Caprice

Proloog

Ta seisis keset vihmast üleujutatud, udust tänavat. Tema helesinine kleit loperdas tuules ning tema heleblondid juuksed lehvisid. Tema silmad olid tumesininsed, peaaegu mustad ning ta vaatas vaid kaugusesse. Tüdruku käes oli pikk, verega kaetud nuga, mida ta hoidis liigagi tugevalt. Temast natuke eemal lamas Jamie Baiblam - linna üks kuulsamaid ajakirjanikke. Kuid Jamie oli hetk tagasi elavate nimekirjast eemaldatud. Naise peas oli piklik, sirge haav, millest nirisenud veri üle tema põse veeres. Ta ei hinganud enam, ei mõelnud enam. Kuid enne lahkumist oli ta aru saanud - Caprice on tõeline.

Tüdruk naeratas õrnalt, kui tema pimedust täis pilk Jamie'le vilksatas. Seejärel astus ta väikeste sammudega mööda tänavat edasi. Seal polnud ühtki hinge peale tema. Tänavalaternad vilkusid õudusttekitavalt ja taevas oli tumedaks tõmbunud. Tähti ega kuud ei paistnud. Tüdruk sammus ainult edasi ja edasi, kuni jõudis peaaegu linnaservani.

Eemalt jalutas talle vastu valge kass. Ta oli tõesti kaunis, hooldatud ja väga armsa välimusega. Kuid tüdruk ei läinud tema välimuse õnge. Kavala naeratusega kutsus ta looma enda juurde, tegi talle ühe pai, mille peale kass nurruma hakkas, ja tõusis siis püsti. Ta kõndis lamavast kassist paar sammu eemale ja vaatas teda pikalt. Loom hakkas püsti tõusma, kuid siis tabas teda sirge välgunool. Eemaldatud. Ilma hingeta. Igaveseks läinud.

"...Eemaldatud. Ilma hingeta. Igaveseks läinud," lõpetas Harry.
"Ja mida see meile annab? Kõik teavad seda lugu," ütles Abby tüdinenult.
"Aga ta on päriselt olemas! See on isegi meie linnaraamatus.."
"Harry! Saad aru, jah. Võib-olla ta eksisteeribki, aga mitte siin. Mitte meie juures."
"Vaid meie linnas. Kas sa tead, et Jamie tapeti?" küsis Harry siis.
"Sa mõtled Jamie Baiblami?"
"Jah. Ta mõrvati. Seda pidi tegema Caprice."
"Issake, Har. Ta on meie linna legend, keegi... palgamõrtsukas lihtsalt asendab teda ja ongi kõik."
"Sa siis ei karda, et ta võiks tulla ja meid ära tappa?" Harry lõdistas õlgu.
"Ole normaalne, Har." Tegelikult tundis Abby hirmu. Nojah, osaliselt uskus ka tema selle salapärase tüdruku olemasolusse.
"Sinu arust on see õudusjutt, jah? Aga kui me kutsuks vaimud ja küsiksi.."
"Vaimud? Misasja?"
"Ma lugesin, et vaimud pidavat Caprice kohta paljugi teadma. Eriti need saja-aasta vanused. Seal on isegi õpetus, kuidas neid välja kutsuda," selgitas ta.
"Mida iganes. Mis selleks vaja on?" Ab sattus põnevusse. Õudukad olid talle meeldinud, kuid mitte sellisel kujul.
"Küünlaid, vett, värvi, loorberileht ja vaarikaid."
"See kõlab küll teistmoodi, kui ma ühest raamatust lugesin. Seal öeldi, et peab peeglile joonistama trepi ja siis mööda seda üles minema ja koputama uksele. Siis tulevat valge daam, kes su ära tapab. Vaat seda peaks proovima, Harry."
Abby tunnetas, et poisile tekitas see hirmujudinad ja ta naeras rahulolevalt.
"Ära räägi nii, Abby! Seda me e i t e e."
"Argpüks! Oeh. Paneme need vaimude asjad siis valmis," lausus Abby ja tõi kõrvaltoast kõik vajaliku.

