Irdana

1.

Hakkas hämarduma ja McGuilthi härrastemaja saalis süüdati tuled, mis peegeldusid läikivalt parketilt ja heitsid oma säravkollase helgi väärispuidust seinapaneelidele, millelt vaatasid vastu ammusurnud ülikute väärikad portreed. Küdeva kamina lähedale asetatud tugitoolides istus neli meest, kes elavalt vestlesid ja klaasidest veini rüüpasid. Nad ei pööranud mingit tähelepanu daamidele, kes saali teises otsas millegi üle lõbusalt naersid.
„Ja teie tahate hakata kevadel ploomiaeda rajama? Kas te sellele siis varem ei mõelnud? Pinnas on vaja ette valmistada, kividest puhastada ja üleüldse, milleks teile see ploomiaed? Teil on juba õunad-pirnid, ka kirsipuid ja nüüd siis veel ploomiaed! Ja milliseid sorte te mõtlete kasvatama hakata?“
„Rahu, rahu mr Gilmore, ma mõtlesin vaid üksikuid ploomipuid, teate küll seda väikest platsi loodenurgas, sinna ma neid tahangi. Kaks aastat olen ma aru pidanud, mida selle aiaosaga peale hakata ja alles sel sügisel sain aru: sinna sobivad ainult ploomid.“
„Kui palju teil kokku maid juba on? Eelmisel aastal ostsite naabrilt metsatuka ja tüki heinamaad, sellel aastal veel mõned põllud...“
„Kui aus olla, siis pole ma selle üle kunagi arvet pidanud. Mida rohkem oma maad mind ümbritseb, seda paremini end tunnen. Eks ütle ju inglasedki: minu kodu on minu kindlus.“
„Jah, kuid kõigega tuleb piiri pidada. Milleks oli teil vaja osta Heanthowningeri mõisalt need kaks küla, mis jäävad siit lääne poole?“
„Inimesed kurtsid, et maksud on liiga kõrged. Ma tõestasin neile, et nad eksisid – nüüd on maksud veelgi kõrgemad!“ Kõik neli meest hakkasid naerma.
„Olge ettevaatlik McGuilth, kui jutud võimudeni jõuavad, võib teil veel sekeldusi tulla.“
„Ega see asi nii hull ka ei ole, ma tõstsin makse vaid jõukamatel taludel ja vaesemad saavad pisut toetust, pealegi lasin ma kahe küla peale ehitada väikse kooli, kus lapsed tasuta haridust saavad.“
„See on väärt mõte!“ hüüdis mr Trosser ja tõstis klaasi: „Kooli terviseks!“
„Kooli ehitamine oli lihtne, hoopis raskem oli sinna õpetajat leida. Linnast ei tahtnud keegi tulla, lõpuks leidsin ühe mehe, kes oli seminari lõpetanud, praegu läheb neil hästi.“
„Aga kuulge, kas te sellel sügisel ei pidanud mitte golfiväljakut rajama?“ küsis mr Gilmore ja pistis suhu juustutüki viinamarja ja peterselliga.
„Jah, mõtlesin küll, kuid teised asjad tulid ette. Pealegi, nagu selgus, see ala ei sobi golfiväljakuks, see on liiga vesine. Kevadel lasen sinna kaevata kuivenduskraave, siis vaatab, mis seal teha annab. Aga midagi huvitavat leiti sealt ka.“
„Mida nimelt?“ uuris kantsler Blassow, kes istus teistest pisut eemal ja polnud seni vestlusesse kuigi aktiivselt sekkunud. Tema pikad tumedad vurrud, range suu ja nurgeline nägu jätsid sõjaväelase mulje.
„Haruldase nartsissiliigi sibulaid.“ teatas lord McGuilth, näpp püsti tõstetud.
„Kas hakkate neid nüüd paljundama?“ muigas mr Gilmore ja tõstis jala üle põlve.
„Aednik tundis nende vastu suurt huvi ja ma andsin talle nende suhtes kasvuhoones vabad käed. Tal on seal teisigi taimi, mida haruldaseks peab ja hoolega kasvatab. Viinamarjadega läks tänavu kehvasti, pooled taimed närbusid teadmata põhjusel ja need, mis alles jäid, andsid kesist saaki. Vähemalt paar vaati mahla siiski sai, kuid sellega pole suurt midagi peale hakata.“
„Teie veinikelder on ju suurepärane. Kuidas te oma varusid täiendate?“ uuris mr Blassow.
