Keldrikoletis

Naerupall Postituste arv : 11

1. Kolimine

Niiske udu oli laskunud linnale ja tänavatel liikusid juba esimesed hallid kogud, kes kiirustasid vabrikutesse, poodidesse, turgudele, et teha algust järjekordse väsitava töönädalaga. Houndhollow kvartalis, mille tänavaterägastikus kergesti ära võis eksida, asus palju lagunevaid maju, mis varjasid saatusele jalgujäänud perekondasid. Ühe niisuguse elamu tagahoovis olid kaks poissi kinni püüdnud musta kassi ja üks neist hoidis käes roostes naela...
Houndhollow põhjapoolses osas võis näha viisakamaid kivist elamuid, kuid ka need olid ajahambast puretud ja hooletusse jäetud. Ühe maja rõdudel võis näha lilleklumpe, mis, tõsi küll, olid juba närbunud. Vastasmaja kolmanda korruse aknas põles tuli.
Pikemat kasvu mees sammus toa ühest otsast teise, ta lonkas kergelt, käed seljataga kokku pandud. Tema silmad ekslesid rahutult seinte äärde asetatud kastidel. Uksel seisis lühem naisterahvas, silmis pisarad. Ta rääkis midagi tasase häälega, millele mees vastas järsult:
„Aga mida ma siis oleksin pidanud tegema? See polnud ju minu süü, et omanik viimasel hetkel ringi mõtles? Jah, ma tean, oleksin pidanud koostama eellepingu, aga...“
„Joreth, kui sa mõelnuks meile kõigile, siis oleksid pidanud meie korteri ettemaksu mitte vastu võtma enne, kui oleme uue elukoha kindlalt leidnud, nüüd oleme sisuliselt kodutud, sest reedel kukub viimane tähtaeg.“
„Ma rääkisin eile maakleriga meie olukorrast ja ta saab meid aidata. Homme saame kogu summa kätte ja see teeb uue koha leidmise lihtsamaks. Ma arvan, et sa muretsed asjatult.“
„Ja üldse, miks me ei võinud kolimist kevade peale lükata?“
„Mis tehtud, see tehtud. Ära tule mulle rääkima sellest, mida enam muuta ei saa, Agily! Me oleksime niikuinii pidanud kolima ja parem juba nüüd.“
„Sa oled alati harjunud oma tahtmist saama! Kas polnud sina see, kes niiväga tahtis siia elama asuda? Ja ometi rääkis maakler meile selle korteri iseärasustest...“
„Asi on hoopis Croinda tervises. Siinne õhk lihtsalt ei sobi talle, ta vajab midagi muud.“
„Millal hakkasid sina Croindast hoolima?“
„Jah, ma tunnistan, et olen olnud isekas, kuid ma olen püüdnud jääda realistiks.“
„Hoolimatuse praktiseerimine on sinu reaalsus. Croinda rääkis mulle, et...“
„Mida ta sulle rääkis?“
„Ta palus, et ma ei räägiks sellest sinule, kuid ma ei kannata enam, kuidas sa temaga käitud!“ hüüdis Agily ahastades ja langes ukse kõrval asuvasse korvtooli. Joreth väljus toast, suu kokku pigistatud. Esikus lõi kell kaheksandat hommikutundi ja Croinda ilmus oma toauksele, hõõrus silmi ja lausus: „Ma nägin teda jälle unes!“ Agily nuuksus, käed silmade ees, tõusis, võttis tütrel ümbert kinni ja lausus: „Isa on koletis, kuid küll ta saab oma palga“ Tüdruku silmad läksid suureks ja sosinal küsis ta: „Kas ta jälle lõi sind?“
„Ei, ta oli täna öösel kodus, oli kaine. Me rääkisime kolimisest, sa ju tead, et lähipäevil peame siit lahkuma. Ole nüüd hea ja mine pese silmad puhtaks, kohvikann on juba tulel. Sinu õpetaja miss Fletcher helistas enne ja teatas, et ta ei saa tulla enam nendel päevadel sind õpetama, sest ta sõidab täna Birminghami, ta isa suri.“
Hommikueine koosnes lihtsast tangupudrust, leivast, searasvast ja munadest. Nagu ikka, istus Joreth ühes, ta naine teises lauaotsas ja mõlemate ainsaks sooviks oli, et laud veelgi pikem oleks. See oli pulmakingitus Agily isalt, tema enda kätetöö.
„Kas sa oleksid nii kena ja lõpetaksid selle toiduga mängimise?“ Ema kummardus pliidi kohale ja tõstis lauale aurava pudrupoti. Croinda põrnitses taldrikut ja tundis, et toit ei taha tal kuidagi alla minna. Pea kumises, silme ees virvendas ja süda oli paha. Kas tõesti peavad nad mõne päeva pärast siit lahkuma ja selle kõik teistele jätma? Mitte kunagi enam ei näe ta seda musta pliiti, milles suri nende vana kass, kui ta praeahju magama oli jäänud...
„Ma peaksin vist igaks juhuks ette helistama, tal on nendel päevadel hirmus palju tööd ja meie eilne kokkulepe ei pruugi tal enam meeles olla, või mis sina arvad, Agily?“ Joreth oli püsti tõusnud ja tupsutas salvrätikuga suunurki.
„Usun, et ta mäletab, teil oli ju kirjalik leping, kus on kirjas meie aadress. Toit jahtub, parem lõpetame eine.“ vastas Agily vaikselt.
„Mulle meenub, et kabinetis on veel mõned raamatud, mis ma lubasin oma sõbrale saata.“ lausus Joreth, kui ta oma toidu oli lõpetanud. „Jah, sa eile rääkisid. Paki need kohe ära, ma sätin siin asjad valmis.“
Croinda aitas nõud üle loputada, suundus mängutuppa ja vaatas oma asjakesi. Tema varanduse hulka kuulusid kolm pikkade lokkis juustega nukku, lossi meenutav nukumaja, komplekt tinasõdureid ja katkine portselanvaas, milles ta hoidis väikseid puust voolitud loomakesi – tema vanaisa kätetöö. Toaaken avanes tänava poole ja sealt paistis vastasmaja oma kivist nikerduste ja potililledega. Kogu ta lapsepõlv oli siiani möödunud ühes selle aknaga, millel oli nii lai aknalaud, et sellel sai vabalt istuda ja seda Croinda nüüd ka tegi. Koridorist kostis vanemate kõnelust ja mõne aja pärast kõlas uksekell.
„Jah, ma tean, meil oli kokku lepitud, ma väga vabandan, et hilinesin, aga asugem kohe asja juurde. Nagu ma aru saan, olete oma korterile juba ostja leidnud? See teeb asja mõnevõrra lihtsamaks. Kas olete valmis minuga kohe kaasa tulema?“ Tumeda torukübaraga keskealine härra pakatas tervisest ja kummardas kergelt, kui nägi Croindat uksele tulemas. „Meil pole aega kaotada, tahan teile näidata paari kohta, mis võivad teile huvi pakkuda.“
„Härra Hector, kas te ei sooviks enne üht tassikest teed?“ küsis Agily.
„Mitte mingil juhul. Peame kohe minema ja pealegi tulin ma just lõunatamast.“
All ootas takso. Perekond siirdus äärelinna, kus majad rohelusse uppusid ja jõudsid 3-kordse korrusmaja ette.
„Nõndaviisi! Vasakpoolne trepikoda, teine korrus. Lähme!“
Maakleri järel sisenesid nad suurde fuajeesse, mille igast küljest viis edasi mõni uks. Korter oli avar, tunduvalt ruumikam nende praegusest elukohast.
„See tundub päris korralik!“ alustas Joreth, „kuid räägime naabritest.“
„Mulle teadaolevalt elab ülakorrusel langetõbine naine, kuid ta on harva kodus. Kõrvalkorteris elab kaks venda, kelledest üks on muusik, mängib klaverit, teine aga... noh, ütleme nii, et ta pole siin elus veel oma kohta leidnud ja ta...“
„Joob?“
„Jah, ta liialdab vahel alkoholiga. Kuid midagi hullu pole juhtunud. Te imetlege neid vaateid! Londonis on midagi niisugust raske leida. Hinna sisse kuulub ka väike maalapike maja taga. Seda peab muidugi naabritega jagama, aga...
„Mr Driftstone!“ pöördus Joreth maakleri poole. „Te ütlesite eile, et see siin on üks Londoni kaunemaid piirkondi. Miks on siis maja ees prügihunnikud, kvartal eemal kodutute osmikud, trepikoja põrand täis laest kukkunud krohvihunnikuid, seina ääres mitu vana redelit?“
„Jah, teil on õigus. Mis puutub redelitesse, siis paar aastat tagasi pidi omanik laskma hoone üle värvida, kuid siis selgus, et maja vajab ka krohvimist. Asi jäi rahapuudusel venima... jah, need prügihunnikud... ma usun, et viiakse varsti minema. Kolmandalt korruselt kolis välja keegi vanem naine, kelle õde hüppas hullumeelsuse hoos aknast välja, ta suri kohapeal ja...“
„Olgu pealegi. Räägime hinnast. Kas saite eile omanikuga rääkida?“
„Jah, helistasin talle eile õhtul ja ta ütles, et müüb korterit 57 000 naelaga.“
„Selge. Mis sa arvad, Agily?“ Joreth jäi mõtlikult aknast välja vaatama ja õõtsutas end kergelt, käed selja taha kokku pandud. „Ei, mulle siin ei meeldi. Siin on kuidagi sünge, seinad rõhuvad.“ lausus naine vaikselt.
„Me arvame, et hind on liiga kõrge. Kas omanik oli nõus seda alla laskma?“ pöördus mr Whessler maakleri poole.
„Ei, kahjuks mitte. Ta on üks Londoni rikkamaid pankureid ja müügiga pole tal sugugi kiiret. Olen vahendanud paljude tema korterite ja majade müüki ja tean, millest ma räägin.“
„Sellisel juhul lähme ja vaatame ehk järgmist?“
„Aga muidugi!“ noogutas maakler energiliselt ja avas hoogsalt välisukse, kummardus, tõstis üles nagilt mahapudenenud kübara, kloppis tolmust puhtaks ja lausus: „Ma tõesti ei saa aru, kustkohast kõik see tolm tuleb, alles eelmisel nädalal oli siin kõik puhas!“
Taksojuht, kes vahepeal einestanud oli, pühkis suu hoolikalt puhtaks ja käivitas mootori.
„Me sõidame põhja poole, Lutonisse.“
Croinda hakkas oksendama, takso peatus ühe kommipoe ees.
„Ma ei usu, et see on toidust, ema, ma ju eriti ei söönud midagi, mul lihtsalt hakkas seal tolmuses korteris paha, kas sina siis ei tundnud seda haisu?“
„Ei, ma ei tundnud midagi, usun, et sa lihtsalt närveerid, kas mäletad, mis arst rääkis sulle?“ „Ema, see pole see, mis sina arvad, aga seal korteris...“
„Ah, jäta juba! See läheb sul kohe üle, näe, neela see alla!“
London oma hallide majahiiglaste, lõputute ristmike ja alati kõikjale kiirustavate inimestega jäi viimaks seljataha. Aknast möödusid üksluised maastikud – põld põllu järel, üksikud paplisalud, hekid, farmid. Taevas püsis juba mitmendat päeva terashall ja peagi langesid esimesed jämedad piisad. Taksojuht aeglustas, vihmamüüris oli nähtavus väga halb. Croinda vedas mõtlikult näpuga jooni uduseks tõmbunud autoklaasile. Agily oli süvenenud tädi kirja, kes elas Birminghamis ja pidas raamatupoodi. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu ja ohkas sügavalt. Tema mees aga lehitses raamatut, mille ta mõned päevad tagasi saanud oli. Mõttes kirus ta maaklerit, kelle inisev lauluviis talle närvidele käis.
„Ja sealt bussipeatuse juurest keerake vasakule, jah, just siit!“
„Ma olen siin kunagi käinud.“ lausus Joreth raamatult pilku tõstes. „Kas see tee ei vii mitte kirikla juurde?“
„Jah, teil on õigus, mr Whessler. Kirikla juurest sõidame veel jupi maad edasi, see pole teab mis hea tee ja nüüd vihmaga veel...!“ Pidurid krigisesid ja auto libises järsult vasakule. Suur must koer aga lippas teeäärsesse võssa.
„Siit peame katsuma veel edasi sõita. Enam ei ole palju jäänud...“ Tee oli muutunud sügavaroopaliseks porimülkaks, kuid kõrgepõhjaline Ford pääses suurema vaevata läbi. Kümne minuti pärast ilmus vasakpoolse metsatuka tagant nähtavale 2-korruseline kivimaja, mille esikülg oli üleni metsviinamarja väätidesse uppunud.
„Olemegi kohal!“ teatas maakler ja sättis hoolikalt pähe oma musta torukübara, sobras taskutes ja tõi nähtavale suure võtmekimbu. „Me vaatame siin pisut ringi ja sõidame siis tagasi Londonisse!“
Taksojuht noogutas ja keeras süüte välja, avas ukse ja sirutas selga.
„Nii et see ongi siis maja, millest eile rääkisime, mr Driftstone?“
Maakler, kes oli paraadukse juures ametis õige võtme leidmisega, pöördus ja lausus: „See pole maja, vaid Haberwhighty häärber! Nii, lõpuks leidsingi! Astuge edasi ja ärge laske end prahist häirida, omanik lubas selle kõik oma kuludega minema viia.“ Hoolimata sellest, et maakler korraldas põhjaliku ringkäigu, jäid mõned ruumid vaatamata – osalt ajapuudusest, osalt selle tõttu, et nende avamiseks puudusid võtmed.
„Mis te arvate, mr Whessler?“
„Hoone on heas seisus... kui kõik, mis te rääkisite... ikka tõele vastab.“ alustas Joreth aeglaselt, silmitsedes fuajee laemaalingut, mis talle põrmugi ei meeldinud. „Nagu ma aru sain, seisab see juba pikemat aega tühjana?“
„Kaheksa ja pool aastat, kui täpne olla. Siin elas leedi Stackelbaum, kes pärandas häärberi oma vennatütrele, Johanna von Stackelbaumile. Kuna uus omanik elab Austrias, siis otsustas ta häärberi maha müüa. Pikka aega ei leidunud ostjat – hoone asub keskusest eemal ja hind oli samuti kõrge. Seepärast otsustas omanik hinda poole võrra vähendada, mis teeb uueks hinnaks...“
„Jah, sellest me juba eile õhtul rääkisime.“ Joreth kutsus oma naise kõrvale, tasandas häält ja lausus: „Minu meelest väga hea pakkumine, mis sa arvad, Agily?“
„Ma ei tea, võtame mõtlemisaega...“
„Olgu pealegi, kuid kaalume seda tõsiselt.“
„Kuidas siis jääb? Ma loodan, et kaugus teid ära ei ehmatanud?“
„Me anname teile vastuse paari päeva jooksul.“
Mootor turtsatas käima ja auto veeres välja kõrgest metallväravast. Kiviaia äärsest võsast aga jälgis neid kõhn must koer.
Möödus kaks päeva, mille jooksul Joreth abikaasaga käis tutvumas veel paari korteriga Londoni äärelinnas. Reede õhtul helistas mr Whessler maaklerile ja andis oma nõusoleku. Ostutehing toimus esmaspäeva hommikul. Parunessi esindas tema advokaat, mr Eric Nasbrück.

