Tõeline iludus

Olin oma toas surfasin läpakas ja kuulsin kuidas mu vanemad tülitsesid, iga-päev vanemad tülitsesid, ma kuulasin nende tüli pealt alati.
"Meiega on kõik, me läheme lahku ja punkt." lõpetas isa tüli, ma kuulsin seda ja ma sain śoki selle eest, sattusin paanikasse, tõusin püsti ja jooksin kiiresti trepist alla. "Ei, mida? miks? kas ma jään nüüd oma isast ilma?" olin suht paanikas ega suutnud midagi välja mõelda, nägin kuidas ema nägu oli punane ning tema pisarad langesin alla tema põskede, ning nuttis.
"Vaata, kuule... meil on su emaga rasked ajad ja me ei saa enam jätkata oma suhteid, meie suhtega on nüüd lõpp." Seletas isa.
"Ei, ma pole tita enam, et sa mulle seda seletama pead, ma tean armastusest nii mõndagi, ja mis mõttes lõpp? mida ema tegi siis?"
"Veab mind alt."
"Ema, kuradi lollakas selline!" karjusin emale täiest kõrist, ning jooksin enda tuppa tagasi, panin enda ukse pauguga kinni ning kukkusin voodile pikali, mul on täiesti ükskõik, kui ema või isa siia minu tuppa tulevad ja ütlevad, et see ei olnud sugugi väga ilus, mul on täiesti pohhui. Kuidas mu ema võis seda teha? Mida ta üldse tegi? Kelle juurde ma elama jään? Ma ei kavatsenud voodis lebotada vaid läksin vaikselt alla ning vaatasin kus mu isa on, leidsin ta magamistoas asju pakkimas ja nägin ema köögis nutmas, ma läksin isa juurde ning vaatasin kuidas ta asju pakib. "Kuhu sa kavatsed minna?" küsisin ma isa käest. "Ma ei tea, aga kindlasti siit kuskile kaugele, ära muretse mul on raha olemas, sul pole emaga siin mitte midagi teha, siin majas on kõik perse keeratud su ema pärast." kuulsin kuidas isa hääletoon muutus kõrgeks. "Sa ise alustasid." karjus ema läbi köögi, tema hääl oli värisev ning tema hääletoonist oli tunda, et ta ikka veel nutab. Järsku oli minutiline vaikus. "Aga kas sinuga ei või tulla?" küsisin ma isa käest, kuna ma tahtsin tema juurde elama minna. "Ei, sul ei läheks siis päris hästi, mul on vaja tööl käjja ning linnas käia ja ma ei leiaks sinu jaoks rohkem aega, parem oleks kui ema juurde jääksid." Isa sai enda kohvri kokku ning vaatas mulle otsa. "Ole siis tubli ja hoolitse enda eest." isa soovitas mulle kõike head, ma kallistasin isa ning ütlesin: "Tule siis ikka mõnikord siit läbi eks?" silmad läksin märjaks. "Ma luban." ma usun isasse, ja olen teda alati uskunud jään teda siis ootama. Eemaldasin isast ning vaatasin muiates talle otsa. Isa muigas samuti ning hakkas teele asuma, ta pani kohvi koridori kõrvale ning hakkas ennast riidesse panema, emale jättis ta küll petliku pilgu. Ma jäin isale järgi vaatama ning olin nii kurb, vaat mis tunne on oma isast ilma jääda, või isegi oma pereliikmest... "No, tsau siis." ning jätsimegi hüvasti. Jooksin trepist üles ning istusin enda kirjutuslauale ning võtsin sahtlist enda päeviku välja, lehitsesin seda ning hakkasin kirjutama sinna uut sissekannet:
Omg, kui loll võib minu ema olla?!? Ta vedas mu isa alt ja seejärel jättis isa ta maha! kuidas mu ema saab nii.... Ma ei suutnud rohkem kirjutada olin juma vihaseks minemas, panin päeviku kinni ning viskasin selle kuskile hunnikusse. Panin läpaka kinni ning vajusin voodisse magama.

