Tänaval

Järgnev tekst on kopeeritud mu rate päevikust, kus valmis see eelmise aasta 10. oktoobril. Hetkel on sellest järjejutust kokku 5 osa ja jutt on veel pooleli, sest rates keegi selle kohta huvi üles ei näidanud. Ootan karmi kriitikat.

Kindlasti leidub tekstis ka kirjavigu, sest asi on hooletult kirja pandud ja hetkel üle lugeda ei jõua.

Siin ta siis on:

Kuna mulle meeldib rääkida asjadest nagu nad on, siis järgnev tekst on ebasobiv noorematele kui 14 aastat.

Tänaval

I osa

Kui ma ei eksi, oli see aeg juba päris mitmeid päevi tagasi.
Ma olin oskamatu ja häbelik. Muidugi, Sa tead, et ma räägin tänavamustkunstist.

Ühel ilusal pärastlõunal, kui olin koolist lõppematu "ajunussi" tõttu jalga lasknud leidsin, et on sobiv kellaaeg saada kokku Jüri ja Ivanoviga. Ivanov veel naeris mu üle, et ma üldse seal koolis viitsin käia. Mille jaoks, kui ma lihtsalt mõttetult õpin?
Leppisime kokku, et homme ma enam sinna ei lähe.

Jüri: "Bljäd. Kutid sitaks nälga on, teil süüa pole?"
Järgnes vaikus. Ivanov tuhlas taskutes ja leidis sealt pooliku suitsu mille peale lausus: "Kutid, tuld ei ole vä?". Mõtlesin, et proovin kah pisut huumorit ja mõnitasin: "Türa, mine jookse vastu tuult!", millele järgnes armetu kihistamine.
Ivanov: "No davai, ma lähen küsin siis. Fakk raisk"

Tagasi tulles oli tal suits tehtud ja irnus meile näkku pooltäis grip näppus.
"Noh pussyd, teeme ära või vahite nismoo?"

Ei olnud aega isegi küsida, kust pärit. Otsisin kotist piibu ja jooksime kaubamaja peldikusse.
"Putsi, siin on ju andruid!" virises Ivanov.
"Perse kah, keda kotib." Võtsin taskust tikud ja panin savu täis piibu põlema.

Mõnusalt laksus olles ja tundmatust kohast kõlavat, sireeni moodi, muusikat nautides, avastasin, et peaks jooksma. Järsku nagu arvutimängus olles, olin teleportinud ennast kuhugi pingi peale magama. Leidsin, et pole aega jääda viisakuse piiridesse ja *panin maha odava lindi*(oksendasin).

"No sa raisk, bljääd," kumises mulle kusagilt mehine hääl kõrva.
"Mida sa vahid siin, lähme poodi", kostis veel tundmatu suu. Ajasin kargu alla ja jalutasime ülejõe asuvasse Comarketisse.
Tegin koti tundmatust pahnast tühjaks, mille tõttu veetsin hiljem tunde, mõeldes kuhu on kadunud mu vihikud ja varem hea raha eest saadud 2 telefoni, mis ilmselgelt olid varastatud väikestelt põnnidelt seljakottidest.

Edasi läksime poodidesse. Mina seisin tuimalt, aga välja tulles oli imekombel kott head ja paremat täis.

Einestasime.

Helistab ema: "Kus sa oled nüüd? Ma ei jõua enam välja kannatada, et sind kodus ei näe ja politseinikud sind koguaeg otsimas käivad. Mida ma neile sinu arust vastama peaksin?"
Vastasin: "Türa küll. Lõpeta see virisemine ja ära helista mulle kunagi!"

Viskasin raevust telefoni maha kildudeks ja nautisin vaatepilti.

Olen teadlik, et järgnevates osades kipub teksti sisu kohati väga läilaks minema.

II osa

Käes oli reede. Asusin endiselt linna keskmes. Vaatasin raekoja kella. Kell oli 1. Öö oli külm. Narkootiline toimieaine oli verest juba lahtunud ja sõbrad olid mu hüljanud.
"Vittu, ma selle telefoni puruks pidin viskama." mõmisesin enda ette.

