Pimestatud valguse poolt

Lood on kirjutatud minu ja ühe teise tüdruku poolt. Loodan, et teile meeldib.
PS: Pealkiri võib veel muutuda.

I peatükk. (sissejuhatuse I osa)
Saatus, mille eest ma põgenesin.

Päike paistab igale poole, lausa palav hakkab, kuid igal pool on lumi maas ja lisaks on kerge tuul, see on kombinatsioon, mida ma vihkan. Ma võin nii kergelt haigeks jääda, kui tuul puhub ainult natukene valest kohast läbi mu riiete pragude, murdes sisse ruumi, kus pesitseb mu kergelt higine nahk. Kui see juhtuks, oleks haigeks jäämise tõenäosus väga suur, kuid minu õnneks kannan ma jopet, mis ei lase tuult nii kergesti läbi.

Ma kõnnin hetkel oma ülikooli poole, kus ma õpin. Ma elan ameerikas ja elan ühikas. Rohkem väga seletada pole mõtet, sest sellised detailid pole olulised. Oluline on see, et ma elan üksinda, perekonnast eraldatuna. Mu perekond on pururikas, omab erahaiglat ja iga viimane kui liige on seal töötav proffessionaal. Kui keegi ütleks, et mul veab, tahaks ma teda lüüa, sest see on kõige kohutavam saatus. Kogu mu perekond arvab, et ma olen geenius ja seega nad kõik nõuavad, et ma oleksin järgmine sealne tööline, mingi eriti detailse ala spetsialist. Ma ei taha seda. Ükskõik kui palju ma seda vanematele ütlen, nad ei kuula mind. Nad üritavad mu aju üle loputada, et ma siiski kuulaksin nende soovi ja teeksin mida nad tahavad. Kõik see viiski ühe tulemuseni. Paar kuud pärast seda, kui ma sain 18, ma põgenesin kodust. See oli suur operatsioon, mida ma plaanisin mitmeid aastaid. Kuna ma töötasin õppimise kõrvalt mitme perekonna liikme heaks, teenisin ma ilusa tagavara, et mitmeid aastaid elada muretult. Keegi ei mõistnud, miks ma tahtsin kõrvalt teenida, sest vanemad lubasid mul osta peaaegu kõike mida ma tahtsin, kuid ometigi ma ei tahtnud kunagi midagi. Ma ei tahtnud tekitada muljet või enesetunnet, et ma sõltun oma vanematest liiga palju, või et ma peaksin neile midagi tagasi maksma.

Enne põgenemist andsin ma ühte kooli ka avalduse sisse, et sinna õppima minna. See oli erakool, mis õpetas muidugi palju erinevaid alasid. Ma ise andsin avalduse sisse ajaloo erialale, sest mulle meeldis tollel ajal ajalugu, kuigi tegelikult ma elasin teadmatuses, siiski pidin ma mingi valiku tegema. Ma tahtsin lihtsalt põgeneda. Muidugi oli olemas ka põhjus, miks ma just sinna kooli läksin, sealne kool ei avaldanud mitte ühtki infot õpilaste kohta enne lõpetamist. Isegi kui keegi saavus midagi, küsiti enne luba, kui nimi avaldati. Kuna mu hinded olid nii või naa kõik parimad, ei pidanud ma muretsema sisse saamise pärast, pigem ülikool oli väga rõõmus mind vastu võtma. Muidugi ma kirjutasin avaldusse juurde tingimuse, et mitte kellegile ei räägitaks minust midagi, olgu see kasvõi minu perekonna liige. Minu üllatuseks peale selle, et mul oli tagavara kogutud, pakuti mulle ka stipendiumi vägagi suures koguses, nii et ma ei pidanud mitte millegi pärast muretsema. Niisiis, mis ma sain teha, oli öelda: “Hüvasti kodu, tere tulemas mu uus elu!”

Mu toakaaslane on tüüp, kes õppis ise informaatikat. Kui ma seda kuulsin, arvasin, et ta elabki oma toas, kuid üllatuseks veetis ta heal juhul paar päeva nädalast oma toas. Nimelt, tal oli juba oma firma, kus ta töötas ja ta oli pidevalt oma kontoris mitu päeva järjest ja käis ainult väga vajalikes tundides. Ta oli omamoodi geenius, sest ta mälu oli supper, kuid paari päeva pärast oli kogu meelde jäetud peast pühitud. Aga sellest piisas, et eksamitest väga heade tulemustega läbi pääseda.