„Kas nüüd on kõik?“ Joreth pühkis laubalt higi taskurätiga, mille ta hoolsalt kokku voltis ja tagasi taskusse pistis, et pool minutit hiljem sama protseduuri korrata.
„Köögist tuleb veel mõned nõud kaasa võtta, kuid nende jaoks ei jätkunud kaste ja...“ Agily tormas trepist üles. „Mul on siin üks!“ hüüdis Joreth ja hakkas trepist üles astuma. „Croinda, võta see riidest kott, mis on esiistmel ja tule ka üles!“ Croinda, kes oli ametis viimase visandi tegemisega nende endisest kodust, pistis pahameelselt märkmiku põuetaskusse ja võttis nõutud koti.
„Need paneme ette, oota, vaata, mis kiri see siin on? Mingi vana poenimekiri vist?“ Joreth hakkas juba paberit kortsutama, kuid mõtles siis ümber ja pistis taskusse. „Nüüd võime küll teele asuda, varsti hakkab juba hämarduma.“
Oli reede, 13. novembri õhtu, kui kaks rohkelt koormatud veoautot Haberwhighty häärberi tumedast väravast sisse veeresid. Kolimisest väsinud perekond ohkas kergendatult, kui õue veeres veel üks auto, millest väljus neli meest – eelmise omaniku poolt saadetud abilised, kes aitasid kraami sisse tassida – varjule hilissügisese vihma eest.

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 28/2/2013, 20:42

Põnev!
Mulle meeldib!
Ma ei oska kohe midagi öelda Very Happy

Ütlen ainult:

UUT!