Koju kah ei tahtnud minna, seega otsustasin kõndida klassivenna poole, kes mind päeva ajal välja kutsus.
Tee peal nägin kahte purjus alaealist, välimuselt oleksin pakkunud vanuseks 13-14. Ise olin sellel ajal kõigest viieteistkümneaastane. Nad liikusid samas suunas, kus mina.

Üks ei püsinud püsti ja teine üritas teda enda järel vedada. Murdsin puu küljest jämeda oksa, endal peas pahad mõtted. Mul oli siiski telefoni vaja. Ma ei taibanud tol hetkel, ega mõelnudki, et kuidas mulle meeldiks, kui minule niimoodi tehtaks. Jooksin, kaigas löögivalmis peos, nende suunas. Sirgem poiss ei jõudnud minu poolegi vaadata, kui oks ta kuklal murdus. Teadvusetuna maha kukkunud, lebas ta abitult maas koos oma sõbraga, kes meenutas purskkaevu, suust viimast piiska õhtusööki välja ajades.

Natuke hale hakkas ja keerasin oksendava poisi külili, see juures jõudsin tema taskust välja tõmmata hunnikus münte, rahakoti ja telefoni.
Teiselt poisilt sain seljakoti, mille sees ta hoidis, ilmselt tema poolt tühjemaks joodud pooltühja viinapudelit ja pooltäis kahe liitrine Coca pudel. Rohkem ma nende kallal sebida ei jõudnud, sest inimmass hakkas tundmatust kohast minu poole liikuma.
Jooksin kõrvaltänavasse, võtsin SIM kaardi oma katkisest telefonist ja vahetasin oma "uues" telefonis olevaga ringi.

Helistasin klassivend Karlile. "Noh, mis tahad?" sügas unine ja pahur hääl mu kõrvu.
"Kuule, sa välja ei viitsi vä?" küsisin talt.
"Maga kaineks, homme koolis räägib." lõpetas ta kõne.

Helistasin uuesti, kuid seekord pikema jutuga:
"Kuule, kammoon, ma olen põmst su maja ees, mul on sitaks hea plaan."
"No türa küll, et oleks siis hea!"
Panin toru ära ja alustasin tema poole jooksmist, kuhu oli kahe bussipeatuse pikkune vahemaa.

"Sa süüa ei taha?" tervitasin sõpra juba kaugelt.
"Nahhui sul kaks seljakotti on, käisid vargil vä?" naeris ta kergelt mõnitades.
"Ise sa käisid! Nüüd on lugu nii, et me lähme poodi ja sina võtad ühe koti,"
"Kulla inimene, poed juba ammu kinni. See oligi su "sitaks hea" plaan vä? Mine perse noh,"
"Oota, tule kaasa."

Läksime paar kvartalit eemal asuva Konsumi juurde. Peitsin koti sisu poe lähedale põõsasse. Enda koti jätsin endale ja varastatud koti andsin sõbrale. Võtsin maast lahtise telliskivi ja valmistusin viskeks.

"Täis lollakas oled," virises sõber "ma küll sisse ei tule!".
"Mida sa sittud, tahad head või jaa? Käime kiirelt ära, kohe saad koju ära ju. Mis sa ilmaasjata tulid kaasa vä?"
"Ma ei tea noh, saad aru mis siis juhtuda võib, kui me vahele jääme?"
"Noh, mis siis juhtub? Juhtub nii, et tuleme välja ja jookseme eri suundatesse."

Käis klirin. Poe signalisatsioon hakkas huilgama nagu koer, keda peremees rihmaga peksab.
Nüüd oli kiire. Toppisin koti alkoholi täis. Haarasin telliskivi ja peksin kassaaparaati nii, nagu seda kunagi varem teinud polnud. Aparaat läks katki ja mündid kukkusid maha. Haarasin kõik kupüürid mis näppu jäid ja lidusin poest välja. Sõpra ei näinud, arvatavasti jäi ta sisse.

