Teisik

Mõtle, kui sa polegi oma kehaga üksi. Kui on keegi teine, kes tunnetab sinu hirme, valu, kaotusi ja rõõmu sama moodi nagu sina. Kui ta suudab su keha kontrollida sinu enda teadmata, panna su lausuma sõnu, mida sa pole välja mõelnud oma enda peas. Kui keegi jälitab sind varjuna igale poole.

Ärkan äratuskella valju heli peale. Küünitan oma kollase tekiga kasepuust voodilt mahakukkunud kella poole ja vajutan selle kinni. Potsatan voodile tagasi ja olen valmis uuesti magama jääma. On laupäev ja mul on jäänud äratuskell korduse peale. Vaatan seda murelikult: 7.15.
"Ja lennuk maandub Avvu toas. Lendab ja lendab," kisab mu väikevend Kevin ja siseneb oma sinise mängulennukiga minu tuppa.
"Kevin! Lõpeta!" ütlen talle vihaselt.
Mulle ei meeldi, kui ta mind m i n u tuppa kiusama tuleb. Eriti veel siis kui üritan magada.
"Sa oled ju nagunii üleval. Ma kuulsin äratuskella," vastab ta süütul ilmel.
"Jajah. Mine nüüd oma tuppa," ütlen talle pisult leebemalt.
"Ma lähen siis ema juurde."
"Kevin! Mine oma tuppa, Karmen tahab magada - nagu minagi," lausun talle käskivalt.
Ta kõnnib toast välja ning ma kuulen tema samme minu toast eemale minemas. Lõpuks, mõtlen. Tõmban teki üle pea ja pigistan silmad kinni. Ootan umbes pool tundi ning mõistan, et und ei tule. Ajan end istukile ning võtan seljast oma valge öösärgi ja asendan selle helesiniste teksade ja musta t-särgiga. Tõusen püsti ja hakkan trepi poole kõndima. Seinad on ülemisel korrusel heledad ja laes on ümmargused lambid, millest kaks on katki. Minu toa kõrval on vanemate tuba ning selle vastab Kevini oma. Meie trepil ei ole käsipuud ja see ajab mind vahepeal närvi, kuna kukun peaaegu pikali, kui millelegi toetada pole.
Sisenen elutuppa. See on suur tuba, mis on ühendatud köögiga. Nurgas seisab suur musta värvi telekas ning selle vastas on beežika kattega diivan. Istun sellele ja võtan kätte puldi. Telekast ei tule midagi erilist, seega hakkan vaatama mingit suvalist filmi. See on eilse õuduka kordus ning kui seda avastan, panen teleka kinni. Ma vihkan õudukaid.
"Sa ei läinud ju magama, Avvu," ütleb Kevin.
Ma ei märganudki, millal ta alla tuli.
"Und ei tulnud," vastan vaikselt.
Kevin naeratab mulle.
"Aga kas sa teeksid siis mulle võileiba?" küsib ta.
"Oh, no okei," vastan talle tüdinult.
Kõnnin kööki ja avan halli külmkapi. Võtan sealt sulatatud juustu ja kurgiviilud. Määrin juustu saiale ja panen peale kurki.