Naerupall Postituste arv : 11

2. Haberwhighty häärber

Järgmisel hommikul äratas Jorethi üks unenägu, millest ta otsustas vaikida. Nad magasid naisega juba pikemat aega eraldi tubades ja nii ka nüüd – põhjuseks norskamine. Kui palju siin tegelikult veel teha on... laed vaja üle värvida, siit-sealt pahteldada, tapeedid on luitunud, parkett kulunud – siin jätkub tegevust terveks eluks. Kuidagi kõle tunne on neis tühjades kõrgete lagedega tubades, mida isegi kogu meie mööbel ei suuda hubaseks muuta. See sõna otseses mõttes upub ruumide avarusse... ei, millalgi peab mööblit juurde tellima. Täna tahan kindlasti veelkord pööningul ära käia, eelmine kord ei jõudnud katuse seisukorda põhjalikult uurida...
„Pannkoogid on valmis!“ Agilyl oli ees valge põll ja see sobis hästi köögi valgete lubjatud seintega. Tegelikult oli köök selle hoone ainus hubane ruum, mille keskel asus pikk tammepuust söögilaud ühes toolidega – ainus mööbliese, mis jäänud eelmisest omanikust. „Panin siia kaussi kätepesuvee, seepi ma pole veel leidnud, see on veel lahtipakkimata asjade hulgas, Croinda, hõõru käsi hoolikalt, millega need sul koos on, nii mustad?“
„Eile õhtul uurisin oma toa ahju, sealt kostus hiire krabistamist!“
„Ja sa magasid selliste kätega? Määrisid voodilinad ära?“
„Aga ema, sa ju ise ütlesid, et me magame esimese öö ilma linadeta!“
„Olgu pealegi, aga käed tuleb puhtad hoida!“
Whesslerite perel kulus nädal, et end uues häärberis sisse seada. Hoonel oli koos keldriga kokku kolm korrust, lisaks kolm avarat pööningukambrit. Paraaduks avanes lõunasse ja viis avarasse fuajeesse, millest viis üles vana puutrepp. Alumisel korrusel asusid köök, külalistetuba ja söögituba, teisel korrusel magamistoad. Keldrikorrusele viis kitsas kivitrepp, käsipuu asemel vana roostes kett.
Järgmise reede hommikul otsustas Joreth keldrit põhjalikumalt uurida, et leida ruumi varutavale kivisöele. Kõik kambriuksed avanesid peale kahe, millele võtit ei leidunud. Mis seal ikka, küll teinekord muugin lahti või murran sisse, mõtles ta. Neli küllaltki avarat kambrit, millele ligi pääses, suutsid mahutada mitme aasta söevaru. Ühes kambritest oli nähtavasti kunagi veinikelder olnud, sest puust riiulitel leidus tühje veinipudeleid, mis olid korkidega suletud. Lähemal uurimisel selgus, et need sisaldasid mitmesuguseid mardikaid ja ämblikke. Ühes nurgas seisis raske tammevaat, millel puudus kork. Selle kaas oli raudvitstega üle löödud. Jorethil kulus vaadi avamiseks mitu tundi ja ta veristas sealjuures oma mõlemad pöidlad. Vaadi sees oli vein, mida Joreth samas proovis. See oli maitselt kibe.
Kuigi Joreth oli võtnud vaid ühe lonksu, ei kuulanud ta jalad enam sõna, ta kaotas tasakaalu ja kukkus peaga vastu keldriseina. Raudkonks, mis seinast välja ulatus, tõmbas ta vasaku põse katki. Suurivaevu komberdas ta keldrist välja kööki, istus toolile ja jäi magama.
Samal ajal pühkis Croinda oma toa põrandat. Põrandalaudade vahed olid üsna suured ja ühe laua ots oli lahti. Isa peaks selle kinni lööma, oli ta esimene mõte. Kuid siis otsustas ta lauda kangutada ja see tuli täies pikkuses lahti. Selgus, et põrandaalune oli poole meetri ulatuses tühi ja siin leidus vanu nöörijuppe, paar ratsapiitsa, nuga ja kokkuseotud riidepundar. Croinda harutas selle lahti ja leidis väikese märkmiku, millesse oli joonistatud tundmatuid seadeldisi. Käekiri oli lohakas ja vaevuloetav, kuid mõnest sõnast sai ta aru. Tundus, et tegu on leiutaja uute ideede visanditega. Mitmes kohas kordus sõna katse ja viimasele leheküljele oli visandatud must koer. Croinda peitis märkmiku madratsi alla ja kavatses seda hiljem lähemalt uurida. Ta läks isa otsima, kuid kabinetis teda polnud. Lõpuks leidis ta isa köögi põrandalt, sügavalt magamas. Croinda seisis mõnda aega nõutult ja läks siis kapist leiba võtma. Oma kurvastuseks avastas ta, et alles üleeile küpsetatud leib oli hallitama läinud. Ta eemaldas noaga hallituse ja hakkas sööma. Sedamaid tabas teda lämbumishoog ja ta pillas leivatüki käest, kukkus põrandale ja hakkas oksendama.
Agily oli hommikul läinud kiriklasse, et sealt küünlaid osta, kuna häärberi osades tubades puudus elekter. Kiriklas teenis isa Hobbentow, vana pikka kasvu kõhn ja kergelt küürus mees.
„Teie siis oletegi Haberwhighty häärberi uued omanikud?“ lausus ta üllatunult, kui Agily oli ennast esitlenud. „Poleks uskunud, et keegi veel sellesse majja elama asub!“
„Tulime Londonist ja mõtlesime, et proovime veidike maaelu. Jah, selle häärberiga pole kerge harjuda, ruumi on väga palju.“
„Mind pole sinna kunagi kutsutud, seal elasid veidrad inimesed, nende kohta räägiti kõiksugu jutte, ma muidugi ei hakka neid edasi rääkima.“
„Oh, ma ei tahagi neist midagi kuulda. Kui saab, ma võtaks kaks karpi küünlaid ja raha on siin.“
„Praegusel ajal on küünlaid raske saada, eriti veel sellise kvaliteediga...“
„Ma võin ka rohkem maksta, kui te arvate, et...“
„Ei, olgu peale, aga tulevikus peate ise Lutonist tooma minema, sest mul on siit väga raske minna ja kuna mu koguduse viimane liige lahkus pool aastat tagasi, siis pole kedagi, kes aitaks mul liikuma saada, te ju mõistate?“
„Ma usun, et edaspidi tuleme toime. Aga kes teile süüa toob?“
„Palkasin ühe mehe Lutonist, ta käib kord nädalas siin.“
„Ja millega te talle maksate?“
„Mul on teatud varud... võiks öelda... ammendamatud.“ Isa ohkas sügavalt, otsis seinalt tuge ja vajus toolile. „Mu tervis on viimasel ajal viletsaks jäänud, kuid töö hoiab mind erksana.“
„Milline töö?“
„Kirjutan ümber vanu ürikuid, mis mulle toodi.“
Agily tänas küünalde eest ja asus tagasiteele. Kiriklast oli häärberini enam kui kolm kilomeetrit. Teed ääristasid vanad kiviaiad, eemalt paistis lagunenud tuulik. Vahepeal oli tuul tõusnud. Agily tundis end nõrgana, ta kahetses, et polnud soojemalt riidesse pannud ja mõtles juba kiriklasse tagasi pöörduda, et sooje riideid laenata, kuid märkas musta koera, kes kirikla väravas seisis, ja otsustas koju pöörduda. Küünlad olid erakordselt rasked ja tee porine ja libe. Mõlemal pool teed laiusid hallid avarused ja üksikud kauged metsatukad. Hakkas sadama külma piitsutavat sügisvihma.
Peagi hakkas eemalt paistma tuttav metsatukk ja selle tagant ilmus nähtavale tammesalust ümbritsetud häärber. Selle tume kogu mõjus külma ja hirmutavana. Agily sisenes kõrgest raudväravast ja kukkus. Küünlad veeresid laiali. Nende kokku korjamine nõudis suurt pingutust ja kui ta lõpuks häärberisse jõudis, oli ta surmväsinud. Kööki astudes leidis ta oma tütre ja mehe põrandal lamamas.
Esimesena toibus Croinda. Ta oli kukkudes põske kriimustanud, kuid muidu terve.
„Ma ei mäleta, mis minuga juhtus, tunnen end kohutavalt väsinuna.“
„Mine kohe oma voodisse!“ Agilyt valdas seletamatu raev. Ta tundis, et Joreth on süüdi selles, et nad siia on sattunud. Korraks langes ta pilk riiulile, kus lebas terav kööginuga. Ta võttis selle kätte, vaatas mehe poole, astus mõned sammud, kuid jäi siis kõhklema ja lasi noa käest kukkuda. Joreth ärkas, vaatas imestunult ringi ja küsis: „Mis siin sünnib? Kus ma olen?“
„Kõik on korras, sa lamasid siin köögis, kui ma kiriklast tagasi jõudsin, Croinda oli ka siin, saatsin ta üles. Tead, siin häärberis on miski väga viltu. Kas poleks parem kui me selle uuesti müüki paneksime?“
„Mitte mingil juhul! Kas sa oled peast põrunud? Me saime selle väga hea hinnaga ja teeme ta korda. Muidugi, ma tean, et siin on hirmus palju tööd ja see kõik tahab harjumist, kuid... mulle siin meeldib ja ma usun, et ka sulle hakkab siin meeldima. Ai, mu pea, ma vist lõin selle ära kui kukkusin... Mis Croindaga juhtus? Ta oli ka köögis?“
„Jah, ilmselt lämbumishoog. Ma lähen ja vaatan, kas temaga on kõik korras. Ma sain ka küünlaid, kaks karpi. Mine heida pikali!“ Joreth korjas põrandalt üles noa ja asetas selle riiulile. Siis tuikus ta trepist üles.

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 1/3/2013, 18:23

Lahe

Nii meeldib!
Ootan uut osa!

Narkar Postituste arv : 44 Asukoht : Eks kusagil ikka...

Mulle ka väga meeldib!
Oskan ainult UUT oodata Wink

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 1/3/2013, 19:17

Lugesin ka, tõesti on väga lahe ning huvitav.
Jätka samas vaimus. Ootan uut osa ka Wink

