Punkt

"Miks on just 12 kuud ehk 365 päeva aastas, 7 päeva nädalas, 24 tundi ööpäevas?" arutles Kelly, kui me mööda koridori jalutasime.
"Nohik," pomisesin talle vastuseks ja me purskasme mõlemad naerma.
"See on solvav, Rose Nellana Tree!" ütles ta lõpuks, teeseldes pahameelt.
"Sa ei kasuta mu keskmist nime mitte kunagi, said aru!?" nähvasin järsku ja mitte üldsegi toredalt.
Ma vihkan oma keskmist nime. See on nii imelik ja lasteaias mind narriti sellepärast. Kelly ütles, et see on nunnu, kuid ma vaidlesin kohe vastu. Seejärel kehitas ta vaid õlgu ja jäi järsku seisma.
"Bioloogia?" küsis ta.
"Jap."
"Kontrolltöö tuleb, eksole?"
"Jah, ma tuupisin seda eile terve õhtu pähe," vastasin silmi pööritades.
"Mina ei õppinudki," vastas ta lõpuks ja jalutas siis kohe edasi.
"Ee.. Kelly? Sa ikka tead, mida Mr. Swanz teeb, kui õpitud pole?"
"Jajah, ega ma unustasin, ma vabandan," lisas ta naeratades.
"Kuule, ma arvan, et sa peaksid pigem anuma kui paluma," vastasin talle.
"Mida iganes. Isegi kui ta käsib mul töö teha, ma vastan järele."
"Ise tead," oli kõik, mida ma ütlesin.
Ma ei saanud lihtsalt aru, kui suva tal bioloogiast oli. Näiteks ajalugu õppis ta küll hoolega ja muid aineid kah. Aga bioloogia on tal tunnistusel nõrk E ja ta ei tee midagi, et seda parandada. No tõesti. Ma olen temalt mitu korda küsinud, miks tal sellest täiesti ükskõik on, kuid pole kunagi õieti vastust saanud. Kord kehitas ta õlgu, siis vastas: ei tea.
"Roseee!!!" hüüdis keegi ja peagi uppusin kallistusse.
"Tere-tere, Merru," kokutasin, üritades end vabastada. "M-mida sa siin teed?"
"Idioot! Sa ei mäleta?"
Kortsutasin sõna "idioot" peale kulmu ja vaatasin talle küsivalt otsa.
"Oeh! Alex Lawinil on sünnipäev," sõnas Merily lõpuks.
"Ja sa tuled sellepärast enne kooli algust teise linnaotsa? Mida su vanemad arvavad?" küsisin.
Alex Lawin on minu klassivend. Ta on üks kooli kuumemaid poisse ja noh... Merily on temast ilmselgelt sisse võetud. Ta käib linna teises otsas koolis ja nüüd kui tunni alguseni on jäänud vaid 10 minutit, tuli ta poisile õnne soovima.
"Jaaap!!!! Kus ta on, Rose?" küsis ta.
"Ee... Ma arvan, et klassis, vastasin vaikselt.
Merru tormas meie klassi poole ja mina tema järel, Kellyt edasi tõmmates.
Jõudsime puust uksega klassiruumini ja märkasin kohe õpilastest ümbritsetud Alexit, kes õnnesoovide eest tänas.
Merily jooksis poisile põhimõtteliselt sülle, hõiskas palju õnne ja ulatas talle kingituse. Alex naeratas, aga vaatas siis mulle otsa. Jahmusin, ta vaatas mulle sügavalt täpselt silma. Pöörasin pilgu kiirelt kõrvale. Natukese aja pärast tormas Merru jällegi minust mööda.
"Tsau!" hüüdis ta mulle. Sain kohe aru, et tüdruk oli teel kooli peaukse poole.
"Rose, ma tahaks sinuga rääkida," ütles Alex järsku ja ma tõsiselt ehmusin.
"Oo mu jumal," kokutasin vaikselt hingeldades. "Sa ehmatasid mind," lisasin.
Siis aga taipasin, mida Alex ütles ja sõnasin ruttu: "Millest sa rääkida tahad?"
Poiss viis pilgu Kellyle. "Lähme eemale."
Tõesõna, liblikad keerlesid mu kõhus, kui me puhkeruumi poole sammusime.
"See Merily.." alustas Alex.
Lõin end mõttes miljon korda haamriga. No muidugi ei tahtnud ta minust midagi.
"Mis temaga on?" küsisin, üritades meeleheitlikult oma pettumise tooni varjata.
"See on pisut kohatu, kuidas ta mind... õnnitleb. Ma mõtlen, et ma pole temast just eriti huvitatud, eks."
Olin pahviks löödud.
"Nojah, ma tean. Mida sa...ee... Mida mina teha saan?"
"Äkki räägid temaga või midagi?"
"Mul oleks temast kahju ja noh sellest kellest sa siis sissevõetud oled, temast kah," vastasin liialt sarkastiliselt.
Vihastusin millegipärast selle peale, et mina pean Merruga rääkima. No ta oli üks mu häid sõpru ja muidugi olin mina see, kelle poole Alex pöördus.
"Endast on ju lihtne kahju tunda,või mis?" pomises ta.
"Mida see veel peaks tähendama?" küsisin, ise mõistatades, mida see siis pidi tähendama.
Nagunii tahab ta mind lihtsalt norida või midagi, mul oli täiesti ükskõik.
"Mida iganes, ma ei tahagi teada," ütlesin järsku vihkavalt, peas kisendamas mida-sa-oma-arust-teed-idioot-hääl.
Ta vaatas mind ja märkasin naeratust tema huultel. "Totu," pomises ta veel vaiksemalt kui enne ja ma sain vägagi aru, et ta võitles naerma hakkamisega. "Igatahes, ma loodan, et sa räägid Merilyga," lisas ta.
Alex lehvitas mulle kergelt ja pöördus siis klassi poole.
"Mis põhimõttega sa ees lähed? Ma tulen nagunii sinna samasse klassi," hüüdsin talle, näol süütu ilme.
"Sa tahad minuga sinna minna?" küsis ta kaval ja mänglev naeratus näol.
Ma mõistsin, kuhu ta sihib ja ma ei kavatsenudki olla tavaline, kena välimusega tüdruk, kes on Alexist hullunud - ma ei ütle, et ta just kena poleks ega midagi -ning teeks üks-kõik-mida, et poisiga kasvõi rääkida. Seega otsustasin olla natuke... ülbem. Noh, normaalsem kah.
"Ei. Ma tahan lihtsalt ees minna," sõnasin võimalikult julgelt.
Siis jalutasin kiiresti Alexist ette ja suunasin end klassi poole. Poiss jäi mulle jahmatusega järele vaatama ja ma mõtlesin huviga, kas keegi on talle veel niimoodi teinud.
"Rose! M-mis see veel oli? Mis sa andsid talle korvi või?" pommitas Kelly mind kohe küsimustega.
"Ta ei kutsunud mind välja, vaid tahtis enne mind klassi minna," vastasin ükskõikselt ja võtsin kiirelt asjad koolikotist välja.
Eelmine nädal tuli meie klassi uus, tegelikult väga kena välimusega, poiss, aga ta hoiab teistest eemale ning enamus kaotasid tema vastu paari päevaga huvi.
Just Gale'i ma silmasingi. Ta istus jälle klassinurgas ja kritseldas midagi oma vihikulehele. Kortsutasin kulmu.
"Kelly, kas sa ei arva, et peaks temaga rääkima?" küsisin.
"Mine metsa, ta on täielik... Ma ei hakka ennast väljendama," vastas Kel.
"Eino okei," sõnasin ja tõusin püsti, sest tund pidi kohe-kohe algama.
Vaatasin Kellyle otsa. "Niiet, mida sa siis oma bioloogia tööga peale hakkad?"
"Milleks sina siis olemas oled?"
"Mis sa sellega mõtled?" küsisin umbusklikult.
"Sa oled spikker, tola."
"Ee... Sa tahad öelda, et sa spikerdad minu pealt?"
"Jap, selleks parimad sõbrad ongi."
"Parimad sõbrad on hängimiseks ja muuks selliseks, mitte spikerdamiseks," nähvasin vihaselt.
Oleksin lisanud veel mõningaid ütlusi, kuid Mr. Swanz astus uksest sisse.


