Elu on reis

Olen siis 12 aastane tüdruk ja mind on huvitanud pikemat aega juba kirjandus & raamatud & kirjutamine. Olen ka ise kirjutanud jutte vihikutesse ja mõtlesin, et kirjutan siia netti, et saada kriitikat ja ideid.
Raamat räägib siis põhimõtteliselt 15 aastasest Annist kes just kaotas oma lapsepõlvesõbra Kuti (kassi) ja ta sugulane on kutsunud teda Hispaania reisile, kus ta kohtub nii mõnegi tuttava inimesega.

Karm reaalsus # 1

Ingel oli end musta pikka kleiti, koos valgete sulgedega riietanud. Tal oli käes küünal, mis oli alt veidi härmas. Ta lähenes mulle graatsiliste tantsusammudega, ta hakkas mulle midagi ütlema, kuid tol hetkel ma ärkasin üles. Olin üleni higine ning mu juuksed olid kleepunud mu põskede külge. Tõusin vaevaliselt püsti ning sammusin hiiresammul vannituppa. Sinna jõudes ma karjatasin, sest hetkeks uskusin, et olin näinud vanni kohal seda sama inglit rippumas, kes oli olnud mu unenäos, kuid ajasin ta lihtsat musta ja valge rätikuga segamini. Tegin end korda ja sammusin tuppa, et midagi selga visata. Tõmbasin selga roosad lühikesed püksid ja selle peale viskasin lilla sviitri. Võtsin õlakoti ja toppisin sinna sisse rätiku, telefoni ja paarkümmend eurot ning tegin minekut kaubamaja poole. Astusin sisse suvalisse ettejuhtuvasse poodi. Mul oli kavas endale uued bikiinid osta, sest oli alanud rannahooaeg, niisiis sammusin pesuosakonna poole. Leidsin endale 15 minutiga bikiinipaari ja läksin proovikabiini neid proovima, kuid avastasin, et need näevad mu seljas välja nagu surnud karu nahk. Bikiinide juurde tagasi jõudes pidin saama peaaegu miniataki, kui silmasin, et mulle läheneb täpselt samasuguse kleidiga naine, nagu oli olnud mu unenäos. "Tere noor preili, mina olen Eliise, kas ma saaksin teid kuidagi aidata?" lausus "ingel" . Ma ei suutnud talle kuigi arukalt vastatud aga midagi ma ikkagi sain pomisetud. Tänu tema abile leidsin endale vapustavalt ilusad sulgedega bikiinid, mis läksid tumesinistest toonidest helesinistesse üle. Maksin kähku ära ja sammusin poest välja, et unustada kogu see sulgede ja ingli värk, kuigi olin teinud selle enda jaoks üsna keeruliseks.Otsustasin sellele proovida mitte enam mõelda. Jõudes randa, märkasin, et rahvast on väga palju. Silmasin ka ühte armsat noorpaari, kes olid nii umbes 15-16 aastased, nagu minagi. Poiss võttis tüdrukult selja tagant kinni ja pritsis teda veega. Ma polnudki nii armsat paari üle pikaaja näinud. "Oh oleks ma minul mõni poiss," mõtlesin ma endamisi.Laotasin rätiku liivale ja seadsin end mõnusalt sisse. Määrisin end päikesekreemiga kokku ja keerasin kõhuli. Minu moto päevitades oli: "Enne päevitan eest, siis tagant!" Olin selle kunagi füüsika tunnis, igavusest mõelnud. Kuna istun igas tunnis üksi ja ma jõuan alati kõik ülesanded enne teisi valmis, mitte et ma mingi tark muidugi oleks, on mul alati aega mõelda mõned lollused just ÜKSI välja, kuna sõpru ju mul pole. Kõik peavad mind imelikuks, sest huvitun teistest asjadest kui mu klassiõed. Nende arust peaksin ma rohkem "tibilikum" olema. Aga minule oma stiil meeldib, olengi just boheemlane. Sammusin vaikselt mere poole, et ujuma minna, kui üks poiss tormas otsejoones minu suunas, niiet oleksin peaaegu selili lennanud, kui ma poleks saanud aru, et tunnen oma seljal toetavaid käsi. Pöörasin ümber ja mind silmasid kaks neetult ilusaid pruuni silmi. Poisi soeng oli püsti ja otsaesine oli higine. "Karl," lausus ta. "Ja kuidas sinu nimi on?" Ta naeratus oli nii lummavalt ilus, et pidin küll sealsamas otsad andma. "Eee... mina olen Anni ja aitäh, et noh mind kinni püüdsid." Tundus et tal oli kuidagi kiire sest ta lausus: " Jaajah, juhtub." Ja siis ta läks minema, ta kadus suure rahvasekka ära. Ma ei saanud mõtteid tema ilusatelt silmadelt, lummavalt naeratuselt ja higist tilkuvast otsaesisest, isegi higi oli tema juures seksikam, kui mõnel tavatüübil, kelle hambad on suurest kuumast kollaseks pleekinud. Üritasin teda umbes 10 minutit hiljem üles leida, kuid asjatult. "Küllap sebib tibisi, kuum kuid ülbe, nii see ju alati on," pomisesin ma tasasel toonil. Kõndisin oma koha juurde tagasi ja võtsin lühikesed püksid ning toppisin need jalga ning sviitri viskasin kotti.Otsustasin võtta suuna kodu poole. Minu maja asus samuti rannas, kuid sinna tohtisid