Ärkasin juba vara hommikul kuna pidi ju kooli minema, tõusin voodilt püsti ning panin hommikumantli omale selga. Kui kööki astusin siis oli ema juba üleval ning oli ka võileivad valmis teinud. "Hommikust, Katrin." naeratas ema mis oli särav ning päikseline, ma arvan, et ta on juba eilse õhtu unustanud. "Hommikust, jah." astusin edasi ning istusin laua taha. Ema ulatas mulle paar võileiba ning hakkasin sööma. Ma oleksin tahtnud temalt eilse kohta küsida aga ma ei julgenud, me vaikisime päris tükk aega, nagu öeldakse söögilaua ääres ei räägita. Kui ma söödud sain siis läksin enda tuppa riideid vahetama, ruttasin tuppa ning vaatasin oma sahtlid üle, põrnitsesin, et mul ei ole midagi selga panna aga lõpuks leidsingi ka midagi põnevat omale. Sain juba riidesse pandud ning tegin kiire meigi omale ja hakkasin teele asuma, haarasin koti omale selga ning jätsin emaga hüvasti. Kui ma väike, no ütleme, et olin olnud 2-4 klassist ilge nohik, mulle ei meeldinud keegi ja mul polnud ühtegi sõpra, kõik norisid mind ning sõimati. Mäletan seda päeva kui ma kuskil koridoris raamatut lugesin ja Kati (üks meie klassi kõige tibilikum ja vastikum plika üldse) tuli tüli norima. "noh, on äge raamat vä? Raamatukoi, biatch." ning irvas oma klassiõdedega ning klassivendadega. "Tead, mis? sa oled nii rõve, et võiksid ennast kuupeale saata." hakkasin Katile vastu. "Oiii," Kati silmad läksid punni ning tema klassiõed ja vennad hääletsesid ka ning naersid. Katit oli nii vastik vaadata kuna ta oli nii rõve plika, oma vastikute blondide sasiste juustega ja oma kõva meigiga, see oli täiesti üle tehtud ning meiki oli ka liiga palju." "Kes räägib? Nii jobu vä?" Kati naeris ning irvas ka oma klassiõdedega ja vendadega. "Nii ülbe vä?" hakkasin Katile uuesti vastu, ma olin jumalast julge. Pärast see Kati ja tema klassiõed ja vennad panid minema, kuna need võtsid ta sõnad suust, no muidugi blondiin mis blondiin. Ja me teeme igal aasta omale aastaraamatu kes peavad üksteisele (klassikaaslastele) mingeid iseloomustusi kirjutama ja kirjutama mida nad minust arvavad. Mul olid ikka suht rõvedam ja kõige solvavam raamat üldse, see Kati kirjeldus oli nii õudne, et oleks tahtnud talle täiest jõust lõuga anda. Seal oli kirjas: "Katrin on üks kõige rõvedamaid klassiõdesid üldse, vastiku iseloomuga ja vägagi ülbe (ah, et ülbe? ta ise ka usub mis ta suust välja ajab või teab ta üldsegi mis see ülbe tähedab?) ütleb suust inetuid asju ning ta on väga rõve, ta on hull. ughhhhh..." See kirjeldus oli nii masendav... Aga praegu, on mulle klassikaaslased meeldima hakanud, ma olen üritanud ennast paranada ning üritasin ka prillidest lahti saada, ma ostsin omale läätsed mis olid päris head ja normaalsed, laavisin neid ja kannan neid nüüd ja praegu, Kati ei tüüta mind enam, vaid ajab minuga vahest juttu ka.