Nad asetasid küünlad suurde ringi ja maalisid värviga ringi, mis küünlaid ühendaks. Abby pani iga küünla juurde kolm vaarikat. Ringi keskele asetasid nad kausi veega, millel ujusid loorberilehed.
"Mis nüüd teha tuleb?" küsis Ab.
"Kustuta tuli ära."
Tüdruk kiirustas lüliti juurde ja klõpsas selle kinni. Seejärel jalutas ta tagasi ringi juurde.
Harry alustas. "Vaimud, esivanemad, me kutsume teid pühalikult..."
"See on nagu mingi koguduse tekst," pomises Abby vahele.
Har ei lasknud ennast sellest häirida ja jätkas. "Kutsume teid pühalikult meie juurde, andmaks vastuseid. Palun tulge, me ootame teid."

Siis poiss naeratas ja vaatas Abbyle otsa. Tüdruku nägu oli jäänud paigale, tardunud ühele küünlale. Tema nahk hakkas muutuma aina heledamaks ja heledamaks, kuid tema silmad muutusid tumedaks. Abby käed olid pinges ja surusid vastu põrandat.

Harry ehmatas õe oleku peale. Ta pistis järsku karjuma.
"Abby! Abby! Mis sul on? Abby!" kriiskas ta.
Järsku avas tüdruk suu. "Te ei tülita mind. Vastasel juhul te maksate."
See polnud Abi hääl. See oli madal, kurjust täis, tõeline, vihane hääl. Harry sattus veel enam paanikasse. Ta oli kindel, et Caprice oli seal ja vaatas neid.

Abby tõusis aeglaselt püsti ja jalutas tühjal pilgul teise tuppa. Tuli oli ikka veel kustus, ainult küünlaleegid võbelesid. Harry ei julgenud liigutada. Ta kartis. Jubedalt. Mis oli saanud tema kallist kaksikõest?

Telefon helises. Har võpatas. Ta ei liigutanud ega kavatsenudki telefonile vastu tõtata. See helises aina valjemini ja kõrvu kriipivamini. Muudkui tirises ja tirises ja Harry hakkas järjest rohkem kartma.


Abby tõmbas lahti köögiriistade sahtlit, pilk ikka veel tühi. Ta võttis seal noa ja väljus siis kummardusest. Ta hakkas köögist välja jalutama, kuid koperdas.

Järsku tundis Ab jälle ennast. Ta ei mõistnud, mis oli just juhtunud, kuidas oli ta sattunud kööki, käes nuga. Ehmatusega pillas tüdruk selle põrandale ja jooksis elutuppa. Ka tema kuulis kriipivat telefonihelinat ja ehamatas maas väriseva Harry peale.
"Harry! Rahu!" sosistas Abby.
"Ära tule mulle lähemale!" kriiskas poiss vastu.
Ab sai vägagi hästi aru, kui jubedasti vend teda kartis. Tegelikult oli ka tüdruk hirmunud. Mis oli just juhtunud? Abby mäletas, et nad üritasid vaime kutsuda ja siis läks järsku tema silme eest pimedaks ega teadnud, mis edasi juhtus.

Ta roomas telefonijuhtme poole ja tõmbas selle seinast. Lõpuks jäi telefon vait. Kuid maja polnud veel vaimudest puhas. Ülemisel korrusel paukusid uksed ja kardinad elutoas liikusid.

Et kuidas siis on?

2. peatükk

Harry ajas end pikkamisi istuli. Pimeduses paistis kõik tema jaoks teisiti. Mõnusad valged diivanid näisid mustade laikudena, vaip, millele oli tilkunud natuke punast veini, tundus olevat kaetud verega, klirisevad lambid kõlkusid õudusttekitavalt.