"Ma ütlesin, et see pole hea mõte," sõnasin Kellyle, kes näost õhetas.
"Ta vihkab mind nüüd!" ahhetas ta.
"Lõpeta, lihtsalt üks märkus."
"Mu ema tapab mu ära," hädaldas ta edasi.
"Issandjumal, õpi siis ka ükskord!" kisendasin talle liialt kõvasti.
Kõndisime mööda tänavat vaikides, kuni Kelly märkas ühe musta minikleidi plakatit.
"Ma pean selle saama!" kilkas ta.
"150 € on soodushind? Mis nad on hulluks läinud?" küsisin silmi suureks ajades.
"Mis sa tead ka, mis firma oma see on??"
"Ei ja ei taha teada ka. Muide, ma tuletan meelde, et su ema ei ole väga hea meel, kui märkuse saad. Ma ei usu, et ta sul selle osta lubab," sõnasin.
"Persse!" pomises Kelly.
"Jajah."
"Kuidas sa saad nii ükskõikne olla, ah? No vaata kui nunnu see on!"
"On või pole, maitseasi," targutasin naeratades.
"Ole vait, Nellana," nähvas ta.
"Ole vait! Kas ma mitte ei öelnud, et seda ei kasutata!" karjusin talle.
"Me seisame keset tänavat, võta vaiksemalt."
Pööritasin silmi ja istusin lähimale pingile maha.

Mind huvitab, kus kohas tegevus toimub. Eestis? Välismaal kuskil? Asi on selles, et mind häirivad need nimed-Rose, Kelly, Merily ja Mr. Swanz näiteks. Need on segu välismaa ja Eesti nimedest, aga nii ei peaks minu arust olema olema. Välismaal ei kohta sellised nimesid nagu Merily jne või Eestis Rose'i. Võib-olla on see minu probleem ainult.

Mulle see jutt meeldis. Ja samuti mulle meeldis, et Rose ei andnud end kohe sellele oma klassivennale n-ö kätte ja ma loodan, et ta ei tee ka seda. See tooks juttu sellist pisikest erinevust sisse.

Ootan uut! :)

shine: ee.... Sellega on nii, et ma ei teagi täpselt... Ma ei mõelnud väga nendele nimedele sellest küljest. Aga ma arvan, et välismaal :)

SugarPiece: okei, tore kui meeldib :)

2.osa

Jõudsin koju umbes kümne minuti pärast. Olin läinud peagi minema, sest Kelly vihastas mind ja ei kavatsenudki vabandada. Ega ka mina ei tulnud sellele mõttele ja ausaltöeldes ei pidanudki ju mina andeks paluma.
Oma toas avasin lõpuks oma meilikasti - kus ma polnud käinud juba terve nädala -ja avastasin õudusega 23 kirja. Ma mõtlen, et need kõik olid saadetud ühelt inimeselt ja pealkiri puudus. Kasutajanimeks oli Xxx, kuid see ei öelnud mulle absoluutselt midagi. Vähemalt ma arvasin nii. Ma kahtlesin, et tegu on viirusega, kuid uudishimu sai minust totaalselt võitu.
Rose... Ma igatsen sind. Täiega. Palun vasta mulle. Xxx

Rose Nellana, ma tean et sa ei taha minuga rääkida. Ma tean, kui valesti ma kõike tegin. Xxx

Roseee Nellaanaa... Ma olen sind nii kaua üritanud kätte saada. P a l u n vasta mulle. Ps! Ma endiselt hoolin. Xxx
No ja niimoodi need jätkusid. Ma ei saanud algul üldse aru, kes see on - mingi suvakas, kes totaalselt ei saa aru minu keskmise nime vihkamisest?
Kraaksatasin. Ehk siis: mul on miljon muret kooliga, selle Alexiga (kui ma pean Merruga rääkima) ja siis veel mingi suvakalt kahtlased kirjad... Perses. Totaalselt. Kui see niimoodi jätkub, suren varsti maha. Viimasel ajal tuli probleeme järjest juurde ja ma ei jätnud märkimata, et lähiajal on väga palju kontrolltöösid tulemas. Sirvisin natuke oma varasemaid meile ja avastasin, - järjekordse masendusega - et pean kolmapäeval oma tädi lapsi hoidma. Ja see oli ikka just see päev, kus otsustasin end lõdvaks lasta. Noh, et õpiksin - lohakalt - ja siis puhkaksin.
Mõtlesin möödunud päeva järele. Ma ei tea, kas keegi oli Alex Lawinile kunagi niiviisi teinud - põhimõtteliselt ju mitte midagi erilist, või mis? - ja tundsin saavutuse üle millegipärast tohutut uhkust. Enamus - sealhulgas ka Kelly - arvas, et olen hulluks läinud. See on tegelikult üpris haige, et oled nägus, no ka populaarne ja kõik kohe jumaldavad sind. Või arvan seda vaid mina?
Vähemalt on meie klassis kõik tüdrukud võrdsed, ei ole mingit "kõige populaarsema" tiitliga plikat. Seevastu Alex on, kuid ta on sõbralik. Õigemini on ta nagu tore jumal - ta armastab seda, kuidas teda "kummardatakse" ja samas on ta ka väga... viisakas, kui nii võib öelda.
Mu ema kutsus mind sööma - no tegelikult hüüdis ta mind lausa kolm korda, sest olin ametis kahtlaste meilide kustutamisega - ning ma jalutasin masendunult alumisele korrusele.
"Kuidas koolis läks?" uuris ema.
"Hä-ästi," venitasin.
"Oled sa koolist väsinud, kullake?"
"Seda ka jah," vastasin ebamääraselt.
No tegelikut olen ma väsinud oma probleemidest, mida viimasel ajal liiga palju on.
"Me isaga mõtlesime, et peaksid hakkama ülikoole vaatama."
"Ah, tõesti? No jah..."
"Mis on?"
"Midagi. Ma lihtsalt olen... väsinud," podisesin.
"On sul ikka meeles, et Annie sõidab minema ja sa pead tema lapsi vaatama?"
"Jah, ma just avastasin selle. Miks just mina?" virisesin vaikselt.
"Lõpeta, Rose. Kristofer ning Lizza on väga toredad, kas pole?"
"Ei, emps. Nad on põrgulised."
Kristin pööritas sellepeale vaid silmi ning pani mu nina ette lasanje. Võtsin mõned ampsud ja mul oli tunne, et hakkan oksele, mille järel kiirustasin vannituppa. Terve sisikond voolas meie uude valgesse wc-potti.
"Fuips," pomisesin ja kõndisin tagasi kööki.
Vahtisin toitu oma laual ja tõesti - kui ma oleks seal ühe tüki veel võtnud, oleksin ennast täis oksendanud.
"Mul on paha, emps. Ee.. Aitäh söögi eest," sõnasin Kristinile ja läksin peagi tagasi oma tuppa.
Ma ei raiskanud enam aega arvutis olemisele - kuigi mina seda nii ei nimetaks - ja ma lihtsalt pikutasin voodil, vältides silme eest korduvalt läbikäivat pilti auravast lasanjest.
"Ei, Rose. Sa ei taha seda süüa," ütlesin iseendale närviliselt.

Põhimõtteliselt terve õhtu ma nuputasin, kes võis need kirjad saata. Käisin mõtteis läbi kõik oma peikad, kuid ükski neist ei tundunud olevat selline, kes midagi seesugust teeks.
Kelly peale olin ma solvunud, või mitte. Ma ei teadnud sedagi. Igatahes temale helistamine jäi kindlapeale ära.
Nii ma ainult istusingi ja vaevu suutsin õpitud. Ja ma jõudsin järele tõsiasjale, et iga esmaspäev lisandub mu vaevanimekirja rohkem ja rohkem muresid.

3. osa

Äratuskella helin tõi mu lõpuks reaalsusesse. Ajasin end voodist üles ja seisin oma peegli ette. Krimpsutasin sassis juuste ja higist naha külge kleepunud öösärgi peale kulmu. Ma olin näinud painavat õudusunenägu.
Lippasin vannituppa ja käisin ruttu dušši all ära. Seejärel kiirustasin kooli, hommikusöögi jaoks mul polnud tahtmist ega aega.