Poe ukseesine oli kilde täis ja kaugelt paistsid sini-valged politseinikute ja G4S autod. Ei olnud aega mõelda, hüppasin esimesse põõsasse mida nägin ja pugesin selle alla peitu. Politsei auto oli juba nii lähedal, et nende sireene oli ähmaselt kuulda läbi kõrvulukustava poe signalisatsiooni.

Järsku kõlas poest valjuhäälselt: "TÜRA!!!".
Ma olin kindel, et Karl võetakse kinni. Keerasin ennast ümber ja jälgisin poe ees toimuvat huviga. Autod peatusid ja mehed läksid sisse asja uurima. Umbes kümme minutit oli neist 2 meest sees. Neli neist: kaks G4S ja kaks politseiniku jagasid oma eelnevaid kogemusi seotud poeröövidega. Ülejäänud kaks tulid samuti välja, aga Karli neil kaasas ei olnud. Endise klaasi asemik sai nüüd vineerplaadi omaks ja mehed sõitsid minema. Kell oli 3.43.

Järsku hakkas signaal jälle käima ja Karl lõi hoobiga vineeri eest ära ja jooksis poest välja nagu tuul pimeda pargi suunas.

Pärast seda, ehk kolmandat osa jään ootama mingisugustki tagasisidet, kui just kõik kriitikud selle teksti peale pole näost punaseks läinud ja ennast üles poonud.

III osa

Lebasin rahulikult põõsa all. Tundsin, et midagi torgib mu kõhtu. Käega kõhu all kompides leidsin sealt oma lahtise seljakoti seest välja pudenenud telefoni, mis sinna sattunud oli, kui poest tulles põõsasse olin hüpanud. See oli see sama telefon, mille minu mälu järgi mu sõbrad eelneval päeval koti tühjendades kotist välja raputanud.
Kurat, oli mul seda jama vaja. Vaene poiss, kes heatahtlikult oma sõpra aitas pidi nüüd järgmistel päevadel haiglas vedelema, kui ta sinna üldse jõudis, sest mina ei raatsinud oma seljakotti vaadata, et ehk leidub seal mõni telefon.

Leidsin veel paki Domino küpsiseid, mille paki hoolimatult avasin, kuna olin nõrkemiseni näljane.
Kile rebimine tegi muidugi häält ja tõmbas tähelepanu keskealisele härrale, kes just oli poeust uudistamas käinud ja nüüd minust tänava poolt mööda kõndis.
"Kuradi huligaan!" karjus ta ja üritas mind põõsa alt kätte saada, ise üle aia kummardudes. Võtsin ta käest kinni ja lõin telefoniga välkkiirelt ta peopessa, arvatavasti tabasin osavalt närve, sest mees röögatas ja ulatas mulle teise käe. Rohkem ma seda hulljulget trikki teha ei proovinud vaid roomasin teisele poole põõsast ja panin läbi hoovide ajama.

Lõpuks viis ka minu tee parki. Kell oli rohkem kui neli hommikul. Oli septembri lõpp ja väljas hakkas vaikselt valgeks minema. Mõtlesin pisut elu üle järele ja võtsin kotist lonksu kangemat, mida poest kaasa toonud olin.
Hakkas soe ja tuli uni.

Ärkasin kell 7 pargis, kuna külm oli mu unest võitu saanud. Läksin tagasi poe juurde, et põõsasse visatud pahn kokku korjata. Õnneks oli kõik alles. Kuradi külm oli ikka. Õnneks leidus naabruses maja, mille ees nööride peal lehvisid kuivama riputatud riided. Kui päike oleks paistnud ja keegi oleks tulnud mulle pakkuma neid riideid kasvõi tasuta, poleks ta pääsenud ilma keretäieta, kuid sihukeses külmas, mille käes ma kannatasin, olin valmis need varastama.