Olin jõudnud juba kooli poole, nägin kuidas rahvamass uksest sisse türgisid, ootasin tükk aega, et nad uksest sisse läheksid, ma ei sooviks omale liiga. Kui rahvamassi jäi väheseks siis tormasin kohe sisse, garderoobi tädi seisis mul kohe ees ja ütlesin talle "tere" ning läksin kohe riietehoidu, võtsin oma saapad jalast ning panin nad sahtlisse ära ning võtsin enda jope seljast ning riputasin selle nagisse. Haarasin oma koti ning sammusin ajaloo tundi, ajalugu mulle eriti ei meeldinud aga jah... Järsku tuli mulle nüüd meelde kuidas Kati mind ajaloo tunnis mind paberitega viskas ja itsitas enda pinginaabriga, ütlesin samuti õpetajale, et Kati viskab paberitükke kuid õpetaja mind ei uskunud. Õpetajad mind muidugi ei austanud aga seekord nad usaldavad mind, olen nüüd täiesti muutunud, ma ei ole enam selline argpüks ja selline vaikne nohik ning tagasihoidlik, nüüd olen ma julge, tubli, korralik ning küllaltki viisakas tüdruk, olen saanud ennast korralikult parandada. Jõudsin ajaloo ukseni ning panin enda koti maha, ukse kõrvale märkasin Katit ja Johannat. "Tsau Katrin." tervitas Kati mind särava naeratusega, tervitasin muidugi vastu ja tervitasime ka Johannaga. Kuid need halvad mälestused tuleksid mu peast kustudada, see oli minevik, see oli üks masendav ja vastik minevik mida mina enam ei vaja. Õpetaja saabus ning tegi klassiukse lahti ning astus sisse, võtsin ka oma koti ning läksin klassi ning jõudsin enda laua juurde, Kati ka tuli koos Johannaga minu taha. Võtsin asjad kotist välja ning vaatasin Katit ja Johannat. "Lähme ehk jalutama?" pakkus Johanna. Mina olin muidugi nõus ja Kati jäi ka nõusse. Jalutasime mööda koridore ja ajasime Katiga ja Johannaga juttu. Nalja sai ka, me rääkisime minevikust ning naersime, ka mõned väiksed lapsed jooksid ja keelasime neil joosta. "Ei jookse." keelas Kati ning naersime. "Kuule, Kati mäletad kui mind kiusasid vä?" muigasin. "Aja, kes seda küll unustaks," naeris Kati "Aga enam sa polegi selline, sa oled nii muutunud." Kati muigas. See ütlus meeldis mulle, hea, et mind enam raamatukoiks või nohikuks ei kutsutud, muidu ma loen raamatuid küll edasi ja sama palju kui eelmistel aastatel. Kell helises ning läksime klassi, kõik olid juba kohal ning rääkisid klassis juttu. Läksime kõik oma kohale ning ootasime õpetajat ning tegime juttu. Jutupada läks juba suuremaks ja õpetaja juba jõudiski, osad olid püsti ja teised alles tõusidki püsti ja osad panid veel oma asjad valmis. Alustasime tunniga ning istusime kohale. Pidime töövihikud lahti tegema ning uue õppetükiga alustama, samal-ajal kutsuti teisi vastama. Ma ei viitsinud eriti ajaloos kaasa teha. Rääkisin Katiga ja Johannaga juttu, õpetaja sellest eriti välja ei teinud, kui vastatud sai siis õpetaja hakkas uuest õppetükist jutustama ning keelas mul jutustada. Ok, siis võtan töövihiku ning sodin tagant midagi, teen näiteks mingeid südameid või silmi, mul oli annet.

Tund lõppeski, saimegi lahti ja järgmine tund oli kunst, läksin kunsti uksele ning panin koti sinna kõrvale, võtsin raamatu ning jalutasin kuskile koridori aknalaua juurde, mõtlesin, et kas ikka minna? Võtsin raamatu ning lehitsesin seda, samal-ajal jalutasin ka edasi, siis tundsin, et põrkasin kellegagi kokku, raamat kukkus maha ning vaatas ette, minu nina ees seisis üks kutt, kes mulle ette jooksis. "Vabandust." vabandas ta ning tõstis mu raamatu üles ning andis selle mulle. "Tühi asi." ütlesin talle."Uus siin?" küsis poiss. "Mkm, sa vist oled?" küsisin. Poiss naeris. "Ei, ma pole sind näinudki, äkki käidki igal-pool ringi?" See pani mu naerma. "Hah, jah käingi, pole mõttet terve vahetund kuskil hunnikus istuda." muigasin. "Aam, kui vana sa oled?" Küsis kutt. "Minu vä? am ,olen 16." muigasin. "Ma olen saan varsti 17 aga väga meeldiv ma olen Rando." tutvustas kutt ennast. "Ma olen Katrin, võid mind kasvõi Karruks või Katiks kutsuda." naeratasin talle. Rando naeris. "Väga tore, ma pean nüüd minema, ehk näeme järgmine kord ka?"