Kohe, kui Kel mind märkas, manas ta ette mossitava, solvunud näo. Ma ei teinud sellest absoluutselt välja. Vähemalt algul.
"Nonoh, mis.. sa siis teed kah?" venitasin.
"Istun," vastas ta emotsioonitult.
"Oled sa minu peale ikka veel solvunud või pahane või midagi?"
"Esiteks - ebaaus, ta teeb sinust välja. Teiseks - sa ütlesid, et see kleit ei ole nunnu," virises Kelly.
"Issand jumal! See teine punkt. Kõik on maitseasi," nähvasin.
Otsisin klassis vaba kohta - mossitava Kelly kõrval olemine ei tulnud enam kõne allagi - ja avastasin, et Gale on ainuke, kes veel pinginaabrita on.
Võtsin oma asjad ja marssisin tema kõrvale. Ma isegi ei küsinud luba istumiseks, vaid lajatasin oma õpikud lauale ja potsatasin tema kõrvale maha.
Kuna tunni alguseni oli aega, otsustasin alustada jututeemat.
"Mm... Mis su hobid on?" vuristasin.
Poiss heiti mulle segaduses pilgu ja pani siis kõrvaklapid pähe. Tema muusika oli nii kõva, et kostis minunigi. See ajas mind vihale. Ma mõtlen, ma pole küll mingi meestenaine - kui nii võib öelda -, aga siiski on mulle kuidagigi vastatud või mingitki huvi üles näidatud. Võitlesin sooviga lennata tagasi Kelly kõrvale. Otsustasin, et ei luba end nii kohelda ning ma raputasin Gale'i õlast.
Poiss mühatas ja võttis ühe kõrvaklapi kõrvast.
"Mis on?" pobises ta.
"Tee minust välja," selgitasin vurinal.
"Eee... Mis sa tahad minult siis teada?"
"Näiteks... Mm.. Hobid?"
"Sa ei taha teada, tüdruk." Gale naeratas kavalalt.
"Tahan küll," vastasin üpris jonnakalt.
"Kindel?"
"Täiesti."
"Okei. Idamaine võitluskunst ja maalimine."
"Mis siin siis nii... Erilist on?" küsisin silmi suureks ajades.
"Ma kontrollisin sind," vastas ta.
Kortsutasin kulmu. "Mismõttes kontrollisid?"
"Ma jälgisin su emotsioone," vastas ta kerge muigega.
"Ee... Sa tegid mida?" küsisin, olles ülimalt segaduses.
"Oeh. Ma jälgisin su käitumist, tundeid jne, saad aru küll."
"Miks?" Olin selle peale millegipärast haavatud ja solvunud.
"Vahet pole, Tips."
"Mida paganat? Tips???" Okei, ma olin vihane.
"Ma ei tea su nime, seega on see hüüdnimi."
"Ma olen Rose, mitte mingi pagana tips," nähvasin.
"Rose... Mmm... Tips on parem, sa ei arva?"
"Kes sa oled? Mis sul viga on? Mida sa oma arust teed? Ja miks sa mingi pagana erak oled?" pommitasin küsimustega.
"Mina olen Gale. Enda arust pole mul väga vigagi. Ma räägin sinuga. Ma pole erak. Ma olen erinev."
"Ahah," podisesin vaid.
Ma ei mõistnud oma tundeid. Ühtlasi ma olin Gale'i peale maruvihane, teisest küljest ma nautisin seda kõike.
"Kas sa tead järsku interneti kasutajanime Xxx?" pahvatasin.
"Väga võimalik."
"On see ei või jah?"
"Mõtle."
"Vasta."
Ta tekitas minu ümber ühtlasi meeldiva, teisalt vastiku kesta. Ja ta ajas mind tõsiselt närvi.
"Mis sa ise arvad, kes ta võiks olla?" küsis ta siis.
"Kust mina tean. Ta saatis vaid mingeid..." Vakatasin. Osaliselt on ta mulle võhivõõras. Jajah, ta on mingi aeg käinud küll meie klassis, aga ikkagi.
"Mingeid mida?" uuris Gale.
"Pole sinu asi," laususin naeratades.
"Okei, ise tead. Muide, ma kuulsin, et Kelly kirjutas sinu pealt maha," mainis ta siis.
"Ka see ei ole sinu asi." Okei, ma olin jahmunud. Kust tema seda teadis? See oli pärast õpetaja kabinetis, kui me märkused saime.
"Aga see puudutab meie klassi, seega ka mind ja siis see ju on minu asi."
"Sa ajad mind vihaseks!" käratasin järsult.
"Ja see mulle meeldibki?"
"Misasi?" küsisin kahtlasel ilmel.
"Kui sa saad vihaseks. Ei, kui mina ajan su vihaseks."
"Lõpeta."
"Ei."
"Jah."
Tagusin ühe käega vastu lauda. "Tahad millestki veel rääkida?" Sundisin oma hääle rahulikuks.
"Mis teema sul Alexiga on?"
"Mida paganat. Mis see veel peaks tähendama?!" Ja ma olin tõesti ebameeldivalt üllatunud.
"Seda, et sa läksid enne teda klassi."
"Pagana suur asi ka."
"Ei olegi, aga sa andsid kõigile ideaalset klatšimaterjali."
"Mis? Mina olen mingi pagana materjal?"
"Kui nii võib öelda." Märkasin tema näol mänglevat naeratust.
"Nii ei või öelda," sisisesin.
Õpetaja astus lõpuks, minu õnneks, sisse ja kõik pöörasid oma tähelepanu temale. Mul oli rahulikult aega mõelda Gale'ist. Ta oli olnud minuga nii ülbe, noriv jne, aga ometi see kõik meeldis mulle. Umbes nagu see "paha poisi" värk või midagi. Sisemuses ma naersin. Okei, ma nautisin seda vestlust. Totaalselt.

Mulle meeldib.
Ma ei oska väga midagi rohkemat öelda.
Uut osa igatahes .

4. osa

Kui vahetund lõpuks kätte jõudis, sundisin end jääma paigale, mitte kohe klassist välja jooksma. Gale vaatas mind korra ja toppis siis kõrvaklapid jälle pähe.
Pööritasin tema tegevuse peale silmi ja uurisin murelikult tunniplaani. Üks vaba tund ja siis kehaline. Ma totaalselt vihkan kehalist. Igasugused jooksud, kättekõrverdused ja muu selline - mitte minu jaoks.
Vaatasin klassis ringi ja märkasin Alexit, kes kõndis minu, ei, meie laua juurde. Mõtlesin, mida ta Gale'ist küll tahta võiks, aga ta pöördus minu poole ja naeratas kergelt.
"Niisis, Rose. Mis sa täna õhtul teed? Mõtlesin, et äkki tahad kinno minna?" küsis ta.
Okei, ma olen j a h m u n u d. Mida ta minust tahab? Ja jällegi jäin kindlaks põhimõttele, et ei soovi olla üks nendest temast hullunud tüdrukutest. Ja muuseas, tal tuli selliste asjade küsimine ideaalselt välja. Mitte mingit närvilisust.
"Kahjuks ma ei saa," kogelesin.
"Miks?" nõudis ta ning tabasin tema hääles õrna pettusnoodi.
"Ma.. Ee... Ma lähen..." kokutasin. Mõtted olid otsas ja mu pea oli täiesti segamini.
"Ta tuleb minuga sööma," vastas Gale.
Vaatasin poisi poole väga vihase ilmega. Ta vaid naeratas mulle lõbusalt.
"Ah, et tema jah? Eino okei," vastas Alex ja kõndis minema. Ta oli löödud.
"Mida paganat sa oma arust teed?!" Ma peaaegu karjusin.
"Pole tänu väärt," vastas Gale ülima rahulikkusega.
"Ee.. Mida? Sa peaksid vabandama."
"Ja sina oled närvis."
"Mida see veel peaks tähendama?"
"No näiteks kasutad sa korduvalt sõna "pagan" ja su käed on ristis ja.."
"Ole vait," nähvasin ja haarasin kiirelt oma asjad.
"Kuhu sa lähed oma vaba tunniga?"
"Pole sinu asi. Absoluutselt."
"On küll. Sa oled mu pinginaaber." Ta naeratas.
"Ma olen ajutiselt su pinginaaber. Küll me Kellyga ära lepime, olen sinust vaba."
"Kui te lepite" rõhutas ta.
"Umm... Sa siis tahaks, et ma siin oleks?" Otsustasin vaadata asja teise nurga alt.
"Ma pole seda öelnud. Aga kes teab."
Ma ei osanud midagi vastata ja pööritasin lihtsalt silmi.Jalutasin klassist välja ja istusin lähimale pingile. Okei, ma hingeldasin. Ta... Kuidas ta seda teeb? Ma ei saanud üldse aru. Ta suutis mind nii närvi ajada, aga samas soovisin ka osaliselt seda vestlust aina jätkata. Ja mu peas tiirlesid vägagi erinevad mõtted. Alex kutsus mind välja. Mida paganat?
Ma ei teadnud, mida oma vaba tunniga peale hakata. Noh, mu kõht oli tühi, kuid ma ei tahtnud üksinda kohvikusse minna. Ma tundsin Kellyst puudust. Tahtsin talle kõike rääkida, kuid me olime selles nõmedas tülis. Ta solvus nii tobedate asjade peale. Nagu tita, no tõesti.
Naasesin oma mõtetest, kui telefon helises. See oli ema. Ta tahtis mulle meelde tuletada, et lähen täna arsti juurde. Mulle tundus, et ta ütleb seda mulle üldse esimest korda, aga ma ei pidanud selle tõttu kehalisse minema. Yess!!!

