Taas hingata

Väsinult silmitsesin tahvli ees ringi kõndivat õpetajat.Vaatasin tema ranget hoiakut, kuulasin tema kraaksumisena kõlavat häält ning imestasin, et ta klassis valitsevat lärmi tähele ei pannud.
Tegelikult pole ma siiani aru saanud, kuidas tal õnnestus õpetajaks saada. Tema vana, kortsus ja veidi armiline nägu tekitab alati väiksemates hirmu ning isegi vanemas eas õpilased tavatsesid teda vältida ning hoiduda talle liiga lähedale sattumast.
"Avage enda õpikud," sõnas professor Rowen. Isegi need paar kolm sõna suutsid mõnele vähe nõrgemale ning armetumale inimesele kananaha ihule tuua. Eriti arvestades tõsiasja, et tema rääkimist ei saanud nimetada kõnelemiseks, vaid hoopis kraaksumiseks.
Nii mõnestki pingist kostus õpilaste oigeid, kui nad enda kulunud ja veidi räbaldunud õpikud avasid. Avasin ka ise ajaloo õpiku, kuid minu suust ei kostunud piuksugi. Võib-olla olin selles liiga väsinud, et hakata protestima millegi pärast, mida nagunii muuta ei saa.
„Nagu te kõik teate, tabas 11. septembril 2001. aastal Maailma Kaubanduskeskust hukatuslik terrorirünnak. Olen täiesti kindel, et kõik te, ajuhiiglased, olete sellest kuulnud ning isegi tollest sündmusest vändatud filmi näinud.“
Silmanurgast nägin, kuidas nii mõnegi poisi kulm kergelt kerkis, kuid keegi ei söandanud midagi öelda. Teadsime niigi hästi, et professor Rowen armastas enda õpilasi ajuhiiglasteks, tarkpeadeks ning täielikeks idiootideks nimetada. Kusjuures viimast tasus vahetevahel isegi komplimendina võtta, kuna kaks esimest tähendasid kindlalt meie vähest viitsimust ajalooliste asjadega kursis olla. Nagu Rowen ütleb: „Hängite ju hoopis kuskil maa aluses urkas ning ei tea essugi sellest, mille nimel inimesed minevikus oma elusid on pidanud ohverdama.“
Väsinult haarasin kätte pastaka ning hakkasin tüdinult, Roweni juttu tähelepanemata, paberile kritseldama. Olin selleks puhuks endale lausa eraldi lehekese kotist välja koukinud. Tavaliselt maandusid mu ’’kunstiteosed’’ igasse ettejuhtuvasse kohta, kuid kui mu ema mulle selle kohta millalgi märkuse tegi, hakkasin koolis paberilehekesi kaasas kandma. Ja kui nüüd aus olla, siis nii meeldiski mulle rohkem. Kõik jäid alles ning neid oli ka hea hiljem vaadata. Mitte, et ma hästi oleksin joonistanud. Ei. Ma lihtsalt natukene oskasin.
„Preili Longley, kas te saaksite öelda, mida ma just hetk tagasi rääkisin?“
Tõstsin jahmunult pilgu enda joonistuselt. Punastades nägin, kuidas pooled õpilased olid oma pilgud minule pööranud.
„Niisiis?“
„Ma... Eee...“ puterdasin. Tundsin, kuidas nägu veel rohkem punaseks värvus ning ma olin enam kui kindel, et nägin välja nagu tomat.
„Seda ma arvasin. Jääd peale tunde, preili Longley,“ sõnas professor Rowen ning pöördus tagasi enda jutu juurde, rääkides endiselt 11. septembrist. Ta ei teinud väljagi minu hääletust protestist ning jahmunud ilmest.


Peale ajaloo tundi kiirustasin enda kapi juurde ning viskasin pahuralt asjad kappi. Peale selle, et ma olin väsinud ning tundin end kurnatult, pidin ma täna veel tunni jagu peale tunde istuma, selle asemel, et kodus pikali visata ja raamatut lugeda.
„Hepis!“
Viisin pilgu enda kõrvale, kus silmasin rõõmsameelset Lucyt. Pomisesin talle ’’hei’’ vastu ning pöördusin tagasi kapi juurde, et sealt järgneva tunni tarvis õpikud välja tõmmata.
„Miks nii pahur?“
„Ma pole pahur,“ vaidlesin tõtakalt vastu, kuigi võisin täiesti kindel olla, et Lucy ei jäänud mind uskuma.
„Vi, päriselt, mis viga?“
Ohkasin. Nagunii oleks ta teada saanud, et ma peale tunde jäin. Niisiis polnud vahet, kas rääkisin sellest talle mina või keegi teine.
Järgneva ohke saatel avasin suu ning rääkisin talle juhtunust, vaadates, kuidas Lucy mind rahulikult kuulas. Peale loo lühidalt kokku võtmise, hüüatas ta:
"Oota, sa räägid praegu tõsiselt? Ilma naljata?" Lucy heitis mulle jahmunud pilgu.
"Jep,“ kostsin nukralt.