„Vanad tutvused ajast, mil teenisin mereväes. Kaks kaptenit, kel on ühendus Londoniga, Toovad Iirimaale sisse selliseid haruldasi veine nagu 1780. aasta Billowanti ja 1786. aasta Cemestroni. Need on tõeliselt haruldased Kastiilia veinid ja kui ma ei eksi, siis ühte neist sai siin täna juba proovitud. See pole odav kraam.“
„Jah, Billowanti vastu ei saa miski, tal on oivaline järelmaitse, mis jääb pikalt keelele.“ sõnas mr Gilmore ja lisas: „Siin see ongi, las ma vaatan... jah, 1780. aasta... siis, kui mu vanemad abiellusid. Kas keegi soovib?“ Kuid härrad olid juba niigi joonud ja keegi ei tõstnud klaasi.
„Kuid mida me täna õhtul siis ikkagi tähistame?“ ei suutnud mr Gilmore varjata oma uudishimu. Ta oli oma klaasi taas poolenisti veiniga täitnud.
„Kas peab siis alati midagi tähistama?“ vastas lord puiklevalt.
„Me teame, et te meid niisama kokku ei kutsunud, nii et rääkige aga välja!“ jäi mr Gilmore endale kindlaks.
„Olgu pealegi. Ma kutsusin teid selleks, et tähistaksime kõik koos minu seni suurimat ostu. Olen nüüd Jarinore saare omanik.“
„Kus see saar asub? Pole sellist nime kuulnudki.“ lausus kantsler.
„Kreeka külje all. See on ilus kaljune saar, kus asub kaunis valgest marmorist ehitatud villa. Hea koht suvitamiseks.“
„See pidi ikka meeletult palju maksma!“ sõnas mr Trosser ja võttis kandikult talle pakutud tüki šokolaadikooki.
„740 000 naela. Kaalusin seda ostu mõnda aega. Kui sündis tütar, tegin lõpliku otsuse. Sellest peab saama tema saar. Seepärast ristisin saare ringi ja ja niipea kui paberid on korda aetud, ma arvan, et see võtab oma aja, saab selle uueks nimeks Irdana Rachel Anniversia.“
„Ilus nimi!“ kiitsid härrad ja tõstsid tühjad klaasid, sest ka pudel oli vahepeal tühjaks saanud.
„Saare põhjarannikul on kaunis liivarand. Ideaalne koht suplemiseks. Ah, ma tahaksin, et te seda näeksite... mul on plaanis järgmisel suvel sinna sõita.“
„Kas te pole mõelnud laeva ostmisele? Mu onule kuulub üks kompanii, suurim Iirimaal, mis valmistab ka kolme- ja neljamastilisi brigantiine ja teisi suuremaid purjelaevu.“
„Jah, olen ka sellele mõelnud. Tore oleks omada üht kolmemastilist iludust. Võite oma onule edasi öelda, las võtab minuga ühendust kui aega saab.“
„Mu lord, te mõistate, et mul on väga piinlik seda küsimust praegu esitada, kuid ma usun, et hiljem pole selleks enam võimalust.“ alustas mr Gilmore.
„Laske aga tulla, mr Gilmore!“ hüüdis lord, kes oli silmnähtavalt heas tujus.
„Vaadake, see võlg üleelmisest aastast, noh, teate need intressid... jah, ma saaksin maksta intressid, kuid laenu põhiosa maksetega on probleeme... tegelikult oleks mul vaja ühte suuremat summat, sest mul on panga ees mõningaid kohustusi ja kui ma neid ei täida... ühesõnaga see häärber, kus ma praegu elan, on tagatiseks, mis tähendab, et ma pean kiiresti leidma teatud vahendeid...“
„Kui palju te tahate?“ küsis McGuilth, kelle nägu vahepeal tõsinenud oli.
„Ma arvan, et 30 000 naelast peaks piisama.“ vaatas mr Gilmore areldi lordile silma.
„Mr Gilmore. Te teate, millised on teie rahalised kohustused minu ees, samuti seda, milline on teie rahaline seis. Ma ei taha teid hirmutada, kuid hoiatan, et liigute noateral. Kui pank on seadnud teie häärberile hüpoteegi ja teie olete mulle pantinud oma metsad, siis võib teid peagi tabada sundseis, millest väljumiseks peate loovutama kogu oma vara. Siiski, tulles vastu teile kui sõber, olen ma valmis teile nimetatud summale tšeki välja kirjutama eeldusel, et pandite mulle kõik oma mereäärsed maad.“
„Kas te mõtlete ka sadamat?“ küsis kahvatuks muutunud mr Gilmore.