"Ikka." muigasin ning läksime teist teed, ma siis mõtlesingi koridori aknalauale raamatut lugema minna. mõne minuti pärast ilmus Kati koos sõbrannadega ja Kati istus minu juurde. "Tsau, mis raamat on?" Vaatasin Katile otsa ning muigasin. "Hei, aam... Neetud, hea raamat." muigasin jällegi ja vaatasin Kati sõbrannasi eemalt kes rääkisid omaette. Kell helises ning läksime kunsti. Mõtlesin Rando peale, tal olid tume-pruunid silmad ja juuksed olid ka brünetid, ja suht nunnu oli ta ka. Jõudsime juba kunsti ning istusin oma kohale. "Aga, kus sa siis terve vahetund olid siis?" Küsis Kati minu käest. "Ee, ma põrkasin ühe kutiga kokku." vastasin talle. "Tõesti vä? Kes ta on? Mis ta nimi on?" oli Kati üllatunud ja nii uudishimulik. "Rando on ta nimi, tal on tume-pruunid silmad ja brünetid juuksed ja suht nunnu, rohkem ma temaga infot ei saanud aga lubasime millalgi jälle kohtuda siin vist..." Kati muigas ning naeris säravalt. "Vist sobiksite kokku küll." Kati naeris. "Ole vait, Kati." naersin samuti, Pidime siis tunniga alustama, kuna õpetaja oli juba uksest sisse tulnud. Pidime joonistama mingit portreed, mõtlesin, et joonistaksin Katist. Kunst oli muidugi naljakas, kuna klassivennad tegid nalju ja laulsid laule.

Ohh, ma olengi enda portree eest viie saanud, järelikult on mul annet sündinud. Ka Katile meeldis portree temast väga. Ja tund oligi juba lõppenud, astusime klassist välja ning ma jäin seinale teateid vaatama nägin, et täna on kooli disko mõtlesin, et ikka lähen sinna, kasvõi Katiga ja Johannaga. Oli veel kuus tundi ning need tunnid lõppesidki, leppisime Johannaga ja Katiga kokku, et lähme täna diskole ja saame siin kokku kella kolmveerand seistmest, kella seistmest algas juba disko. Kahjuks ma seekord Randoga ei kohtunudki, Jätsime Katiga ja Johannaga hüvasti ning läksime kodu poole, ma mõtlesin, et mida küll selga panna. Mäletan kui oli alles 4 klassi lõpp ning meil oli üks klassiõhtu saalis, kõva disko käis ja teised kiljusid, jutustasid ja tantsisid, mina seal üksi kuskil hunnikus seismas, Kati ja Johanna ning nende sõbrannad rääkisid juttu ning tantsisid, neil oli suht lõbus, siis veel üks poiss liitus nendega kellega tüdrukud sõbrad olid, ja mina siis niisama vaatasin kuidas teised tantsisid ja lõugasid, ja need disko tuled häirised, eriti see disko tule-välk siis ma ei tundud ennast hästi siuke tunne, et ma olen kuskil mujal, tundsin, et ma ei ole selles maailmas, selline tunne nagu ma tuletaks seda lihtsalt ette, süda tagus. Oleks tahtnud ära minna kuna keegi mind tantsima ei kutsunud, ja sellest saati polegi ma enam diskodel ega pidudel käinud. Jõudsin siis kodu poole. Astusin uksest sisse, ning panin koti ukse kõrvale, märkasin, et mu ema vist polegi kodus, kuulsin köögist kellegi naeru ja siis veel minu ema ja kellegi jutte ja hääli. Läksin vaatama mis toimub, kui ma nägin eemalt ema ja võõrast meest laua-taga rääkimas ja kohvi joomas, mul läksid silmad punnid ja oleks teada tahtnud mis toimub. "Katrin, saa tuttavaks, minu uus kaaslane Toivo." Uus kaaslane?!? Misasja?!? are you fucking kidding me?!? oota mis mõttes nagu? "Kuidas palun?" esitasin emale küsimuse kuna ma ei saanud aru, kas ma üldse õigesti kuulsin seda. "Uus peika nohh." muigas ema ning Toivo vaatas mind. Omg, miks? miks? miks? miks just uus mees mu emale? leppigu isaga ära, ma ei soovi omale kasuisa. "Tere." tervitas Toivo ning