühendasid oma tähelepanu ainult teineteisele.
Ma igatsesin oma kodu ja...Olgu, ma ei igatsenud oma ema. Ma tahtsin lihtsalt oma toas olla, üksinda.
„Belle, miks sa seal üksinda oled?“ kuulsin korraga Dexterit end hõikamas. Muusika oli hetkeks vait jäänud. „Pidu on ju,“ jätkas ta. Ta oli purjus.
„Ega see minu pidu pole,“ hüüdsin vastu ja paarike, kes basseini juures oli,paistis sellest häiritud olevat. Ma ei teinud neist väljagi.
Samamoodi nagu Dex eiras mu lauset. Ta tuli minu juurde ja tiris mu vastutahtmist püsti. See võttis tal veidi aega, sest mina ei aidanud sellele absoluutselt kaasa ja noormehel endal oli püstiseismisega natuke raskusi. Viimaks tal see siiski õnnestus ning Dex oli rahuloleva ilmega.
„Nii, Belle, pidu algab alles nüüd,“ teatas ta, kuid me koos majja läksime. Keegi oli muusika vahepeal veidi vaiksemaks keeranud, nii et seal oli isegi talutav.
„Pidu algas juba tund aega tagasi, Dex,“ pomisesin, kuid noormees ei pannud seda tähele. Ta  oli liiga ametis mulle joogi valamisega ega teinud välja palvetest, et ma ei taha juua.
Võtsin joogi naeratust teeseldes vastu ja maitsesin seda. Polnud just kõige parem. Panin selle lauanurgale, kuid Dexter ei pannud seda tähele.
„Joo,joo,“ ütles ta pehme keelega. „Siis muutuvad siin olevad mehed ilusaks. Naised on juba seda.“
Pööritasin ainult silmi. Mida ma oleksin pidanud sellise lolluse peale vastama?
Jätsin Dexteri üksinda rääkima, lootes silmata kedagi, kes oleks veidi rohkem kaine. Kahjuks paistsid ümberringi olevat kõik täiesti purjus. Mõni kutt liikus ainult seina toel ringi. Isegi Lucas ei paistnud olevat kõige kainem, sest vestles Paulinaga ning nad seisid üksteisele liiga lähedal. Kaine peaga ju Lucas Paulinat ei vaataks? Pealegi Lucasel oli oma tüdruksõber olemas. Kas ta oli ta juba ära unustanud?
Loobusin minemast Lucase juurde ja läksin hoopis teises suunas. Jõudnud terassini, märkasin seal Robertit, kes paistis peost veidi jahmunud olevat. Nähes mind, ta naeratas kõhklevalt.
„Veidi imelik on sinuga siin kohtuda,“ sõnas ta ebalevalt.
Naeratasin talle. „Sa pole ainuke. Ausalt öeldes, ei uskunud ma, et sa kohale tuled.“
„Ma ei uskunud seda ise ka,“ vastas mees. „Aga, kui ma kuulsin muusikat isegi oma kabineti, siis ma otsustasin läbi astuda.“
Tõepoolest, nii oli temaga veider rääkida. Ma olin harjunud temaga rääkima ainult minust või siis temast endast, aga seekord, me lihtsalt vestlesime. Mitte just igapäevastest asjadest, aga me rääkisime ja ta ei meenutanud mulle kordagi mu probleeme. Vähemalt nende kolme lause jooksul polnud ta seda teinud ja see oli juba väikest viisi ime.
Juba oli meie juurde jõudnud Dexter, kes oli üllataval kombel veelgi rohkem purjus, kui ma teda viimati nägin. Sellest oli möödas kõigest viis minutit.
„Hei semu,“ lausus ta Robertit õla peale patsutades, märkata Roberti näoilmet, mis polnud sugugi nii rõõmus, kui tema oma. „Sul ja Belle'il on juba lõbus jah?“ päris ta vastust ootamata. „Mul küll on.“
„Jah, on küll,“ vastas Robert ja saatis minu poole ebaleva naeratuse. Oli selge, et tal oli väga ebamugav.
„Dex, too mulle ja Robertile juua palun,“ sõnasin Dexterile mesimagusalt naeratades.
Noormehe silmad läksid selle peale särama ning ta lubas paari minuti pärast tagasi olla. Kui ta nii edasi jõi, võis sellest hoopis paar tundi saada.
„Tule, lähme aeda,“ ütlesin Robertile, kes jälgis minema tuikuvat Dexterit.