„Noh, kui nüüd aus olla, siis sa oled küll ise süüdi, et peale tunde jäid,“ noogutas Lucy elutargalt, proovides näida tõsisena, mis tal eriti hästi ei õnnestunud. „Ah, hea küll. See on nõme. Tõsiselt nõme. Tavaliselt ta lihtsalt ütleb ju, et me oleme idioodid või mis iganes asjad, kuid nüüd jätab su lihtsalt tähelepanematuse pärast peale tunde. No tere talv.“
Noogutasin. „Jep.
„Noh, mul pole vist mõtet sind täna peale tunde oodata,“ ütles Lucy, „ja... kuna me vast enam ei näe tänase päeva jooksul, siis ma soovin sulle edu. Vaata, et su närvid ikka vastu peaks ja sa midagi ebasündsat Roweni juuresolekul ei ütleks.“
Kortsutasin pahuralt kulmu, kuid mu näol oli naeratus. „Jah, tsau. Näeme homme või kunagi,“ kehitasin õlgu ning lõin kapiukse pauguga kinni.
„Tsauks!“ hüüdis Lucy minust eemaldudes ning viipas mulle hüvastijätuks käega. Ise samaga vastates, liikusin vastasuunas.
Peale seitsmenda tunni lõpu, jalutasin täielikus meeltesegaduses garderoobi poole, et siis koolis jalga lasta. Kuid siis meenus mulle, et olin ajaloos peale tunde jäänud, mille peale ma otsa ringi pöörasin ja Roweni klassi poole hakkasin sammuma, tundes endiselt tugevat pahameelt, et Rowen mu selle pärast peale tunde oli jätnud. Ajuvaba.
„Oi, preili Longley, lõpuks jõutsite,“ sõnas Rowen, näol järjekordne sünge ilme, kui ma ajaloo klassi sisse astusin ja enda kohal istet võtsin.
„Jah,“ pomisesin, oskamata midagi targemat kosta. Tundus, et teda ei häirinud minu napisõnalisus, sest hetk hiljem andis ta mulle ühe paberi, öeldes, et ma selle ära täidaks.
Noogutades tõmbasin Roweni antud lehe endale lähemale, lastes pilgul üle küsimuste käia. Mu suureks rõõmuks olid need küsimused Inglismaa kohta, 100 aastat tagasi.
Lasin silmadel veelkord üle küsimuste käia, kui mõistsin, et ma ei osanud neile vastata. Heal juhul ainult paarile.
Olin enda küsimustikku niivõrd süvenenud, et ei pannud tähelegi kui uks tagant kostus koputus. Alles siis, kui kuulsin professor Rowenit sinnapoole tuiskamas tõstsin pilgu. Ta vaatas mind korraks põlgliku pilguga ja lõi siis ukse enda taga pauguga kinni.
Vaikselt ohates toetasin selja vastu tooli ja vaatasin aknast välja. Tegelikult ei olnudki peale tunde jäämine nii hulluks osutunud, kui ma kartnud olin. Olin oodanud, et ma pean aitama tal midagi korrastada või et ta paneb mind ette kandma tänase tunni sisu.
Olin nii süvenenud akna taga toimuvale, et ei pannud algul tähelegi valjenenud hääli ukse taga. Pöörasin aknalt pilgu uksele, lõpetades pastaka klõpsimise, et paremini kuulda. Esialgu kuulsin vaid professor Roweni vandumist, kes kasutas vist enamusi teadaolevaid roppe sõnu.
Hetke pärast oli kuulda ka kellegi rahustavat häält, kes soovitas Rowenil maha rahuneda. Muidugi ei võtnud professor Rowen teda kuulda ning seda rahustava häälega tundmatut tabas taaskord vandumise rahe. Seekord veel jubedam, kui enne.
„Sa kuradima..“ karjus Rowen nüüd täiel häälel, olles vist unustanud, et ma siin klassis istusin ja kõike pealt kuulen.
Kuigi nii palju õnne mul polnud, sest hetk hiljem sadas ta klassituppa, näost tulipunane ja silmad pilukil. Tema järel saabus üleni tumedasse riietatud noormees, näol rahulik ilme. Üllatavalt rahulik. Kui keegi minu peale niimoodi karjunud oleks, oleksin ma sellele inimesele ühe paraja tutaka andnud ja endast täiesti väljas olnud.
„Välja!“ hüüatas Rowen pilku kordagi minule pööramata.
Vaatasin üllatunult tema poole, suutmata uskuda, kas ta tõesti räägib minuga. Tervelt paar sekundit valitses klassis täielik vaikus. Siis, sama äkitselt nagu ennegi käratas ta, et ma lahkuksin. Nüüd mõistsin, et ta oli seda mulle öelnud ega teinud vähimatki nalja.
Tore!
Kargasin kiirelt püsti, pilku kordagi nende kahe poole viimata. Panin enda asjad kiiresti kotti ja kõndisin ukse poole, jättes lehe lauale lebama.
„Head aega, pro-“ tahtsin head aega soovida, kuid pilgu talle heitnud, panin enda suu kinni. Möödusin rutakalt noormehest ja lahkusin uksest, selle enda järel korralikult kinni pannes. Alles mõned meetrid uksest eemal ohkasin kergendusest ja sättisin koti paremini õlale.