Naerupall Postituste arv : 11

3. Croinda

Väike nelinurkne kamber, millest oli saanud Croinda tuba, asus hoone lõunaküljes. Croindale ei meeldinud tema peegelpilt, enda arvates polnud ta sugugi ilus. Laialiasetsevad väiksed silmad, kühmuga nina, vormitu mossitav suu ja liiga suured kõrvad. Kui sellele lisada veel esiletungivad põsenukid ja suur lõug, mida raamistasid ilmetud salkus juuksed, oli tulemuseks keskpärane iseteadev poisinägu. Seevastu imetles ta oma toa tapeeti, mis hoolimata ilmsetest kulumisjälgedest tundus kuidagi tuttavlik ja põnev. Siin oli hobuseid, lehmi ja lambaid. Väike kirjutuslaud, tool ja kitsas voodi – need moodustasid praegu kogu tema toa sisustuse. Aknast avanes vaade novembrikuisele hallile lagendikule, mida varjutasid maja lähedal kasvavad võimsad tammepuud. Croinda polnud kunagi varem nii suuri puid näinud. Need peavad kindlasti olema vähemalt paarsada aastat vanad, mõtles ta ja paigutas lauale oma kooliõpikud. Esmaspäeval pidi tulema miss Grey, tema koduõpetaja. Isa oli lubanud seinale paar riiulit meisterdada, siis saab ta oma puust loomad ja nukud lahti pakkida. Ta ootas põnevusega ka nende uue teenri saabumist, kelle nimi pidi olema Dor, nagu isa oli rääkinud. Kuidas ta meid küll üles leiab? Kindlasti läheb isa talle Lutonisse vastu. Tahaks ka minna Lutonisse, isaga kaasa. Croinda oli seni vaid Londonit näinud ja see ei meeldinud talle sugugi – liiga tolmune ja kärarikas. Talle meenus, kui vanaisa ta parki jalutama viis, ta oli siis 4-aastane. Oli hall sügispäev ja sadas uduvihma. Puiesteel tuli neile vastu üks pikk tumeda habemega mees, kes vaatas Croindale otsa ja ütles midagi, ta ei mäletanud, mida täpselt, kuid ta hakkas kohutavalt kartma. Hiljem oli ta seda meest korduvalt unes näinud – ta kandis alati tumehalli ülikonda ja oli meeletult pikk. Vanaisa viis ta tookord purskkaevude juurde ja istus pingile lehte lugema. Croinda ronis purskkaevu servale ja kukkus sisse. Ta sai läbimärjaks, külmetas ja jäi kopsupõletikku...
Oli esmaspäeva pärastlõuna, kui miss Grey kohale jõudis. Croinda ema pakkus talle teed ja samal ajal tutvustas oma tütart tema uue õpetajaga. „Teil on siin kuidagi külm!“ lausus miss Grey ja väristas õlgu. Pliit küdes hommikust saati, kuid ei andnud suurt sooja. Sama lugu oli ka teiste küttekolletega. „Täna me õppetööga ei alusta, kuid homme vaatame veidi algebrat ja inglise keelt. Ma olen kohutavalt väsinud... kuigi ma tavaliselt sel kellaajal... ah, ärge pange tähele, ma lihtsalt... Croinda, ehk õhtupoole saame veel vestelda, kuid praegu tahaks ma ainult puhata.“
„Ma juhataksin teid nüüd teie tuppa! Croinda, võta palun see kohver!“ lausus Agily. Croinda ja Agily juhatasid õpetajanna tema kambrisse, kus küdes väike kamin. Sellele oli asetatud vaas kuivanud lilledega. „Mis teil on?“ küsis Agily, kui miss Grey kummardas ja käega selga hõõrus. „Ah, ei midagi, ma lihtsalt kukkusin trepil mõned päevad tagasi.“
Möödusid mõned tunnid ja Croinda toa uksele koputati. Croinda avas ukse, mida ta tavaliselt seespoolt lukustatuna hoidis. „Oi, miss Grey, tulge edasi!“
„Sul on armas väike tuba, ma arvan, et on hea, kui me siin ka õppetööd hakkame tegema. Kas räägiksid mulle mõne sõnaga, kuidas sul seni õppimises on läinud, millised ained sulle kõige enam meeldivad?“
„Mulle meeldib ajalugu. Algebrat ma vihkan. Mul oli Londonis koduõpetaja, kes oli väga range ja nõudis palju. Ma loodan, et te pole temasugune?“
„Oh ei! Mina armastan õpilastele aine selgeks teha järjekindluse ja range nõudlikkusega, sundides õpilast end rohkem pingutama. Aga mul on tunne, et sa oled terane ja virk õpilane. Kui sulle meeldib ajalugu, siis alustamegi homme sellest.“
„Kas sa elad Lutonis?“
„Peaaegu Lutoni külje all, seal on mu isa farm, ta kasvatab sigu. Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas isa sigasid tappis, see polnud kuigi meeldiv vaatepilt, aga ta sundis mind seda vaatama.“ „Kui kohutav!“
„Ta tõi põhjenduseks, et elus tuleb mul nii või teisiti seista silmitsi igasuguste olukordadega ja parem on selleks juba maast madalast valmistuda.“
„Minu isa õpetas mulle kord, kuidas taluda valu. See õppetund on mul siiamaani meeles, see oli kohutavalt valus...“
„Kas ta lõi sind?“
„Jah, aga ma olin selle ära teeninud, sest ma valasin tühjaks ta viskipudeli.“
„See oli tark tegu, ta oli kindlasti purjus ja maruvihane?“
„Jah, väga ja kui ema vahele tuli, siis ta peksis teda, see oli jube!“
„Alkohol teeb inimesest elaja, kui sellega liialdada. Mul on Lutonis üks õpilane, kelle isa on joodik. Poiss jooksis kodunt minema ja politsei hakkas teda otsima. Mina andsin talle peavarju, kuid lõpuks saadi ta ikkagi kätte ja sellest saati pole ma teda enam näinud. Ma usun, et sinu isa ei ole liiga karm?“
„Ma tean, et tegelikult ta mind ei armasta, kuigi püüab vahel vastupidist tõestada. Ta ei hooli mitte kellestki, ka iseendast mitte.“
„Kindlasti ta hoolib teist, muidu oleks ta ju teie juurest ära läinud.“
„Vahel ma tahaksin, et ta seda teeks, siis kui ta on jälle joonud.“
„Usun, et siin ta muutub, siin on elu rahulikum kui Londonis, su isa mainis mulle, et te alles kolisite sealt.“
„Mulle meeldib siin veelgi vähem, kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et harjumine võtab aega. Kas sa hakkad siin elama?“
„Jah, mõneks ajaks jään siia, kuid varsti sõidan tagasi Lutonisse, sest mul on ka teisi õpilasi.“
„Kui palju sul õpilasi on?“
„Koos sinuga neli. Tahtsin juba enne küsida, mis su põsega juhtunud on?“
„Kukkusin köögis, väike kriimustus.“
Miss Grey jäi Croinda tuppa veel mõneks ajaks ning jättis siis head ööd ja suundus oma kambrisse.
Järgmisel hommikul oli miss Grey toas vaikus. Uks oli seestpoolt suletud ja lõpuks oli mr Whessler sunnitud selle lahti murdma. Miss Grey lamas liikumatult oma voodis, juba kangeks tõmbunud, näol rahulik ilme. Agila sulges ta silmad.
„Peame viivitamatult politseisse teatama!“ lausus Joreth ja tõttas alla fuajeesse.
Uurimine tuvastas miss Grey alaseljal verevalumid, muid vägivalla tundemärke ei leitud. Kui perekond Whessleri liikmed olid üle kuulatud, lausus leitnant Deathrock: „Selle häärberiga on varemgi probleeme olnud, üks legend räägib, et...“ Raadiosaatjast kõlas kutse ja politseiülem istus autosse. Vilkurid pandi tööle ja kummide vilinal kihutas politseiauto uuele sündmuskohale. Tund aega hiljem saabus kiirabi ja viis laiba minema.
Croinda lebas kõhuli voodis, nägu patja surutud. Ta ei hoolinud koputustest uksele ja väljus toast alles vastu õhtut. Söögilauas olid kõik vaiksed.

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 2/3/2013, 14:36

Mulle meeldis Wink

.
Uut osa paluks.

Naerupall Postituste arv : 11

4. Dor´i mälestused

Ühel hilissügisesel pärastlõunal saabus mr Whessler oma uue Buick´iga. Koos temaga väljus autost üks tumedat ülikonda kandev mees, kes võttis oma kaks kohvrit ja astus majja. Sellest päevast sai Dor´ist (nii oli ta nimi) Whesslerite perekonna teener. Nagu peagi selgus, oli ta siin varemgi olnud. Veel samal õhtul kogunes perekond kaminavalgel kuulama oma uue teenri mälestusi.
„Saabusin siia 1893. aastal, kui häärberis elas leedi Julie Stackelbaum. Ta oli siis juba haige, peamiselt voodis. Minu õlul oli hoone korrashoid, kõigi seitsme ahju kütmine. Söögitegemise eest hoolitses kokk Margareth, kes oli siin teeninud juba palju aastaid ja ei jaksanud enam üksi toime tulla. Kui esimest korda seda hoonet nägin, meenus mulle vangla. Mu vend veetis valesüüdistuse tõttu 27 aastat Londoni kõige jubedamas vanglas. Ta on mulle rääkinud, et...“
„Dor, ärme räägi praegu vanglast, tahame kuulda sinu mälestusi seoses selle häärberiga!“ lausus Joreth kõrgendatud häälel.
„Jah, see häärber... mul oli niisugune tunne, et sellega ei ole kõik päris korras. Esimesel ööl nägin unes suurt musta koera, ta seisis maja tagatrepil ja urises. Ma nägin midagi veel, kuid sellest ei taha ma praegu rääkida. Niisiis...“
„Croinda, mis sul on?“ Agila tõusis toolist ja ruttas oma tütre juurde, kes näis olevat minestuse äärel. Croinda pea vajus ettepoole, käed ripakile. „Croinda! Kas sa kuuled mind?“ Agila lõi tütrele vastu põski, raputas teda. Ühtäkki Croinda ärkas ja hakkas öökima.
„Mul pole midagi häda, ma lihtsalt nägin üht nägemust!“
„Kas tahad sellest rääkida?“
„Ei, ema, ma tahan kuulda, mida ta räägib.“ Dor jätkas:
„Minu ülesannete hulka kuulus ka häärberit ümbritseva pargi korrashoid. See oli tugevasti võssa kasvanud ja puhastamine võttis tubli kolm nädalat. Ühes kohas kivimüüri ääres leidsin vana sammaldunud hauakivi. See asus ühe tamme lähedal, mille alumise oksa külge oli kinnitatud köis. Perenaine teadis rääkida, et selle oksa külge poos end tema vanaonu, kes samuti selles häärberis oli elanud. Ma võtsin selle köiejupi sealt ära, sest see häiris mind väga.“
Dor jutustas veel sellest, kuidas ta keldrit koristas ja kummalistest vaatidest, mida ta sealt leidnud. „Neid vaate ma sealt enam ei leidnud,“ märkis mr Whessler, kui teener oma jutustuse lõpetanud oli.
Hiljem, kui Croinda end oma tuppa oli lukustanud (ta kartis oma isa), kostus uksele vaikne koputus. „Ema, kas sina?“
„Jah, kas tahaksid paar sõna rääkida?“ Croinda avas ettevaatlikult ukse ja nad istusid voodile. „Sa rääkisid ennist, et nägid ühte nägemust. Kas räägiksid nüüd, mida sa nägid?“
„Ma olin aias, puude vahel. Maasse oli kaevatud mitu auku. Iga augu põhjas oli väike... ah, ma ei taha seda meenutada, see oli liiga kohutav. Aga see aed... seal olid samasugused puud kui siin. Ja nende vahel liikus üks must hunt või oli see koer... ta oli suur ja liikus ühe augu juurest teise juurde. Korraga ei olnud ta enam koer, vaid pikk tume kogu.“
„See tuleb sinu elavast kujutlusvõimest. Katsu jääda magama ja ära sellele enam mõtle. Lohuta end sellega, et on olemas veel palju kohutavamaid nägemusi. Ma olen näinud... ah, ma ei hakka sellest praegu rääkima. Jää nüüd rahulikult tuttu ja ära unusta ust lukku panemast, sest ma pole sugugi kindel, et su isa ei tee seda jälle, nagu su vanaisa... head ööd!“
„Head ööd!“

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 3/3/2013, 10:55

See osa oleks võinud olla pikem, aga muidu meeldis Wink

.
Ootan uut osa.