Kahe tunni pärast olin juba kodus ja vahtisin arvuti ekraani. Sõna otseses mõttes vahtisin - mul polnud seal mitte midagi teha, aga õppimisest ei tahtnud ma mõeldagi. Istusin natuke facebook'is ja siis tegin oma voodi korda, kammisin juukseid, koristasin tuba.
Mul polnud mitte midagi teha. Kaalusin korra Gale'ile helistamist - kõigi õpilaste numbrid on meie facebook'i grupis ülevad -, kuid mul polnud selleks julgust. Ma ei tea, mis pagana adrenaliinilaks mulle pähe lõi, kuid äkitselt tekkis mul ülisuur soov minna diskole. Aga ma olin vist hull. Teisipäeva õhtu ja disko? No tõesti. Seega otsustasin, et kuna kell pole palju - tegelikult vist teistel alles tunnid käisid - siis lähen kaubamajja. Mul oli nagunii midagi uut selga vaja.
Tegin endale kõrge hobusesaba, toppisin jalgad mustad teksad, tõmbasin selga üks-õlg-on-millegipärast-paljas-särgi ja panin peale nahkjaki. Jalatsiteks valisin hallid tennised ja kott oli samuti hallikas.
Oma välimusega vägagi rahul olles, astusin uksest välja ja kõmpisin bussipeatuse poole. No tegelikult oleksin jõudnud veel viimasesse tundi, aga ema ütles, et sellel pole mõtet. Ma nõustusin tema mõttega vägagi, sest mul polnud mingit soovi sinna kooli tagasi ronida. Vist. Noh, Gale... Ei. Ei olnud.
Kaubamajja jõudes tellisin endale kõigepealt Derrinare kohvikus ühe supi ja alles siis läksin poodidesse. Leidsin päris palju kenasid asju ja ostsin põhimõtteliselt kõik ära. Kõige rohkem meeldis mulle üks heledavärviline nabapluus, millel oli kirjas: Young, Wild and Free.
"Rose!" hõikas keegi ja ma pöörasin ümber.
"Tere, Micelle," pomisesin nähes oma eelmise suve laagrikaaslast. Tegelikult oli ta väga ülbe ja mingi austus teiste vastu puudus.
"Kuidas sul siis läinud on? Muide, ma ei jäta mainimata, et näed välja üpris cool võrreldes sellega, milline sa kunagi olid."
"Ma olen täpselt samasugune, Mic," nähvasin.
"See oli kompliment."
"Solvang ka. Ja pealegi mul on kiire, niiet tänane vestlus jääb katki. Tsau!" vuristasin ja kõndisin kiirelt poest välja.
Micelle oli nii pagana kena. Tema blondid juuksed olid ülesse hobusesabasse seotud ning ta kandis nii kenasi riided. Ma totaalselt kadestasin teda, kuid nüüd oli ta jäänud juba minust eemale.
Järsku avastasin, et kell on juba viis. Ma olin tervelt kolm tundi kaubamajas passinud. No mitte passinud, aga ikkagi. Ma polnud plaaninud selle peale nii palju aega kulutada.
Hakkasin juba peauksest välja minema, kui teda silmasin. Tema mustad juuksed, lühikeste varrukatega särk ja kenad mustad teksad - okei, ta oli nunnu, mitte, et ma temast midagi rohkemat arvaks.
"Hei, Rose," ütles ta.
Osaliselt ma ei tahtnud, et ta mind märganud oleks.
"Hei, Gale," vastasin, sundides oma hääle rahulikuks.
"Ostsid uusi riided?"
"Nojah, olin just lahkumas," ütlesin.
"Mm... Arvasin, et võiksin sulle jäätise välja teha," teatas ta naeratades.
"Ee... Jäätise?" kogelesin. Esimene poiss, kes pakub, et teeb jäätise välja. Vähemalt minu jaoks esimene.
"Jah, näiteks kirsi jäätise. Aga ühe palliga," lausus ta.
Otsustasin võimalusest kinni haarata.
"Aga okei," vastasin vaikselt.
Jalutasime suure jäätisekohviku juurde. Nämm! Nii palju valikuid: kirsi, maasika, pirni, õuna, apelsini, šokolaadi, pähkli, piparmündi jne. Ma võiksin neid loetlema jäädagi.
"Kuidas siis jääb? Kirsi?" uuris ta.
"Ei, maasika," vastasin.
"Okei, Tips."
"Sa ei hüüa mind mingiks pagana "Tipsiks"!"
"Ma ostan sulle jäätise ja seega ma võin sind kutsuda nii, nagu tahan."
"Mis see siia puutub, et sa mulle jäätise ostad?" pärisin jonnakalt.
Müüja ulatas Gale'ile jäätise, kuid ta ei andud seda veel mulle.
"Ma maksan siis ju sinu eest."
"Oh sa issandjumal! Ära ütle mulle enam kunagi Tips!"
"Siis jäätist ei saa." Ta naeratas kavalalt.
"Ma ei tahagi seda jäätist," nähvasin, kuigi see oli olnud läbinisti vale. Ma tahtsin seda maiust. Täiega.
"Eks ma söön selle siis ise ära," vastas Gale ning võttis ühe ampsu.
Jõllitasin teda uskumatult. Nagu... Misasja???

Ohsaaa..

Täiega hea jutt
Gale on nii nummi ja närviajav
Ning maisaa aru et nagu Alex lampi kutsub Rose'i kinno?? Kuigi nad ennem pole eriti suhelnud ja nii

Kuid siiski UUT!