"Kevin! Istu laua taha!" hüüan talle, sest ta on vahepeal teise tuppa kadunud. Poiss tuleb joostes kööki ja potsatab laua taha pehme lambavilla kattega toolile.
"Palun," lausun talle ja asetan tema nina ette taldriku saiaga.
"Aitäh, Averly."
Naeratan talle ja otsustan tagasi ülemisele korrusele minna. Ma ei taha veel nii vara hommikul süüa. Jalutan vannituppa ning otsustan dušši alla minna. Soe vesi teeb olemise palju paremaks. Kasutan võimalust ja pesen ka juuksed puhtaks. Kui see tehtud, astun duššikabiinist välja ja panen keha ümber helerohelise lille pildiga rätiku. Kuivatan fööniga juukseid ning kammin need läbi. Kaalun korraks ka sirgendamist, kuid otsustan, et seda pole vaja. Umbes kella ühe paiku pidin ma ka Grete, oma parima sõbra juurde minema, kuid ma ei tea, kas see plaan on veel jõus. Otsutan talle helistada natuke hiljem, arvates, et ta magab.
Kõnnin vannitoast välja ning lähen oma tuppa. Näen, et mu telefon vibreerib. Helistajaks on Grete. Ta küsib, kas ma ikka lähen tema juurde. Kui vastan "jah", siis otsustab ta mind oma poiss-sõbra juurde kaasa võtta. Ütlen, et ma siis juba pigem ei tule, kuid ta käib mulle niivõrd peale, et ma nõustun. Ma ei tahaks Eriku juurde minna. Ma olen seal varem mitmeid kordi käinud ja ma tean, et tal on tore kaksikõde Mirell, kuid siiski ei soovi ma vaadata, kuidas Grete ja Erik üksteise kaisus on. Tavaliselt oleme Mirelliga nendega samas toas ja räägime juttu.
"Tere hommikust!" hõikab Karmen mulle ja piilub uksest sisse.
"Tere hommikust, emps," tervitan vastu.
"Kas Kevin on söönud? Ta läheb täna isa juurde. Kas ka sina?" küsib ta.
"Jah, ma tegin võileiba. Aga oota - ta läheb isa juurde?" küsin ja otsustan tuua Gretele vabanduseks, et pidin isa külastama.
"Jah, lähed ka?"
"Jep, ta võib minuga arvestada," vastan naeratades.
Saadan Gretele sõnumi, sest ma ei taha tema virisevat häält kuulda. Kui ma mönest tema plaanist ära ütlen, hakkab ta alati erinevaid põhjuseid tooma, miks ma peaks tulema.
"Aga pane end siis valmis, Averly. Ma viiks teid kohe hommikul ära," ütleb Karmen.
"Nii vara? Kell on alles pool üheksa, ema," ütlen talle.
"Jajah, aga isa ootab."
Noogutan vastuseks ja võtan kapist mõned särgid ja topin need kotti. Isa juurde minek - tõesti ideaalne vabandus. Kõnnin alumisele korrusele ja panen selga oma musta jope ja pähe roosa mütsi. On küll kevad, kuid kanna ikkagi sooja mütsi. Astun uksest välja ja kaotan tasakaalu. Varisen ära sulanud lumega veeloiku. Kurat, mõtlen ja üritan valulist keha püsti ajada.