Muidugi ma olen kuulnud üht teist vanematelt. Kuigi ma jätsin kirja vanematele, et pole mind mõtet otsida, andsid nad avalduse kohe politseisse sisse. Nende kahjuks, ütles politsei neile vastu, et see on võimatu, nad ei otsi mind. Miks? Sest ma andsin varem politseile teada oma plaanidest, et muga on kõik okei ja et vanemad võivad tulla mind otsima. Muidugi lisasin ka neile, et ma ei taha, et vanemad saaksin mu asukoha teada. Kuna ma olin juba 18, ei saanud politsei muud teha, kui nõustuda. Pärast vanemate pöördumist politseisse, kontakteerus polisei ka mu uuele numbrile ja kontrollis üle kõik mu soovid. Muidugi nad said minult ainult kinnitava vastuse. Ma armastasin oma vanemaid, sest ma olin siiski nende laps, kuid ma ei talunud nende sundimise meetodeid. Tänu sellele, oli mu lapsepõlv väga igav ja ainukene aeg, kus ma sain midagi ka teha, oli kool ja gümnaasium. Kuid ka nendega oli lõpp. Kõik see on nüüd aga seljataga ja ma olen koolis juba käinud kuu aega. Ma olen muidugi saanud mitmeid sõpru, kui minu lugu ei ole väga seotud sellega, vaid pigem mõne konkreetsema isikuga.

Pärast, kui ma olin oma jope ära andnud riidehoidu, hakkasin ma astuma oma klassi poole, kuid mulle meenus järsku, et mul oli mõned olulised paberid välja printimata. Vaadates eemale, printimismasina poole, nägin ma suurt järjekorda. Seejärel toimus kiire otsus, raamatukogu. Kõndides kiiresti sinnapoole, jõudsingi peagi ülikooli raamatukogu sissepääsu poole, kuhu ma ulatasin vajaliku kaardi, et sisse saada. Edasi kõndisin kiiresti teisele korrusele, kus oli printer. Enamasti oli see tühi, kuid mitte seekord. Seal tegutses üks neiu, kes rahulikult tegutses oma asjadega. Ma toetasin vastu suurt seina ja jäin neidu vaatama, kuidas ta toimetas. Ma pidin tunnistama, et neiu oli muidugi väga kena. Tal olid tumedat pikad juuksed, kergelt värvitud huuled ja kergelt tumedat silmaümbrused. Kuid võis öelda, et ta oli üsna peen neiu. Lisaks olid tal põsed kerged roosakad. Hetk hiljem tabas mind, et ma jälgisin teda liiga pinksalt ja neiu oli seda märganud. Võibolla just sellest kukkus tal terve hunnik pabereid maha, nii et need lendasid laiali. Härrasmees nagu ma olen, ütlesin kiiresti „Las ma aitan!“ ja hakkasin lehti kokku korjama, kuni viimase lehe võtsime samal ajal ülesse, nii et käed puutusid kokku. Ka minu põsk lõi kergelt punatama, lastes siis lahti, et ta saaks viimase lehe võtta.

„Aitäh,“ tuli kergelt häbelik vastus tüdruku poolt, kui ma talle oma kogutud lehed tagastasin. Pärast seda kiirustas ta kiiresti minema. Armas, arvasin ma, kui asusin printeri juurde, et toppia ühe kaardi sisse. Selle kaardiga sain printida kõik paberid, mis ma eelnevalt arvutis olin selle kaardi peale saatnud. Järsku märkasin seal aga ühte kaarti, mis oli varem sisse jäetud. Tõmmates kaardi välja, tundsin pildilt kohe eelneva neiu ära. „Mmmmm, pean selle vist tagastama või peaks jätma selle siia?“ mõtisklesin ma ja toppisin enda kaardi sisse, mille järel masin hakkas printima. Kui tavaliselt tuleks kaardi anda raamatukogu tädile, kes siis võtab ühendust või tagastab, tuli mul endal tahtmine see tagastada. Võibolla oli see lihtsalt selle pärast, et ma tahtsin neidu veel kord näha? Kui masin lõpetas printimise, võtsin ma paberid välja ja vaatasin kella.
„Ou crapppp, tund on juba 10 minti peal!“ ütlesin vaikselt ja kiirustasin tundi... Muidugi minu kätte oli jäänud selle neiu kaart, sest tollel hetkel oli mul tähtsam asi meeles. Võibolla oli see aga saatus, mis juhtis mu elu järgnevale loole, mis sisaldas peaaegu kõike, mida see sisaldada saab. Vähemalt minul tekkis selline tunne.