„Otse loomulikult.“
„Pean selle üle veel mõtlema. Kas kuidagi ei saaks ilma sadamata?“
„Ei. Võtke või jätke. Sellised on mu tingimused.“
„Lord, kas te kogute endiselt vanu münte?“ uuris kantsler, kes kohmitses oma vasaku tasku kallal, seadis ninale näpitsprillid ja võttis parempoolsest taskust välja väikse sametkarbi.
„Oleneb mündist. Kuid teil vist on seal midagi?“
Kantsler ulatas lordile sametkarbi, too avas selle, võttis kuldmündi välja ja uuris hoolikalt.
„Kust te selle saite?“
„Eelmisel aastal külastasin Roomas üht sõpra, kes osales Kapitooliumi lähedal väljakaevamistel. Tal on neid terve tosin ja selle ta kinkis mulle.“
„See tundub olevat Julius Caesari aegne münt, tõenäoliselt aastast 49-44 e.Kr. Selle väärtus võib ulatuda tuhandete naelteni.“
„Annaksin selle teile kolme tuhande naela eest.“
„Kaup koos. Te öelge oma sõbrale, et olen huvitatud kõikidest müntidest ja kui ta neid veel peaks leidma, siis las saadab otse mulle. Selle perioodi Rooma aegsed mündid on ülimalt haruldased, minu laialdases kogus pole veel ühtki niisugust.“
„Mida te veel peale müntide, maalide, saarte ja maavalduste kogute?“ küsis mr Gilmore, kes ei püüdnudki varjata oma kadedust. Ta töötas juba kümnendat aastat ametnikuna oma kunagisele ülikoolikaaslasele kuuluvas pangas ja polnud viimase viie aasta jooksul saanud ühtegi palgakõrgendust, sest ei paistnud omaniku sõnul millegagi silma.
„Ei midagi, mr Gilmore, mitte midagi! Aga kui teil on mõni hea mõte, mida võiks koguda, siis laduge lagedale! Kui aus olla, siis tegelikult ma kogun ka veine, kuigi neid on väga raske kaua keldris hoida, eriti kui võtan vastu niisugust seltskonda...“ ja seal lähedal viibiva ettekandja poole pöördudes lausus: „Palun too meile uus pudel.... see võiks olla 1805. a Rosanney, tumedam!“
Kui pudel oli toodud ja uus vein klaasidesse välja valatud, lausus kantsler:
„Tegelikult on ka minul midagi tähistada. Täna möödub täpselt viis aastat sellest kui me Hillaryga kohtusime. Ta on suurepärane naine. Minu kaks esimest abielu olid õnnetud, kuid kolmandasse pole ma veel julgenud astuda – pole abielu, pole ka õnnetut abielu. Näete, ta vaatab praegu meie poole, kas pole kaunis naeratus?“ ja silmnähtavalt purjus kantsler viipas oma elukaaslasele, kes ühes teiste daamidega saali teises otsas istus.
„Soovin õnne nii pika kooselu puhul. Peab ütlema, et ilma abiellumata on see ikka tõeline julgustükk.“ märkis mr Gilmore sapiselt.
„Mida te sellega tahate öelda?“ pöördus kantsler ta poole.
„Abieluvälised lapsed näiteks ei saa seaduse silmis...“ alustas mr Gilmore, kuid kantsler, kes oli vahepeal häält tõstnud, katkestas ta lause:
„Mis puutub see teisse, kas ma olen oma naisega abielus või mitte?“
„Ma leian lihtsalt, et pole sugugi ilus tähistada nii pikka abielvälist kooselu!“ vastas Gilmore jahedalt.
„Ja kas polnud mitte teie see, kes elas oma teeniannaga kokku üle kümne aasta, olles ise abielus...“ ärritus kantsler.
„Ma ei mõista, millest te räägite? Mul pole olnud ühtegi suhet oma teenijatega, minu abikaasa võib seda kinnitada! Te olete valelik!“ vastas mr Gilmore, silmis vihane helk.
„Ma tean, sest teie vend rääkis mulle kõik!“ jätkas kantsler.