Professori käitumine oli olnud väga imelik. Milleks vihastuda inimese peale, kes on nii rahulik ega ütle sulle midagi halba, vaid soovitab hoopis rahuneda? Täielikult arusaamatu.
Selle üle pikalt mõtiskledes kõndisin mööda vaikset koridori edasi. Tundsin end õnnelikuna, et olin pidanud seal olema kõigest natuke alla 10 minuti.
Kuid nagu ikka, kui mu tähelepanu oli millelegi muule koondatud, suutsin ma midagi maha pillata. Täna oli selleks mu õlakott.
Tüdinult ohates laskusin kükakile, toppides mõned kotist välja kukkunud esemed tagasi kotti. Olin nii mõttes, et selle asemel, et neid kotti tagasi panna, võtsin asju hoopis välja.
Enda tobedast käitumisest lõpuks aru saanud, ohkasin vaikselt ja panin asjad seekord rahulikumalt kotti. Olin valmis juba püsti tõusma, kuid mu tähelepanu kõitis maas lebav paberitükk. Olin täiesti kindel, et see kukkus lihtsalt mingi minu õpiku vahelt välja.
Haarasin selle enda kätte, mõttega see ära visata.
Kiirelt haarasin nagist enda jope ning tuiskasin koolimaja rüpest välja, sooja päikese kätte. Käes olevat kotti ja jopet enda käes kohendades, suundusin prügikasti poole, et paber ära visata. Kuid enne, kui ma selle minema olin jõudnud visanud kõitis miski selles mu tähelepanu. Pöörasin selle ümber ja silmasin musta markeriga kirjutatud sõnu.
Tervist, kallike.
See paber ei olnud kohe kindlasti minu oma. Tusaselt viskasin selle prügikasti ning asusin koduteele.

Jõudnud koju, silmasin kerge üllatusega, kuidas kogu maja oli pime. Mitte üks tuli ei põlenud ning ka välisuks oli lukus. Kuigi esiti tundus imelik, et ema kodus ei ole, meenus mulle, et kindlasti naudib ta enda vaba aega raamatupoes, mis on meie perele juba mitukümmend pikka aastat kuulunud. Arvatavasti just sealt ongi tulnud minu suurem huvi raamatute vastu.
Võtnud lillepoti alt maja võtme, avasin ukse ja astusin tuppa. Ukse enda taga sulgenud, viskasin koti hooletult koridori põrandale ning jope selle peale. Jalanõud jalast võtnud, sammusin mööda puitpõrandat köögi poole, et midagi näksida.
Kuid enne, kui ma jõudsin külmkapi avada, tundsin, kuidas miski mu sääre vastas surises. Jäin hetkeks mõistmatu näoga keset kööki seisma ning kuulatasin. Hetke pärast, saades päriselt aru, mis asi see ikkagi suriseb, koukusin pükste taskust telefoni ning vastasin kõnele, ilma, et oleksin pilkugi helistaja nimele heitnud.
„Violet, kas sa oled kodus? Jah, muidugi oled. Oh. Palun tule ruttu raamatupoodi, mul on siin täielik hullimaja. Nii palju kliente.." empsi hääl oli meeleheite äärel ning ta hingeldas teisel pool toru. „Sa ikka tuled, eks?“
„Ee... On asi ikka tõesti nii hull või tahad lihtsalt tasuta tööjõudu ära kasutada?“ küsisin naljatledes, tegemata välja ema turtsatustest, mis telefonist kostusid.
„Ah, Vi, lõpeta ära. Palun tule siia ning ma ostan sulle ühe raamatu. Ükskõik millise.“
Muigasin ning toetasin end vastu seina. „Hea pakkumine.“
„Tuled?“
„Jep. Näeme 10 minuti pärast.“
Oletasin, et emps tänab mind või ütleb tsau, kuid selle asemel kuulsin mitut kõne lõpetavat nooti ning panin siis telefoni tusaselt tagasi taskusse. Oleks siis vähemalt mind selle eest tänanud, aga ei... Hetke pärast lõin sellele käega ning kõndisin tagasi esikusse, et endale jope selga ajada ning poe poole kõmpima hakata.
Olin 12 minutiga poe ukse ees. Veidi vildaka pilguga jälgisin poes ringi sagivaid inimesi ning pidin tõdema, et see siin sarnanes tõesti hullumajaga. Veidi teises tähenduses muidugi.
Poe ukse avanud, kuulsin ema enne, kui teda sagivate inimeste seas näha suutsin.
„Violet, hei, ma olen siin,“ hüüdis ema rõõmsal häälel ning lehvitas üle teiste peade enda käega, et ma teda ikka kindlasti näeksin. Mõtlesin, et lehvitaks talle vastu ja tõstsin juba käe, kui keegi vastu mind põrkus ja mu tasakaalust välja ajas. Ehmunult proovisin tasakaalu säilitada, kuid mu läheduses polnud midagi peale inimeste ning olin nende riietest kinni haaramiseks hiljaks jäänud. Tundsin, kuidas mu selg kõva puitpõrandat tabas, pannes mu kergelt õhku ahmima.