Naerupall Postituste arv : 11

5. Aed

Oli laupäeva hommik. Maa oli härmas ja taevas endiselt raske ja hall. Perekond Whessler oli otsustanud oma uue valdusega tutvuda. Põhjapoolse tagatrepi juurest viis aeda kruusatee, mida ääristasid närbunud roosipõõsad. Kõikjal oli näha pealetungiva võsa jälgi, koltunud umbrohi liikus tasase tuule käes. Siin-seal oli näha loomakonte, mis osaliselt kaetud lehekõduga. Tammed olid sammaldunud ja lõhenenud tüvedega. Paistis, et on vaid aja küsimus, mil mõni neist tormituules raksatusega kokku vajub. Ülalt puuvõradest kostus vareste kraaksumist. Neid oli siin väga palju. Kruusatee viis vana purskkaevu juurde ja hargnes seal kolmeks. Purskkaevu keskel oli vana marmorskulptuur; mustast marmorist raiutud elusuuruses hunt.
„Selle jubeda kuju võtame siit küll maha!“ teatas Agily ja uuris, kuidas see alusele on kinnitatud.
„Tundub, et see pole nii lihtne, see on alusega ühes tükis.“ märkis mr Whissler. „Ma kutsun esmaspäeval kellegi Lutonist, kes ajab selle asja joonde. Ma arvan, et selle eest võib isegi raha saada kui...“
„Ah, jäta, Joreth! Peaasi, et sellest lahti saame. Ja vaata, mis see siin on?“ Ta tõstis maast üles ketijupi, mille otsas oli katki väänatud kaelavõru.
„Vanaraud...“ ütles Joreth pisut kõheldes. „Eks seda leidub ikka. Kevadel teeme aia kenasti korda, eksole, Croinda?“
„Jah, isa! Ja siis ostad mulle poni, nagu sa lubasid, on ju?“
„Seda me veel vaatame, siin pole ju ühtki abihoonet loomade jaoks...“
„Võime ta panna keldrisse, põhjapoolsest küljest viib sinna otseuks.“
„Sa ju tead, et see on kinni müüritud, selle avamine on suur töö. Kas vaatame metsatukka ka? Paberite järgi peaks ka see häärberi juurde kuuluma.“
„Kas maksab täna? Hirmus külm tuul on.“ vastas Agily.
„Minge teie sisse tagasi, ma lähen käin seal korraks ära!“ lausus Joreth ja hakkas metsa poole sammuma. Sealt leidis ta erinevaid puid, mis olid pooleldi kõdunenud. Milline põline mets, mõtles Joreth endamisi. Küttepuid siit küll ei saa... Tema tähelepanu köitis vana kividest laotud kaev, mida ümbritses tihe võsa. Ilmselt mingi vana talukoht, arutles ta endamisi. Kuskil siin peaks siis olema... jämeda raksatusega murdus üks oks ja maandus otse ta selja taha, kergelt ta kuuekraed riivates. See oleks võinud mu tappa! mõtles ta ehmatusega ja pöördus tagasi. Tuul oli tugevnenud ja kui ta lõpuks tagasi jõudis, oli ta üdini külmunud.
Hallis tuli teener parajasti trepist alla, käes põrandahari. „Ma vaatasin ahju teie kabinetis, seal on praegu üsna jahe, kuid panin puid juurde, ehk läheb soojemaks.“
„Dor, ma tahan teie käest midagi küsida, kas te tuleksite ühes minuga üles?“
„Leidsin metsast ühe vana kaevu.“ alustas Joreth, kui mõlemad mehed end tulepaistele istuma olid sättinud. „Ma arvan, et seal on kunagi olnud talukoht, kas olete seal käinud?“
„Jah, paaril korral. Olen seda kaevu näinud, see on väga vana. Mul on Lutonis sõber, kes rääkis midagi rahvapärimusest. Seal öeldakse, et Wresthoodi laanes on sügav auk, mis viib pimedusse. Selle lasknud ammustel aegadel kaevata keegi lord – ma ei mäleta ta nime – kes varjanud seal kedagi või midagi. Mitte keegi ei teadnud, kus see täpselt asus, kuid on teada, et sadu aastaid tagasi kasvas siin mets, mis hävis suures tulekahjus. Veel praegugi võib maapinnast leida söestunud kändude jäänuseid ja mul on tunne, et need üksikud puud, mis veel alles, on samuti tulest läbi käinud. Ma arvan, et see pole kaev, vaid pigem mingi sissekäik, sest mu sõber on seal samuti käinud ja leidnud kaevusuust raudrõngastega kinnitatud redeliotsa jäänused. Kas te nägite raudrõngaid?“
„Ei, ma ei uurinud nii põhjalikult ja hakkas juba hämarduma. Aga ma tundsin kaevule lähenedes mingit seletamatut ängistust.“
„Mõned usuvad, et sinna alla on peidetud midagi jubedat.“
„Ma arvan, et see on siiski tavaline kaev. Olgu, mis ta on, igal juhul peaks selle korralikult sulgema, et keegi sinna sisse ei pääseks. Minu tütar on väga uudishimulik ja kohati hulljulge.“
Dor tõusis ja lahkus toast, Joreth aga tundis, et kuue sisetaskus miski krabiseb ja avastas kokkumurtud paberilehe, sellesama, mille ta kolimispäeval oli leidnud. Seal oli loetelu nimedest, kes kõik olid talle tundmatud, peale ühe ja see oli tema nimi. Mõned nimed olid läbi kriipsutatud. Talle meenus, et umbes nädal aega enne kolimist oli neid külastanud keegi mees, kes müüs mingit iseäraliku lõhnaga salvi, mis pidi aitama liigesevalude vastu. Paberilehel oli salvi lõhn. Joreth oli ühe purgi ostnud ja saatnud selle oma vanemale vennale Whinderile, kes elas Lutoni hooldekodus ja põdes rasket vaimuhaigust. Mr Whessler kustutas tule ja astus oma magamiskambrisse, mis oli ta kabineti kõrval. Ta luges paar peatükki Walesi ajaloost ja uinus.

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 3/3/2013, 19:52

Nii põnev!
Oskan ainult UUT oodata Very Happy

Naerupall Postituste arv : 11

6. Ootamatu haigus

Oli varahommik. Maad kattis tihe uduvaip ja taevas oli sünkjashall. Häärberis valitsevat vaikust häiris vaid mr Whessleri korrapärane norskamine. Croinda vähkres oma voodis, tema otsaesine oli märg. Ärgates tundis ta kätes ja jalgades teravat valu, mis pani ta oigama. Suure vaevaga komberdas ta ukseni, tegi selle lukust lahti ja vajus jõuetult kokku. Sealt Agily ta mõne aja pärast leidis ja aitas ta tagasi voodisse. Kutsuti tohter, kes saabus lõuna paiku. Croinda seisukord oli raske ja tohter soovitas ta haiglasse viia, kuid Joreth keeldus, sest arvas, et haiglas ei saa ta vajalikku rahu. Möödusid tunnid, mil tüdrukut vaevasid krambid.
„Ta magab, õnneks!“ Agily kohendas tekki, mille vähkrev laps pealt oli heitnud.
„Tohter lubas homme veel läbi astuda.“
„Mida ta veel rääkis?“
„Täielik mõistatus – ta ei tea, mis haigus see on, pole varem sellist juhtumit kohanud. Arvas, et ehk mingi ägedam viirus, kuid niisuguste sümptomitega... Muidugi ma rääkisin, et me tütrel on kõhuga probleeme ja siis veel need paar minestamist, aga... ühesõnaga, ta lubas linnas nõu pidada ja veel uurida, seniks, ütles ta, peame talle lihtsalt palju juua andma ja katsuma palavikku kontrolli all hoida. Need vermed... neid peab lihtsalt puhastama, et põletik sisse ei läheks, vasakul käel on haavand, mis tegi talle muret, seal leidus punetust, paistis põletikuline...“
„Kas me ei peaks Londonist tuttavat arsti kutsuma? See on kestnud juba nädal aega...“
„Ootame homseni, ma helistan talle ja kuulan, mis ta arvab, seniks aga...“
Croinda ärkas oma kergest palavikulisest unest ja hakkas oigama. Agila asetas tassi ta suu äärde, kuid tüdruk lõi selle tal käest. Tema silmad hõõgusid ja krobeliste huulte vahelt immitses vahtu. „Ma tahan... surra!“
Joreth sidus tütre käed voodiservade külge. Croinda rabeles ja kriiskas. Siis vajus ta pea jõuetult padjale, mis põskedest immitseva vere tõttu laiguti punaseks oli värvunud.
Järgmisel hommikul tundis tüdruk end tugevamana, kuid vanemad ei lubanud tal veel tõusta. Tohter tuli pärastlõunal ja vaatas lapse üle.
„Laialdased haavandid ta kätel ja jalgadel on hakanud paranema, kuigi haavapõletik pole veel taandunud. Ma kirjutasin talle välja joodilahust, siin on pool pudelit, rohkem mul hetkel kaasas pole, retseptiga saate linnast tuua. Seda võib ettevaatlikult haavanditele määrida, aitab vältida põletikku. Kui vaja, tulen paari päeva pärast uuesti. Seniks aga säilitage rahu ja kui peaks tulema veel krambihoog, siis andke tilgake sellest pudelist – lihtsalt tilgutage see talle keele peale, see mõjub rahustavalt. No nii, tundub, et tänaseks kõik, hoidke mind kursis. Takso ilmselt ootab juba.“ Ta kergitas kaabut ja väljus uksest.
Möödus veel paar päeva ning haavandid paranesid. Krambihoogusid enam ei esinenud ja palavik taandus. Croinda oli jäänud väga nõrgaks. Kuigi pikkamööda hakkas tervis tagasi tulema, kimbutasid teda endiselt painavad unenäod. „Ma nägin unes üht suurt musta koera, kes haukus mu peale, lõrises, tahtis mulle kallale karata. Ta oli ketiga maja põhjaküljes, just seal, kus on kinnimüüritud keldriuks. Ma kartsin niiväga!“
„Jah, Croinda, ka mina olen kohutavaid unenägusid näinud ja just siin. Mulle see kelder ei meeldi. Aga nüüd suudad sa kindlasti tulla suppi sööma, all on laud juba kaetud.“ Croinda ajas end vaevaliselt jalule, otsis seintelt tuge, kuni tasakaal oli taastunud ja sammus pikkamööda trepist alla. Poole tee peal ta komistas ja kaotas hetkeks tasakaalu, kuid sai viimasel hetkel käsipuust kinni haarata. Alles nüüd märkas ta, et seinad on kergelt tahmunud. „Kas te pole märganud, et fuajee seinad on kaetud mingi tumeda tahmakorraga?“
„Ei, see on vaid sinu ettekujutus!“ lausus ema suppi taldrikusse tõstes. „Sa pole veel seismise ja kõndimisega harjunud, küll see varsti üle läheb!“
„Aga ma tõmbasin näpuga üle seina ja sõrm läks tahmaseks, näe!“ Oma ehmatuseks märkas Croinda, et näpp on verine. „Loputa see pesukausis puhtaks, ma panen viinaga sideme peale!“
„Lagi tundub tõesti veidi tahmane, kuid siin köögis on ju suur leivaahi.“ märkis Joreth. „Eks tööd ole siin palju, kevadel peab hakkama lagesid värvima. Mul on juba räägitud, palkan siia paar poissi appi, saab kiiremini, ruume on siin palju...“
„Jah, ja me pole kõikidesse sissegi saanud.“ - „Sa mõtled neid kahte keldrikambrit?“ - „Just.“
„Joreth, kui me siia saabusime, siis nägid sa esimesel ööl üht unenägu. Kas sul on see veel meeles?“ küsis Agily, kui Croinda köögist lahkunud oli.
„Jah, mul on see meeles, kuid ma parem ei räägi seda sulle.“
„Miks?“
„See... oli hirmus... ja... ma ei taha, et sa...“
„Olen ka ise hirmsaid unenägusid näinud, oleks parem, kui sa räägiksid.“
Joreth tõusis, sammus ukse juurde, pöördus ringi ja lausus: „Lähme minu kabinetti.“
Kui nad olid istet võtnud, langetas mees pea, ohkas ja sõnas: „Ma nägin üht meest, ta oli üleni mustas ja kõndis puude vahel. Tema järel kõndis neli väikest last, käed nööriga köidetud. Kõige lõpus tuli must koer. Nad liikusid maja poole ja kadusid... järgmisel hetkel olin ühes kambris, kus oli väga hämar. Keegi toimetas tagapool, kostus ketikõlinat... rohkem ma ei mäleta.“
Päevad möödusid ja õhtud venisid järjest pikemaks. Mingi kummaline väsimus valdas kõiki. Eriti kannatas selle all Dor, kes oli muutunud rahutuks ja kergesti ärrituvaks. Eriti vastumeelne oli talle keldrikambritesse minek – seal asusid perekonna söevarud. Ka Croinda tundis ennast endiselt nõrgana, kuigi ta suutis juba väljas liikuda ja jõudumööda teenrit koristustöödel aidata. Nimelt oli üks tammeoks murdunud ja kukkunud põhjaküljes asuvale klaaspaviljonile. Mis puutub mr Whesslerisse, siis tema tegeles oma uue raamatukogu sisustamisega, olles selleks valinud avara toa maja läänetiivas. Tema kunagine koolikaaslane töötas Londoni suurimas trükikojas ja varustas teda aegsasti värskete teostega. Oli üsna tavaline, et Agily leidis oma mehe tugitoolis magamas, avatud raamat sülle vajunud. Jorethit huvitas ajalugu, täpsemalt Inglismaa vanad lahingud.