ainult meie pere loaga inimesed tulla. Astusin uksest sisse, ema toimetas köögis. "Kus isa on?" Ema pööras ümber ja ta suu nurgad tõusid püsti. " Anni, kus sa käisid? Su isa magab kindlasti õhtuni välja, tal oli eile raske ja väsitav tööpäev,ära teda siis segama mine," latras ema. Noogutasin ja laususin: "Ma käisin Stroomi rannas." Liikusin üles oma toa poole, kui Kuti jooksis minu poole. Sügasin teda ja küsisin; " Kas tahad õue minna?" Sellepeale muidugi ta mjäugus. Võtsin ta erkroosa kaelarihma ja panin talle selle kaela, jätsin emaga hüvasti ja asusingi jalutama. Kuti käitus täna äärmiselt imelikult, kõigepealt pidin ma temaga jooksma kaks mingi võõra maja ringi, siis ta tahtis võilille ära süüa.. "Mida sa teed?" küsisin ma naerdes. "Lähme käime poes ära." Sammusin maantee poole kui Kuti rebis end rihmast lahti ja jooksis täpselt keset teed. See tunne mis mind tol hetkel valdas, see.. see oli kirjeldamatu, mu silme eest jooksid läbi erinevad pildid.Ma kuulsin kellegi pikka kräunumist... Ma kuulsin kummi vilinat. Ma pöörasin pea ja nägin Kutit tee keskel lebamas. " Eiiii! " Mu peast jooksid läbi mõtted Kuti ja minu mälestustest, ta asus meie juurde elama juba siis, kui olin viiene. Ta oli mulle tujutõstjaks, mis sest, et ta loom on. Tal olid veel silmad lahti, ta suu liikus hädiselt, justkui oleks ta proovinud mulle midagi edastada. Istusin lihtsalt paar minutit tee peal, kui mul tuli meelde, kuidas auto oli ära põgenenud. " Värdjas selline," sisistasin ma mõteteis. Vaatasin enda ümber ja mis ma nägin: tühjus oli minu ümber, karm kuid tõsine tühjus, mitte ühtki hinge ja häält polnud ei kosta ega näha. Pöörasin pea kassi poole. Mu ookeanisinistest silmadest valgusid pisarad pisarate järel. Tundsin kuidas mu nägu õhetama hakkas. Võtsin kassi sülle ja jooksin koju. Köögis oli tühjus, istusin diivanile ja laristasin nutta, kui ema astus vaikselt ligi. Ta suu vajus pärani lahti. "Issake mis juhtus?" küsis ta väriseval häälel. "Ta rebis end rihmast lahti ja jooksis tee peale, täpselt auto ette.. see kuradi tõbras isegi ei tulnud vaatama, mis seisus ta on, vaid põgenes ära.. kuradi värdjas selline. Ema palun matame ta meie suvekodu aeda, seal on tal kindlasti parem, kui siin." Ema vaatas mind oma tumesiniste silmadega ja temagi põsele valgus nii mõnigi pisar. "Anni.. me sõidame sinna kohe," lausus ta rutakalt. Noogutasin ja võtsin Kuti lemmik mänguasja ja jalutasin autosse. Ma püüdsin meenutada, kuidas see päev oli alanud ja kuidas see nüüd lõpeb, kuid selle asemel ma uinusin. See uinak ei kestnud kaua, sest juba me olime kohale jõudnud. Mu pilk langes värvikrevale aiale, aias olid õitsema puhkenud imeliste lõhnadega lilled, aialt oli valge värv maha koorunud ja vanat värvi oli näha. Avasin kähku võtmega ukse ja hüppasin diivanile ning keerasin end kerra, ma ei kavatsenud ometi pealt vaadata kuidas ema mu kassi matab. Paljalt see mõte tekitas minus juba külmavärinaid ning sellega oleksid kaasnenud veel rohkem pisaraid kui ennem. "Mäletan kuidas me Kutiga siin iga suvi mängimas käisime.Mäletan, kui pisike ta siis oli," mõtisklesin ma endamisi. "Anni sa võid tulla!" Tõusin kähku püsti ja jooksin paljajalu aeda. Lähenesin vaikselt hauale ja kükitasin, vaatasin hauda ja ema, jälle hauda ja ema. " Sa võid autosse minna," ütlesin ma talle. Kummardusin Kuti hauale veelgi lähemale et soetada sinna ta lemmik mänguasi. "Rest in peace," sosistasin ma ebamäärasel toonil. Jooksin kähku autosse ja ma ei suutnud lakata mõtlemast tänasele päevale. Väljas oli hämardunud. Möödudes ühest maamajast ja siis teisest ja kolmandast, möödusime ka ühest põllust, kus olime Kutiga salaja mängimas käinud ja alati saanud pragada, et tallasime teiste vilja. Selle koha nägemine tõi mu silmadest veel paar pisarat välja. "Ema.. palun vii mind Stroomi randa, tahan veidi omaette olla." Ta vaatas mulle nõutult otsa ja seejärel noogutas. Randa jõudes jätsin emaga hüvasti ja jooksin kähku merele väga lähedale, istusin rätsepistesse ja toetusin peaga vastu põlvi. Kuulda oli ka vaikset merekohinat.. Kuulsin lisaks vaiksele kohinale aga enda selja tagant siiapoole tulemas samme.. Pöörasin ümber ja minu üllatuseks oli see too poiss, keda olin täna rannas kohanud..
"Sina oled ju Anni..? Mis juhtus?" lausus Karl...