„Issand, Vi, on kõik korras?“
Mu kohal kõrgus ema, näol kohkunud ilme. Kuid selle asemel, et ta küsimusele vastada, pöörasin pea vastasuunas ja jäin vaatama lahkuvaid inimesi. Üks nendest tundus nii tuttav... Need tumeda varjundiga blondid juuksed, alati nii sassis, kuid nii ilusad...
„Joel?“
Ema turtsatas ja kui ma end taas tema poole pöörasin, nägin, kuidas ta oli käe ette sirutanud, et mind püsti aidata.
„Mis Joelist sa siin küll räägid?“ küsis ta, kui mind põrandalt püsti oli tõmmanud ja ma enda riideid korrastasin.
„Ma... Mulle tundus, et ma nägin teda.“
„Ah, ära räägi rumalusi. Ta on ju tuhendete miilide kaugusel, kallis,“ vangutas ema pead.
„Jah,“ noogutasin, mõistes nüüd ka ise, kui loll ma olin olnud. Joel ei saanud kohe kindlasti siin olla. Ta oli kaugel. Väga kaugel.
Ka emps noogutas. „Okei, mis iganes siin ka praegu ei juhtunud, pane silt külge ja mine aita kliente,“ ütles ta mulle mu nimekaarti ulatades.
„Mhmh.“
Enne kui ma veel midagi öelda jõudsin, oli ema taas enda tegevuse juurde naasnud ja minu üksinda jätnud. Sügavalt välja hingates kinnitasin sildi enda kampsunile ja astusin edasi.
Mööda kõrguvaid raamaturiiuleid sammudes, haarasin vahetevahel mõne raamatu kätte ning sirvisin seda veidi. Nii nautisin enda aega raamatupoes seni, kuni keegi mu kõrval kõhatas ja sõrmega mu puusa toksas.
Pöörasin pead allapoole, et näha, kes see oli. Mulle vaatas otsa väike mees, kes hoidis ühes käes enda prille, teises mingisugust nimekirja.
"Jah?" küsisin, silmitsedes teda kerge huviga. Võib-olla sellepärast, et ma polnud kunagi nii väikest inimest kohanud.
„Vabandage, aga kas te saaksite mulle kõik need raamatut anda?“ küsis ta ja osutas enda pikale nimekirjale, kus oli vähemalt 20 raamatut.
Vaatasin ta ettesirutatud käes olevat paberit ja siis uuesti tema poole. Algul arvasin, et ta teeb nalja, aga tema tõsist nägu nähes võtsin ta käest nimekirja ja noogutasin.
„Muidugi. Kas te ootate siin või tulete kaasa?“ küsisin ja naeratasin. Ta vaatas mind hetkeks kortusus kulmuga, kuid lõpuks noogutas ja ütles, et tuleb kaasa.
Peale paari minutilist otsimist oli mul käes 7 paksu, ma rõhutan paksu, raamatut, ning mul oli tunne nagu käed sureksid kohe ära. Tundus, et see mees ei pannud seda tähelegi, sest mingit abi ta mulle ei pakkunud.
Olin jõudnud 8 raamatu juurde, millel oli vähemalt 700 lehekülge ning ma lisasin selle enda käes olevate raamatute juurde. Olin kindel, et varsti ma kukun nende raamatutega lihtsalt pikali.
„Hkhm..“ kõhatasin, proovides niimoodi mehe tähelepanu võita, „kas te... ee... saaksite mind nendega aitata?“ Osutasin peaga raamatute poole.
Mees vaatas mind nagu idiooti ja ta silmad tõmbusid pilukile.
„Kes te enda arvates olete?“ käratas ta vaatas mind vihaselt, „ega mina siin mingi abiline sul pole. Mis sa üldse töötad siin, kui midagi teha ei jõua.“
Vaatasin kohkunult tema poole, kuidas ta enda väikesed käed puusa asetas ja mind puhmas kulmude tagant passis. Mida ta endast õige arvas?
„Teie.. Kuidas te..“ tahtsin talle vastu käratada, kuid raamatut mu käes lendasid maha. Nägin kuidas nii mõnedki pilgud olid siinse kaose poole pööratud, kuid ma proovisin seda mitte tähele panna. Kääbus mu ees itsitas endale pihku ja pobises midagi, millest ma aru ei saanud.
„Täielik kobakäpp, millegagi sa hakkama ei saa,“ lausus ta muiates.
Ta haaras maha kukkunud nimekirja ja eemaldus vaiksete turtsatuste saatel. Kobakäpp? Kuidas ta julgeb.
"Mis asi ma olin?" hüüdsin talle vihaselt järele. Ta ei teinud sellest väljagi vaid kõndis rahulikult minema.
Pahuralt välja hingates laskusin põlvili ja hakkasin raamatuid tagasi kätte võtma, et need tagasi oma õigele kohale viia. Tundsin, kuidas käed vihast värisesid ning mu hingamine oli kiirenenud. Ma ei saanud aru, kuidas selline väike olevus nii... vastik sai olla.
