Probleemidest tekivad probleemid

Oli kena kevadpäev, ma kõndisin poe ees ja mõtlesin mida teha. Järsku märkasin meie kooli tüdrukuid. Algul ei tundnud ma neid ära kuid siis sain aru, et need olid samad tüdrukud, kes mind koolis narrivad. Ma üritasin end varjata kuid kahjuks nägid nad mind. Ma jooksin ruttu ära.

Järgmisel päeval kooli tulles, oli mul hirm. Ma mõtlesin endamisi, et kui nad on koolis, siis hakkavad nad mind jälle narrima kuid minu õnneks ei olnud neid koolis. Teadsin kohe, et nad ei viitsinud tulla. Kui tunnid olid lõppenud, läksin koju.

Päeva lõpus, umbes pool seitse õhtul, läksin parki jalutama. Silmasin kohe üht ilusat lagendikku, kus oleks hea mõtteid mõlgutada kuid täpselt siis helistas mu ema ja ma pidin koju minema.

Järgmisel päeval ärkasin kell viis hommikul, sest mulle helistas üks minu parim sõber. See oli Sandra. Võtsin kõne vastu.
„Tsau mis nii vara helistad?“ oli näha, et Sandra ei olnud sugugi heas tujus.
„Mu poiss jätis mu maha , sest sina olid temaga üks päev rääkinud ja nüüd sain sõnumi, et ta jättab mu maha.“
„Ma lihtsalt rääkisin temaga.“ selle peale katkestas Sandra kõne.
„Väga tore, nüüd olen enda parimast sõbrast ilma jäänud ja nüüd pole mul koolis enam ühtegi sõpra!“ pobisesin endamisi.

Mulle meenus õnneks, et mul on üks sõber siiski koolis, see oli Liisa. Me polnud Liisaga just parimad sõbrad kuid sõber oli ta ikkagi. Ma otsustasin talle kohe helistada.
„Tsau Katariina! Miks sa nii vara helistad, ma üritan magada.“
„Mul on üks mure. Sa tead mu sõpra Sandrat? Ta helistas mulle hetk tagasi ja sõimas mind selles, et ajasin tema ja ta poisi lahku.“
„Kuidas?“
„Sandra helistas mulle pahuralt ja küsis minult, miks ma ta poisiga rääkisin. Ma vastasin, et lihtsalt küsisin ühte asja kuid Sandra katkestas kõne.“
„Mis sõber ta selline on? Ta ei vääri sinu sõprust.“
„Kuule ma tahtsin küsida mis sa täna teed, meil algas ju vaheaeg.“
„Midagi võiks ikka teha. Läheks näiteks parki?“
„Sobib.“
Ma katkestasin kõne ning magasin edasi.

Uuesti ärkasin ma kell kümme. Käisin pesemas, panin riided selga, kammisin juuksed ära ning pesin hambad puhtaks. Koristasin natukene enda tuba. Minu toas oli helesinine tapeet, valged kardinad, kirjutuslaud, riidekapp, peegel ja voodi.

Kui ma olin enda tuba natukene koristanud, läksin ma kööki. Sõin ema tehtud pannkooke ja õunamahla. Kui söödud sai, vaatasin ma suhteliselt kaua telekat. Kell sai kaksteist.

Otsustasin helistada Liisale. Ta võttis kõne vastu.
„Tsau, kuule kas saame siis kokku?“ küsisin ma.
„Okei, viie minuti pärast pargis.“
„Sobib.“
Liisa katkestas kõne.

Ma hakkasin pargi poole kõndima. Mõne hetke pärast jõudsin parki, kuna see oli mulle üpris lähedal. Eemalt nägin Liisat, ma keksisin talle vastu.

„Tsau!“ hõikasin ma Liisale.
„Tsau jah!“ hõikas ta mulle.
„Kuule, mulle tuli mõte, seoses selle Sandra asjaga. Mine tema juurde koolis ja räägi kuidas asjad tegelikult olid.“
„Hea mõte.“ vastasin ma talle. „Kuule, äkki läheks kinno või Hesburgerisse?“ küsisin Liisalt.
„Täitsa hea mõte, siin hakkaks suht igav.“
Kui jõudsime kinno selgus, et seal oli Sandra ja tema eelmine poiss.
Sandra üritas teda sebida, kuid asjatult.
See oli nii naljakas vaatepilt, isegi mu kinopiletid kukkusid käest, kuid enda õnnetuseks ma ei märganud seda. Me naersime päris pikalt.

Seanss oli juba paarkümmend minutit käinud kui märkasin, et mul pole enam pileteid kuid õnneks leidis Liisa need maast ja me jooksime saali.

Kui saali jõudsime käis film täies hoos ja asusime vaatama kuid ma ei saanud väga vaadata, sest mu ees istus üks väga pikk naine. Ma üritasin temaga rääkida, kuid ta ei kuulanud ja lõpuks viskas mulle coca cola näkku.

Liisa oli vihane ja läks kohe prouaga rääkima. Senikaua kuivatasin ma oma nägu ja läbimärga särki.
Mu lemmik särk oli rikutud, kuid Liisa lohutas mind ja me läksime Hesburgerisse nagu lubatud.

Nii kui sinna jõudsime juhtus uus õnnetus. Keegi oli pillanud mingi asja maha ja ma libisesin ning kukkusin põrandale. Kuid ma jõudsin ka Liisast haarata ja me mõlemad kukkusime selle asja sisse.

„Minu lemmik püksid on nüüd rikutud.“ ohkas Liisa.
„Kas sa oled nüüd minu peale pahane?“
„Ei, lihtsalt pükstest on kahju.“Me mõlemad hakkasime naerma.
Mina ja Liisa otsustasime koju minna, kuna me olime suhteliselt räpased.

Kui ma koju jõudsin, saadeti mind pesema.
Pärast läksin ma arvutisse. Liisa oli skypes sees ning ma hakkasin temaga kirjutama.
„Kuule, me peame seda päeva kordama.“
„Jah, see oli mega tore päev.“
„Ma pean nüüd sööma minema, tsau siis, homme helistame.“
„Tsau jah.“Ma sulgesin arvuti ning läksin kööki sööma, ema oli tellinud hiina restoranist süüa. See oli mega hea.

Õhtul lugesin raamatut ning siis jäin magama.

Äge Uut

"Tsau miks sa nii vara helistad?" oli näha, et Sandra ei olnud sugugi heas tujus. Kuidas seda näha oli?
Väga deep pealkiri, aga su jutul puudub mõte.

See tegevus läheb nii kohutavalt kiiresti ja kirjeldusi pole ka.

Vabandust kui ei meeldi, aga ma olen alles üheksa aastane ja ma kirjutan enda esimest juttu.