See osa veel jätkub!

Mulle täitsa meeldis. Kuid otsekõne algab ALATI uuelt realt ning lõigud on täiesti olematud. Raske on lugeda kui lõike pole (vähemalt minul). Rohkem võiks kirjeldusi olla. Muidu täitsa meeldis Hea tekst. Ootan uut osa.
Edit: Miks see jutt on Keiti loomingus?

Ma ei tea miks see Keiti loomingus on, ma tõesti ei tea... kuidas ma seda ära saan muuta, aga aitäh kriitika eest. Ma siis järgmine kord ei alusta otsekõne alati uuelt realt ja ma jätan lõike ka

Nõustun Shadowpaw-ga, aga muidu meeldis

Ütleksin sama mida eelmised ja imelik tõesti, et see Keiti loomingus on
Muidu uut!

Kas keegi teab kuidas seda keiti loomingust ära võtta?
Ja ma juba praegu kirjutan uut osa muideks

Sa pead rääkima administraatori või moderaatoriga, et ta tõstaks selle ümber sobivasse kausta
Ja tubli, et uut osa kirjutad.

Karm reaalsus # 1 (jätkub)

Pöörasin ümber ja minu üllatueks oli see too poiss, keda olin täna rannas kohanud. "Sina oled ju Anni? Mis juhtus?" lausus Karl. Vaatasin talle otsa ja ütlesin: "Vahet pole." Ta istus mulle lähemale ja hakkas lutsukive merre loopima. "Palun räägi," sosistas Karl.
"Keri põrgusse," karjusin ma talle vastuseks. Häälekajagi oli kuulda, selles hääles oli tunda viha ja kurbust. See hääl oli kuidagi nukram kui kunagi varem. Oli tükk aega vaikust kuid lõpuks ma murdusin ja hakkasin rääkima: "Lihtsalt mu kass jäi auto alla. Ta oli mu lapsepõlve parim sõber. See värdjas sõitis isekalt oma jaaguariga edasi.. debiilik selline."
Karl ei vastanud mulle midagi. Ta oli justkui oma mõtetesse vajunud. "Tunnen kaasa.. kas see oli see kass, kellega sa täna ümber minu maja jooksid?" küsis ta naeratades. "See oli siis sinu maja? Ah vahet pole, ma ei taha meenutada asju, kus on ka Kuti seotud."
Mu silmad olid märjemad kui ennem, tundsin kuidas üks pisar läbis mu fliisi. Karl märkas, et nutan ning ta tiris mind oma tugevate kätega sooja embusesse. Vaatasin Karli silmadesse ja küsisin: "Mis sa siin üldse ise teed nii hilja?" Ta ohkas ja vastas: "Ma käin siin aegajalt oma mõtteid mõlgutamas ja ma vabandan, et rannas täna ära jooksin aga ma pidin tagasi võrkpalli minema mängima, poisid ootasid mind." Vaatasime tükk aega üksteisele otsa, ta silmades oli kuidagi tühi pilk. Kuidagi kurb. Ma noogutasin ja tõusin püsti. "Ma pean nüüd koju minema." Karl tiris mind tagasi oma sülle ja vaatas mulle sügavalt otse ning seejärel surus oma pehmed huuled minu huultele. See kestis vaevu pool minutit, kuid see oli siiski imeline. "See oli mu esimene," sosistasin ma ja seejärel punastasin.
Karl kehitas õlgu ja lausus: "Hmm.. poleks uskunudki." Naeratasin ja jalutasin minema.
Panin kõrvaklapid pähe ja valisin listist Celine Dion - My heart will go on. Mu tukk oli vajunud silme ette ning ma tõstsin selle ära. Ma polnud end kunagi varem nii.. nii lootuselt tundnud. Silmitsesin eemal pinki ja jooksin sellepoole ja siis istusin. Öö oli nii ilus, nii vaikne.
"Tahakski, et see hetk mis praegu on, jääkd nii kauaks, kuni valu kaob. Seda lugesin ma ühest noortefoorumist ja see oli mulle meelde jäänud. Seda on ju nii õige meenutada, kui on selline hetk, mis on ilus. Laul oli just refräänini jõudnud kui ma hakkasin seda kaasa laulma, tasasel kuid ilusal häälel. "Near..... far... wherever you are," laulsin ma ja jälle langes mu põsele pisar. Tõusin püsti ja kõmpisin edasi. Tee peal nägin üht lumivalget kassipoega, kes kräunus nii kõvasti, et kõrvadel hakkas vastik. Mul hakkas temast kahju ja ma võtsin ta endaga kaasa, koju jõudes näitasin teda emale ja ütlesin enesekindlalt: "Me jätame ta endale, mul on selleks õigus ju?" Ema noogutas ja tegi kassile pesa valmis ning seejärel pani talle söögi pesa kõrvale. Vaadates ema toimetusi pealt, hakkas mul veidi parem olla. Jooksin ruttu trepist ülesse oma tuppa. Tuba lõhnas kuti järgi ning ta karvad olid igalpool.