Endale kõik raamatut tagasi sülle tirinud kõndisin nendega lähima riiuli juurde, kuhu ma need lihtsalt panin, tegemata välja asjaolust, et ilmselgelt need kõik siia ühte kohta ei käinud.
Enda nimesilti otseseks pannes kõndisin ühe tugitooli juurde ja vajusin sinna istuma, mille peale üks kogukas tädi mühatas. Ilmselt oli ta minu silti märganud ja pidas seda ennekuulmatuks, et üks töötaja niimoodi võis teha.
Kuid ma ei teinud sellest isegi mitte välja. Haarasin hoopiski kõrvallaualt ühe raamatu, milleks osutus Jane Eyre. Kunagi ammu soovitas mu inglise keele õpetaja mulle seda, kui oli teada saanud minu suurest lugemis hullusest. Nüüd on sellest oma paar aastat möödas ja ma pole seda siiani lugeda jõudnud. Viivitamatult tegin sellest esimese lehe lahti ja hakkasin lugema.
„Violet?“ küsis ema ja vaatas mulle ülalt alla, hääles kergelt ärritunud noot. Süütul ilmel tõstsin pilgu raamatult ja vaatasin tema poole.
„Niipalju siis sinu abist jah,“ vangutas ta muiates pead.
„Emps,“ pööritasin silmi, „sa ometi ei arva, et ma kogu selle aja siin olen olnud.“
Ta hakkas vaikselt naerma ja pilk muutus pehmemaks. „Oh jah, ma nägin, kuidas see vanamehest kääbiks sind piinas,“ ta raputas pead ja hingas sügavalt sisse „Täiesti ennekuulmatu! Kui ta minema poleks läinud oleksin ma talle paar paremat sõna öelnud.“
Hakkasin naerma.
„Ta oli tõesti üks paras tüütus,“ laususin, asetades raamatu endale sülle. Ema võttis minu kõrval asuval tugitoolil istet ja toetas ennast ohke saatel vastu seljatuge.
„Sa ei kujuta ette, kui jube see õhkkond seal kassas on. Vahepeal oli tunne, et õhust jääb puudu,“ sõnas ta, „ja tead, su isa helistas ka täna. Ütles, et homme on ta kindlasti Prantsusmaalt tagasi ja ei lähe enam tükil ajal kuskile. Pidavat nüüd hea mees olema.“
Seda öeldes hakkas ta vaikselt itsitama ja haaras samuti laualt ühe raamatu kätte.
Naeratasin. Vähemalt üks hea uudis tänase päeva jooksul.

Järgmisel hommikul jõudsin vaevu enne kella helinat klassi. Kiiruga tõmbasin kotist välja ajaloo asjad ning asetasin need lauanurgale. Seejärel võtsin istet ning jäin mittemidagi ütleva pilguga aknast välja vaatama.
Kui Rowen peale 4 minutilist hilinemist klassi astus, tundus ta olevat hajevil. Mees asetas enda asjad lohakalt lauale ning astus siis tagasi klassi keskele, nina kergelt kirtsus ja silmad pilukil.
„Mul paluti teile teatada, et teie klassi on tulnud uus õpilane,“ ütles ta, pilk klassil.
Vaatasin enda ümber ringi, kuid ei märganud kedagi uut. Tundus, et seda tegi ka õpetaja, sest hetke pärast turtsatas Rowen vihaselt.
„Mul pole õrna aimugi, kes ta on ja nagu näha pole ta suvatsenud ennast kohalegi vedada,“ raputas ta vihaselt pead, „avage nüüd õpikud.“
Roweni käsu peale avasid kõik aegamisi enda õpikud, kuid pea igalt poolt oli kuulda uudishimulikke sosinaid ja arutlusi. Olin isegi veidi üllatunud uue õpilase suhtes, kuid ei osanud sellest esiti midagi arvata.
Peale 10 minuti möödumist, mille sees pidime kuulama Roweni tähtsaid fakte Ameerika ajaloost, avanes järsult klassi uks ning sisse astus tumedasse riietatud noormees, näol sünge ilme ja silmad mittemidagi ültevad. Mind tabas justkui äratundmine, kuid ma ei suutnud meenutada, kus ma toda isikut varem näinud olin.
„Vabandust, et hilinesin,“ sõnas poiss ja lükkas klassi ukse pauguga kinni, nii et aknaklaasid värisesid.
Enne, kui keegi jõudis reageeridagi, oli Rowen poisi ees ning vaatas teda surmaval pilgul. Mulle tundus justkui pilluksid ta silmad sädemeid.
„Sina,“ sisistas Rowen.
Ja siis ma järsku mõistsin. See oli see sama poiss, kes eile Roweni solvangute osaliseks oli saanud. See sama, tänu kellele ma tobedast järeltunnist pääsenud olin.
„Tere, õpetaja,“ sõnas poiss viimast sõnu rõhutades ning mõrult muiates.
Rowen avas uuesti suu, justkui tahaks ta midagi öelda, kuid hingas siis sügavalt sisse-välja ja kõndis tagasi klassi ette.