Riietatuna nagu kirikurott, kuigi väga soojalt, otsustasin siiski ennast kodus välja puhata, sest seiklustest oli sellel päeval küllalt.
Hommikul oli emale hulga seletamist, kust ma "uued" riided sain ja miks ma kodust ära jooksin.
Uskuge mind, ma oleks pärast välja puhkamist jällegi kodust ära jooksnud, kuid ema oli mu ärkamise ajaks koju kutsunud politseinikud, kes mind kodus otsimas olid käinud.
Lõpuks laabus kõik. Ivanovi ja Jüriga ema enam suhelda ei lubanud.
Ka politseiga sain asjad sirgeks. Mind oli seostatud ühe telefoniga vargusega, millelt sain paar minutit peale vargust kõne. Mul tuli veel pikki kuid käia politsei ja kodu vahet, kuid mina süüdi ei jäänud. Mis sest, et see telefon oli olnud minu kotis ja kadus koos vihikutega üks õhtu tundmatusse.

Mind võeti jälgimise alla, iga mu samm pidi olema emale teada, kes andis kõik omakorda teada mentidele.
Peale telefoni varguse oli mul veel palju rikkumisi tubaka- ja alkoholiseaduste vallas. Käisin alaealiste komisjonis ja uurimas noorte vanglat, kriminaalhooldaja käsul. Pika aja pärast läksid koolis hinded paremaks ja hakkasin rohkem spordiga tegelema.

Kuude möödudes hakkas ema mind jälle usaldama ja paluma mul poodi toidukraami järele minna.
Tihti lugu pärast poes käiku olid mul taskud maksmata kaupa täis, sest tundsin, et ka mina peaks mingit kasu saama selle eest, et poes käin.
Olin siis veel kõigest 15...

Mulle suhteliselt meeldib. :)

Võtsin siiski ennast kokku ja lugesin teksti läbi. Grammatilised vead muutsid lugemise väga häirivaks, seega nägin natuke vaeva ja korrastasin teksti.

Juhul kui tekib huvilisi ja nõutakse järge, mis tegelikult juba valmis kirjutatud on, siis ennem järje siia positamist luban selle ilusti läbi lugeda ja korrektuurid ära teha.

No arenguruumi loomulikult sul on. Esimene osa polnud minu meelest nii hea, kolmas oli minu meelest kõige parem. Aga no kirjutamise käigus arened nagunii, seega lase aga edasi. Väga hea on vahelduseks igasugusele muule roosamannale ka midagi teistsugust lugeda :) Ootan uut!

Tänan, Audrey!
Niisiis, etteruttavalt lisades järgmise osa, märgin ära, et hetkel pole parajas staadiumis, et teha tulevale osale korrektuure, kuna siiski on/oli ju reede õhtu ja väike lõõgastus alkoholiga on minuga töö teinud. Kindlasti parandan homme, selgema peakesega, need kõikse rõvedamad ebakorrektsused ära.

IV osa

Oli ehk möödunud natuke aega üle aasta viimasest pättusest. Valitses teise jaanuari öökülm. Tulin aastavahetuse möllult, Tallinnast, kust sain vanaisalt kingituseks golfikepi.
Olin 16 ja olin segaduses. Tundsin, et aitab rutiinist. Vajasin midagi ekstreemsemat.

Jõudsin kõige hilisema bussiga Tartusse. Ema oli Tallinnas.
Ma olin endas kindel, et Karl saadab mu kohtadesse kuhu isegi päike ei paista, kui peaksin kell 23.30 tema ukse ette, golfikepp peos, ilmuma, kuid elu ongi seiklus. Aku oli ju kah tühi, sest ma polnud piisavalt tark, et Tallinnasse laadijat kaasa võtta.

Olin Karli ukse ees ja pisut ehmunud. Ta isa autot nähes olin veendunud, et tal on terve pere kodus.
Peitsin kepi ära ja vajutasin kergelt uksekella.