Toree, kui meeldib

5. osa

Teesklesin, et olen tema käitumise peale solvunud. No seda olin ma ka, aga peamiselt ikkagi jahmunud. Ta vaatas mind pikalt ja uurival pilgul.
"Mis viga? Sa ei tahtnud ju seda jäätist," ütles ta süütult.
"Ma ei tahtnud, õigemini ei lubanud end Tipsiks kutsuda," parandasin.
"Mida sa üldse siin teed, Tips?"
Ma heitsin talle veel vihasema pilgu. "Paranda ennast."
"Pole vaja. Tips sobib imehästi."
"E i s o b i."
"Minuga pole mõtet vaielda," sõnas ta.
Tekkis pikk vaikusepaus ja ma sain rahulikult - ja suu vett jooksmas - vaadata, kuidas ta oma jäätise lõpuni sööb ja siis salvrätiku minema viskab.
"Aga kui me juba rääkima hakkasime," alustas Gale mõtlikult. "Siis... Kas sa tead, miks see Alex sind välja kutsus? Ma mõtlen, et sa pole just kõige... Tead küll. Ma arvasin, et Alexil on teine maitse." Nägin tema näol irvitavat naeratust.
"Kuidas palun??"
"Jajah, sa kuulsid õigesti." Ta pööritas tobedalt silmi.
"Mida sa pööritad koguaeg neid pagana silmi!?"
"Sa oled närvis."
"Mida paganat?"
"Sa kasutad söna "pagan"."
Aah! Ma oleksin võinud oma närvide all kokku kukkuda. No töesti, ma ei saanud absoluutselt aru, kuidas ta seda teeb.
"Aga pöördume nüüd minu küsimuse juurde tagasi," sõnas ta.
"Ei tea ja ei tahagi teada," vastasin lõpuks.
"Tõesti? Sa lihtsalt kardad, on ju?"
"Mida see veel peaks tähendama?" nõudsin.
"Seda, et ma eeldan, et sul pole just palju poiss-sõpru olnud, või mis?"
Olin pahviks löödud. Kahtlesin juba, et ega ta mingi selgeltnägija ole. Nojah, kokku oli olnud mul tõepoolest ainult üks poiss-sõber, aga meie suhe kestis kaks aastat.
"See pole sinu asi," nähvasin.
"On küll. Sa oled mu pinginaaber?"
"Ja siis? Olen või mitte, mis vahe sellel on?"
"On suuuuuuuur vahe."
"Miks ma sind igal pool näen?" Pöördusin muu teema juurde. "Ma suhtlesin sinuga täna esimest korda."
"Sest sa arvad, et ma olen erak. Vaat sellepärast suhtlesime täna esimest korda."
"Arvangi," nähvasin.
"Ja mina arvan, et sul pole selles suhtes mittemingisugune õigus, Tips."
"Mine põrgusse oma Tipsiga."
"See oled sina, seega pead kaasa tulema." Gale naeratas ja ma olin tõesti närvis.
"Mina pole Tips. Hoopis sinu... ee... tüdruk on tips."
"Sa oled mu tüdruk?" Ta teeskles silmade suureks ajamist.
"Mine põrgusse."
"Ma tahan enne sinuga vestluse lõpetada," ütles ta.
"Aga palun. Meie vestlus on nüüdseks läbi!"
Ma kõndisin kiirelt minema ja lippasin esimesse ettejuhtuvasse poodi sisse ja peitsin end riidekabiini. Hingasin mitu korda sisse-välja, et närvilisusest väljuda. Kuidas ta seda suudab? Ma ei saanud üldse aru.
Natukese aja pärast tulin poest välja, mind saatmas müüja kahtlane pilk. Ma olin tulnud riietusruumist välja ju ühegi riideesemeta.

Koju jõudsin kuskil poole tunni pärast, kuid ukselävel seistes avastasin õudusega, et minu üks riidekottidest oli jäänud minu ja Gale vestluskohta.
"Pagan," pomisesin.
Masendunult kõndisin oma tuppa. Selles kotis oli olnud ka minu nabapluus. Vaikselt õppisin ära - ma olin kogu aja enda peale nii pagana vihane - ja siis vaatasin natuke telekat, sõin ja lõpuks läksin magama.
Ärkasin, kui päikesekiired mu tuppa paistsid. Heitsin pilgu kellale ja ma... Oi! Kell oli täpselt nii palju, et oleksin pidanud toast välja astuma. Ma sõna otseses mõttes jooksin riided selga tõmmates alumisele korrusele, võtsin oma koolikotti ja hüppasin uksest välja. Jooksin väga kiirelt bussipeatuse poole ja kui ma just bussipeatusele lähemale olin jõudnud, peatusin. Buss sõitis minema. No tore. Nüüd jään ma veel kooli hiljaks. Lohistasin jalgu ja istusin bussipeatuse pingile. Uue sõiduki tulemiseni oli kümme minutit. Seega... Ma hilineksin tundi kuskil viisteist minutit ja ma ei tahtnud mõeldagi, et esimene tund on matemaatika koos kõige kurjema õpsiga.
"No, Tips. Jäid bussist maha?"
Ma ei pidanud kaua mõtlema, et aru saada, kes see on. No muidugi. Aga ta tuli n i i õigel ajal.
"Võimalik," vastasin ja pöörasin ümber.
Oma üllatuseks istus ta valges Jeep'is ja juhiaken oli alla keritud. Silmitsesin seda.
"Kust sa sellise auto said?" küsisin teeseldes mitte mingisugust huvi.
"Vanemad kinkisid," vastas ta. "Aga kas sa peale ei tahaks tulla? Sa saaksid kooli."
"No võib kah," sõnasin ja tõmbasin kõrvalistuja ukse lahti.
Täitsa lõpp, kui õigel ajal ta ilmub.
"Muide, ma tõin su koti ära, Tips."
"Mis koti?"
"Selle, mis sa oma udupeaga kaubamajja jätsid."
"Nüüd ma olen veel mingi pagana udupea?" nähvasin ja tõmbasin tema käest ära suure riidekoti.
"Udupea on teise sõnaga unustaja, Tips."
"Ma pole Tips."
"Hakka sellega harjuma, sest ma ei ütle sellest hüüdnimest lahti." Märkasin Gale'ile suul naeratust.
"Ära irvita," sõnasin vihaselt.
"See on naeratus, Tips."
"Ei, see on tobe naer minu unustamise üle," parandasin targutades.
"Muide, kas sa kavatsed Kellyga ka ära leppida?"
"Me oleme olnud tülis vaid kaks päeva. Usu mind, see kestab kauem." Üritasin olla ükskõikne, kuigi soovisin, et see ei kestaks kauem.
"Sa võiksid vabandada."
"Ei kavatsegi."
"Oeh,Tips. Sa oled ikka jonnakas."
"Gale! See pole normaalne? Saad aru, et ma räägin sinuga alles teist päeva ja sa kutsud mind mingi totaka hüüdnimega ja räägid minuga nagu oleksime olnud vanad sõbrad!" kriiskasin järsku.
"Me olimegi kunagi. Lasteaias."
"Mis?" Ajasin silmad suureks. Mida ta sellega tahtis öelda.
"Ma käisin paar aastat sinuga samas lasteaias, noh," vastas ta.
"Ohjummel." Ma ei osanud rohkemat öelda.

Kui me koolini jõudsime, pidime ikka jõhkralt kiirustama, et tundi jõuda. No jah, ma potsatasin jälle Gale'li kõrvale. Osaliselt lootsin, osaliselt kartsin, et ta jääbki minu pinginaabriks.

1. Rose närvitseb liiga palju ja see ajab mindki juba närvi. Kui talle Gale'iga rääkida ei meeldi, miks ta üldse vaeva näeb?!
2. Gale uudishimu ärritab mind samuti + see sõna tips.
3. Rose kasutab tegelikult ka LIIGA palju seda sõna 'pagan'. Calm down, Rose, seriously.

Aga see häirib ilmselt mind ainult. Aga tüütu oli natuke lugeda, kogu aeg üks ja sama jama..

Ah, ma ei tea ka. See ei olnud igatahes päris selline nagu ma arvasin olevat. ;D
No offence. :)

Kohe, kui lugesin kolmandat rida, kus Kelly Rose'i tema täisnimega nimetas, olin 99% kindel, et järgmine lause on midagi säärast, et peategelane vihkab oma keskmist nime jne... Ja mul oli õigus! See muutub juba kohati tüütavaks, et nii paljudes juttudes on kellelgi midagi oma keskmise nime vastu... Nagu miks?

Olgu, see selleks...

Mulle jäi silma see koht, kus Rose'i ema ütles talle, et ta peaks ülikooli peale hakkama mõtlema. Lihtsalt, ma ei tea... Tegelased su jutus ei tundu veel nii vanad olevat. Ma pakuksin, et nad on võib-olla kuskil 14-15 aastased. Kuigi ma eeldan, et sinu kujutluses on nad vanemad?

Lisaks, mind häiris veel, et mõnes kohas sa kirjutasid mitu hüüumärki/küsimärki kõrvuti. Ma arvan, et seda pole küll vaja.

Praegu mulle midagi häirivat rohkem ei meenu.
Nüüd siis natuke jutu sisust jms ka. Esiteks, mulle meeldib, et Rose on otsekohene ja julge. Gale on ka selline mõnus - vabandused, ma ei leia hetkel sobivaid omadussõnu - tegelane. Kelly on aga selline tüüpiline parim sõbranna juttudes/filmides - satub "soodushindadest" pöördesse, talle meeldib see "kuulus poiss" (vähemalt mulle tundub, et talle meeldib Alex), on natukene halvem õpilane ja kirjutab enda sõbranna pealt pidevalt maha (olgugi, et vist ainult bioloogias) jne...