Avasin läpaka kaane ja läksin noortefoorumisse.Tänaseks lugemisepalaks otsustasin võtta teema "Esimene suudlus." Paljud tüdrukud olid sinna kirjutanud oma kogemustest ja suurest hirmust, et mis siis saab kui poiss tahabki suudelda et nad ju ei oska. Aga mul küll selle peale polnud aega mõelda, ma teadsin niikuinii, et keegi mind suudelda ei tahaks. Täna see aga muutus, niiet otsustasin ka kribada oma tänase kogemuse.

Anni, 15
Tere! Mõtlesin, et kirjutaks siis oma kogemuse siia teie hulka. Täna mu esimene suudlus juhtus. Oli siis niimoodi, et käisin rannas, ja ma oleks peaaegu kukkunud maha ühe poisijõnglase pärast kui mind poleks kinni püüdnud üks väga kena poiss, tänasin teda, kuid tema ainult pobises midagi vastu ja jooksis minema. Paar tundi hiljem jäi mu kass otse minu silme ees auto alla, käisime teda emaga maakodus matmas ja seejärel oli kell juba hiline ja õues oli ka suhteliselt hämaraks läinud. Palusin emal end randa viia. Rannas polnud kedagi, kui järsku ilmus sinna too poiss, keda olin päeval rannas tänanud, et ta mind kinni püüdis. Rääkisime natuke, ta tahtis teada, mis juhtus, algul saatsin ma ta põrgu ja siis ma murdusin ning rääkisin kõik ära. Ta lohutas mind ja siis ma tahtsin koju minna, kui see juhtus, ta tõmbas mind oma sülle tagasi ja suudles. Kõhtu tekkis kramplik tunne, suudlus kestis küll vaevalt pool minutit, kuid tunne oli imeline. Ma olen temasse armunud!
Aitäh!

Lugesin veel paar kogemust läbi ja panin arvuti kinni. Mulle tuli uni peale ning ma läksin magama.

Awwwww... nii nunnu
Tubli, et oled ühte minu nõuannet kuulda võtnud, aga sa võiksid seda teist ka kuulda võtta (Kordan üle: Otsekõne algab alati uuelt realt).
Muidu väga hästi kirjutatud ja mina ootan uut osa!

Kas sa mõtled et ma peaksin kõik otsekõned nagu uuelt realt alustama või ma teengi seda ja liiga tihti? aitäh muidu. Eks ma hakkan kõigepealt vihikusse uut osa kirjutama, ja seejärel siis siia.

Ma mõtlen, et nagu uuelt real alustad otsekõne .

Awww...
Armas mõnus osa.
Uut!

Nii armas...
Aga jah, olen Shadowpaw-ga nõus otsekõne asjus
Muidu uut.