No minule on see jutt päris meelt mööda kohe :)
kuidagi mõnusalt on kirjutatud
Ning noh vigasid ma tähele ei pannudki
UUT tahaks!

See on tore, et kellegile meeldib. Tõenäoliselt homme või midagi sellist avaldan teise osa ka, siis üritan hakata perioodiliselt välja laskma (1 kord nädalas, vms).

Mulle ka väga meeldis ja ootan samuti uut osa

PS. Mitte pinksalt, vaid pingsalt

II peatükk
Deja Vu

Aasta 1864. Ameerika kodusõda. Kuulen, kuidas kahurid mu ümber pauguvad ning kõik, mis ma lahingumöllust põgenedes näen, on tolm. Daniel! Kus ta ometigi on? Ma pidin teda kaitsma ja ometi suutsin ta silmist lasta. Ma lubasin talle, et kõik saab korda ja me põgeneme koos. Ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ma tean, et meie suhtele ei vaadata eriti hästi, sest mina olen tema kaitseingel ja loomulikult surematu, tema on aga tavaline inimene. Surelik. Kui meist teada saadakse, ei saa ma enam Danieli kaitseingel olla. Nüüd on ta aga kadunud! Kuidas ma võisin oma tähelepanul hajuda lasta? Kui ta sureb, kaotan mina oma tiivad, kuna ei saanud oma ülesandega hakkama.

“Tuld!” kuulen sõdureid kisendamas ning jooksen elu eest. Ma tean, et ma ei väsi sellest ega pea kunagi puhkama, aga inimeste sekka sulandudes on oluline näida võimalikult loomulikuna. Kõik on puhtalt teesklus. Jooksen edasi ja jään lõpuks seisma, kuna mu ümber on kõik juba rahulikum ja tolm on peaaegu hajunud. Näen eemalt üht haavatud sõdurit, kuid lähemale jõudes avastan õudusega, et see on...Daniel. Ta ei näe hea välja ning ma tunnen, kuidas mu sees miski justkui murduks. “Anna mulle andeks,” sosistan talle, üritades pisaraid tagasi hoida. “Ära muretse selle pärast,” sosistab haavatud sõdur hinge vaakudes. “Ma pidin sind kaitsma ja ei saanud sellega hakkama. Ma ei tohi lasta sul surra,” vuristasin talle, kuid ei suutnud oma valu enam kauem enda sees hoida. Ma hakkasin isegi uskuma, et ehk on lootust ja midagi ikka saab teha. Kõik p e a b korda saama. Tundsin, kuidas Daniel mu käest haaras. “Kuula mind, Lena,” lausus mees. “Ära süüdista end selles, et sa mind kaitsta ei suutnud. Ma poleks pidanud sind lihtsalt silmist laskma. Nüüd on mu aeg käes.” Kuulasin teda ning vangutasin pead. Ta ei tohi nii rääkida. See lihtsalt peab olema üks halb unenägu või midagi. Või ehk karistus selle eest, et ma surelikku armusin. “Palun, sa ei saa mind praegu jätta,” anusin juba täielikust meeleheitest, kuigi nägin, kuidas eluvaim mehest haihtuma hakkas. “Luba mulle, et sa ei unusta mind,” lausus Daniel vaikselt mu kätt pigistades. Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski voolama hakkasid, kui ta lõpuks silmad sulges ja mehe käsi mu peos lõdvaks muutus. Ta oli läinud. “EEEIIIIIII!” suutsin vaid karjuda.

Kuulsin, kuidas mu äratuskell helises ning nägin numbrilaual seisis roheliselt 7:00. Vajutasin kella kinni ja ajasin end uniselt silmi hõõrudes püsti. Olen selle teesklusega juba nii harjunud, et tunnengi end inimesena. Isegi, kui ma seda ei ole. Ma vihkan seda, et näen igal öösel unes, kuidas ma oma ülesannet täita ei suutnud ja omale kõige kallima inimese kaotasin. Koos temaga kaotasin ka enda tiivad. Pärast seda hakkasin täiesti uue rahvaga suhtlema, kes on samuti oma tiivad kaotanud. Nad suhtuvad inimestesse üleolevalt, kuid mina seda siiski ei suuda, sest tunnen, nagu oleksin ise üks neist. Ma võin ju nendega suhelda, aga kuna ma pole selline, nagu nemad, tunnen end mõnikord üksi. Minus justkui oleks mingi kübeke inimlikkust ja ma ei kasuta nende peal oma võimeid, kui selleks just erilist vajadust pole.