„Te üritate mind avalikult laimata, kuid unustate sealjuures, et teie enda elul on veelgi suuremaid patte, mis teiste eest on peidetud. Võtame näiteks selle maksupettuse...“
„See on juba liig. Ma ei lase end sedasi avalikult mõnitada. Kui teil on minu suhtes pretensioone, siis esitage need kirjalikult minu advokaadile. Mis puutub isiklikku solvamisse, siis ei jää mul muud üle kui kutsuda teid duellile...“
„Härrad, härrad, härrad!“ rahustas lord vaidlejaid, kes vahepeal püsti olid tõusnud. „Pole sugugi tähtis, mida me siin tähistame. Mõelge sellele – oleme siin koos, kõik on hästi.“
„Ma ei unusta seda solvangut, pidage meeles!“ nähvas kantsler mr Gilmore poole vaadates.
„Ma pole teid kordagi solvanud, teie olite see, kes ärritus ja süüdistusi hakkas loopima. Kuid McGuilthil on õigus, unustame selle, sest lõppude lõpuks oleme me ju sõbrad, võiks öelda nagu – musketärid.“ Ta tõstis klaasi, rüüpas lonksu ja tuikus toolile tagasi.
„Oo, kas need pole mitte minu hurdad, kes sealt meie poole tulevad!“ hüüdis lord rõõmsalt ja sügas kahte tumedat koera, kes ta jalge ette lebama jäid.
„Pean märkima, et ma ei mäleta, et sul varem niisugused koerad oleksid olnud.“ lausus mr Trasser, kes oli end kamina ees toolil kogu pikkuses välja sirutanud ja veiniklaasi maha pillanud.
„Ostsin need koerad alles eelmisel aastal, neist saavad head abilised jahil. Muuseas, kas teate, et mul on plaanis veel sellel talvel hundijahile minne. Idapoolsetest metsadest tulevad nad ühtelugu minu lambaid kimbutama.“
„Oleks tõesti tore üle hulga aja jälle jahil osaleda.“ arvas mr Gilmore.
„Minu vana jahipüss on juba lootusetult rooste läinud. Nüüd, kus metsas liigub hunte, peaks vist küll uue püssi vaatama.“ sõnas Trasser ja lisas: „Omal ajal olin ma hea jahimees, kahesaja jardi pealt tabasin hirve otse silma. Kuid nüüd...“ ta rüüpas veini, „Nüüd ma vaid istun oma jahilossis ja kuulan teenrite jahimuljeid. Peaksin end rohkem liigutama, see olevat ka südamele kasulik nagu mu tohter mulle iga kord meelde tuletab kui ta mind vaatamas käib... mu süda on nõrk, see on mul vist päritud. Tõesti hea vein! Terviseks!“
„Terviseks!“ vastasid teised ja taas tõsteti klaase.
„Londonis on üks pood, kus müüakse häid saksa jahipüsse. Ma olen seal paaril korral käinud ja tellisin omale sealt 75 mm Gauttleni, see on tõeline iludus, heledast vahtrapuust, messingist lukuga, laseb nii täpselt, et möödalaskmiseks pead toru hoopis mujale suunama...“ jutustas mr Gilmore, kellele vein samuti pähe oli hakanud.
„Mu onu oli tõeliselt hea jahimees, ta elas Šotimaal jahilossis, käis iga jumala päev metsas hulkumas, et äkki satub toru ette mõni karvane või suleline, kuid ühel päeval avastas, et on kõik metsaelukad teise ilma saatnud ja hakkas jooma ning lõpuks kihutas endalegi kuuli sisse.“ ei saanud kantsler kuidagi lisamata jätta.
„Mu härrad! Kas me ei võiks juba homme saduldada hobused ja pisut mu metsades ringi vaadata? Kontrollime naaritsalõksud üle ja ehk õnnestub mõni põder püssi ette saada? Mul on relvakambris tosin head jahipüssi ja piisavalt laskemoona terve rügemendi jaoks. Mis te arvate?“
„Miks mitte! Ma ei pea Dublinis olema enne kolmapäeva. Ainult ma kahtlen, kas mu laskmisoskus enam nii hea on, äkki kõmmutan mõnele meist kogemata kuuli kerre...“ kahtles mr Trosser, kes vahepeal piibu oli süüdanud.