„See on Daniel Wyatt,“ sõnas mees näilise rahuga. Ja hetke pärast ta lisas: "Vali endale koht.“
Mind pani hetkeks üllatuma asjaolu, et õpetaja Danieli sinatas, samas kui ta ülejäänud õpilasi peaaegu alati teietas. Kuid too pisike detail ununes hetkega, kui nägin, kuidas poiss suuna minu laua poole võttis. Tundes paanikat endasse siginemas, langetasin pilgu rutakalt enda ajaloo õpikusse.
Möödus mitu pikka sekundit, enne kui ma kuulsin, kuidas Daniel minust möödus ja siis tooli kriginat, kui ta minust kaks pinki tagapool oleval kohal istet võttis.
Tundsin kergendust. Tugevat kergendust. Ma ei teadnud täpselt, miks ma nii väga olin soovinud, et ta minu kõvale ei istuks, kuid ühes võisin ma kindel olla, Daniel oli imelik. Alustades tema musta riietusega, sünge näo ja... noh, jumalike juustega, mis tal peaaegu õlgadeni ulatusid ja nii kaunist pruuni värvi olid, et need peaaegu mustad tundusid.
Raputasin enda tobeduse üle õrnalt pead. Vaigistasin mõtted Danielist ja proovisin keskenduda Rowenile, kes klassi ees mingisugusest ajaloo sündmusest rääkis, hääles segunenud allasurutud viha ja õpetajale omane väärikus.
Kui kell viimaks esimese tunni lõppu kuulutas, haarasin maast enda õlakoti ja surusin kiiruga asjad sinna sisse, et siis nagu tuulispask klassiruumist välja lennata. Olin juba vähemalt 20 minutit enne tunni lõppu hakanud mõtlema millelegi, mida ma tahtsin, et see ei juhtuks. See oleks olnud...
„Preili Longley? Kas te saaksite hetkeks siia tulla?“
...õudne. Surusin nördinult käed rusikasse, kuid vabastasin need kohe. Manades näole rahuliku ilme, pöörasin end ümber ja sammusin Roweni suunas, kes mind altkulmu, kuid üllatava närvilisusega silmitses.
„Jah?“ küsisin, proovides käituda nii viisakalt kui suutsin.
„Mul oleks teile üks palve.“
See tuli ootamatult.
„Ma tean, et te olete mõistev tüdruk, Violet, nii et ma palun, et te eilsetest sündmustest kellelegi ei räägiks. Pole vaja liigset tähelepanu selle pärast, mis juhtus, eriti arvestades fakti, et Daniel ka nüüd siin koolis käib,“ lausus Rowen aeglaselt ja vaoshoitult.
Möödus mitu sekundit, mil ma teda jahmunult jõllitasin, kuid siis muutus Roweni nägu taas pahuraks ning ta viipas käega, et ma lahkuksin, ise seejuures lisades: „Ma saan teada, kui sa, Violet, sellest kellelegi räägid.“
Jahmununa noogutasin, pöörasin end ümber ja sammusin kiirelt klassist välja. Alles siis, kui ma seisin enda kapi juures ja seda avama hakkasin, mõistsin päriselt, kui hästi Rowen käitunud oli. Nii vaoshoitult, justkui arglikult. Ning see mees palus seda minult. Palus. Lihtsalt uskumatu!
Kapi ukse lahti saanud, panin ajaloo asjad sinna ja haarasin uute õpikute järele, milleks seekord olid inglise keele asjad. Uuesti kapi ukse sulgenud, seadsin sammud klassi poole, kuna teadsin, et Lucy nagunii ei oota mind enam kuskil. Kindlasti oli ta juba enda teiste sõbrannade juures, kellega mina absoluutselt läbi ei saanud. Ja ega ma sellele kõigele eriti tähelepanu ei pööranudki. Ainus, mis minus pahameelt ning nödrimust tekitas, oli Lucy, kes tundus vaheteavahel üledse mitte hoolivat.
Peatunud inglise keele klassi ees, kohendasin kergelt enda käes olevaid õpikuid ja astusin siis klassi, olles valmis taluma 45 minutit puhast piina. Ning kõige masendavam selle juures oli see, et algamas oli alles teine tund.
Koolipäeva lõpetas matemaatika tund. Kõik, kaasaarvatud mina, haarasime väsinult enda õpikud ning vantsisime, igaüks erinevas suunas, enda kapikeste juurde, et sealt siis kott haarata ja koju minna. Mina, kes ma teadsin, et bussini on veel oma 20 minutit, kõndisin raamatukogu poole, et paar laenutatud raamatut ära viia. Kuigi ma viimasel ajal kooli raamatukogu eiriti külastanud ei olnud ja samuti polnud ma sealt raamatuid laenutanud, leidsin eile siiski paar raamatut, mis mul juba pikemat aega käes olid olnud.
Kui ma raamatukogu kerge puidust ukse avasin ja sisse astusin, tungis mu ninna mõnus raamatute lõhn. Peaaegu sama, mis poeski. Rutakal sammul tõttasin vanema naise poole, kes süvenenult enda ees ajakirja lehitses ja asetasin kerge naeratuse saatel raamatud lauale, samal ajal talle tere öeldes.