Abby, märgates, et vend on end rohkem liigutanud, üritas uuesti.
"Harry, palun kuula mind. See olen päris mina, päris Abby. Ma ei tea, mis juhtus. Päriselt, see olen mina," sosistas ta vaevukuuldavalt.
"Ei! Sa oled koletis! Sa tapad mu ära! Sa oled valge ja su silmad on.." Harry jõllitas Abbyt. Ta oli jälle tavaline. Nii tavaline, kui pimeduses olla saab.
"Ma olen Abby," kordas tüdruk vaikselt.
"Koletis ei ole enam sinu sees," sosistas Har järsku.
"Minu sees?" küsis Ab, kuigi ta mõistis enam-vähem, mis oli juhtunud.
Harry noogutas. "Ma ei taha siin enam olla."
Abby nõustus temaga, kuid ta teadis, et neil polnud mitte kuhugile minna. Nende vanemad olid sõitnud Vahemere äärde terveks nädalaks ning Har ja Ab olid kahekesi.
"Meil pole kuhugi minna, Harry," tunnistas Ab.
Poiss tuli oma õe juurde. "Ma tean." Ta ohkas.
"Aga sa pead midagi tegema. Ma tean, kui raske see on, kuid sa pead vaimud tagasi saatma."
"Mida?"
"Sa kutsusid nad välja, eks ole. Sa pead nad tagasi saatma."
"Oh.." Harry neelatas. See oli talle väga vastumeelne. Parema meelega oleks poiss jooksnud majast välja.

Harry kükitas küünlaringi juurde põlvili maha ning hingas sügavalt sisse. Abby oli kohe tema kõrval, süda kloppimas.
"Vaimud, kes te meile... appi tulite... me palume teil lahkuda... Me.. me.. me saadame teid tagasi..." Harry hääl oli katkendlik, segane ja väga vaikne.
Nad lihtsalt istusid, Abi silmad olid suletud, Har vahtis toas ringi. Loorberilehed liuglesid kausis olevas vees, kardinad tuhisesid õrnalt tuules ja jäid siis seisma, klirisevad lambid peatusid, kuid pimedus jäi.

Nad olid läinud. Harry saatis nad minema.

Abby ja Harry istusid tükk aega paigal, kuni Ab söendas lõpuks tule põlema panna.
"Jumaluke," pomises ta.
See oli olnud j u b e. Abby polnud mitte kunagi uskunud kummitusi ja muid müstilisi olendeid. Jah, ta oli lugenud õudukaid, kuid üldiselt tal ei hakanud neist hirm ega ta ei uskunud millegi sellise olemasolusse.
"Mida ta sa tegid? Mingi teie trikk poistega?" küsis ta järsku Harrylt.
Poiss vaatas teda pikalt. "Mis? Ei, kas sa tead ka milline sa olid, Abby?! Sa olid koletis! Ma oleksin su kaotanud."
"Ei, ei, ei, ei! See polnud tõsi. Ei olnud. Ma kujutasin seda ette!" kinnitas Ab endale hüsteeriliselt, põskedelt alla voolamas mõned pisarad. Ta ei saanud midagi aru. See polnud võimalik.

Harry silmad olid samuti märjad, kui ta loorberilehed kokku korjas. Poiss püsis õe lähedal ega tahtnud mitte kuhugi üksi minna. Ta soovis tegelikult sellest majast lahkuda, ära kaduda ja mitte kunagi tagasi tulla.

Harry silmitses elutoa suurt akent, silmad suured. See oli pikliku kujuga, pruuni aknaraamiga ja selle ees rippusid siidised valged kardinad. Harryle tundus, et keegi justkui kõnniks akna eest läbi ja ta tardus.
"Abby," sosistas poiss vaikselt.
"Jah?"
"Keegi on siin. Meie akna taga." Harry hääl oli veel vaiksem, veel rohkem hirmul.
Abby neelatas. Mis see veel peaks tähendama?