Uksele iulms Karli isa.
"Head uut!" surusin käppa ja rääkisin edasi: "Vabandust, et nii hilja tülitan, kuid kas Karl on kodus"

Tuli Karl. Kordasin tseremooniat ja asusin asja kallale: "Kuule, sa minu poole ei tahaks ööseks tulla? Tähistame uut aastat ja teeme pisut huumorit."
Näitasin talle golfikeppi ja rääkisin teistest plaanidest. Vastupidiselt oodatule haakus ta mu mõttega kergesti ja lahti see läkski.

Käisime korra mu kodus ja võtsime mõned golfipallid, mis samuti pärinesid vanaisalt, aga olid mul olemas juba ammusest ajast.
Panin ennast kodus soojalt riidesse ja ennem minekut heitsin ka nalja:
"Lähme sportima, mis?" muigasin rahulolevalt.

Esmalt treenisime golfilööki tühjal maaväljal vastu telliskivi seina.
Löök kenasti käpas, hakkasime lähimaid bussipaviljone läbi käima. Oi, nalja sai palju, kui pall põrkas vastu bussipaviljoni klaase, mis peale klaasid lõpuks järgi andsid ja purunesid. Olime neljanda paviljoni juures. See bussipeatus asus suhteliselt lähedal politsei majale. Mõlemal pool autoteed olid umbes meetri sügavused kraavid ja minust teisel pool teed läks kruusatee, millest paremale poole jäi suur põld ja üle põllu minnes võis jõuda varsti minu koduni. Põllu ääres, kohast kus me seisime, natuke kaugemal olid kortermajad.

Vaatasime, et teed on ebatavaliselt vaiksed ja kedagi ei paistnud tulevat, kuigi kell oli vaid üks öösel.
Esimesed kaks palli panime kortermaja akende poole ajama, mis järel need läbistasid klaasid ja jäid koos külma õhuga tuppa hommikut ootama.

Käes oli aeg, et lõhkuda ka paviljoni klaasid. Mõeldud, tehtud. Kuid kahjuks ei pannud me uljalt tegutsedes tähele, et 200 meetrit meist eemal sõitsid meie poole mendid.

Nende nägemine ei teinud mu meelt rõõmsaks vaid ajas hoopis hirmu naha vahele.
Ma ei suutnud sel hetkel mõelda mõistlikult ja jooksin kogu jõust põllu poole. Karl oli pisut kavalam ja viskas ennast sinna samma busipaviljoni kõrvale kraavi pikali, otse koerasita peale. Muidugi mõista polnud tal aega, et see asukoht ennem omistamist üle inspekteerida. See pisifakt vahele jätta, oli tal sellegi poolest targem valik kui minul, sest need pagana võmmid hakkasid üle põllu sõitma, et mind kätte saada.

Käis pauk otse mu selja taga. Polnud aega taha vaadata, Paugu järgi oletasin, et tulistati õhku. Jooksin täiest jõust edasi, kuni kops oli nii koos, et oleksin ääre pealt minestanud. Viskasin end tühjale väljale pikali. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab. Mina enam ei jõudnud.

Paar minutit maas vedeledes ja hinge tõmmates olin imestunud, et polegi veel näoli maas ja raudades.
Tahtsin teada mis juhtus. Minu oletuste järgi oli mu "sõprade" autoi sõidetud üle kivi või millegi, nii et esirehv õhku lendas ning auto juhitavuse kaotamise tõttu, uperkuuti tehes, katusele maandus.

Oleksin hea meelega lähemalt uudistama läinud, et kas inimesed autos on elus ja terved, aga ei julgenud.
Läksin väikse ringiga paviljoni juurde tagasi, kust kuulsin Karli ärritunud häält. See mida ta ütles, kõlas väga roppuste moodi.
"Mine putsi kuidas joppas!" kurtsin tema juurde jõudes südant.
"Mhmh, mul ka." lausus ja osutas, Karl, oma määrdunud ja haisvatele riietele.
"Sorri düüd, aga ma olen nii kuradi surnud sellest jooksmisest. Mai tea, teeks homme midagi pulli?"
"Mine perse! Ennem vaheaja lõppu ma küll sinuga välja tulla ei julge, äkki said mendid surma ja sa jäid videolindile ning homme välja minnes võetakse meid kinni ja ma saan mõrvas kaasosaluse eest mõned aastat vanglas mädaneda??"
"Kahju, et nad ise ennast sodiks sõitsid, pole vaja öösel lumisel põllul jäärallit teha, mina pole milleski süüdi."
"Nojah, sul on õigus. Aga teeme siis miskit homme?"
"Jah! Lähme peksame kaupsis naisi?" pakkusin huumoriga välja.
"Võid kindel olla!" tuli meeleolukas vastus ja nii ta kadus.
Võtsin oma golfikepi, järele jäänud pallid ja kiirustasin koju.