2.
siit ma Tulen, Hispaania

Ärkasin üles kell 11:03. Pea valutas hirmsasti ja kurk oli kuiv. Läksin kööki, et midagi juua, võtsin külmkapist vaarikasiirupi ja kallasin klaasi. Asetasin klaasi kraani alla ja ootasin külma vett, kui klaas täis sai, võtsin suure sõõmu ja sain kurgu kastetud. Siirup oli tumepunast värvi ja päike paistis pudeli peale. Panin selle kähku külmkappi ja läksin vannituppa, et võtta üks külm ja kosutav dušš. Algul karjatasin, sest vesi oli ikka tohutult külm, kuid pikaaja peale ikka harjusin ära. Peale karastavat dušši, panin jalga lühikesed püksid, peale viskasin suvaka topi ja läksin jooksma.Õues oli neetult palav, olin kõigest paar minutit jooksnud ja juba ma higistasin. Nägin eemalt purskkaevu ja jooksin kiiresti sinna, pritsisin end veega üle ja liikusin vanalinna poole.Jõudsin vanalinna ja vaatasin, et täna on kuidagi palju rahvast, ei tahtnud seal olla ja mõtlesin, et liiguks kuskile vaiksemasse kohta, näiteks mõne ranna juurde, kus saab joosta. Leidsin hoopis veel parema koha, vaikse ja ilusa metsaraja. Joostes tikkus mu ninna mõnus kuuseokaste värske lõhn. Päike oli nii kuum ja erk, et kirusin end kõvasti, sest ma polnud päikeseprille kaasa võtnud.
Ma ei lasknud end sellest häirida, selle asemel keskendusin jooksmisele, kuid see ei õnnestunud väga hästi, sest väänasin hüppeliigese välja.
"Raisk," ütlesin ma. Otsustasin, et käin rKioskist läbi ja jalutan koju tagasi, mis ma ikka siin välja väänatud liigesega jooksen.
Jalutasin siis valuga rKioski poole, see ei olnud kuigi kaugel, poole tee peal läks mu jalanõul tald katki.
"Eino tore noh.. tore päev, eks," kirusin ma. Ostsin ajakirja ja pudeli vett, maksin ära ja hakkasin taas liikuma. Kõndisin mööda ühest mustast autost, mille ümber seisid paljaste ülakehadega mehed. Nad vilistasid mulle, see oli nii naljakas tegelikult, sest keegi polnud mulle kunagi isegi ühtki komplimenti teinud.
"Kobe tükk ju," hüüdis üks meestest, tal olid suured lihaselised musklid ja tumepruunid juuksed. Minu maja paistis juba, kuid ennem kui jõudsin maja juurde,kuulsin oma selja taga koera haukumist. Pöörasin ümber ja mis ma nägin, oli suur hundikoer, täpselt nagu hunt, alguses kartsingi, et see on hunt, aga see mõte kadus kähku, see oli uue naabrikoer Miku. Ma arvasin, et ta tahtis mulle kallale hüpata,kuid tema hoopis hüppas mulle oma käppadega sülle ja tahtis pai. Tegin talle ühe suure pika pai ja sisenesin tuppa.
"Käisid jooksmas?" küsis ema.
"Mhm, leidsin ühe hästi ilusa metsaraja, kus päike oli ülimalt kuum ja ere ja mul õnnestus veel hüppeliiges välja väänata aga noh pole viga, ma lähen nüüd raamatut lugema," laususin ma. Võtsin tennised jalast ja viskasin nurka, jooksin trepist üles ja otsisin välja oma raamatu nimega "Medaljon"
Pöörasin raamatu ümber ja lugesin tagant kokkuvõtet, kui nüüd oma sõnadega rääkida, siis sain ma nii palju aru, et raamat räägib Heidist ja Tanelist.Alustasin lugemist, olin alles esimese lehe juures. Sain kohe esimesest paarist reast aru, kui hea see raamat võib olla.

Medaljonist mõni lõik

Heidi nutab tüdrukute wc-s. Sisse astub tema sõbranna Diana ja uurib, miks tüdruk oli tunnist välja jooksnud ning nutab. Heidi räägib talle, et ta poiss Reimo oli talle äsja SMS-i saatnud ja tüdruku maha jätnud. Diana lohutab Heidit ja nad lähevad koos tundi tagasi. Kui tüdrukud tundi tagasi jõudsid, teadis muidugi juba terve klass, mis oli juhtunud. Pärast tunde garderoobis hõikas Avely pidevalt üle rahvamasside, kui kahju tal Heidist on. “Kas on uut vaja, võin sebida,” kostis järsku ülbe hääl Heidi selja tagant. Ta pööras end umber ja nägi Mariani pahatahtlikku nägu. Pärast veel mõnda solvangut Heidile aitas ja ta virutas Marianile tugeva kõrvakiilu. Kõik vaatasid nende poole.


Lugesin huviga edasi, kui järsku mu telefon helises. Number oli tundmatu,
võtsin vastu ja küsisin arglikult:
"Kes räägib?" Telefonis oli tükk aega vaikust kuni kostus sahin ja siis üks tuttav hääl.
"Karl siinpool."
"Kust sa mu numbri said?"
"Noo, natukene googeldasin, ja sõpradelt."
"Heh, tubli siis."
"See et, kas sa kuskile sööma viitsid, näiteks "Spiriti" kohvikusse, see ei ole ju väga kaugel ja see on hubane, mis sa arvad?"
"Nooh võib kah, saame 45 minuti pärast seal kokku, tsau!"