Olgu, see kommentaar on päris pikaks veninud. Ütlen lõpetuseks, et ootan huviga, kas Rose'ile meenub Gale lasteaia-ajast ning milline nende suhe sel ajal oli jne.

Vana sa muidu oled ka, kui küsida tohib?

Ahah, okei, no ma siis tean nüüd
Ma olen 12 :)

12-aastase kohta kirjutad sa väga hästi! :)

Aga millal uut saaks? :)

Mul on praegu väga kiire olnud, aga ma üritan nüüd kirjutada :)

6. osa

Tundide ajal olin ma vait üritades meenutada oma lasteaiakaaslasi. Mul ei tulnud absoluutselt meelde mingi temasugune poiss, nimega Gale. Äkki ta valetas?
"Oled sa kindel, et käisid ikka minu lasteaias?" küsisin lõpuks.
Ta naeratas kavalalt. "Erinevalt sinust on minul väga hea mälu. Jah."
Pööritasin silmi. "See oli miljon aastat tagasi," pomisesin.
"Sa pole nii kaua elanudki."
"Ole vait," nähvasin ja kritseldasin midagi vihikusse.
"Preili Tree! Millega te seal tegelete?" kuulsin vihase matemaatikaõpetaja häält.
"E..ei millegagi," pomisesin ja avasin kiirelt õpiku, mida ma enne teinud ei olnud.
"Jätkame tunniga," ütles õpetaja lõpuks.
"Huh," pomisesin veel vaiksemalt.
Heitsin pilgu Kelly poole, kes mulle naeratas. Tahab ta ära leppida? Tore oleks.

Vahetunnis jalutasin tüdruku laua juurde.
"Hei," ütles ta.
"Pinginaabrist vaba. Hea või halb?" küsisin.
"Halb," torises ta.
"Väga hea, ma tulen sinu kõrvale," ütlesin. Mul oli Gale'st täielikult kõrini saanud.

Haarasin oma koolikoti tagumisest pingist, valmistudes Kelly körvale minema.
"Juba lahkudki?" küsis Gale.
"Jah. Me oleme Kellyga jälle pinginaabrid." Naeratasin.
"Ahsoo. Aga meie sõprus?"
"Mis sellega on? Me oleme sõbrad või?"
"Jah, Tips."
"Ei. Me pole sõbrad." Oh, kuidas ma seda sõna vihkasin.
"Tõesti?"
"Tead ka, mida sa just ütlesid?"
"Jah, ma vastasin sulle jaatavalt."
"Sa ütlesid mulle Tips," podisesin.
"Mis siis?"
"Nagu sa ei teaks, mida ma sellest nimest arvan."

Kõndisin Kelly laua juurde ning istusin tema kõrvale maha.
"Tore, et me enam tülis pole," ütles ta.
"Jajah, see tüli kestis muideks väga lühikest aega."
"Tänu jumalale."
"Heh."
"Rose... Kuule, ega sul selle erakuga mingeid... sõbrasuhteid pole?"
"Sõbrasuhteid? Oh ei, ma... Ma.. Ma ei salli teda," ütlesin. Vihkama poleks olnud õige sõna. Ma ei vihanud teda, kuigi oleksin tahtnud.
"Ahah. Hästi. Jamie juures on täna pidu muidu... Ta kutsus meid ja ma ütlesin, et sa ei tule, aga..."
"Ma ei tea kas tulen," pomisesin.
"Kas see on sinu pluus?" küsis Gale järsku. Ta oli meie laua juurde tulnud ja ma polnud seda märganudki.
"Mis?" Pöörasin end ümber. Ta hoidis käes seda nabapluusi, mille olin ostnud.
"See pluus. Sinu oma ju?"
"Jah. Anna siia."
Ta sirutas oma käe kõrgemale.
"Ei kavatsegi," sõnas ta naeratades.
"Anna siia!" Ma tõusin püsti ja jõllitasin teda vihaselt.
"Tule minu kõrvale, Tips, ja ma annan."
"Ei! Ole vait ja anna see mulle tagasi!" Ma karjusin üle klassi.
Nägin Alex'it, kes meie poole kõndis.
"Anna see talle tagasi," käskis poiss.
"Ja ei tea miks peaksin ma sind kuulama?" küsis Gale vastu.
Ohjummel. Olin valmis kõige hullemaks sõnasõjaks.
"Sest sul pole mingit õigust seda pluusi enda käes hoida. See on Rose'i oma."
Ma punastasin ja ma vihkasin end selle eest. Totaalselt. Avastasin, et kogu klass oli meid vahtima jäänud.
"Aga me oleme sõbrad."
"Mis siis? Anna see talle tagasi."
Ma ei julgenud midagi öelda. Lihtsalt vahtisin neid kahte.
"Ma tean, mis sa oled," urises Alex. Tema ilme oli muutunud vihaseks ning kurjaks ja ma kohkusin selle peale.
"Sa ei tea minust midagi," nähvas Gale. Ka tema oli tumedaks pööranud.
Mis toimus?
"Ma peaks vist mainima, et ma tunnen Richardit väga hästi," sõnas Alex.
Richard? Kes Richard?
"Ole vait," sisises Gale.
"Anna see talle tagasi ja ma lahkun."
Gale viis oma pilgu minule. See polnud selline mängleva naeratusega nägu, mis mulle otsa vaatas - see oli täis vihkamist. Ta ulatas mulle pluusi ja ma võtsin selle tummalt vastu.

Alex kõndis oma laua juurde ja peitis oma näo õpiku taha. Gale jalutas klassist välja.
"Millest nad rääkisid?" küsis Kelly.
"Ma ei tea..." pomisesin vastuseks.
See oli kahtlane. Terve klass oli vait, mõned vaid sosistasid.
"See oli imelik. Kas sa nende nägusid nägid?"
"Jah, ma tean. See oli imelik," vastasin ja uppusin tuhandetesse mõtetesse.


Vabandan, see tuli lühike, aga ma tahtsin selle nii väga siia postitada :)

Väga hea osa
Kuid nüüd on mul pea küsimusi täis.
Kes Gale ja Alex tegelikult on?
Niiet sooviks millalgi UUT!

Küll seda,kes nad on varsti teada saab :)
Ma nüüd üritan kirjutada lähiajal :)

Okei, ma nii loodan, et see osa ei tulnud liiga segane ja mida iganes

7. osa

Okei, ma totaalselt terve päeva mõtlesin nende vestlusest. Kes oli see Richard ja miks oli Alex öelnud Gale'ile, et ta teab, mis ta on? Miks nad "tumedaks pöörasid"?
Oh, ja Gale ei ilmunudki enam tundi. Alex istus oma pingis ja palus oma pinginaabril mujale istuda. Ta oli nagu eraldatud.

"Midagi juhtus. Noh... Me ei saa millestki aru, aga midagi muutus. Eks ole?" arutles Kelly, kui me viimasest tunnist lahkusime.
"Mhm," sõnasin.
Kõndisime mööda parkimisplatsi ringi ja ma märkasin eemal pingil istuvat Gale'i. Mida ta veel kooli juures teeb? Õpetaja, oh, ma ei teagi, mida meie klassijuhataja teeks. Ta vihkab popi panemist. Aga kui ta juba seal oli, otsustasin temalt järele küsida. No tegelikult ma teadsin, et ega ma nagunii mingit tervikliku vastust ei saa.