Vana naine tõstis pilgu ja ta näole valgus lai naeratus. „Oi, Violet. Pole sind siin ammu näinud. Kuidas sul läheb?”
„Hästi,” noogutasin kergelt.
Naine naeratas ja haaras laualt raamatud. „Seda on tore kuulda.” Ta heitis hetkeks pilgu enda käel olevale kellale ja sõnas: „Võtad midagi uut ka?”
Noogutasin uuesti. „Vaatan veidi ringi jah.” Jäämata naise vastust ootama, pöörasin end aegamisi ümber ja jalutasin raamaturiiulite vahele.
Olin just sõrmede vahele haaranud ühe Shakespeare teose, kui mu silmi riivas kellegi tume kogu minust paar meetrit eemale riiulite vahel. Parema pildi saamiseks astusin sammu paremale ning seepeale tundsin isikus ära Danieli, selle, kelle peale Rowen nii ägedalt karjunud oli. Kuigi poiss seisis minu poole seljaga ning oli võimatu, et ta kuidagi mind näha võis, tõmbusid ta õlad krampi. Peale sekundi möödumist pöördus Daniel aeglaselt ümber ja jäi mind kipras kulmuga silmitsema. See ei olnud uudishimul pilk, pigem vihane, jälestav ning põlgav. Hirmuäratav.
Oskamata kuidagi reageerida, langetasin pilgu uuesti raamatule. Kui ma selle uuesti, peale minuti möödumist tõstsin, oli Daniel kadunud.

„No ei... Mkmm... Dramaatiline... Just nimelt, dramaatiline...” kuulsin ema tasast pominat köögist kostuvat, samal ajal, kui ma enda taga maja ukse sulgesin ja üleriided seljast võtsin. Koti põrandale visanud, sammusin pehmel sammul kööki, kus nägin ema süvenenult sülearvutisse vaatamas ja klahve klõbistamas.
„Kirjutad?” küsisin.
„Oh... Ah? Jaa,” ta tõstis pilgu ja jäi pisut arusaamatult mulle otsa vaatama. „Millal sa koju tulid?”
„Hetk tagasi. Tahad öelda, et sa ei kuulnud?” Sammusin külmkapi juurde ja haarasin sealt paki mahla.
„Ei?”
Pööritasin silmi. „Sellisel juhul võib siia küll igaüks sisse astuda, ilma, et sa teist nägugi teeksid,” laususin, samal ajal klaasi mahla valades ja sealt lonksu võttes.
„Millal siis paps tuleb?” Võtsin ema kõrval istet, viies pilgu ta kirjutisele. Hetkel, mil ta mu pilku märkas, lõi ta arvuti kaane kinni ja vaatas mulle kohkunult otsa.
„Isver, kas ma tõesti unustas? Appi, see ei ole võimalik. See ei saa võimalik olla,” ta tõusis toolilt püsti, haaras sülearvuti kaenla alla ja tuiskas köögist välja.
Kehitasin kergelt õlgu ja võtsin järgmise lonksu. Üldiselt on see täiesti tavaline, et ema pidevalt midagi unustab. Samas poleks ma arvanud, et ta isa naasmise unustab, kuna alles eile oli ta selle üle nii rõõmus olnud. Kuid eks jah, ta poleks ju minu ema, kui ta selliseid asju ei unustaks.
„Kas sa saaksid poes ära käia? Palun?” Ema astus kööki, põll ees ja käes retseptiraamat. „Mul oleks väga piima vaja. Ning jahu. Kas meil üldse makarone on?”
Pööritasin silmi. „Ehk teed nimekirja?”
„Hea mõte, just. Teen nimekirja.” Ta sammus köögist välja ja naasis sinna uuesti paari minuti pärast, käes pikk nimekiri asjades, mida ma arvatavasti ostma pidin minema.
Hakkamata talle vastu vaidlema, tõmbasin jope uuesti selga, panin jalanõud jalga ning väljusin majast, taskus nimekiri ning mitukümmend naela, mille emps mulle lahke käega enne lahkumist andnud oli.
Kiirel sammul kõndisin mööda sombust kõnniteed, samal ajal, kui ma taskust enda telefoni ja kõrvaklappe otsisin. Esimese leidnud, kaevusid mu käed pükste tasukusse, siis jope salataskutesse, kuni ma need viimaks üles leidsin ja ühe klapi endale kõrva panin. Valisin ühe mõnusa loo ning kõndisin edasi, läbides tee poeni kiiremini, kui olin arvanud. Seal asetasin kõik vajalikud asjad korvi, kuni mu käsi viimaks nende kandmisest nii jubedalt valutas, et ma lõpuks korvi jalaga edasi togisin. Enese premeerimeseks haarasin ka ühe tahvli šokolaadi, mis siis, et ma eriline šokolaadi sõber ei olnud. Jäätis oli igati etem.
Mõned minutid hiljem seisin kahe riidest kotiga väljas, külm vihm mulle otse lagipähe sadamas. Pidin end lõpmatuseni kiruma, et mütsi ega kindaid kaasa polnud võtnud.