Vabandan kirjavigadenpärast, Ninii, kuda oli?

Tundub huvitav
Muud ei oskagi öelda.
Ootan uut, et näha, mis edasi saab!

kuidagi mõnus oli seda lugeda
Kuigi tundus kuidagi lühike, aga midagi paha ei ole öelda
niiet mina ootan ka uut :)

Jah, ma ise vaatasin ka et nagu liiga lühike, aga järgmine tuleb pikem

2. osa

Tunnen põlves tugevat valu ning olen kindel, et sinna tuleb peagi sinikas. Tõusen püsti ja vannun endamisi veelkord. Olen peaaegu üleni märg.
"Emps... Ma pean riided ära vahetama," sõnan uksest väljuvale Karmenile.
Ta vaatab mind murelikult. "Ole ettevaatlikum, Av."
Noogutan ja lähen kõndides tagasi tuppa. Ma pean vahetama ära jaki ning püksid, sest särk jäi kuivaks.
'Jälle läheb sinu pärast aega!" vingub Kevin.
Vaatan teda tüüpilise miks-sa-oled-minu-vend-pilguga. "Nagu sinu pärast kunagi ei läheks."
Ma ei saa lihtsalt kiiremini teha, kui kogu keha valutab.

Mu isa maja asub maal, linnast umbes 20 kilomeetrit eemal, väikeses külas nimega Cattenwork. Cattenis on üks pood kogu küla peale, suur rahvamaja, kaks külalistemaja ning külaelanike hooned. Siin elab umbes 40 inimest. Sealhulgas on üks kolmandik noored ning ülejäänud vanemad inimesed. Kooli otseselt külas ei ole, selleks tuleb sõita Cattenist välja ning pöörata mustmiljon korda paremale. Siis on näha väikest maakooli. Kuigi see on üpris väike, meeldib mulle siin väga. Cattenwork on rahulik, koos ühe ojaga, millest üle viib sild.
Minu isa maja pole just kõige suurem, sest ta elab üksi. See on helekollaste seintega hoone, mille ees on kiviplaatidega kaetud sissesõidutee.
"Kas ma pean sisse ka tulema?" küsib Karmen nina krimpsutades. Talle ei meeldi isaga rääkida.
"Ei, emps. Me saame ise hakkama," vastan kähku.
Võtame Keviniga autost kotid ning lehvitame emale, kui ta ära sõidab. Ma koputan uksele.
"Tsau, paps," sõnan Enricole, oma isale, kui ta ukse avab.
"Oh, Averly - sina ka. Milline üllatus!"
"Heh, jah. Otsustasin ka tulla."
Teisisõnu: kasutasin võimalust mitte Grete poiss-sõbra juurde minna.
Astume esikusse. See on väike ruum koos ühe jalatsikapiga ning riidenagiga. Riputan oma jope nagisse ning panen tennised kappi. Sama teeb Kevin.
Sammun mööda kitsast, roheliste seintega, koridori trepi poole. Minu tuba tehti pööningule, sest mujal polnud ruumi. Ma olen sellega väga rahul, kuna mu toa ust on võimalik lukku panna ning seega olen Kevini eest kaitstud. Mõtlen tihti, et ta on lihtsalt üks tobe 6-aastane tatikas.