Hommikusöögiks ei söönudki ma midagi muud peale ühe müslibatooni ja klaasi piima, enne kui loengusse kiirustasin. Saite õigesti aru, ma olen üliõpilane. Kuna loodus on mulle väga südamelähedane ja mingil põhjusel aitab mul leida rahu, asusin pärast keskkooli lõpetamist kohe bioloogiat õppima ja nüüd olengi siis esimesel kursusel. Ühikas ma ei ela, mul on kooli lähedal üks pisike korter. Ei mingeid toakaaslasi. Vahepeal mõtlen, et oleksin ju võinud ka lihtsalt keskkooli lõpetada, kuna seda olen ma juba teab kui palju teinud, aga ülikool on minu jaoks midagi uut. Ma ei pidanud seda varem väga oluliseks, aga kuna selles keskkoolis oli mul väga hea bioloogiaõpetaja ja sai palju ka välipraktikumides käidud, leidsin, et see võiks olla midagi, mis mind huvitab. Ja ma ei kurda, kuigi sõpru mul ei ole. Mul võiks neid muidugi olla, aga valisin ise eraklikkuse ning nüüd ma olekski justkui nähtamatu. Või noh, mitte päris. Seal on üks noormees, kelles on midagi väga tuttavat. Ma ei saa aru, kas ta on mingi jälitaja või midagi, aga igal pool, kus ma olen, on temagi kohe platsis. Tegu pole küll minu kursavennaga ja ausalt öeldes ei teagi ma, mida ta üldse õpib.

Pärast loengut läksin raamatukokku, kuna pidin järgmiseks loenguks mõned materjalid välja printima. Paljudel on küll arvutid, aga mitte mul. Või noh, mul on kodus üks vana lauaarvuti, aga ma ei saa öelda, et oleksin selle tänapäeva tehnikaga just kuigi sina peal. Hakkama peab aga kuidagi saama ja kuna mul on sõna otseses mõttes terve igavik aega, ootan huviga, mis juba saja aasta pärast tehnikaga juhtub. Lõpuks sain oma materjalid prinditud ja lehekülgi tuli päris palju, aga siis suutsin ma nad ikka kuidagimoodi maha pillata. Kuulsin, kuidas keegi mulle abi pakub ja juba hetke pärast nägin seda sama poissi - jah, seda, keda ma jälitajaks pean - oma asju kokku korjamas. “Ma saan,” ütlesin vaikselt, hakates ise viimast lehte üles võtma, kuni meie käed kokku puutusid. See tekitas minus hetkeks tunde, nagu oleksin kerge elektrilöögi saanud, ja ma tõmbasin käe ära. “Aitäh,” tänasin vaiksel häälel tüüpi ning olingi juba järmisesse loengusse suundumas, kuni mulle meenus see, et olin oma kaardi printerisse jätnud. Heitsin pilgu kellale auditooriumi seinal. Okei, ootan loengu lõpuni ja lähen katsun seda siis tagasi saada. Raamatukoguhoidja pidi seda ikka märkama.

Kuigi olin huviga seda loengut oodanud, paistis see justkui venivat, sest õppejõud rääkis aeglaselt ja tema jutule oli peaaegu võimatu keskenduda. Võib-olla oli üks põhjustest see, et ma mõtlesin just sellele hetkele raamatukogus. Kes see noormees oli? Hetkeks tuli mulle isegi mõte tungida ta meeltesse ja üritada teada saada, kes ta olla võib ja miks ta on alati seal, kus mina olen. See on lihtsalt kuidagi...veider. Ei hakka ikkagi praegu meeltesse tungima ja nii istusingi selle loengu lõpuni. Läksin raamatukokku, et oma kaardi kohta küsida, kuid raamatukoguhoidja ütles mulle ainult seda, et see noormees oli kaardi ära võtnud. Ja ta ei toonud seda mulle tagasi! Mis pagana pärast ta seda nüüd enda käes pidi hoidma?

Nüüd otsustasin seda ära kasutada, et see kutt juhtub minuga täpselt samades kohtades olema ja pettuma ma ei pidanudki. Ta tuli just ühest teisest auditooriumist välja ja nii ma tema juurde sammusingi. “Ma olen kindel, et sa tead, kus mu kaart...” ei suutnud ma lauset lõpetada, kui meie pilgud äkki kohtusid. “Ei ole võimalik,” sosistasin endamisi. Need pruunid silmad olid liigagi tuttavad ja ma ei suutnud uskuda, kui väga need mulle mu kadunud armastatut meenutasid. See ei saanud tõsi olla!