„See ongi su parim sõber siis?“ päris mees, kui olime aeda jõudnud. Tajusin ta hääles kerget murelikust ja see mulle ei meeldinud.
Vaatasin talle silma ja mees vaatas vastu. „Kas saaksid täna käituda mitte nii nagu mu psühholoog?“ palusin teda.
Üle Roberti näo levis naeratus. „Kuidas ma siis käituma peaksin? Ma ju olen su psühholoog,“ lausus ta, kasutades sellist hääletooni, mis mind eriti ärritas.
Ohkasin  sügavalt. „Püüa see üheks õhtuks lihtsalt ära unustada. Kas see oleks võimalik?“
Mees kortsutas kulmu. „Celina, see pole nii lihtne.“
Raputasin pead ja võtsin jalast oma madalad pruunid kingad, pannes jalad seejärel sooja basseini vette. „Sa lihtsalt pead kõik asjad nii raskeks tegema,“ laususin siis.
Tajusin, mehe pilku endal, kuid ei vaadanud tema poolegi. Liigutasin oma jalgu  edasi-tagasi vees ja lihtsalt olin. Korraga märkasin silmanurgast, kuidas Robert järgis mu eeskuju, pannes jalad samuti vette. Ta püüdis mu pilku tabada, ent edutult.
„Celina, mõnikord sa ei taha asjadest lihtsalt aru saada,“ hakkas ta  vaikselt rääkima. „Vahel ma arvan, et sa arvad, et maailm keerleb ainult ümber sinu.“
Kui ta tahtis sellega saavutada seda, et ma talle otsa vaataksin, siis ta sai sellega hakkama. Ma tegin seda ja tema üksnes naeratas mulle.
„Kõik ei keerlegi minu ümber,“ sõnasin pahaselt. „Sa ei tunne mind kohe üldse.“
Robert liikus mulle mõne sentimeetri võrra lähemale, olles siis mulle juba liiga lähedal. Ma tundsin...Ma ei teadnud isegi, mida ma tundsin, aga ma ei liikunud eemale.
„Celina, ma tunnen sind paremini, kui sa oskad arvata. Ma tunnen sind liigagi hästi,“ kõlas Roberti hääl mu kõrvalt. „Ja vahel...“ jätkas ta, kuid jättis siis oma lause pooleli.
Mõni hetk hiljem saabus Dexter jookidega ja istus minu ja Roberti vahele, sealjuures oleks ta peaaegu basseini kukkunud.
„Pidu on masendav,“ teatas ta, kuid tema ilme seda küll ei väljendanud. „Belle,“ sõnas ta minu poole vaadates,“ su vend sõimas mind joodikuks, aga ma pole seda, ega ju?“
Turtsatasin. „Ei, Dexter, sa ei ole joodik. Ära kuula, mida mu vend ütleb.“
Noormehe nägu läks kohe särama. „Võtame!“ hüüdis ta, ulatades meile joogid.
Mina võtsin enda oma veidi kõheldes vastu, erinevalt Robertist, kelle ebakindlus oli kuhugi kadunud. Tal paistis isegi lõbus olevat.
„Minu terviseks!“ karjus Dexter üle muusika, mis oli vahepeal uuesti valjuks pandud.
„Sinu terviseks,“ kordasime Robertiga.
Ma ei teadnud, mis jook see oli, aga see maitses üllatavalt hästi. Pidin tunnistama, et ma jõin palju ja läksin üle piiri. Vähemalt oli Robert enam-vähem kaine, mida ta pidigi olema. Minu psühholoog ei joonud ju. Ta ei joonud isegi esimest jooki lõpuni ja püüdis ka mind peatada.
„Celina, kas sa ikka tead, kui halb sulle homme olla on?“ manitses ta mind.
„Tasa, Robert, ära riku kõike ära,“ pomisesin sõrme suu peale pannes. „Täna on täna ja homme on homme.“
„Celina, palun,“ jätkas ta ja tuli mulle lähemale, ilmselt eesmärgiga joogiklaas minu käest ära võtta.
Ta sai sellega hakkama, sest mul polnud jõudu talle vastu hakkata, ent siis olid meie näod kohakuti ja ma suudlesin teda. Korraks mulle tundus, et Robert vastas mu suudlusele, ent siis tõukas ta mu eemale.