Lõpetasin kõne suures õnnes, oleks tahtnud õnnest lakke hüpata. "Karl kutsus mu välja.. kutsus mu välja," sosistasin ma.
Hakkasin end korda sättima, otsisin välja spiraalloki tangid ja ootasin kuni need soojaks lähevad. Otsisin ka välja musta ripsmeduši ja laineri ning päikesepuudrit. Värvisin ripsmed ära ning tulemus oli ülišikk, kasutasin ka lainerit ning sellega töötamine nii libedalt mul ei läinud, kuna alles hakkasin seda kasutama. Pidin mitu korda seda maha võtma ja siis uuesti proovima, enne kui korraliku tulemuse sain, veel päikesepuuder ja siis soeng ning riietus ja ongi minek. Tupsutasin pisut õrnalt päikesepuudrit põskedele ja katsusin seejärel kas spiraalloki tangid on tulised, jah nad olid väga tulised. Hakkasin juuste otste lähedale lokke tegema. 15 minutit ja tulemus oli enamvähem normaalne, lasin veel juustele läiget ja hakkasin riidesse panema. Panin selga ilma õlapaelteta roosilise kleidi, mis oli vaevu põlvini ja jalga viskasin roosad madalad kingad.
Läksin trepist alla ja hüüdsin emale: "Ma lähen õue,tsau!"

Jalutasin Spiriti kohviku poole, kui keegi mind seljatagant ehmatas. See oli Karl.
"Kust sina siia said? Sa ei tea ju kus ma elangi, või jälle google?"....

Sorri, ma tõesti jätkan hiljem, mul on praegu kiire, täna õhtul ma lõpetan ära selle.

Mulle meeldis see osa ka, aga kõik läks kuidagi kiiresti ma avran. Parem oli lugeda ka ja ega igapäev ei peagi (näiteks) viis osa kirjutama, ühest täiesti piisab, aga kui sul on aega ja tahtmist võid loomulikult rohkem kirjutada . Ootan uut osa ka .

Nõustun Shadowpaw-ga.
See ka, et mõnes kohas polnud sul punkti ees tühikut. Lihtsalt teadmiseks, et see käib sinna
Muidu uut ikka!

Eelmistele pole midagi lisada.
Ootan uut!

2.
siit ma Tulen, Hispaania

Ärkasin üles kell 11:03. Pea valutas hirmsasti ja kurk oli kuiv. Läksin kööki, et midagi juua, võtsin külmkapist vaarikasiirupi ja kallasin klaasi. Asetasin klaasi kraani alla ja ootasin külma vett, kui klaas täis sai, võtsin suure sõõmu ja sain kurgu kastetud. Siirup oli tumepunast värvi ja päike paistis pudeli peale. Panin selle kähku külmkappi ja läksin vannituppa, et võtta üks külm ja kosutav dušš. Algul karjatasin, sest vesi oli ikka tohutult külm, kuid pikaaja peale ikka harjusin ära. Peale karastavat dušši, panin jalga lühikesed püksid, peale viskasin suvaka topi ja läksin jooksma.Õues oli neetult palav, olin kõigest paar minutit jooksnud ja juba ma higistasin. Nägin eemalt purskkaevu ja jooksin kiiresti sinna, pritsisin end veega üle ja liikusin vanalinna poole.Jõudsin vanalinna ja vaatasin, et täna on kuidagi palju rahvast, ei tahtnud seal olla ja mõtlesin, et liiguks kuskile vaiksemasse kohta, näiteks mõne ranna juurde, kus saab joosta. Leidsin hoopis veel parema koha, vaikse ja ilusa metsaraja. Joostes tikkus mu ninna mõnus kuuseokaste värske lõhn. Päike oli nii kuum ja erk, et kirusin end kõvasti, sest ma polnud päikeseprille kaasa võtnud.
Ma ei lasknud end sellest häirida, selle asemel keskendusin jooksmisele, kuid see ei õnnestunud väga hästi, sest väänasin hüppeliigese välja.
"Raisk," ütlesin ma. Otsustasin, et käin rKioskist läbi ja jalutan koju tagasi, mis ma ikka siin välja väänatud liigesega jooksen.
Jalutasin siis valuga rKioski poole, see ei olnud kuigi kaugel, poole tee peal läks mu jalanõul tald katki.
"Eino tore noh.. tore päev, eks," kirusin ma. Ostsin ajakirja ja pudeli vett, maksin ära ja hakkasin taas liikuma. Kõndisin mööda ühest mustast autost, mille ümber seisid paljaste ülakehadega mehed. Nad vilistasid mulle, see oli nii naljakas tegelikult, sest keegi polnud mulle kunagi isegi ühtki komplimenti teinud.
"Kobe tükk ju," hüüdis üks meestest, tal olid suured lihaselised musklid ja tumepruunid juuksed. Minu maja paistis juba, kuid ennem kui jõudsin maja juurde,kuulsin oma selja taga koera haukumist. Pöörasin ümber ja mis ma nägin, oli suur hundikoer, täpselt nagu hunt, alguses kartsingi, et see on hunt, aga see mõte kadus kähku, see oli uue naabrikoer Miku. Ma arvasin, et ta tahtis mulle kallale hüpata,kuid tema hoopis hüppas mulle oma käppadega sülle ja tahtis pai. Tegin talle ühe suure pika pai ja sisenesin tuppa.
"Käisid jooksmas?" küsis ema.
"Mhm, leidsin ühe hästi ilusa metsaraja, kus päike oli ülimalt kuum ja ere ja mul õnnestus veel hüppeliiges välja väänata aga noh pole viga, ma lähen nüüd raamatut lugema," laususin ma. Võtsin tennised jalast ja viskasin nurka, jooksin trepist üles ja otsisin välja oma raamatu nimega "Medaljon"
Pöörasin raamatu ümber ja lugesin tagant kokkuvõtet, kui nüüd oma sõnadega rääkida, siis sain ma nii palju aru, et raamat räägib Heidist ja Tanelist.Alustasin lugemist, olin alles esimese lehe juures. Sain kohe esimesest paarist reast aru, kui hea see raamat võib olla.

