Ärkan... ...Aga kus?

Tiba seletuseks. Olen hullumajas, kuna näen imelikke unenägusid. Täna otsustan ära jätta unerohutabletid, et uuesti und näha. Ma saan ainult siis ärgata, kui ma aru saan, et tegemist on unenäoga. Kui ärkamised ja magamajäämised kokku panete, saate äkki aru, mis toimub.

Tõusen üles ja vaatan kella. 7.40. Kuidas juba nii palju? Panen ruttu riidesse ja jooksen kooli poole. Huvitav, mis kell ma magama läksin, kuna ma tunnen end väga väsinuna. Jõuan matemaatikatundi ja vajun oma kohale. Neetud! Jälle see intervallmeetod… See ju nii lebo. Oikurat kuidas on uni. Silmad lausa nõuavad sulgemist. Mis teha, uni tikub silma. Pilk on juba taskus, uni tuleb kah arvatavasti kohe.

Charles?! Kes?! Mis?! Kus?! Ah tahvli juurde ja ülesanne ära teha . Mis teha, õps märkas suikumist. See ju lihtne. Järsku kuulen kellahelinat. Kuigi pole sellist varem kuulnud, saan aru, et nüüd on jama. Õpetaja käsutab meid ritta. Asjad on kõigil juba koos. Ja nii liigume tagumise trepi juurde. Tunnen teisel pool palavust ja kui vaheuks lahti tehakse, on selge. Siit alla ei saa. Tulemöll. Õpetaja üritab jääda rahulikuks ja viib meid teise trepi juurde. See on lukus. Õpetaja on hirmul. Kutsun Ericu ja koos murrame ukse maha. Liigume esimesele korrusele. Seal on peaaegu igal pool tuli. Lööme akna puruks ja hüppame aknast välja. Õnnekas.

Järsku on kuulda kisa. Keegi on jäänud tulle. Lähen ruttu sisse, enne kui keegi suudab mind takistada. Lähen kisa järgi ja jõuan teisele korrusele. Hüppan läbi leekide ja Näen seal tüdrukut. Tean, et tema läbi tule ei julge minna, seega tõstan ukse hingedelt maha ja panen keset tuld. Ruttu! Kutsun teda. Kangestunud. Hirm ju. Võtan tal käest kinni ja viin ta üle ukse. Kuulen oma pea kohalt raksatusi. Tirin tüdrukut nii kiiresti, kui saan. Jõuame esimesele korrusele. Ma põhimõtteliselt lükkan ta aknast välja. Siis hüppan ka ise, kuid katuselt kukkuv tükk lööb mu oimetuks. Tuigun majast ohutusse kaugusesse. Kõik kaob pimedusse.

Ei! Tirin silmad kuidagiviisi lahti ja üritasin edasi roomata. Kõik kolm jalga olid roppväsinud. Kolm?! Aa… Unenägu. Ärkan…

Super!

Oh, äge.
Mu väiksele õele ka meeldis.
Igatahes, uut ja ruttu.

Äge (hh)
Mulle meeldib,super.
Uut,ruttu. (:

Muide, kolme jala kohas suutsin mina vasakule mõelda, as always

…Haiglas. Nii. Peapõrutus järelikult. Eks näis, mis saab. Vaatan ringi. Öökapi peal on terve pinu komme (klassikaaslastelt), šokolaadi (õpetajatelt), martsipani (lähimatelt sõpradelt) ja kummikommi (vanematelt). Aga kellelt on see suuur lillekimp? Ei tea. Tuleb õde. Hmm… päris nooruke teine. Ja kenake kah. Tundub kahtlane. Aga siiski. Jätkame praegu. Ta ütleb, et mul on palju külastajaid käinud. Ohoo. Ja huvitav kellelt need lilled on? Saan teada, et ühelt tüdrukult. Oo! See on huvitav.

Mul käib veel mitu päeva külastajaid. Kõik sõbrad ja tuttavad. Ja see tüdruk… Väga huvitav. Ta on ülimalt tänulik. Ja ka ilus. Huvitav, mis ajast ma ilu näo ja kehakumeruste järgi hindan? Ei tea. Räägime iga kord aina rohkem juttu. Muutume üha lähedasemaks. Ja siis ma kutsun ta välja. Ta on nõus. Mu süda hüppab õnnest. Jään magama.

Nii. Hommik. Olen väsinud. Masinad iseenesest piiksuvad nagu alati, niiet muretseda pole vaja. Mõtlen oma tüdrukust ja veel igasugu kahtlastest asjadest. Sisse tuleb õde. Seesama õde kes alati. Ilus ja rinnakas. Ja avara lõikega pluus kah seljas. Ei, see ongi haiglavorm. Nii peabki olema. See on ju kohustuslik koos miniseeliku, kõrgete kontsade ja võrksukkadega. Õde vahetab verepaki ära ja kontrollib tilgutit. Ja siis suudleb mind suule. Stopp! See on unenägu! Ärkan…

ikkaveel äge.
ja ma ei oska siia rohkem midagi kirjutadaaaaa.
Igatahes. Uut tahaaan.

Võrksukad, avar dekoltee ja suur rinnakorv? Einoo.... Millest sina ka ei mõtle Kommiisu ajasid peale, raisk

OMG!
Julm ...hmmmm...vennas sa pead oma mõtete kirja panemisel pisut rahulikum olema.
Oki kriba ruttu uus!

Mida sa ka ei mõtleks..
Igatahes,äge.
UUt. (:

hmmmn... MULLE MEELDIS!!
täiega hea...teistsugune...nii et ...
UUT!!!

Oiii.. lõpux

Jätka! Liiga hea, kuigi osad on lühikesed...