"Oota, Kelly. Ma tulen tagasi," ütlesin ja kiirustasin pooljookstes pingi juurde.
"Mis see oli?" nõudsin kohe, kui Gale oli mind märganud.
"Mis asi?" küsis ta.
"Ära mängi loll. Me kõik nägime, kõik kuulsime seda vestlust."
"Selles polnud midagi erilist," vastas ta emotsioonitult. Tavaliselt oleks ta näidanud mulle oma naeratust, kuid praegu oli ta täiesti tuim tükk.
"Kes on Richard?"
Ta ohkas. "Üks inime... Üks mees." Naljakas, kuidas ta vältis sõna inimene. Einoh, see tekitas minus kahtlusi.
"Inimene või mees?" küsisin.
"Mees."
"Inimene ka?" pärisin uuesti. Oh, kui tobedalt see kõlas.
Ta vaatas mulle otsa. "Kuhu sa sihid?"
"Vasta," käskisin.
"Ma ei valeta sulle, eksole. Mine nüüd Kelly juurde ja hoia end sellest asjast eemale, Tips."
Seekord ma ei pööranud Tipsile erilist tähelepanu, kuigi ma kortsutasin selle juures ikkagi kulmu. "Ei! Ma tahan teada. Palun, Gale."
"Ei. Mine tagasi Kelly juurde."
"Ei kavatsegi."
"Palun, Tips."
"Miks?"
"Ma tahan, et sa seekord terveks jääksid."
Ma ei mõistnud teda. "Mida sa ajad? Tead ka, mida sa tegid? Ma... Ma ei tea, mis tunded sa minus tekitasid, kuid sa tegid seda. Sa rääkisid minuga, sa..." Mu mõte jooksis kokku.
"Sa polegi närvis." Ta naeratas nõrgalt.
Ignoreerisin seda lauset. "Mis asi sa oled?" küsisin lõpuks.
Ta jõllitas mind. "Mine tagasi."
Seejärel tõusis ta püsti ja kõndis minema. Ma teadsin, kui mõttetu oleks talle järgneda. Aga kõik oli selge - ta ei kavatsenudki mulle midagi rääkida.

Jalutasin Kelly juurde tagasi.
"No mis sa teada said?" Ta oli silmnähtavalt ärevil.
"Mitte midagi," pomisesin ja kogu ülejäänud tee olin vait.


Kui ma koju jõudsin ja vaevu õpitud sain, otsustasin minna õue. Ma ei teagi, kuhu ma minna tahtsin. Ma lihtsalt panin jaki selga ja läksin peagi uksest välja.
Jalutasin pargi poole. Tihedad puud, värske õhk - see kulus marjaks ära.
Okei, no tegelikult ma millegipärast lootsin sealt ühe poistest leida. Täiesti ajuvabamõte, ma tean. Aga ma ikkagi lootsin.

Jalutasin mööda pargirada ja jäin siis ühele pingile istuma. Ohkasin. No muidugi polnud siin Alexit ega Gale'i. Mida ma ootasin?
Olin võtnud kaasa vihiku ja pastaka ning sodisin sinna "Näljamängude" pilapasknääre prossi. See tuli tegelikult väga hästi välja, minu arust.

Kui ma rohkem joonistada ei viitsinud, siis ma lihtsalt istusin seal pingi peal. Mul polnud mitte kui midagi teha.
"Tips."
Ehmatasin. Ta oli siin? Ei, see polnud võimalik. Aga ma otsisin teda... Seega...
"Gale?" küsisin tühjusesse. Pargis polnud kedagi, kui ma just pime pole.
Keegi ei vastanud. Olin seda endale ette kujutanud? Oh jumal, no tõesti.
"Tips," ütles hääl jälle.
Ma ei suutnud tuvastada, kas see hääl kuulus Gale'ile.
"Kes siin on?" küsisin uuesti.
Mitte ühtki vastust. Mul hakkas juba kõhe, sest olin pargi kõige tihedama puudega koha peal. Taevas hakkas tõmbuma tumedamaks. Nojah, oli küll õhtu, aga see toimus liiga järsku. Tuul tõusis ja kõigutas puid. Mul hakkas oma õhukese jakiga külm.
"Tips," ütles hääl valjemalt, võimsamalt, salapärasemalt, õudsamalt.
Ma värisesin oma pingil ega julgenud liigutada.

"Preili Tree! Preili Tree!" Ma teadsin seda häält. Bioloogiaõpetaja.
Avastasin, et mu silmad olid kinni ja kui ma nad avasin, oli park täpselt selline nagu peaks olema. Mitte mingit märki tormist.
"Härra. Oh. Tere," kokutasin.
"Mis sul siin küll juhtus? Olid niimoodi kägaras ja värisesid."
"Ma lihtsalt.." vakatasin. Bioloogiaõpetaja, tema hääl! Tema hääl hüüdiski mind! Ei, see ei saanud olla võimalik. Okei, ma olin totaalselt segaduses.
"Ma soovitan sul nüüd koju minna, preili Tree," ütles ta.
Ma vaid noogutasin ja tõusin kohe pingilt püsti. Pea täis segaduses mõtteid, komberdasin kodu poole.

Üsna hea, eks näeb, kuidas lugu areneb :)

Loe mind ka lugejaks.

8. osa

Ma ei tea, mis oli juhtunud. Noh. Ühel päeval läksin ma tülli Kellyga, istusin selletõttu Gale kõrvale, me hakkasime rääkima ja kõik muutus. Paari päevaga. Nüüd on nii, et ma näen kas luulusid või toimub midagi üleloomulikku. Ma ei tahtnud olla nõus mitte kummagi võimalusega.

Paar päeva hiljem peale kooli - kuhu muide Gale ei ilmunudki kohale ja kus Alex peitis end raamatu taga, kadudes iga vahetund ei-tea-kuhu - tormasin ma kohe minema, et Kelly virisemist kuulata. Ta tahtis minuga seda peale-kooli-aega veeta, kuid mul polnud tahtmist. Tundsin end nii süüdi. Kuigi ma ju polnud, või olin? Alex oli niivõrd seltskondlik, enne seda lühikest, veidrat vestlust ma mõtlen. Gale oli... omamoodi lahe. Nüüd ei ilmu ta enam kooligi.

Ma ostsin endale pagariputkast ühe piruka ja vee ning kõmpisin tulutult kodu poole - mööda pikemat teed. Järsku meenus mulle, et Gale number on ikka veel minu märkmelehel. Tirisin selle taskust välja. Südame kloppides ja jõhkralt kaheldes toksisin numbri telefoni ja helistasin. Trr... Trr... Trr... Trr.
"Jah?" Gale hingeldas. Ma sain sellest aru.
Algul ei julgend ma midagi öelda. Ma ei suutnud.
"Kes räägib?"
"Mina.. Rose.." sosistasin. Kuulsin taustaks lärmi ja see ei meeldinud mulle.
"Mida põrgut sa mulle helistad?"
Kohkusin. "Mis?"
Ta hääl leebus. "Mis sa tahad, Tips?" Millegipärast olin selle nimega ära harjunud. Ei, ma polnud harjunud, ma lihtsalt ei protestinud enam.
"Ma... Miks sind koolis pole olnud?"
"Omad põhjused." Kuulsin tagataustal pauku ja võpatasin.
"Kus sa oled, Gale?" Tundsin, kuidas mu hääl värises.
"Ole vait, Richard!" hüüdis keegi tagataustal. Mitte Gale, keegi teine.
"Ühes kohas."
"See.. Richard on seal?" küsisin veel vaiksemalt.
"Jah, Tips. Ta on seal."
"Ma tahan ka sinna tulla," sõnasin trotslikult.
"Ei, see koht jääb sul nägemata."
"Gale! Ma.. Mul... Ma... Ma tahan sind näha," pobisesin telefoni.
"Tõesti?" Ma oleksin võinud vanduda, et ta naeratab.
"Jah."