Medaljonist mõni lõik

Heidi nutab tüdrukute wc-s. Sisse astub tema sõbranna Diana ja uurib, miks tüdruk oli tunnist välja jooksnud ning nutab. Heidi räägib talle, et ta poiss Reimo oli talle äsja SMS-i saatnud ja tüdruku maha jätnud. Diana lohutab Heidit ja nad lähevad koos tundi tagasi. Kui tüdrukud tundi tagasi jõudsid, teadis muidugi juba terve klass, mis oli juhtunud. Pärast tunde garderoobis hõikas Avely pidevalt üle rahvamasside, kui kahju tal Heidist on. “Kas on uut vaja, võin sebida,” kostis järsku ülbe hääl Heidi selja tagant. Ta pööras end umber ja nägi Mariani pahatahtlikku nägu. Pärast veel mõnda solvangut Heidile aitas ja ta virutas Marianile tugeva kõrvakiilu. Kõik vaatasid nende poole.


Lugesin huviga edasi, kui järsku mu telefon helises. Number oli tundmatu,
võtsin vastu ja küsisin arglikult:
"Kes räägib?" Telefonis oli tükk aega vaikust kuni kostus sahin ja siis üks tuttav hääl.
"Karl siinpool."
"Kust sa mu numbri said?"
"Noo, natukene googeldasin, ja sõpradelt."
"Heh, tubli siis."
"See et, kas sa kuskile sööma viitsid, näiteks "Spiriti" kohvikusse, see ei ole ju väga kaugel ja see on hubane, mis sa arvad?"
"Nooh võib kah, saame 45 minuti pärast seal kokku, tsau!"

Lõpetasin kõne suures õnnes, oleks tahtnud õnnest lakke hüpata. "Karl kutsus mu välja.. kutsus mu välja," sosistasin ma.
Hakkasin end korda sättima, otsisin välja spiraalloki tangid ja ootasin kuni need soojaks lähevad. Otsisin ka välja musta ripsmeduši ja laineri ning päikesepuudrit. Värvisin ripsmed ära ning tulemus oli ülišikk, kasutasin ka lainerit ning sellega töötamine nii libedalt mul ei läinud, kuna alles hakkasin seda kasutama. Pidin mitu korda seda maha võtma ja siis uuesti proovima, enne kui korraliku tulemuse sain, veel päikesepuuder ja siis soeng ning riietus ja ongi minek. Tupsutasin pisut õrnalt päikesepuudrit põskedele ja katsusin seejärel kas spiraalloki tangid on tulised, jah nad olid väga tulised. Hakkasin juuste otste lähedale lokke tegema. 15 minutit ja tulemus oli enamvähem normaalne, lasin veel juustele läiget ja hakkasin riidesse panema. Panin selga ilma õlapaelteta roosilise kleidi, mis oli vaevu põlvini ja jalga viskasin roosad madalad kingad.
Läksin trepist alla ja hüüdsin emale: "Ma lähen õue,tsau!"

Jalutasin Spiriti kohviku poole, kui keegi mind seljatagant ehmatas. See oli Karl.
"Kust sina siia said? Sa ei tea ju kus ma elangi, või jälle google?"....