Mu tuba on päris suur: kahekohaline voodi, kaks riidekappi, kirjutuslaud, kaks akent - mis on küll väga väikesed -, suur vaip ja mõned puukastid, kus raamatuid hoida.
Lähen oma sinise päevakattega voodi juurde ning panen riidekoti põrandale. Pikutan natuke aega voodil, üritades põlvevalu maha suruda. Arvan, et jään siia esmaspäevani ja sõidan siis hommikul bussiga linna kooli. Kott koos õpikutega on koolis: meil ei jäänud midagi õppida, sest koolis oli reedel mingi üritus.
Telefon piiksub kaks korda ja ma taipan, et olen saanud sõnumi. Võtan selle ruttu kätte. Grete on kirjutanud mulle vägagi solvunud sõnumi:
Avvu! Mirell on nüüd sinu pärast jälle üksi seal? -.- ja ma tean, et sulle ei meeldi isa juures nii väga seega miks sa tegid seda? Mis mul siis jälle viga on??? :/
Pööritan silmi ja messin talle vastu, et mul oli tuju lihtsalt linnast välja saada. Kuigi... Ma valetan natuke.
"Averly! Tule sööma!" hüüab isa alt.
Lippan ukse pool ja peatun, hõõrudes põlve. Unustasin selle.
Kõnnin kööki. Keset ruumi on suur puust söögilaud ning selle paremal küljel kraanikauss, töölaud ning külmkapp. Vasakule jääb raadio.
Laual aurab seljanka supp. Peale seda, kui Karmen isa maha jättis, on tema kokakunst paranenud.
"Aitäh," sõnan Enricole, kui olen laua taha istunud.
"Kus Kev on? Ta ei tahagi süüa?" küsin vaadates köögis ringi.
"Ei, ta läks oma sõpradega õue mängima."
Noogutan mõistvalt ja söön suppi. Olen ka paremat saanud, kuid lausun sellegipoolest: "Väga hea."
"Tänan," vastab isa. "Mul on sulle üks jutt ka."
Ohkan. Mida ma teinud olen?"Noh?"
"Täna õhtul on siin üks noortepidu: vanuses 16-18. Ma mõtlesin, et võiksid minna. See teeks sulle lõbu siin väikeses külas," ütleb ta.
"Paps, kellega? Ma ei tunne siit põhimõtteliselt kedagi. Jääb ära," vastan kindlalt.
"Seda ma arvasingi. Sa ei lõbutse üldse, Av."
"Tõsi ka või?" ütlen kaitsval toonil. "Lihtsalt ma ei hakka ju üksi sinna ronima, ega ju?"
"Siis tee end kellegagi tuttavaks."
"Paps..." alustan.
"Jajah - jätan su rahule."
"Tänan väga," vastan ja viin tühja supitaldriku kraanikaussi.
"Ma lähen oma tuppa," ütlen ja väljun köögist.
Vaatan igatsevalt oma toa aknast välja. Kamp umbes minuvanuseid tüdrukuid jalutab itsitades tänaval. Mõtlen hirmunult, et äkki Enricol oli õigus - mis siis kui ma ei lõbutsegi piisavalt?

