Üksindus

Inimsuhted on kentsakad. Tähendab, sa elad ja oled koos ühe inimesega, sööd koos temaga ja magad, kepid ja räägid juttu ja käid siin ja seal. Ja siis saab see otsa. Mõne aja oled üksi ja siis saabub järgmine naine. Ja sa sööd koos ja kepid temaga ja kõik tundub nii normaalne, nagu sa oleksid teda oodanud ja tema oleks sind oodanud. Üksi polnud mul kunagi õiget tunnet. Tegelikult vahel oli mõnus üksi olla, aga ikkagi ei tundunud asi õige.
Ma armastan ja vihkan üksindust. Vahel on ju tore saada eemale teistest ja jälgida mängu. Saan aru tänu üksindusele, milliseks ma olen muutunud mängus. Inimene, kes olin aasta tagasi oli õel, ülbe ja tahtis sarnaneda hallist massist pärit inimestele, kuid ebaõnnestus. Praegune mina on teisest puust. Ei näitle enam, et olla hallist massist, vaid püüab erineda, kuid ebaõnnestub. Tema mõistus puhkab ja hõljub kusagil hallis ruumis ning vaid üksindus napsab sellest hõljuvast mõistusest tükke.
Kui ma olin noorem lugesin lehest, et üksindus lühendab meie elu rohkem, kui suitsetamine. Mõnes mõttes on see kõik loogiline. Kui suitsetad, siis oled koos oma tobikaaslastega nurga peal ja suhtled nendega, kuid üksindus eraldab sind suitsust ja inimestest.
Üksindus aitab mõelda. Järgmine mure. Mu sõber ütles kunagi, et mõtlemine teeb sind paksuks ja ajab lõpuks hauda. Lõpetan mõtlemise ja hakkan suitsetama. Laenan tobi oma sõpradele ja hakkan suhtlema. Inimesed viskavad üle, must pilv varjutab mõistuse ning libised. Kukud üksindusse. Üksindus ja saladused hakkavad hinge närima. Tunne, et maailm on perses ning inimesed on kõigest olendid, kes on isekad ja näotud. Ning kui nad küsivad: „Mis juhtus?“ siis tõenäoliselt hoolib tõenäoliselt, vaid üks tuhandest. Üle jäänud tahavad lihtsalt mahlast klatši.
Hääled kisendavad peas. Vari, mis räägib sulle tõtt, öeldes, et tegelikult keegi ei armastagi sind ning üks hea lahendus oleks nuga. Sügav lõige randmele peletab kõik mured, kuid armid jäävad. Armid toovad kahetsuse. Kui see etapp on läbi langed teisse maailma. Maailma, mille saladused purustaksid tavalise inimese mõistuse. Seal maailmas olen kõigest pealtvaataja, kes jälgib mängu kulgu, kuid ise seda ei mõjuta.
Surm. Üksindus ja tumedad riided tõid mulle teiseks nimeks Surm, sest ka surm on ju mängu jälgija. Kui Surm vaatab elu tunneb ta, vaid kahetsust ning mõtleb, et ta arvas valesti ning paljude valikutega oleks ta saanud ära hoida oma mõistuse eemaldumist, sõprade kadumist. Napakas, et suitsetamine võib päästa teelt elu, mis tundub mõttetu, kuid mis on hindamatu väärtusega.
Surm kadus ning asemele tuli lootus, mis jättis üksinduse raskelt. Lootus arvas, et kõik on muutunud, kuid ta teadis midagi. Teadis, et üksindus ei kao kuhugi. Ta vaid uinub. Surm ja Lootus on läinud. Saabus tühjus.
Mõte ei töötanud, hing igatses mängu järele ning elu sirutab abivalmilt oma käe. Tühjus jääb selja taha ning astun uuesti mängu. Üksindus on parim õpetaja, mis ütleb, et mäng ei seisne, vaid selles kes, kui palju jõuab päevas suitsetada, vaid selles, et kõik inimesed pole isekad tõprad ning paljudki neist on tegelikult abivalmid ning inimeste käekäik läheb neile tõesti korda.
Ühte asja õpetas üksindus mulle veel. Ta ei kao kunagi, vaid uinub.