Võpatasin miljon korda järjest. Keegi haaras minult telefoni.
"Gale! Ma juba ootasin seda korda, mil sinuga jälle rääkida saan." Mingi mees seisis, lükkas mu eemale, ja rääkis minu telefoni.
Ma ei kuulnud, mida Gale rääkis, kuid olin segaduses.
"Oh, no muidugi tähendab Rose sulle midagi."
Kust ta mu nime teadis?
"Huvitav, kui sa tuleks siia..."
"Või muidu... Hmm... Rose võib olla sama hästi kui surnud."
Võpatasin. Mu aju käskis mul minema joosta. Me olime kortermajade vahel "lõksus" ja siin polnud inimesi. Miks ma alati nii inimtühjadesse kohtadesse satun? Keda ma lollitan, ma ei tahtnud üksi olla.
"Tule siia. Yermany salakaubanduskuur. Tule kohe."
Okei, nüüd pidin ma jooksma. Kuid ma ei suutnud. Kohe mitte kuidagi.
Mees naeratas mulle. Ma pakuksin tema vanuseks kuskil 25. Tal oli natuke pikemad mustad juuksed, täiesti liiga tumesinised silmad, kõver naeratus, väikesed kõrvad, piklik porgandnina. Ta kandis nahktagi ja imelikke alt pikenevait pükse.
"Rose, tule nüüd. Me peame Yermany salakaubanduskuuri juurde minema."
"Anna mu telefon tagasi," sisisesin vaikselt.
"Kohe, Yermany juures, ma luban."
"Ma ei tule sinna."
"Kui ma enne sinu juttu kuulasin, siis tundus küll, et sa tahad Gale'i näha," sõnas ta kavalalt.
"Kes sa oled? Ma ei tule võõrastega kaasa," ütlesin väriseval häälel.
"Mina olen Blink."
Mida nime? No tõesti?
"Ma ei tule sinuga kaasa," susisesin.
"Tuled ikka küll." Ta vaatas mulle silma ja ma muutusin sõna otseses mõttes nõrgaks. Hakkasin tema järel lonkima nagu mõni sõnakuulelik koer. Mis toimus?

"Jäta Rose siit välja!!!" karjus Alex ja tormas Blinki poole.
Ma kukkusin murule istuli. Alex lükkas Blinki pikali nad lõid üksteist. Rusikatega.
Need vähesed inimesed, kes mööda kõndisid, ei teinud midagi.
Blink vaatas minu poole. "Sleep, baby."
Ma ei saanud midagi aru. Tundsin, kuidas mu pea vajus murule. Silmad sulgusid, kuigi üritasin selle vastu võidelda.
Kuulsin ühte viisi. Ma tundsin selle ära.

I'm so tired of being here
Suppressed by all my childish fears
And if you have to leave
I wish that you would just leave
Your presence still lingers here
And it won't leave me alone

See laul ajas mind närvi. Ma ei kuulnud enam Alexi ega ka Blinki häält. Ma vajusin selle laulu sisse. Täielikult.

These wounds won't seem to heal
This pain is just too real
There's just too much that time cannot erase
When you cried I'd wipe away all of your tears
When you'd scream I'd fight away all of your fears
And I held your hand through all of these years
But you still have
All of me

Tundsin, kuidas ma selle sisse uppusin. Seda viisi kostis kõikjalt mu ümbert, kuid silme ees valitses pimedus. See viis tahtis mind nutma ajada, see oli nii kurb. Kuid ma ei suutnud midagi teha.

You used to captivate me by your resonating light
Now I'm bound by the life you left behind
Your face – it haunts my once pleasant dreams
Your voice – it chased away all the sanity in me

Ma tahtsin sellest laulust vabaneda, kuid ma ei suutnud. See kostis igalt poolt mu ümber, kuid ma ei suutnud seda taluda.

These wounds won't seem to heal
This pain is just too real
There's just too much that time cannot erase
I've tried so hard to tell myself that you're gone
But though you're still with me
I've been alone all along

Üritasin karjuda, aga see ei õnnestunud. Üritasin end liigutada, kuid see ei õnnestunud.
Järsku kuulsin kaugustes tema häält. See tuli tõesti väga kaugelt ja väga-väga vaikselt. Tips!

9. osa

Kui ma silmad avasin, oli kottpime. Öö. Väga külm oli ja ma avastasin, et olen seal pingi juures, kus olin mitu päeva tagasi seda imelikku "nägemust" näinud. Ma polnud kindel, mis oli juhtunud. Meeles oli mul see, et peale kooli läksin koju. Aga ma olin hoopis keset ööd pargis pikali. Mis juhtunud oli?

Ajasin end närviliselt istuli ja võtsin kätega põlvede ümbert kinni.
"Rose kullake!"
Võpatasin. Kelly. Mida tema veel siin tegi?
"Kelly! Mida kuradit sa siin teed?" Ma tõusin hetkega püsti. Liiga kiirelt.
"Oh, Rose, kullake! Mina tulen juhtumisi peolt, kus sind polnud," ütles ta ja naeratas õõvastavat naeratust. Ta tuigerdas natuke ettepoole.
"Mida sa joonud oled?" küsisin tõsiselt.
Kelly ema oli selgelt alkoholi vastu ja Kelly ei tohtinud seda tarbida. Mitte veel.
"Kirsisiider on parim, ma ütlen." Ta rääkis liiga valjult ja naeris rõvedalt.
"See pole üldse sinulik. Miks sa seda tegid?" Ma olin tema pärast mures.
"Mida sa pabistad Rose, kullake! Mis selle nimi nüüd oligi - kanep vist oli. Hea kraam ma ütlen. Peaksid proovima, Rose, kullake!"
"Oled sa kindel, et sa jõid ainult siidrit?" Takistasin teda endale lähemale tulemast.
"Jaaaaaaah," venitas ta.
"Kui palju?"
"No ikka oli. Aa no seda kanepiasja vist ka siis juba proovisin," tunnistas ta õõvastava naeratusega.
"Kelly, su ema tapab su ära. Miks sa seda tegid! Kelly, miks!?" Avastasin, et olin karjuma hakanud. Mis tal hakkas? Miks ta selline oli?
"Mul suva mu emast, Rose, kullake," sõnas ta ja pööras ümber. Ta oksendas. Fui.
"Ole vait! Sa ajasid endale mingit pagana sitta sisse ja nüüd oled sa täiesti purjus!"
"Oh, Rose! No mis sa nüüd räägid," ütles ta.
Põrnitsesin oma hulluks läinud parimat sõpra.
Tema taskus hakkas telefon vibreerima ja siis kostus see laul.

These wounds won't seem to heal
This pain is just too real
There's just too much that time cannot erase
I've tried so hard to tell myself that you're gone
But though you're still with me
I've been alone all along

"Pane see kinni! Pane kinni!" kisendasin. Ma hoidsin kätega pea ümbert kinni. Ma ei tea, miks see laul mulle järsku nii vastmeelne oli. Kunagi mulle meeldis seda kuulata, aga nüüd oli see nii jube, õõvastav ja õudne. Ma kartsin seda laulu. Nagu mida?

Kelly vaatas mind murelikult ja klõpsas siis telefoni kinni. "Oh Rose, Rose, Rose. Sa peaksid koju minema, kullake."
"Kõigepealt lähed sina koju!" sõnasin ja võtsin vastumeelselt tema käest kinni. See laul kummitas mind ikka veel ja ma tundsin end halvimast halvimani.

Sammusime pargist väljapoole minevat teed mööda.
"Rose, ma viin ta koju. Sa pead siit minema saama," ütles keegi ja ma võpatasin jälle.
Gale. Jõllitasin teda. Ta meenutas midagi. Telefonikõne. Ma rääkisin temaga. Mõistsin väga hästi, et terve mu elu oli pea peale keeratud.
"Ta on joonud, ta tarbis kanepit.. Vist. Ma ei tea mis tal viga on." Ma olin paanikas.
"Ära muretse, lihtsalt mine otsejoones koju, Tips. Ma tulen sind vaatama," ütles Gale ja andis mu laubale õrna musi.

Ma jooksin. Jah, ma jooksin kodupoole. Tõmbasin paaniliselt ukse lahti.
"Ema! Isa!" karjusin.
"Oh, jumal! Rose!" hüüdis mu ema ja kiirustas mind kallistama.
"Kus sa olid? Me olime end hulluks muretsemas," ütles isa pahaselt.
"Ma ei tea," sosistasin.
"Oh, Rose! Milline sa küll välja näed!" Mu ema põrnitses mind.
Heitsin pilgu peeglise ja ajasin silmad suureks. Mu juuksed olid kaetud mullaga, ma mõtlen nii paljuse mullaga, kui seda jooksmisest maha ei kukkunud. Minu näo peal olid kriimud ja terve mu nägu oli must. Mu käed olid koos mullaga ja riided määrdunud.
Vajusin istuli esikupõrandale. "Issake."
Ma hakkasin valjusti nutma. Mis juhtus? Miks ma selline olin? Miks ma midagi ei mäleta? Miks? Miks? Miks?

Väga meeldis
Sooviksin UUT!

Mulle ka meeldis
Ruttu uut!