Õhtu.
Vaatan kapis ringi ja otsin, mida selga panna. Ma otsustasin ikkagi peole minna. Valin välja mustad teksad ja helesinise üks-õlg-paljas-pluusi. Isa andis mulle taskuraha, et saaksin osta pileti ja ka mõne joogi.
"Tsau siis!" hüüan Kevinile ja isale, kui uksest väljun.
Ainus asi, mis mulle Catteni juures ei meeldi on see, et külatänavad on vahel inimtühjad ja halvasti valgustatud. Tunnen üksinda hämaras kõndides end vägagi ebamugavalt.
Kuulen selja taga mingite poiste naeru.
"Hei, tüdruk!" hüüavad nad.
Olen kindel, et see on mõeldud mulle ja kõnnin värisedes edasi.
"Kuhu sa kiirustad?" karjuvad nad üle tänava.
Kiirendan vastikust ja hirmu tundes sammu.
"Oota! Sa oled meie.
Järsku tunnen midagi ootamatut. Ma pööran ümber, kuid tahtmatult. Kohe kindlasti, ei taha ma seda teha.
"Lõpetage, poisid," sõnan ähvardavalt.
Ma võin vanduda, et mina seda ei öelnud, kuigi see tuli minu suust.
Nad vaatavad mind hämmastunult. Tunnen, et mu näol on vihagrimass, kuid ma ei suuda ennast üldse kontrollida.
"Hendrik! Mida sa tema kehas teed?" küsivad poisid.
Tunnen end nagu segaduses pealtvaataja, kes ei mõista etenduse sõnumit.
Rahune. Ära blokeeri mind ja sa jääd terveks, ütleb mingi hääl mu peas. Võpatan, kuid see ei juhtu mu kehaga.
"Juhtus. Jätke ta rahule, okei? Sa tead millest ma räägin, Alex," sõnan mina.
Ei, mitte mina - keegi teine, kes nagu oleks minu kehas.
Jõllitan jahmunult lahkuvaid poisse. Tunnen, et mu keha tuleb tagasi. Ma liigutan ise oma käsi ja jalgu. Keegi teine ei tee seda. Olen segaduses. Ja mis kõige hullem - ma ei saa absoluutselt aru, mis just juhtus.
Ma ei tea, kuidas sa seda teed, ütleb hääl mu peas.
Ehmun ja nüüd juhtub see mu kehas.
"Misasi?" küsin väriseva häälega, kaheldes, ega ma luulusid ei näe.
Sa blokeerid mind. Ja see teeb su keha ihaldatavaks.
Kõnnin kiiresti edasi, eitades kõike mis juhtus. Kas on võimalik, et keegi teine on minu kehas? Et keegi kontrollib mind?
Märkan rahvamaja tulesid ning mu samm kiireneb. Näen rahvasummat ja arvan, et kõik küla noored, kes nendesse vanusepiiridesse mahuvad, on siin.
Seisan järjekorras, kuni tuleb minu kord osta pilet.
"Tänan," lausun, kui kassapidajalt pileti saan. Pistan selle jope taskusse ja sisenen majja.
Siin on üks suur puupõrandaga saal, mille paremas nurgas on kohvikulett.
"Hei!" ütleb keegi mu selja taga.
Pööran ümber. Seal seisab umbes minuvanune pruunide lokkideg tüdruk. Mul pole siin üldse sõpru, seega otsustan endale mõne saada.
"Hei," vastan sõbralikult.
"Vana oled?" küsib ta.
"17, sa?"
"Sama."
"Okei. Sa üksi siin?" küsin.
"Jah, mis siis?"
"Ma ka olen üksi. Oleme koos?"
"Okei," vastab ta naeratades.
"Ma võtan midagi baarist juua, soovid ka?" küsin.
"Jah, ikka. Kas sa viitsid joogid sissepääsu juurde tuua? Ma käin korra ära, aga olen peagi tagasi."
"Okei, mida sa tahaksid?"
"Ee... Kokat, palun."
"Ok, kohtume siin," ütlen ja kõnnin baari poole.
"Palun üks koka ja üks limonaad," ütlen.
Ta ütleb mulle hinna ja ma maksan ära.
Kuulen, kuidas pidu sisse juhatatakse ja esimene lugu mängima pannakse. Inimesed kogunevad keset tantsupõrandat ja hüplevad naerdes ja tantsides. Suman rahvamassist läbi ja jään sissepääsu juurde ootama. Ma ei näe seda tüdrukut kusagil.
"Haha, näete - ma olen proff. Ta jäi uskuma," ütleb keegi minust natuke eemal itsitades.
Märkan seda sama tüdrukute kampa, keda nägin tänaval. Pagan. Ta lihtsalt lollitas mind, et näidata oma sõpradele, milleks ta on võimeline. Kui alandav.
"Haha, jaa. Sa oled super, Kretz," vastavad tema sõbrannad sama moodi naerdes.
Ära blokeeri mind, Averly. Ma aitan sind. ütleb hääl mu peas. Võpatan ja tunnen end jälle kõrvalosalejana. Liigun tüdrukute kamba poole.
"Arvasin, et oled üksi, aga okei. Näe, siin on su koka," ütlen ja ulatan selle tüdruku poole topsi joogiga.
Tüdrukud vaatavad mind segaselt.
"Julgus..." pomiseb üks nendest.
Kõnnin eemale ja tunnetan taas ise oma keha. Juba teist korda ja see on väga imelik, et keegi nagu võtaks mu keha üle. Ma istun ühele toolile ja joon oma limonaadi. Vaatan teisi tantsijaid ja otsustan, et sellisele peole ei kõlba üksinda tulla. Tahan juba lahkuda, kui mind peatab turvamees.
"Tere! Kas saaksin sinuga paar sõna rääkida?" küsib ta.
Vaatan mehele küsivalt otsa. "Jah..." venitan.