"Selle jätaks ma saladuseks." Ta vaatas mulle kavalalt otsa ning naeratas ja pani käe ümber mu piha.
Olin juba pikemat aega mõelnud, kas ma meeldin talle või ei. Võtsin julguse kokku ja laususin: "Karl, kas ma meeldin sulle?"
Oli tükk aega vaikus,Karl võttis mult käe piha ümbert ära ja punastas,vaatas tükk aega maha ja seejärel tõstis pea ja naeratas ning lausus: "Jah, sa meeldid mulle."
"Tore," sosistasin ma.
Paari hetke pärast hüüdis keegi meie seljatagant Karli.
"Karl!"
Pöörasin ümber ja nägin üht lühikest ja imeilusat ning blondi tüdrukut, esialgne mõte oli, et see on tema õde või mõni sugulane, aga kui ta lähemale jõudis ja Karli kallistas ning suudles, siis mul tekkis kurku valus klomp.
Vaatasin oma suurte siniste silmadega talle otsa ja ütlesin: "Aga.. sa just ütlesid, et ma meeldin sulle, kes see tüdruk on?" Üritasin jällegi pisaraid tagasi hoida, olin juba end piisavalt tühjendanud pisaratest.
"Kristiine, meie vahel on läbi, lihtsalt lepi sellega, ise tegid vea ja seda ma sulle andeks ei anna," lausus Karl.
Tüdruk vaatas poisile jahmunult otsa ja ütles: "Aga.." Ta ei jõudnud lauset lõpetama hakatagi kui Karl hõikas vahele: "Meie vahel on läbi! Saa sellest ükskord aru!"
Ma polnud Karli kunagi nii vihasena näinud, mis on muidugi loogiline, kui me alles tutvusime. Kristiine ei saanud vist lausest ikkagi aru sest ta hakkas jälle rääkima:
Sa ise eile saatsid mulle sõnumi, et mul on veel võimalust."
Karl vaatas Kristiinele ja siis mulle ja siis jälle blondile ja siis mulle otsa ning suudles mind, otse Kristiine ees. Ma naeratasin rahulolevalt tollele tüdrukule ja me sammusime edasi.
Varsti jõudsime kohale, tellisime kokteili. Istusime üksteisega vastamisi ja Karl jälgis mind.
Vaatasin aknast välja, sealt paistis ilus ere päike, mis oli silmadele valus, väiksed lapsed jalutasid koos emadega ja mõni räbal koer hulkus keset tänavat. Piilusin korra tema poole ja siis süvenesin jälle aknast väljaspoole. Olin nii keskendunud, et ma ei märganudki, et ta kuskile läinud oli. Hakkasin pead välja sirutama, et näha kus Karl läks, kui nägin teda meie kokteilidega tulemas.
"Palun," lausus ta naeratades.
Noogutasin ja ütlesin: "Ilm muutus nii kiiresti, alles oli päikesepaiste ja nüüd sajab vihma."
Karl vaatas mind oma sügavate silmadega ja lausus: "Ilm on muutlik."
"Nagu ka elu," vastasin ma tema tekstile.
Minu kokteil oli hämmastavalt maitsev, tunda oli maasika-vaarika ja õuna maitset, kokteil oli ise värvikirev.
"Mis filmid sulle meeldivad?"
Mõtlesin viivu ja vastasin: "Mulle meeldivad sellised, noh kuidas öelda, mõrvadega filmid? Ei... kuidas neid nimetataksegi..."
"Krimkad?"
"Jah, kõige lemmikumad on need aga teist kohta jagavad komöödia ja romantika, aga ikkagi krimka... super!" lobisesin ma.
"Aga mis filmid sulle meeldivad, Karl?"
Ta vastas kiirelt: "Krimkad ja komöödiad ja romantikad, nagu sul." Karl tegi mulle silma ja pööras pea ära.
"Vana sa oled? Ma ei teagi ju.. mina olen 15," laususin ma.
Karl naeratas ja ütles: "Ma olen 17, poleks uskunudki, et 15 oled, näed välja sama vana kui mina."
Kellegi telefon helises, helinaks oli Eminemi laul. See oli tema telefon.
"Ja?"
"Kohe või?"
Seejärel ta lõpetas kõne ja ütles mulle: "Anni, mul on kahju aga ma pean koju minema, oma väikest venda hoidma, oleksin tahtnud sind viia veel ühte kohta, mis on väga ilus aga vabandan, et nii juhtus."
Noogutasin ja solvusin veidi, kuid see oli hetkeline, sest Karl suudles mind suule ja mu tuju tõusis.
"Tsau!" hõikasin ma.
Hakkasin koju minema, 25 minuti pärast olin maja ees. Mõtlesin, et läheks vaataks postkasi. Avasin punast värvi postkasti kaane ja imestasin, teateid oli vaid üks, tavaliselt oli rohkem.
Võtsin kirja ja jooksin tuppa.
Jätkuub!

Mulle väga meeldis see osa, ühtegi viga ei näinud ja mõnus sujuv tekst .
Ootan uut osa .

Mulle ka meeldis.
Hea ladus tekst.
Ootan uut

Mulle ka meeldib
Uut!

Homme kui jõuan, siis tuleb uus, sest ma homme laagrisse, aga ma loodan, et jõuan!
Tänan!

Ma loodan siis ka, et jõuad