„Sa oled purjus, mine magama,“ lausus ta tõsiselt. „Ma aitan su püsti.“
Ma ei tajunud enne, kui järgmisel hommikul, millise jamaga ma hakkama olin saanud. Jälle!

Üle pika aja suutsin uue osa valmis saada.  

15.

Ma ärkasin oma toas. Üksi. Mu pea valutas, kuid mulle ei meenunud kohe, mida ma eile teinud olin.  Suure vaevaga komberdasin voodist välja nind kõndisin vannituppa. Nähes oma peegelpilti, kortsutasin ma kulmu. Mu mustad juuksed olid sassis, tundus nagu need poleks vähemalt paar nädalat kammi näinud. Mu nägu oli kahvatu ja rohelised silmad näisid anuvat, et ma laseksin neil magada.
Ent ma ei läinud voodisse. Selle asemel panin selga valge kleidi ning istusin mõtlikult voodiäärele.  Aeglaselt meenus mulle eilne pidu ja...Robert. Jõudes oma mõtetega temani, kargasin ma ärritunult püsti ning hakkasin toas edasi-tagasi kõndima.
Ma ei joo enam kunagi! Ma lubasin seda. Päris tõsiselt. Ma oleksin pidanud suutma end kontrollida. Ma poleksin tohtinud Robertit suudelda. Oma psühholoogi. Ma ei imestaks, kui ma enam polekski tema patsient.
Kuid samas, mis tehtud see tehtud. Enese süüdistamine mind ei aita. Ma pidin Roberti ees vabandama ja lubama pühalikult, et seda ei juhtu enam.
Sammusin otsusekindalt trepist alla, kavatsedes kohe tema juurde jõuda, ent aias märkasin Dexterit, kes lebas laisalt lamamistooli peal. Kõndisin naeratus näol temani.
„Kuidas on?“ pärisin temalt ning istusin teisele lamamistoolile.
Noormees avas vaevaliselt silmad. „Belle, lase mul magada,“ pomises ta silmi pilgutades.
Ma ei plaaninudki seda teha. Võisin käigu Roberti juurde edasi lükata ning Dexteriga veidi aega veeta, olgugi, et Dex seda ilmselgelt ei soovinud.
„Sul oli terve öö aega magada,“ laususin rõõmsalt.
Noormees oigas pahuralt. „Belle, kõik pole sinusugused korralikud tüdrukud, kes lähevad kell üheksa voodisse,“ sõnas ta ning haigutas laialt.
„Ma ei läinud kell üheksa magama,“ vaidlesin talle vastu. „Me Robertiga...“ alustasin, kuid jäin siis vait.
Dexter kergitas kulmu ning tõusis siis aeglaselt istukile. „Mis te Robertiga siis tegite?“ küsis ta ning mulle ei jäänud märkamata, tema pilkav muie.
Kurat! Ma peaksin õppima oma suu õigel ajal kinni hoidma.
„Ma rääkisime lihtsalt hästi kaua,“ selgitasin talle, kuid vältisin tema pilku.
Noormees turtsatas. „Kindel see,“ lausus ta kelmikalt. „Ma nägin, kui ta su eile tuppa tassis,“ lisas ta,  mille peale ma näost punaseks tõmbusin. „Ta palus su venna abi ka ning ma kujutan ette, mida Drew sulle varsti öelda võib,“ jätkas Dex muiates.
Põrnitsesin teda tigedalt. „Ära räägi sellest,“ pomisesin ärritunult.
Noormees kergitas kulmu. „Ma arvan, et ma räägin küll,“ lausus ta lõbusalt. „Sa klammerdusid  tema külge ja Drew pidi tõsiselt vaeva nägema, et sind tema küljest lahti saada,“ jätkas Dexter rahulikult, tegemata väljagi minu pahasest ilmest.
„Dex,“ laususin hoiatavalt, end noormees  ei vaadanud enam minu poole.
„Drew!“ hõikas ta valjult. „Belle ootab sind,“ lisas ta ning pilgutas mulle silma.
Pööritasin tema suunas silmi ning jäin venda mõnevõrra närviliselt ootama.
Drew kõndis aeglaselt meieni ning oli seekord ilma oma tüdrukuta. Nägin juba kaugelt tema etteheitvat ilmet ja ohkasin vaikselt. Üldiselt oli mu vennal minust suhteliselt ükskõik, kuid paar korda aastas meeldis talle mulle loenguid pidada. Viimati oli meil pikk vestlus Scotti temal. Tundus, et seekord on põhiteemaks minu liigne joomine.