Tuleb viimane valmis kirjutatud osa. Lisan ka lingi, kus on peidus originaal: rate.ee/blog/user/-HeiKz
Edasi hakkan otse siia kirjutama. Esimene verivärske osa sellest järjejutust valmib ennustatavalt täna õhtul, kui ma just sellel planeeritud ajal peol pole .


V osa



Oli uus päev ilusa hommikuga ja eilsest õhtust olin kohutavalt väsinud.

Hakkasin koristama, mille käigus leidsin sahtli põhjast mingist ajast sinna jäänud gripi, mis oli poolenisti täis kanepit.

Võtsin köögist tühja purgi, vajutasin selle keskelt lömmi ja peale tegin noaga augud. Mõtlesin vabalt võtta, kuigi ma teadsin, et psühholoog keelas mul ära igasugused mõnuained.
Sättisin aukude peale sodi ja süütasin. Tõmbasin kopsud kuuma õhku täis ja hoidsin hinge kinni nii kaua kuni suutsin, nii viis korda järjest.

Kuulen imelikke hääli, ähmaselt saan aru, et heliseb telefon. Ma ei suuda keskenduda, mis tekitab minus kahtlaseid tundeid ja ajab naerma.

Puru polnud veel otsas. Lootsin, et hakkab veel parem ja kordasin sama rituaali mida ennem, tõmbasin sisse, hoidsin sees ja puhusin välja.

Järgmiseid hetki ma enam endale ei teadvustanud. Jälle teadvusele naastes olin peol, lamasin voodis, kõrval tütarlaps, kes ajas omale riideid selga. Süda peksis sajaga ja nägemine polnud selge.
Sulgesin silmad ja nägin kuidas veri voolab mööda mu veresooni. Oli selline tunne nagu mu süda lõhkeks kohe.
Tõusin voodist ja lootsin, et tualetti minnes ja ennast oksele ajades hakkab parem.

Tualetti ma ei jõudnud. Jõudsin elutuppa, kus tabas mind ülevoolav õnnetunne. Muusika oli see mida vajasin. Kindel rütm, korduv heli. Olin nagu tantsulõvi, see kõige suurem.

Ja siis see tuli - mööda põrandat valgus laiali mu okse, millega said kokku ka peolised. Üks mees, arvatavasti peo ülalpidaja või ta sõber võttis mul kratist kinni ja viis tänavale. Tagatipuks lõi veel jalaga selga, mille peale ma langesin lumisele tänavale, kus otsustasin veeta oma öö.

Tervet ööd ma tänaval veeta ei jõudnudki. See ulmeline teleport, asukoha vahetus enesele märkamata oli jälle toimunud. Ärkasin ülesse suhteliselt suures garaažis, kuhu oli kogunenud 4 tundmatut meest. Nad istusid neljakandilise laua ääres, mille peal oli viie liitrine vee pudel, mis oli täis viina, nagu hiljem selgus. Garaažis oli umbne, täissuitsetatud õhk. Seinu katsid riiulid kuhu oli kokku kogutud automakke, tööriistu, mobiiltelefone ja muid erinevaid esemeid mis võiks ettekujutletavalt tänaval müügiks minna. Riiulite kõrval, garaaži keskel, olid igasugused amatöörlaborandi vahendid, mis olid kõlblikud iseseisvalt narkootikumide tegemiseks ka ained olid neil selle jaoks olemas.