Kui ma aeglaselt kodu poole jalutasin, sadu tihenes. Ma ei suutnud endiselt enda ebaõnne ära uskuda, kui järsku mu nahk ebameeldivalt kihelema hakkas. Pidasin seda esiti lihtsalt pettekujutlemaks, kui ma ühekorraga teisel pool tänavat tumedat kogu kõndimas nägin. Vihm oli tihe, nii et peaaegu võimatu oli korralikult teisel pool tänavat kõndivat isikut näha. Oleksin võinud ju teda lihtsalt isikuks pidada, kes kuhugi teel oli, kuid see ebameeldiv kihelus mu nahal ajas mu pabinasse. Tundus, et kuju märkas mind samuti, kuna tema samm aeglustus, samal ajal, kui minu oma kiirenes.
Ühekorraga jooksis mu peast läbi mõte, et ehk kujutan ma seda lihtsalt ette, kuid tõestus saabus peagi. Teisel pool tänavat kõndiv kuju kiirendas sammu. Ma muutsin ärevaks. Kas ta jälitas mind? Oli ta sarimõrtsukas? Varas?
Raputasin pead ja proovisin näida võimalikult tavalisena, kuigi mu samm oli minu kohta liialt kiire. Veel paarsada meetrit... Ümber nurga, ainult veel ümber nurga ja kodu paistab...
Üle mu huulte pääses vabastav ohe, kui uuesti teisele poole tänavat vaatasin ja nägin, et tume kogu oli kadunud. Arvatavasti olin ma seda kõike vaid ette kujutanud. Pealegi, miks oleks pidanud keegi mind jälitama? Vaid raamatutes juhtub nii, et ühel heal päeval pööratakse igava inimese elu peapeale. Muudetakse see vähe põnevamaks... Kuigi ausalt öeldes polnud tänava jälitajas midagi eriti pöörast ega põnevat. Pigem oli see hirmutav.
Kui ma maja ukse ees seisma jäin ja läbivettinud kapuutsi veel rohkem vettinud juustelt tõmbasin, kuulsin juba enne ukse avamist majast muusikat. Polnud vaja isegi mitte arvata, kes on kuulajaks, kui laulu esitas Pink Floyd. Tundus, et emps oli seda söögitegemist väga tõsiselt võtnud, et selle kõrvale ka muusikat kuulas.
Muiates, olles juba peaaegu tänava jälitaja unustanud, avasin välisukse ja astusin läbimärjana majja, kuulatades, kuidas ema valjul häälel sõnu kaasa laulab.
„Hei, emps.”
Tõmbasin märjad üleriided seljast ja astusin enda kompsudega kööki, kus ema retseptiraamatut uurimas nägin.
„Hei, hei. Tead, ma ei saa eriti aru, mida see tähendab. Tule vaata korra, Vi.”
Märjad sokid põrandale jälgi jätmas, astusin üle köögi ema juurde ja jäin uurival pilgul raamatusse vaatama. Leht oli avatud ühe juustukoogi retsepti juurest ning ema sõrm oli pandud kolme sõna alla: 4 dl jahu.
„Eee... see tähendab ju detsiliitrit.”
Emps noogutas. „Jah, ma tean, et see lühend detsiliitrit tähendab, kuid ma ei saa nüüd päris täpselt aru, kuidas ma seda arvutama peaks.”
„Eee...”
„Njah, seda ma arvasin. Panen siis parem huupi.”
Muiates kõndisin tagasi poekottide juurde ja vedasin need köögi lauale, mille pinna emps puhtaks oli suutnud jätta.
„Millal ta siis tuleb?” küsisin, asetades piimapaki külmkappi.
„Tegelikult oleks ta pidanud juba tükk aega tagasi tulema. Ma ei mõista, miks ta pole tulnud. Äkki on midagi juhtunud...” ta raputas aeglaselt pead.
„Ma usun, et ta jäi lihtsalt kas liiklusummikusse või lennuk hilines,” sõnasin. Ning seejärel, jäädes hetkeks kotte vaatama, küsisin: „Kas panen asjad külmkappi või jätan lauale?”
„Lauale.”
Noogutasin ning jätsin enda toimetused katki. „Ma lähen vahetan siis riided ära,” laususin ja kõndisin läbivettinud sokkidega üles enda tuppa.
Ma ei jõudnud veel pluusigi seljast tirida, kui kuulsin, kuidas välisuks avanes ja siis paugu saatel uuesti kinni langes. Jäin hetkeks liikumatult seisma, samal ajal hoolikalt kuulatades. Hetkel, mil kuulsin ema rõõmsat kiljatamist ja kellegi rõõmsameelset ning madalat naeru, mõistsin, et paps oli koju tulnud.
Tõmmates pooleldi seljast võetud pluusi uuesti alla, lahkusin enda toast ja kõndisin rutakal sammul trepist alla, jäädes end trepi najale toetama ja vanemaid vaatama.
„Hei, paps.”
Isa nägu lõi veel rohkem särama. „Hei, Violet.”