Vabandan, kui tuli ikka liiga lühike... ja kirjavigu võib ka olla. Kuidas muidu meeldis?

Paar kirjaviga isegi oli, aga ma oma laiskuses ei viitsi neid kahjuks üles otsida :)
Aga siiski minuarust väga põnev jutt
Imelik et need kamp poisse oleks juskui teadnud kes tüdruku keha üle võttis :)
Igatahes ootan huviga uut

Ma mõtlesingi nii, et need kes kehad üle võtavad (pärast saab täpsemalt teada) nad tunnetavad, kes see on, kui nad teda teavad.

Alguses (umbes 2 lauset) meenutas see ühte raamatut. Siis muutus teistsuguseks ja mulle meeldis. :) Uut.

Mulle ka meeldis!
UUT!

See osa tuli lühike, andke andeks vabanda ka kirjavigade pärast.
3. osa

"Kas sina viskasid sellele tüdrukule koka peale?" küsib mees nõudvalt ja osutab tüdrukute kamba lauas istuvale tüdrukule.
Sellele samale, kes mind lollitas. Tema valge siidpluus on märg ja ripsmetušš laiali, kuid ma tean, et see on lavastatud.
"Ei," vastan väriseval häälel.
"Aga kuidas sa seda siis seletad?" Ta näitab veelkord parema käega tüdruku poole. "Ma ei usu, et tema valetab, laps."
"Ma pole seda teinud. Nad lavastasid kõik. Palun, uskuge mind," anun teda.
"See tüdruk ei saa sinu pärast peol olla."
Olen lõksus. Turvamees ei usu mind ja arvatavasti ei hakka uskuma ka. Ma pean mõtlema ruttu välja midagi kavalat. Kuid kõik mu mõtted on segamini. Soovin, et keegi aitaks mind. Paneks mulle pähe ideaalseid ideid. Otsustan minna ainsat teed, mis mulle pähe tuleb.
"Mida ma nüüd teen? Te ei usu mind, kuid sellise asja pärast vangi ei mida, ega ju?" ütlen nii kindla hääletooniga, kui suudan.
"Ma pean su peolt välja viskama."
"Suurima heameelega. Ma juba lahkungi. Nägemist," ütlen kergendatult, teeseldes ülbust.
Turvamees jääb mulle järele vaatama ja ma lipsan rahvamassi sisse. Rajan tee ukseni ning otsustan natuke hinge tõmmata. Istun lähimale puust pingile ja üritan hingamist rahustada. Süda puperdab ja olen väga väsinud. Võiksin siinsamas pingi peal magama jääda.
Mul on tunne, et ei taha väga kaua aega enam rahvamajja minna. Selline vahejuhtum turvamehega jääb mind pikaks ajaks kummitama.
"Av! Mida sa siin teed?"
Märkan enda poole jooksvat Kevinit.
"Mida sina nii hilja väljas teed?" küsin teeseldud kulmukripsutamisega.
"Ma läksin Robini juurde ja tulin tagasi ja nägin sind," vastab ta.
"Kevin! Sa ei tohi nii hilja väljas olla. Tänaval liigub igasuguseid maniakke. Miks sa isa järgi ei kutsunud?" nõuan.
"Ma ei tulnud ju selle peale," vingub Kevin.
"Lähme koju siis," ütlen peale väikest vaikust.
"See on ebaaus - miks sina tohid õhtul väljas käia ja mina mitte?"
"Kuule, ma olen sinust 11 aastat vanem," ütlen silmi pööritades.
Kõnnime vaikides mööda peatänavat tagasi isa juurde. Siin on umbes viis tänavalampi, mis korralikult põlevad. Ülejäänud on kas katki või on nende valgus nii väike, et sellest pole mingit abi. Tunnen, kuidas jalad puutuvad kokku tugeva maapinnaga ja kahetsen, et panin jalga õhukese tallaga kingad.