Uut

Väga huvitav jutt on. Kindlasti tahan uut, jutt on hetkel õuduka moodi aga võiks minna nii jubedaks kui võimalik. Palju verd, kummitusi, pimedust, ämblike ja muud sellist!
UUUUUUT!

Probleem.... Mul said järsku ühes jutus kõik mõtted otsa ja nüüd tulid l õ p u k s selle jaoks mingid mõtted.. Eks ma varsti kirjutan, hetkel kohe pole aega.

Ega mul enda jutu kirjutamiseks ka aega pole.

Niisiis. Esiteks: see osa tuli lühke ja ma vabandan. Teiseks, see osa tuli vist väga segane, jällegi vabandan. Kolmandaks: ma loodan, et see väga jube ei tulnud.

3. peatükk

Ka tüdruk nägi, mis toimus. Tume vari libises mööda nende aiateed.
"Abby... Ma tahan siit minema," kordas Harry vaikselt. Ta oli paigale naelutatud.
"Ä-ära muretse. Nagunii mingi kodutu," sõnas Abby väga vaikselt, kuigi ise ta seda enam ei uskunud.
Koputus. Kiljatus. Sügav hingetõmme. Uus koputus. Veel üks koputus. Tagumine. Lõhkumine. Kriiskamine.
Harry ja Abby olid paigale naelutatud. Keegi oli nende veranda ukse taga. See ei olnud võimalik. Ei, Abby ei kavatsenudki midagi säärast uskuda.
Ta haaras ahjuroobi ja suundus veranda ukse poole.
"Ab! Ära mine," anus Harry, kuid tüdruk ei pööranud talle tähelepanu.

Punased silmad kiirgasid tüdrukule vastu.
"Must vari, punased silmad, sinine kleit ja blondid juuksed. Kas tunned mu ära kullake?"
Abby võpatas ja võitles sooviga minema joosta. See... Oli... Liiga... Üleloomulik... Ja... Võimatu...
"Kao ära!" ähvardas Abby kogu jõuga, mis temas veel alles oli, kuid siiski oli tüdruku hääl katkendlik ja värisev.
"Kuidas sa mind ära ei tunne, kallis Abby Helmen?" uuris hääl naeratades.
"Mine ära!" kisendas Ab.
"Kas sa siis ei mäleta? Värske aas, vanaema naeratamas ja siis punane värv. Igal pool, kallike! Igal pool!" kriiskas olend.
Abby teadis, millest ta rääkis.
"L-A-P-S-E-P-Õ-L-V-E-T-R-A-U-M-A," veeris Abby vihaselt. Hirm oli alles, aga viha muutus suuremaks.
"Tubli! Sa teed edusamme! Kas sa mäletad teda, vana ja abitu? Sa kõigest vaatasid pealt ja nautisid tema surma, mu kallike. Ma imestasin, et sa ei liigutanud," sosistas hääl.
"Ei! Ära tee! Ma olin väike! Ära tee! Lõpeta!" anus Ab ja vajus põrandale.
Ta nuuksus, kui Harry tema juurde jooksis.
"Abby!" karjatas ta. "Mis juhtus?"
"L ä h m e m i n e ma," vastas Abby.
"Kuhu?"
"Ma ei tea." Ta ohkas ta jälgis seda kohta, kus äsja oli olnud tüdruk. Nüüd polnud seal kedagi.
"Tule siiapoole," sikutas Harry õde kättpidi elutuppa tagasi.
"Mida sa teed?" uuris Ab, kes ikka veel jahmatusest tardunud oli.
Harry pani õele teki ümber, heitis pilgu kardinatele, mis olid tihedalt ette tõmmatud, ja naeratas põgusalt.
"Mis lapsepõlvetrauma?"
"Ah?" Abby pea oli üpris segamini ja tüdruk ei saanud kohe täpselt aru, millest Harry rääkis.
"Sa veerisid seda tähthaaval, ainult seda ja mitte midagi muud. Korrutasid seda ühte sõna koguaeg," seletas Har.
"Mida sa räägid? Ma rääkisin temaga. Selle kahtlase olendiga ja seda lapsepõlvetrauma sõna veerisin vaid korra!"
"Ee... Ei, Ab. Sa korrutasid seda," vaidles Harry vastu.
"Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei," kokutas Abby ja hakkas nutma.
"Rahu, oli kuidas oli. Räägi nüüd, mis selle sõnaga on," anus poiss.
"Ma ei saa." Abby ohkas.
"Miks?"
Harry vaatas Abby't ja võpatas. Tüdruku olek muutus järsult. Anuvad ja valulikud silmad asendusid külmade, kartmatutega.
"Lihtsalt ei saa," sõnas Ab külmalt ja raevunult.
Ta tõmas pölved endale lähemale ega soovinud enam venna seltsi. Ta tahtis üksi olla ja tema sees pulbitses raev.
"Kao ära," sisistas ta vennale.
"Abby? Mis sinuga laht.."
"Mine perse!"
"Abby," ahhetas Harry. Ta tundis hirmu.
"Mine minema," sisistas tüdruk edasi.
"Ei," vastas Harry kindlalt ja vaatas õde. Ta võpatas ja taganes.
Abby nägu oli lubivalge, aga tema silmad olid mustad.
"Oh mu jumal," puterdas Har.
"Mida?!" kisendas Abby ja vahtis venda vihkava pilguga.
"Sa oled seal sees lõksus!"
Tüdruk pööritas silmi ja hakkas naerma. See polnud Abby naer. See oli liiga võlts, võimas ja vale.
"Sa tõesti arvad, nii? Lollakas!"
Harry õde oli pöördumas ja poiss hakkas peaaegu nutma. "Tule tagasi, tule tagasi!!!!!"
Abby vaatas poissi kavalala muigega. "Tule siia, kullake."
Harry jõllitas õde ja jäi endale kindlaks.