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 6/3/2013, 16:51

Aina põnevamaks läheb!
Tahaks teda, mis seal majas siis toimub scratch

Ootan uut osa!

Naerupall Postituste arv : 11

7. Vana maja saladus

Sügisest sai lõpuks talv, kuid hallidel lagendikel lõõtsus endiselt niiske sügistuul, kandes piitsutavat vihma, mis peksis koltunud rohu segamini räsitud tuttideks, paljastades nende vahel leiduvad kulunud kivid, mineviku varjude tummad tunnistajad. Haberwhighty häärber seisis tumedana, ümbritsetud vormitutest vanadest tammedest ja parki piiravast kõrgest kivimüürist. Perekond Whessler oli hommikul Lutonisse sõitnud ja nende teener Dor vedas keldrist kivisütt, et kütta kuumaks häärberi ahjud. Neist suurim asus söögisaalis ja sellega oli alati üksjagu tegemist, sest kolde tõmme oli liiga nõrk. Dor oli kindel, et kuskil lõõris peab olema takistus, ilmselt mõni surnud vares, ja täna oli ta otsustanud selle kõrvaldada. Maja tagaküljel oli pikk redel, mis tundus olevat veel piisavalt tugev. Dor sikutas raske redeli maja teisele küljele. Sealt oli ettevaatlikult liikudes võimalik ronida peaaegu harjani. Dori mäletamist mööda pidi seal asuma katuseredel, mida maapinnalt õieti näha ei olnud. Ta oli jõudnud räästani, kui redelipulk tema jala all murdus. Ta kaotas tasakaalu, kuid ei kukkunud, sest jõudis haarata vihmaveerenni äärest. Suure vaevaga vinnas ta end katuseäärele. Siit oli võimalik mööda katusekive ülespoole turnida, hoides kinni piksetraadist, mis viis katuseharjal oleva vardani. Dor oli siin ükskord käinud, kuid siis oli suvi ja katusekivid polnud märjad ega libedad. Õnneks oli katuseredel sealsamas ja peagi jõudis Dor tuttava korstnani. Ta kummardus üle serva ja vaatas... ootamatu vaatepildi jubedusest kaotas ta tasakaalu ja libises...
Joreth leidis ta oimetuna maas lamamas ja kandis ta voodisse. Kutsuti arst, kes kannatanu läbi vaatas ja soovitas ta kiiremas korras haiglasse toimetada. „Vigastused on tõsised, kuid õnneks mitte eluohtlikud.“
Kujunes siiski nõnda, et teener jäi Haberwhighty ja tohter käis teda üle päeva vaatamas. Vähehaaval tema jõud taastus ja kolme nädala möödudes suutis ta jälle kõndida. Ta püüdis pidevalt midagi meenutada, kuid asjata. Tihti pillas ta esemeid käest, neid justkui unustades. Tema käed värisesid, silmades oli hirm. Öösiti kostus ta kambrist meeleheitlikke karjeid ja perekond hakkas kahtlustama, kas need pole mitte algava hullumeelsuse tunnused...
Ühel õhtul, kui Jeroth taas oma raamatukogus istus, tuli talle iseäralik mõte uurida üht vana köidet, mis rääkis Lutoni ja selle lähiümbruse ajaloost. Ta leidis sealt peatüki, mis rääkis lord Warworthist, kellele kuulus legendaarne Warworthi loss, mis 1634. a toimunud tulekahjus tugevalt kannatada sai ja seejärel kohalike poolt lõplikult laiali kanti. Kroonik kirjutas:

Nagu on oma suuga kinnitanud need, kes seda nägid, asus Warworthi loss künkal, iidses tammesalus. Sellel oli kolm teravatipulist torni, milles lord Warworth hoidis mitmesuguseid elajaid. Keegi sepp oli saanud tellimuse raudväravate meisterdamiseks, need olid kolme meetri kõrgused ja on alles veel tänapäevalgi. Lord Warworthist on vähe teada. Räägitakse, et ta elanud lossis ihuüksinda ja teinud seal mitmesuguseid katseid väikeste lastega. 1631. aastal süüdistati teda ketserluses, ta heideti Towerisse ja hukati 6. juunil tuleriidal. Need, kes seda nägid, väidavad, et isegi tuli ei tahtnud lordile lõppu peale teha ja nõnda tulnud tal ikkagi lõpuks pea maha raiuda. Tema viimased sõnad tapalaval olid: „Jacki ei hävita keegi. Tema tegutseb ikka edasi!“ Lord Warworthil oli ühest tema varasemast suhtest poeg, kes püüdis taastada oma isa lossi, kuid Lutoni külaelanikud nabisid ta kinni ja peksid vaeseomaks. Ühel sügisõhtul nähti teda rippumas ühe lossi lähedal kasvava tamme küljes ja sinnasamasse ta maetigi. Veel tänapäevalgi liiguvad jutud lordi suurest varandusest, mis olevat olnud peidus lossi keldrites.

Edasi järgnes pikk loetelu lahingutest, mis järgnevatel aastatel selles piirkonnas peeti. Ühes kohas mainiti kedagi lord Haberwhighty, kes lasi 18. sajandi alguses omale Lutoni lähedale maamaja ehitada:

...on tõestanud kohus. Lord Haberwhighty suguvõsa juured ulatuvad 13. sajandisse, suguvõsa nimest on säilinud mitmeid versioone, neist levinuim on Haberwall. On teada, et 16. sajandi teisel poolel üritasid Haberwallid Inglismaal võimule tulla, kuid mässukatse ebaõnnestus ja paljud suguvõsa liikmed hukati. Ellu jäid vaid need, kes viibisid Prantsusmaal. 1597. a sai sir Benjamin Haberwhighty rüütliseisuse ja talle läänistati Birminghami lähedal maavaldus. Edasisest on teada vaid niipalju, et 1602. a sai tema pojast Waltherist Lordide Koja liige, kuid mõned aastad hiljem süüdistati teda suures kelmuses – ta lasknud valmistada vähendatud kullasisaldusega võltsmünte – ja ta heideti Towerisse. Ilmselt sinna ta surigi. Tal oli ka vanem vend, kes tegutses Birminghamis maksuametnikuna ja kolis hiljem Lutonisse.

Joreth võpatas. Uksele koputati. „Jah, uks on lahti!“ Agila hoidis käes põlevat küünalt, mille leek võbeles tuuletõmbuses. „Sa ei maga veel?“
„Jäin lugema üht vana ürikut ja avastasin sealt vist midagi, mis puudutab meie häärberit.“ „See on üsna loogiline, sest vanust on tal ju omajagu. Mida huvitavat sa siis teada said?“ „Mul on tunne, et see häärber on ehitatud kunagise lord Warworthi lossi vundamendile.“ „Väga võimalik. Aga ma olen praegu väga väsinud ja lähen otsemaid voodisse. Käisin ka Dori vaatamas, ta ütleb, et tunneb mingit seletamatut rõhumist juba teist õhtut. Ma ise tunnen sama, ei tea, millest see on.“ Uks klõpsatas kinni ja Joreth, kes vahepeal jälle raamatusse oli süvenenud, võpatas taas. Talle meenus vestlus dr Herryga, kui ta käis pool aastat tagasi oma vanemat venda Lutoni hooldekodus vaatamas. Doktor oli rääkinud, et Whinder põeb haruldast geneetilist haigust, mille avaldumisvormid on ettearvamatud. Ta sai teada, et enamasti on see päritav ja tal paluti täita ankeet, millel oli terve rida tema igapäevaelu puudutavaid küsimusi. Ta vastas neile ja jättis ankeedi doktori kabinetti lauale. Jah, ta teadis, et põeb ilmselt sama haigust, kuigi kergemal kujul. Ta oli korduvalt tundnud, et mõistus hakkab kaduma ja asemele tuleb midagi meeletut. Mitu korda oli ta öösiti käinud tütre ukse taga, kuid iga kord oli see lukus. Piisas kergest ärritusest, et viia teda sügavasse masendusse, samas võis meeleolu järsult muutuda. Vahel tundis ta sisemist ängistust, mis halvas kogu keha ja tuhmistas mõistust. Vahel tundis ta tungivat soovi kellelegi haiget teha. Mitte miski ei valmistanud talle rõõmu, ta ei hoolinud oma perekonnast. Võis juhtuda, kui ta midagi valesti oli teinud, et ta endale pahaseks sai ja naaskli käsivarde torkas. Talle meeldis vaadata tilkuvat verd... Ta teadis, et peab abi otsima, kuid kartis, et temalt võetakse vabadus ja sunnitakse elama kinnises kongis nagu tema vanem vend, kes aastaid tagasi oli sooritanud midagi nii julma, et ta pääses surmanuhtlusest vaid tänu oma heale advokaadile, kes saavutas kohtu poolt süüdimatuks kuulutamise. Ei, peab puhkama heitma, enne kui mõtted liiga rahutuks muutuvad! Tablett kanepit mõjus rahustavalt ja peagi vajus lahti riietumata mr Whessler voodile ning uinus.