Astume tuppa ja ma põrnitsen isa vihkavalt.
"Te mõlemad juba tagasi?" küsib ta vaadates mind.
"Miks sa lasid tal üksinda keset seda tänavat tulla? Siin liigub igasuguseid hulle." Ma peaaegu karjun vihast.
"Ma ütlesin talle, et ta helistaks kui Robini juures lõpetab," vastab Enrico.
Pööran kahtlustavalt ümber, et Kevile otsa vaadata.
"On see tõsi?" nõuan.
Poiss noogutab vaikselt.
"Miks sa valetasid?" küsin.
"Anna andeks." Ta langetab pilgu ja vahib põrandat.
"Miks? Ma küsisin, miks."
"Tahtsin olla ka suur nagu sina. Oled rahul?" nähvab ta ja jookseb oma tuppa.
Istun elutoa rohelisele diivanile.
"Anna andeks, ta ütles ise ütles.." alustan vabandavalt.
"Pole hullu. Ikkagi minu süü ka," vastab isa.
"Mis telekast tuleb?"
"Mitte midagi erilist. Ma vaatan praegu suusatamist."
"Ookei. Ma lähen siis oma tuppa," vastan ja tõusen püsti.
Kõnnin aeglaselt pööningutrepist üles ja avan ukse. Istun kirutuslaua taha ja kahetsen, et ei võtnud läpakat kaasa. Võtan sahtlist paberi ja harliku ning kritseldan sinna midagi armsa loomakese sarnast. See meenutab kassi, kuid on selleks liiga karvane. Naeran õrnalt oma töö üle ja peidan selle raamatute alla.
Üks põhjus, miks mulle isa juures käia ei meeldi, on see, et siin pole midagi teha. Mul pole siin sõpru, kellega koos olla. Üldse, ma usaldan inimesi liiga palju. Näiteks nagu seal peolgi. Mulle ei tulnud ühtegi korda pähe, et ta võiks mind lollitada. Aga just seda see tüdruk tegigi.
Mõtlen kiirelt läbi tänase päeva ja külmavärin läbib mind. Mulle meenub see, kuidas minu keha kasutati. Ja see on vägagi hirmutav. Kuidas see võimalik on?
Kell on peaaegu 11 ning ma olen üpris väsinud. Jalutan helekollaste kiviplaatidega kaetud vannituppa. Pesen kiirelt oma hambad ja näo.
"Head ööd," hüüan trepilt Enricole ja Kevinile ning lähen voodisse. Jään peagi magama.
Kõnnin ringi väga paksus metsas, kus on üpris pime. Puud on väga tihedalt üksteise vastu surutud ja nende ladvad puutuvad kokku, nii et valgus ei pääse läbi. Eeldan, et on õhtu, kuid ma pole kindel. Kõnnin edasi mööda märga maapinda ning avastan, et olen paljajalu. Tuuleiil läbib mind ja mu siidsärk lehvib tuules. Värisen külmast. Jalutan ikka edasi, aeg-ajalt komistades puujuurte otsa. Vaatan taevasse, kuid ma ei näe midagi peale puude lehtede. Järsku tunnen nahal midagi külma ning ma avastan, et sajab lund. Õrnad lumehelbed langevad mu juustele, mu jalgadele, mu kehale. Jään seisma ja tunnen pisaraid oma põskedel. Ma ei tea, miks ma nutan, kuid see on valus. Tunne, nagu oleksin kedagi kaotanud. Süda nagu tõmbuks kokku ja kipitaks. Otsin puutüvelt tuge ja kukun peagi istuli. Tõmban põlved keha lähedale ja hoian neist kätega kinni. Värisen ikka veel. Vaatan maapinda, mis on muutunud lühikese ajaga valgeks. Avastan, et ka mina olen õrna lumekihi all ning üritan end liigutada. Lumi pudiseb mu nahalt maapinnale. Näen, kuidas puude lehed langevad minu ümber. Need moodustavad ringi. Vaatan seda kõike segaduses ja hirmunult. Lõpuks pööran tähelepanu oma riiete ning mõistatan, kuidas ma sain panna selga nii õhukesed riided, kui on talv. Mul on seljas beež siidpluus ning must miniseelik. Minu juuksed on lahti ja avastan, et need on pikemad kui tavaliselt. Istun liikumatult paigal ja ootan et see lõppeks. Natukese aja pärast näen, et mu maailm variseb kokku. Puud kaotavad õige kuju, maapind hõreneb ja taevas muutub valgemaks.
Avan silmad. Toas on pime ning ka aknast ei paista valgust. Heidan pilgu kellale: 5.12. Ma ei tunne enam väsimust. Otsustan proovida, kas uni tuleb veel tagasi.

Nonii, kuidas oli?