Noh, ja mis edasi sai? Sellise koha peal ei lõpetata juttu!  Liiga põnev niiet uut!
 

Milky Orange ^^, sorry et topeltpost, aga millal uus tuleb? Sul nii palju jutte hetkel. Kuidas sa jõuad neid kirjutada?
Ei, ikkagi, millal uus tuleb?

Ee.. Hetkel vist see nagu jäi poolikuks.. Kunagi.. Appi see oli nii ammu punkti ma ei suuda edasi kirjutada ja hetkel tegelen vaimude keelega. aga ma arvan et äkki mingi päev üritan kirjutada....

Pähpähh sa lubasid ju seda sajandat asja ka ju veel kirjutada. Aga no kui sa ei jõua, siis ma ei tea, vb vaatan siis kas üldse teeb selle.

Heh, okei. Proovi vähem jutte siia postitada. Tuleb idee, pane kirja aga ära veel postita. Saad teistega valmis, siis paned uued. Nii on sul endal palju lihtsam.

Aga ikkag ma ootan uut osa!

Ma tean, nüüd teengi ni. Varem ei suutnud.

Aaa, siis on hea.

Ja minu posti ei pane sa tähele.  

Paninpanin. Lihtsalt sa pead esaa osa kirjutama, sest ma ei oska millegipärast. O:

Pähh ma tahan teist kirjutada. Lihtsalt hakka pihta

Oh noeksmaüritan

Oo mis vestlus meil siin olnud on

Igastahes mul oli igav ja ma lugesin selle läbi... Kuigi ma vihkan õudukaid. Ja kell on kohe pool üksteist ja õues tormab ja see oli vääga õudne.

Kui kunagi mõtteid tuleb, siis võid seda edasi ju kirjutada. Ma pole päris kindel, kas ma loeksin, sest ma kardan õudukaid aga võib-olla siiski. :)