muigas. "Tere." üritasin ennast kokku hoida ja tagasi hoida enda värisevat häält, tundsin kuidas ma aeglaselt värisema hakkasin. "Ee... ma... lähen oma tuppa." ütlesin neile ning jooksin oma tuppa, kuulsin kuidas Toivo mu emaga rääkis "Sinu tütar on nii ilus." Ema naeris kui ma õigesti kuulsin "Muidugi, suur neiu juba ja ilus juba." ughhh.... Jooksin kohe arvuti taha ning logisin SKYPE'i sisse. Otsisin Kati üles ja õnneks oligi ta online ning kutsusin ka Johanna sinna konvi. Alustasin kribamist: "Omggg, te ei kujuta ette mis praegu juhtusss" olin nii närvis, miks see mees pidi siia elama tulema? Fakk ma sain omale kasuisa ju. nägin, et Kati oli vastu kirjutanud: "Mis juhtus? :O" nagu näha siis Kati oli üllatunud. "Ma saan omale kasuisa -.-" kirjutasin sinna. "Omg, kui hirmus, hea või halb?" kirjutas Johanna. "Ma arvan, et halb, rääkis emaga kui ilus ma olen iuuu." mul hakkas endalgi süda paha. "Issand siis onju täitsa pees ju?" kirjutas Kati. "Ma arvan küll." kirjutas Johanna vastu. "Kuulge, unustame selle teema ja arutame mis me diskole selga paneme?" kirjutas Kati. "Mina hakkan alles otsima." kirjutasin vastu. "Ma panen lihtsalt ühe pluusi ja sinise kampsuni ning veel punase salli." kirjutas Johanna. "Norm." Kati pani veel kolm naerunägu. "Ja juuksed ma lihtsalt sirgendan ära ja kammin pusast lahti, patsi ma ei tee." kirjutas Johanna. "Oki, ma siis lähen ka sättima ja otsima." kirjutasin ning panin enda saatuse busyks. "Oke." kirjutasin Johanna & Kati. Läksin eemale ning vaatasin kapis neid riideid mida ma võiks riidesse panna leidsin veel paar kleiti, üks oli must, sätendav ja teine punane alt säärel oli lips. Mõtlesin, et paneks selle punase kleidi, panin selle selga ning võtsin veel mõned pruunid ja läbipaistvad sukkpüksid ning otsisin kuskilt välja enda punased peokingad mis olid ikka veel heas suuruses mulle, ja mida veel soenguga ette võtta... Kammin juuksed pusast lahti ning teeksin omale lokid, keerasin omale lokirullid, need peaksid kindlasti ilusti välja kukkuma. Siis värviksin enda huuled punase huulepulgaga, ja teeksin omale suitsusilmad, kuid õrnalt. Panin veel jumestuskreemi ning puudrit peale. Tundub, et olen nüüd valmis, aga need lokirullid peavad veel natuke aega seisma, mõtlesin, et läheksin arvutisse tagasi, panin enda saatuse saadavaks. "Hei, ma olen tagasi siis." ütlesin tüdrukutele. "Nohh, mis siis selga paned?" küsis Johanna. "Sain oma blondid juuksed lokirulli pandud, panin punase kleidi selga ning huuled on värvitud punased ja tegin suitsusilmad ka õrnalt." vastasin. "Oi kui peen." tekkis veel naerunägu Katilt. "Dvj, hakkame liikuma siis?" tuli Johannalt mitu tundi hiljem sõnum. "Ja, ma hakkan siis liikuma." kirjutas Kati. "Eks ma hakkan ka siis liikuma, näeme." kirjutasin ning panin enda arvuti kinni. Võtsin oma lokirullid peast ning lokid olid mega ilusad, võtsin koti ning asusin teele, tulin trepist alla ja nägin, et ema ja kasuisa olid elutoas ja suudlesid, okei vist jäävad vahele, ma üritan vaikselt minna. "tuli." kuulsin ema sosistamas ning ema ja Toivo vaatasid mind. Pöörasin pilgu neile ning küsisin: "Noh, mis on?" küsisin. "Kuhu sa minema hakkad?" küsis ema. "Kooli diskole." vastasin emale. "Okei." jäi ema siis nõusse, avasin ukse. "Su tütar on nii kena." kuulsin Toivot ütlemas mu emale, pöörasin korraks pilgu neile ja ema muigas sellepeale "sama ilus kui sina." ütles Toivo "aga palju ilusam." Okei ma ei suuda enam seda juttu kuulata ning hakkasin liikuma. Jõudsingi kooli poole ning nägin eemalt Johannat ja Katit mind ootamas, nad üllatasid mind nähes. Kati oli ühes mustas kleidis mis sädeles, täpselt sama kleit mis minulgi, tal oli ka suitsumeik aga päris palju oli seda, kuskil 4 klassis käis ta ka igapäevaselt sellega koolis. ja ripsmetuśś ja jumestuskreem oli tal ka peal. Johannal oligi see mis ma ootasin, tal oli sinine pusa, tume-sinised teksad, meenutab ikkagi musta ja tema kaela ümber punane sall, juuksed olid nii sirged ja lausa sädelesid, ripsmetuśś oli tal ka peal. "Tsau." hüüdsin neile, nad hüüdsid vastu ning kommenteerisime üksteise välimusi. Siis läksime koolimajja sisse ning läksime samal ajal saali, disko juba käis ja terve rahvamass tantsis ja jõid midagi cupis läksime kuskile kus on vaba ning võtsime ka mõne siidri (alkohooli vaba) ning ajasime juttu. Ma vaatasin samal ajal ringi ning nägin eemalt Randot, nägin, kuidas ta mind märkas ja siis minu juurde tulema hakkas "Hei." ütles ta meile kõikidele. "Tsauki." ütlesid Kati ja Johanna. "Hei." vastasin ma ning muigasin. "Nu, mis toimub neiud?" Rando muigas. "Kuule, niisama." naersid tüdrukud. Meil oli väga lõbus ning rääkisime juttu. Siis võttis Johanna enda peegekaamera ning pildistas meid, me tegime igasuguseid naljakaid poose ning naersime, tantsisime ka. Mul pole eales nii põnev olnud, esimest korda nautisin enda koolipidu. Siis läks päris lämbumiseks ja meil oli ka suht palav, me läksime Randoga kuskile koridori ja Johanna ning Kati jäid siia saali tantsima. Me jalutasime Randoga koridoris ringi. "Oled kunagi siin pidudel käinud?" küsis Rando. "Ei, esimest korda käin pidudel, pole lihtsalt aega olnud siin koolipidudel käjja." muigasin. "Ok." Rando naeris. Me läksime ühe akna juurde ning istusime seal aknalaua peal kus muidugi ei võinud aga õpetajaid polnud ju siin kes keelaks. Jõime Randoga siidrit ning rääkisime juttu ning vaatasime roosat taevast mis oli tekkinud päikeseloojangu ajal. "Sulle meeldivad ööd?" küsis Rando. Ma vaatasin Randole otsa ning naersin. "Ja, ma olengi siuke ööinimene." muigasin. "Sama siin." vaatas Rando mind. Jäin siiani Randole otsa vaatama, hakkasin Rando huultele lähenema, Rando hakkas samuti. Ja sellest tuli siis minu esimene suudlus, mis oli muidugi väga ilus. Eemaldusime ning muigasime. "Ehk läheksime peole tagasi?" küsis Rando. "Mhm." tegelt olin ma ise segaduses, me alles tutvusime ja siis suudlesime, ahhh fakk see oli minu viga ju, mis mul viga on? Kahetsen. Jõudsime saali ning Kati ja Johanna tulid meie juurde. Tegime juttu ning rääkisid mis äsja ja enne juhtus. Naersime nende peale. Siis tuli kõva lugu ning hakkasime kõik koos tantsima. Meil oli nii lõbus ning tegi laulu ajal nalja ka Rando võttis mu sülle ning naersime tüdrukutega. Johanna tegi peegelkaameraga pildi kuidas mina Rando süles olin ja Kati enda telefoni ja pani facebooki üles. Saime naerukad. Eemal oli veel mingi ruum. Läksime koos Randoga sinna ning seal olid suured aknad valgust ei olnud kuna väljas oli juba pimedaks läinud. Ma lihtsalt lampi hiilisin Rando juurde ning hüüdsin talle: "Sina oled kull." naersin ning jooksin ta eest minema. Rando kohe jooksis minu juurde ning jõudis mu kinni krabatud. Naersime ning vaatasime üksteisele tükk aega otsa, ning suudlesime. See pidu jääb mulle eluks ajaks meelde.