Ühtäkki otsustas mu magu, et on õige aeg ennast tühjendada ja just suu kaudu. Märgati, et ma olen ärkvel ja üks tundmatutest meestest - määrdunud sinise nokamütsiga, sinise silma, paistes näo ja dressidega hakkas mind vene keeles kõnetama.

Neljanda osa lõpp vajus minu jaoks pisut ära. Viiendat oli lõbus lugeda, kuna ma pidasin siin just hilist hommikusööki Aga ei, mind täitsa huvitab see kõik. Samamoodi huvitab mind ka sinu vanus. Siis ma saan seda numbrikest arvesse võtta kui kritiseerin/kiidan

EDIT: Aa, 18 Okei, now I know

Minu jaoks suurim kiitus on kriitika, sest ta tahan ikkagi ennast teinekord parandada ja paremat lugu toota.

Avastasin ka, et esimesed neli osa on kirjutatud ühel ja samal päeval - 1 oktoobril, siis oli vast hirmus tuhin midagi kirja panna ja no ammu teada fakt, et kiirustades pole hea tulemus garanteeritud. Viies osa pärineb 7. oktoobrist

Oeh, olen nüüd viimased päevad päris haige olnud. Tahtsin juba eile uut osa kirjutama hakata, aga kahjuks peakene tegi hirmsat valu ja tunne polnud päris see.

VI osa

"Kak tebja zovut, maltzik?" küsis ta.
"Menja zovut Markus." Vastasin talle oma vigases vene keeles.
"A gde tõ zivjos?" sain aru, et ta küsis kus ma elan.
Ma polnud just kindel kas soovisin anda inimesele, kes kujutab endast minule ohtu, oma kodu aadressi. Seega vastasin:
"Ja nie govoriz po russki." Mis peale mees naerma hakkas ja küsis: "Kus sa elad?"
"Tartus." Vastasin, lootes, et ta selle vastusega rahule jääb.

Vestlusega liitus ka teine mees, kes seadis kohe oma plaanid lagedale:
"Me aitasime su siia, sa oleksid surnuks külmunud, kui me poleks sulle appi tulnud. Kuid mis meie selle eest vastu saame, nüüd sa ju tead, kus meie elame ja kui sa päris idioot ei ole, oled sa juba aru saanud, millega me tegeleme...".
"Millega te siis tegelesite." Üritasin ennast päästa teadmatusega, et mitte pahandustesse sattuda. Selle küsimuse peale teine mees, kes ennast hiljem Igoriks tunnistas hakkas naerma ja vastas: "Sellega, millega tuleb nüüd ka sul tänutäheks tegelema hakata."

Igor aitas mu püsti ja viis laua juurde, kus istusid Aljoozha, eakas härra vuntsidega, viinapits näpus ja sigarett suus ja Andrei, kiilakas noormees, vanuses 22-24, kelle armilisest näost võis lugeda tema karmi mineviku kohta.
Ka mulle ulatati pits viinaga, mille ära jõin, et mitte nõrgana näida. Sain teada ka, et mees, kes minuga esimesena kõnelema oli hakanud, oli Aleksei.

Mulle tehti selgeks, et pean hakkama müüma amfetamiini. Nad andsid mulle kaasa 5 grammi, kümnes erinevas gripis ja palusid mul mitte muretseda, kuidas ma nendega hiljem ühendust saan, kui kraam müüdud on. Pea asi, et ma oleksin hiljemalt järgmiseks reedeks saanud 75€ kogu kupatuse eest. Ülejäänud raha võisin endale võtta, kuid kui rahast puudu peaks tulema ähvardasid nad mind väga suure jamaga.

Oleks mul võimalus olnud, oleksin sealt hea meelega juba ammu kui tuul kadunud, kuid mu peas oli miski nagu tuumapomm lõhkenud, mis tegi hirmsal kombel valu ja pani terve mu keha jõuetuna tundma.

Aina põnevamaks läheb
Pikemad osad võiks olla.
Mulle meeldib