„Olge mureta, mr Trosser, ma ei anna teile püssi vaid pikksilma. Teie ülesandeks jääb hoolega metsa jälgida ja kui avastate mõne looma, siis teete vaat niisuguse märgi!“ ja lord tegi endale sarved pähe. Kõik möirgasid naerda.
„Ma miskipärast arvan, et homme pole meist keegi suur jahimees. Hea kui me täna õhtul oma voodid üles leiame ja mis peaasi: need õiged voodid, sest – ärgem unustagem, meie seltskonda kuulub ka neli naist.“ arutles mr Gilmore ja silmitses mõtlikult oma tühja pokaali.
„Vabandage, mu härrad, pean korraks teie meeldivast seltskonnast lahkuma.“
Mr McGuilth tõusis, astus daamide juurde ja sosistas midagi ühele daamile, kes kandis tumesinisest sametist õhtukleiti. Mrs McGuilth tõusis ja lahkus saalist. Ta läks lapsehoidja kambrisse, kuid seal polnud kedagi. Ilmselt on Hessy ta mängutuppa viinud, mõtles proua ja suundus sinna, kuid ka see ruum oli tühi. Kui Laura McGuilth alla jõudis, tormas uksest sisse lapsehoidja, silmad hirmust pärani.
„Hessy, mis juhtus? Kus laps on?“
Noor heledapäine naine, keda peaaegu ilusaks oleks võinud pidada, murdis käsi ja lausus väriseval häälel: „Ta on kadunud... proua, ma jätsin ta korraks vankrisse, tulin köögist piimapudelit tooma, ajasin seal kogemata ühe salatikausi ümber... kui tagasi läksin, ei olnud teda enam vankris...“
Laura kahvatas ja jooksis saali, kus koheselt tõusis mitu meest.
„Jonas, Harry, saduldage hobused, sõitke mööda linna poole viivat teed, ma lähen ise küla poole, kui jõuate linna, teavitage konstaablit. Nad ei saa olla kaugel!“ Teenrid tormasid välja, kus sadas tasast laia lund.
Kaks tumedat kogu eemaldusid mööda üksildast metsateed. Nad olid läbi küla pääsenud ja teadsid, et jõuavad peagi kohtumispaika.
„Ma ju ütlesin, Timothy, et see läheb libedalt!“ lausus Jack ja tõstis pudeli suule.
„Sa ei peaks praegu jooma. Meil on ees veel üks kohtumine ja seal ei pruugi minna nii libedalt. Ma vaatan, kuidas lapsega on.“ Jack ronis sadulapukilt vankrisse ja kiikas maimukest, kes rappuvas vankris vääksus. Mees oli pikka kasvu, tumeda habemega, laia nina ja esiletungivate silmadega. Paremale silmale langes tume juuksesalk. Ta võttis rätinurga ja pistis lapsele suhu, kuid too hakkas veel enam karjuma. Jack kehitas õlgu ja läks tagasi.
„Lumesadu matab peagi me jäljed. Ma ei usu, et nad lapse kadumise niipea avastavad.“
„Timothy, see pole sul ju esimene rööv, ega ju?“
„Kuid esimene lapserööv. See pole naljaasi...“
Poole tunni pärast jõudsid nad metsalagendikule, kus üksikus hütis põles kahvatu tuli. Mehed astusid vankrilt maha, Timothy kandis pambukese majja.
„Ma teadsin, et tulete toime. Näidake teda!“
Suur ja tüse punaka habemega mees võttis lapse, kes vahepeal nutmise oli jätnud, ja tõstis ta silmade kõrgusele. „Päris kenake teine. Nüüd peame ta hoolikalt ära peitma, Homme koostan kirja.“
Kolm meest sättisid end magama, väike laps uinus, pöial suus.
Järgmisel hommikul koputas uksele üks härrasmees, kes nõudis tungivalt sisselaskmist. Jack tundis ta ära ning rääkis nende pooleliolevast ettevõtmisest. Härrasmees, laitis nende plaani maha:
„Uskuge mind, lord ei maksa seda lunaraha teile mitte iialgi. Parem andke laps minu kätte, ma leian talle ostja. Teile aga maksan summa, mida te nõuate.“
Mehed pidasid aru ja lõpuks vastas punahabe: „Olgu pealegi. Maksa raha ära ja unustame asja. See väike laps on meile ainult tülinaks...“
Härra maksis nõutud summa, võttis maimukese sülle ja lahkus.