„Celina, sa läksid eile üle piiri,“ lausus ta meile lähemale jõudes.
Kuulsin, kuidas Dexter irvitas, kuid jätsin ta seekord tähelepanuta ning suunasin pilgu oma „armastavale“ vennale.
„Ma tean seda isegi,“ nähvasin talle teravalt,“ ära tuleta seda mulle meelde.“
Drew kergitas jahmunult kulmu, kuid kogus end üsna kiiresti. „See sinu psühholoog mõtleb sinust küll väga halvasti,“ tähendas ta ning sundis Dexterit endale ruumi tegema.
„Ma lähengi kohe tema käest vabandust paluma,“ selgitasin talle pahuralt.
„Parem oleks,“ vastas Drew süngelt. „Ma ei taha teadagi, mida ema teeks, kui sellest kuuleks,“ lisas ta, pead vangutades.
„Täpselt,“ targutas Dexter tema kõrval. „Belle on nii paha laps,“ sõnas ta muiates.
Jõllitasin teda tigedalt. „Alles sa ütlesid, et ma olen nii korralik,“ ütlesin sarkastiliselt.
Noormees naeratas laialt. „Inimesed võivad eksida,“ lausus ta silma pilgutades.
Pööritasin silmi ning tõusin siis toolilt ja pöördusin oma venna poole. „Nii, ma lähen nüüd Roberti ees vabandama,“ ütlesin ega hakkanud tema vastust ära ootama.
Dexter hõikas mulle midagi järgi, kuid ma ei kuulnud mida. Adrianna ning Rhiannon kõndisin mulle vastu ning naeratasid mulle. Vastasin samaga, kuid ei peatunud.
Mida lähemale ma Roberti maja juurde jõudsin, seda ärevamana ma end tundsin. Mul oli tunne, et mees oli solvunud või veel hullem, vihane. Eelkõige suudluse pärast. Kui tihti tema patsiendid teda ikka suudlema kipuvad?  Ja kui tihti ta kohtub ta nendega väljas pool oma kabineti. Mitte eriti tihti, arvasin ma.
Mõni minuti pärast seisin ma tema ukse taga, näpp uksekellast vaid mõne sentimeetri kaugusel. Tahmatult meenus mulle eilne päev, kui olin peaaegu samasuguses olukorras ning siis ei pidanudki ma uksekella vajutama. Robert avas selle ise. Millegipärast ma kahtlesin, et nii ka seekord juhtub.
Viimaks surusin sõrme uksekellale ja vajutasin, enne kui suutsin end peatada. Jäin närviliselt selle avamist ootama. Kulus umbes minut, enne kui kuulsin samme ning siis avati uks.
Robert kergitas mind nähes kulmu. „Celina,“ lausus ta jäiselt ning ma sain kohe aru, et ta on solvunud või vihane. Või mõlemat.
„Ma palun vabandust selle eest, mida ma eile tegin. Ma ei tahtnud seda,“ laususin  ühe hingetõmbega.“
Minu üllatuseks mees turtsatas. „Celina, räägi aeglasemalt,“ sõnas ta lõbustatud häälega ning nüüd olid ta rohelised silmad soojad.
„Ma olin liiga palju joonud...ega vastutanud oma tegude eest,“ pomisesin kohmetult ja talle otsa vaatamata.
„Uuesti,“ kuulsin Robertit pomisemas,“ ja seekord tee seda õigesti.“
Tõstsin ettevaatlikult pilgu ja vaatasin talle otsa. „Mul on kahju eilse pärast ja ma luban, et seda ei juhtu enam,“ laususin ning vaatasin talle nüüd otsa.
Roberti näole ilmus naeratus. „Hea küll, Celina,“ sõnas ta rahulikult. „Tule nüüd sisse ja räägime korralikult,“ tegi ta ettepaneku.
Veidi kõheldes nõustusin sellega ning astusin sisse. Robert sulges minu järel ukse ning jäi mulle siis otsa vaatama.

Oeh, mulle nii meeldib. Kas järge ka oodata on? :)

Oi, aitäh! :)
Tegelikult ma kirjutangi uut osa, aga unustasin selle mälupulga peale tõmmata ja enne järgmist reedet ma sellele ligi ei pääse. Muidu mulle see jutt endale nii meeldib, aga alustasin ma seda poolteist aastat tagasi ja mu kirjutamisstiil oli suhteliselt kohutav.