Pealkiri: Re: Keldrikoletis 7/3/2013, 17:34

Mulle väga meeldib. Ootan uut osa Wink

.

Naerupall Postituste arv : 11

8. Õhtusöök

Järgmisel hommikul helises hallis telefon.
„Tervist, kas ma räägin hr Joreth Whessleriga?“
„Jah, mina see olen, kellega ma räägin?“
„Olen dr Herry Lutoni hooldekodust. Sain teie numbri täitsa juhuslikult dr Templetonilt, kes käis ravimas teie teenrit. Te ju mäletate mind? Täitsite veel ankeedi, saamata teada tulemusi.“
„Nii?“
„Kuid ma ei helista üldse mitte seoses teie testi tulemustega. Asi puudutab teie venda Whinderit. Ta põgenes eelmisel ööl.“
„Selge. Las tuulutab ennast siis. Aga millised olid mu testi tulemused?“
„Kahjuks pean tunnistama, et põete tõenäoliselt sama haigust, kuigi ilmselt kergemas vormis. Ma tahtsin teid venna kadumisest informeerida peaasjalikult seetõttu, et ta võib teid otsima tulla. Ta teadis, kus te Londonis elate ja kui ta peaks teie juurde ilmuma, siis informeerige politseid.“
„Jah, kuid me ei ela enam Londonis, kas dr Templeton seda ei maininud?“
„Ei, sellest ta ei rääkinud. Olgu siis, kena päeva! Ah jaa, te võiksite siiski millalgi siia tulla, katsume teile raviskeemi koostada, sest teie haigus võib kujuneda ohtlikuks nii teile endale kui ka teid ümbritsevatele inimestele. See võib esile kutsuda midagi seletamatut, nagu juhtus teie vennaga.“
„Ma mõtlen selle peale. Head päeva!“
Joreth lasi käe koos telefonitoruga rippu. Tema vend on vabaduses... mida ta võib küll mõelda? Kas tal on meeles nende vestlus? Need armid ta naise seljal... ta rääkis oma vennale kõik ära... Whinder lubas, et kui pääseb, maksab ta oma vennale selle eest kätte... lisaks veel see, mis juhtus tütrega... ta oli seda kahel korral teinud. Ilmselt politsei juba otsib Whinderit ja ta ei jõua kuigi kaugele... aga need uskumatud lood, mida vend talle oli rääkinud... kui need on tõsi, siis võib oodata midagi hirmsat. Joreth pühkis laubalt higi, ta süda peksles ning käsi kobas vestitaskut, kus leidus väike paberist kotike tablettidega. Kas peaks naisele ütlema? Aga mida see muudaks? Parem, kui ta ei tea midagi... küllap kõik laabub. Joreth läks raskel sammul oma kabinetti ja keeras ukse lukku. Ühest kapist võttis ta musta veinipudeli ja tõstis selle suu juurde, kuid ei joonud. Ta märkas, et keegi on tema kirjutuslaual asju ringi tõstnud. Või oli see ettekujutus? Meeleheitlikult tormas ta kabinetist välja, teadmata, kas söösta esmalt tütre, naise või teenri juurde. Süda peksles kohutavalt ja pea pööritas. Tablett oli mõjuma hakanud. Loobunult astus ta kabinetti tagasi ja vajus tugitooli.
Ta oli vist tukastanud, sest teener kutsus teda õhtusöögile. Dor oli kaks nädalat voodis lamanud, küünarvarreluu murd ja põlvenihestus olid suhteliselt kerged vigastused, arvestades tema kukkumist enam kui 12 meetri kõrguselt. Oli õnn, et ta kukkumist pidurdas maja kõrval kasvanud vana tammepuu võra. Nüüd suutis ta taas vähehaaval igapäevaseid toimetusi teha.
„Jah, ma kohe tulen.“ Joreth võttis paar lonksu ja pani veinipudeli kappi tagasi. Ta lukustas kabineti, nagu tavaliselt ja pistis võtme vestitaskusse. All söögilauas ootasid teda Agily ja tütar, mõlema pilgus hirm. Ei, ta käitub korralikult. Tabletid aitavad.
„Kas räägite nüüd, mida te täpselt nägite, enne kui te alla libisesite?“ küsis mr Whessler, kui nad õhtusöögi olid lõpetanud.
Dor ohkas, ta alalõug värises kergelt. Taas tuli ta silme ette korsten, selle mustav avaus ja...
„Ma nägin... see oli...“
„Jooge pisut!“ Agily ulatas talle klaasi veega, mees tõstis selle huultele, kuid ei suutnud neelatada. Ta käed värisesid. „See oli väikese lapse skelett.“
Agila ahmis õhku ja pani käed suu ette. Mr Whessler tegi suured silmad ja tõmbas kopsudesse õhku, et midagi öelda, kuid peatus. Lõpuks ta lausus: „Lähen võtan selle sealt homme alla.“
„Kas poleks parem kutsuda Lutonist mõni korstnapühkija?“
„No kuule, ma olen noor ja tugev mees, liigun ettevaatlikult ja kui sa tahad, võtan isegi julgestusköie kaasa, ma ükspäev keldrist leidsin ühe...“
„Kas sa mõtled seda roostekarva plekkidega köit, mis sahvri uksel naela otsas ripub?“ küsis Croinda.
„Just sedasama. See on küll vana, kuid küllalt tugev, et mind hoida.“
„Ära unusta, et redel on tarvis samuti korda teha. Selle ülemised viis pulka on puha mädad ja tuleks kõik välja vahetada.“ lisas Dor, kes alles nüüd jänesehautist proovis, käed silmnähtavalt värisemas.
„Küllap ma selle homme joonde ajan. Pööningul on mõned lauad, millest saab lõigata ja kui sa mind homme selles aidata saad, siis...“
„Pööningule ma oma jalga ei tõsta.“
„Miks siis?“
„Seal on liiga raske õhk, mul on seal alati tunne, et miski pitsitab mu kõri... justkui hakataks mind...“
„Justkui hakataks sind pooma?“ küsis Croinda täis suuga.
„Jah...“ lausus Dor ja rohkem ta sellel õhtul ei rääkinud.
Kui Agily ja Joreth olid kahekesi kööki jäänud, lausus Agily: „Mul on viimasel ajal sama tunne olnud, kuid mitte pööningul, vaid idatiiva koridori lõpus, seal, kus asub tuba, mida me ei kasuta. Eile hommikul tahtsin sinna siseneda, et mõned pesud kuivama riputada, seal ripub ju mitu jämedat nööri, kuid niipea kui ukse avasin, hakkas mul rinnus pitsitama, põlvist läks nõrgaks ja peas hakkas pööritama. Panin ruttu ukse kinni ja tormasin alla. See oli kõige kohutavam elamus, mis mul siiamaani siin on olnud. Ma ei tea, mis siin majas toimub, kuid see ei meeldi mulle.“
„Võibolla sa olid lihtsalt väsinud, pingutasid rasket pesukaussi kandes.“
„Ei, see oli midagi muud. Mina ei lähe enam selle toa lähedalegi.“
„Olen seal paaril korral käinud, kuid midagi erilist pole silma hakanud, maas vedelesid mõned murdunud kepid, siis muidugi need nöörid ja tagaseinas...“
„Mis oli tagaseinas?“
„Ei midagi erilist, lihtsalt jäi mulje nagu seal oleks kunagi ukseava olnud, mis hiljem kinni oli müüritud.“
„Mis tuba sellesse külge jääb?“
„Minu raamatukogu. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis miski siin ei klapi. Mu kabineti üks nurk on kui ära lõigatud. Järelikult peab seal asuma veel üks väike ruum... seda peab uurima.“
Öö laskus Haberwhighty häärberile ja selle elanikud leidsid end painajalikest unenägudest, mis vaevasid neid hommikuni. Karjed, oigamised ja nuuksed olid saanud tavalisteks ööhäälteks selle kõleda hoone kambrites. Dor ärkas öösel korduvalt ja tundis rinnus pitsitavat valu. Ta kõndis toas ringi ja vajus siis jälle väsinult voodisse. Unes painas teda üha valjenev ketikõlin ja madal urin. Hommikul olid kõik pooleldi magamata ja puruväsinud.

Naerupall Postituste arv : 11

9. Miski ripub õhus

„Croinda, miks sa ei söö?“ Tütarlapse silmad olid suletud, ta polnud oma peekonit puudutanudki. „Sind justkui rõhuks miski... miski, mis... mis rõhub ka mind, on see nii?“
Croinda tõstis korraks pilgu ja lausus:
„Ema, ma ei taha enam siin majas elada!“ Agily rahustas teda, tõusis, tõi kohvikannu ja hüüdis:
„Kohv on valmis!“ Mr Whessler tuli kõrvaltoast ja istus sõnatult toolile. Möödus üsna mitu minutit, kuni ta lausus: „Homme saabub meile Hussier, sinu vanaisa, Croinda. Kas sa mäletad teda?“ Croinda ei lausunud sõnagi, tõukas tooli eemale ja jooksis üles oma tuppa. Järgneva päeva ja öö veetis ta seal, uks seestpoolt lukustatud. Kõrvaltoast kostus vanemate summutatud kõne.
Hommikul läks mr Whessler autoga Lutonisse ja saabus sealt lõunaks koos Agily isaga. Kohtumine oli rõõmutu, pigem ängistav. Agily ei olnud oma isale andestanud, mida too tema tütrele oli teinud. Kuid sellest enam ei räägitud.
„Näen, et olete end siin korralikult sisse seadnud!“ alustas vanaisa ja süütas oma lemmikpiibu – rohelise McDorrise tubakaga. „Sellise lossi kütmine on paras peavalu. Ja kohendamist leidub siin mitmeks eluajaks.“
„Tegelikult oleme me viimasel ajal mõelnud siit lahkumisele.“ Joreth kallas omale teed ja jätkas: „Selle häärberi kohal ripub mingi raskus, midagi minevikust, mida ei saa enam muuta. Me ei ole siin kohanenud, see paik on üksik ja kõle, sugugi mitte sõbralik.“
„Eks vanade majadega ole ikka nii. Ma mäletan, et see farm, kus ma üles kasvasin, oli juttude järgi varem kuulunud ühele julmale orjapidajale, kes ei hoolinud oma sulaste tervisest. Räägiti, et öösiti võib seal kuulda kummalisi oigeid ja valukarjeid. Mina selliseid jutte ei usu – need on lihtsalt inimeste fantaasia vili. Hirmunud inimene võib omale igasuguseid asju ette kujutada. Usun, et aasta pärast olete siin kenasti ära harjunud. See on ju tegelikult hea koht – täitsa omaette, tee mis tahad, naabreid pole. Ma mõtlen, sa võiksid siin ju mõne peo korraldada, mul on mitmeid häid sõpru, kes meeleldi tuleksid. Või võtame kasvõi sinu Londoni sõbrad, tee neile üllatus, ära noruta, muidu oled mõne aasta pärast sama vana kui mina praegu. Tegutsema peab! Tegevusetus toob inimesele ikka jaburad mõtted pähe ja mis veel hullem, paneb rumalusi tegema. Sa peaksid kindlasti hakkama siia ilusat parki rajama ja golfiväljaku jaoks on siin samuti ruumi. Muuseas, panin tähele, siin on palju vareseid, peaksid neid hirmutama, muidu teevad varsti korstna otsa pesa!“
„Asi pole üldse selles, loomulikult tahan ma tegutseda, kuid ma tunnen, et see käib mulle üle jõu. See hoone otsekui imeb minust energiat välja. Kõik, mis ma suudan, on uurida vanu ajalooraamatuid ja sealt leidsin ma midagi, mis puudutab sedasama häärberit.“
„Tead, hommepäev läheme Lutonisse ja muretseme sulle korraliku jahipüssi. Ei ole midagi värskendavamat kui üks korralik jaht. Alustame kasvõi varestest!“
„Ega siin peale vareste polegi kedagi jahtida. Mingi must koer liigub ka siin ringi.“
„Ja kuidas on lood Croindaga? Talle peab uue õpetaja vaatama. Mul on Lutonis üks hea tuttav, mrs Ernstway, kellega saab kindlasti kaubale. Jah, see mis sa rääkisid miss Grey surmast, oli muidugi hirmus, kuid selliseid asju tuleb ikka vahel ette. Ei maksa sellest end heidutada lasta. Ma ise plaanin varsti edasi Londonisse minna, alustan ühe äriga, õigemini üritan vanale ärile uut elu sisse puhuda. Õigus, sulle ju meeldivad raamatud! Mu äripartner tahab taasavada pankrotistunud kirjastust, kuid tal on vaja algkapitali. Ehk oleksid nii kena ja hakkaksid kaasinvestoriks? Saaksid kirjastuse osanikuks ja kindla protsendi tuludest. Mis sa kostad?“
„Ma ei hakka ennast enam äriga siduma ja minu rahapaigutus on juba tehtud. Kuid ma võin su sõbrale saata mõned vanad käsikirjad, millede trükkiandmine võiks talle huvi pakkuda.“
„Vanadest käsikirjadest pole ta huvitatud. Need ei müü enam. Praegu müüvad krimkad, vaat mis! Kui sul mõni tuttav suudab mõne valmis kirjutada, siis anna kohe mulle teada!“
„Pean nüüd teenrile appi minema, sa võiksid seni aias jalutada.“
„Kas sa seda nimetad aiaks? See on ju võssakasvanud tühermaa! Aga olgu pealegi. Mis te siis teha plaanite? Aa, te parandate redelit, kas hakkate korstent pühkima? See on väärt mõte. No olgu, ma siis vaatan väheke seda võsa, ole siis redelil ettevaatlik!“
Lõunaks oli redel valmis ja Joreth ronis katusele, turvaköis õlale visatud. Selle kinnitas ta piksetraadi jämeda raudkinnituse külge ja astus edasi. Puhus lõikavalt külm tuul. Hallis taevas ajasid teineteist taga pilveräbalad. Ta jõudis korstna juurde, otsis jalgadele tuge, küünitas ettepoole ja vaatas sisse. Korstna ühest siseküljest ulatusid välja raudvõrud, millede küljes rippus väike skelett, mitte vanem kui 3-aastase lapse oma. Joreth tagus seda kaasavõetud haamriga, kuni kõik sisse pudenes. Ta ronis alla ja ei lausunud sõnagi.
„Said korstna puhtaks?“ küsis Hussier, kui ta oma jalutuskäigu lõpetanud oli.
„Jah.“ Joreth oli näost valge.
„Kas juhtus midagi? Sa oled kuidagi kahvatu!“
„Ei midagi, mul hakkas lihtsalt pisut pea pööritama, see läheb varsti üle.“
„Ma leidsin sealt tagantpoolt ilusa hundi, väga meisterlikult tehtud!“
„See ei meeldi meile, kuid teisaldamine on suur töö.“
„Kas tead, mis... ma võin Londonis natuke maad kuulata, äkki on mõni galerii huvitatud, kui sa muidugi selle eest raha ei hakka küsima...“
„Ei taha ma mingit raha, las viivad ära kui tahavad.“
„Selle purskkaevu võiksid kevadel korda teha. Aed muutub palju elavamaks. Ja kindlasti palka mõni aednik, kes oma tööd tunneb. Nii võid veel väga ilusa elamise saada ja selle kasvõi välja rentida. Mina kui nõuandja saaksin niiöelda sümboolse protsendi ja...“
„Tänan väga, kuid ma ei vaja su nõuandeid.“
„Ega ma ei taha olla pealetükkiv, ma lihtsalt heast südamest.“
Õhtueine ajal rääkis Hussier oma sõjamälestusi. Ta oli teeninud Briti Indias ratsaväeohvitserina ja 1874. a raskelt haavata saanud.
„Olime tulnud üht kohalikku mässu maha suruma. Meid oli kõigest nelikümmend viis meest ja nagu selgus, olime vaenlast alahinnanud. Nad tormasid meie peale metstukast, enam kui kolmsada jalameest. Vehkisin mõõgaga umbropsu, sest olin neist ümber piiratud. Mind päästis mu tubli ratsu, kes leidis piiramisrõngast väljapääsu. Gaidide korpus kaotas sel päeval seitseteist meest. Hoolimata õlahaavast õnnestus mul mehed koondada ja taganeda, kuni saabus abivägi.“
„Ma ei saa aru, miks need britid üldse sinna Indiasse ronisid? Seal on ju hoopis teine kultuur, teine maailm.“ lausus Joreth, kes parasjagu Hussieri kingitud piipu süütas.
„Aga kuidas said britid venelastest viletsamad olla? Poleks meie seda teinud, oleksid venelased seal kindlapeale kanda kinnitanud. Pealegi – britid mitte ei vallutanud Indiat, vaid võtsid selle oma kaitse alla.“
„Aga mis juhtus Afganistanis?“
„See on hoopis teine lugu. Kohalike omavaheline hõõrumine puhkes üleüldiseks mässuks ja märatsev rahvahulk ühes saamata palga tõttu raevunud sõduritega valas oma viha välja Briti esinduse peale. Nad lihtsalt ei saanud aru, et me püüdsime neid vaid aidata ja oleksimegi seda teinud, kui nad veidi kannatlikumad oleksid olnud...“
„Oleks, oleks... fakt on see, et britid said lüüa ja olid selles ise süüdi.“
„Oleneb, kuidas asja vaadata. Kahtlemata ei kiida ma õigeks meie riigi majanduspoliitika kõiki külgi tollel ajal, kuid kolooniad ju võidavad asustajariigi investeeringute pealt, mis kiirendab kohaliku tööstuse arengut...“
„Ja toodab kasumit üksnes Briti impeeriumile.“ katkestas Joreth.
Vaidlus jätkus veel mõnda aega, kuni Agily lausus:
„Ajalugu enam ringi ei kirjuta. Hussier, ma näitan sulle nüüd su kambri kätte, aeg on juba hiline!“ Hussier Denethon, lühikest kasvu heledate vuntsidega härrasmees tõusis lauast, noogutas Jorethile, tänas ja järgnes oma tütrele, kes ootas teda uksel, põlev küünal käes.
Kui nad olid üles jõudnud, küsis Hussier: „Agily, ma olen minevikus teinud kohutava vea. Kas suudad selle mulle andestada?“ Agily surus huuled kokku ja küsis siis: „Kas sina leidsid endas jõudu oma kohutavat tegu mitte sooritada, kui mu liha ja veri ja osalt ka sinu veri palus sul peatuda? Ta oli sinu ees voodis, täiesti sinu võimuses ja sa ei halastanud talle. Vastus su küsimusele on: ei iial!“ Hussier tuikus, haaras uksepiidast ja sisenes oma kambrisse. Tema silme ette tulid 6-aastase tüdruku suured hirmunud silmad ja ta kuulis, kui tema lapselaps anus:
„Vanaisa, palun ära tee seda!“
Vähehaaval hakkas Hussier mõistma, et suurim karistus tehtud kuritöö eest on taas ja taas kangastuv mälestus sellest. Ta avas vestinööbid, istus voodile ja tundis, et mingi seletamatu raskus vajub ta turjale. Ta tegi käega tõrjuva liigutuse, justkui soovides seda ängi eemale peletada, kuid rõhumine täitis kogu ta olemuse ning hetkeks vilksatas tal peast läbi, kas poleks parem kohe kõigele lõpp teha?
Sellel ööl magas Hussier rahutult. Teda poodi korduvalt, kuid surma ei saabunud. Ta tundis, et surmast hullem on kohustus elada koormaga, mis paneb tahtma surra. Hommikul avastas ta öökapilt ühe väikse hobuse, ta tundis selle ära ja suur koorem langes ta südamelt.
Päeval saabusid kaks töölist, kes asusid idatiiva otsakambri kinnimüüritud ust lahti murdma. Õhtuks oli töö tehtud ja perekond Whesslerid olid tunnistajaks järgmisele vaatepildile: väikse varjatud kambri seintel rippus kolm skeletti, mis olid kinnitatud sarnaselt sellele, mis asus korstnas. Jällegi lapsed.
„Midagi nii jubedat pole ma veel oma elus näinud!“ ahmis Agily õhku ja jooksis nuttes alla. Croinda seisis tummalt ja vaatas kambri põrandal lebavaid tolmuga kattunud lapseriideid. Ka tema hakkas hüsteeriliselt nutma ja tormas oma tuppa. Joreth seisis mõnda aega sõnatult, siis viipas töölistele, kes ta seljataga seisid: „Olge nii kenad ja tehke see kamber puhtaks, Dor on teile abiks, ma lähen ja kutsun ta.“
Dori toa uks oli lukus. Mr Whessler prõmmis, hüüdis - ei midagi. Töölised aitasid tugeva ukse lukust lahti murda ja seal ta kõlkus, veel soe, kuid juba elutu.