Sünnipäev

Lamasin voodis ja vähkresin rahutult. Vaatasin uuesti kella. Jah, minu sünnipäeva hommikuni on veel loetud minutid kui mind äratama tullakse.
Kuulsin samme ja pigistasin silmad kinni. Kuulsin kuidas sammud lähenevad. Lõpuks asetas keegi mulle käe seljale ja sünnipäeva laulu lauldes hakkas ema mult tekki õrnalt pealt sikutama. Nurisesin vastuseks talle midagi, ema vaid naeris selle üle. „Kallis, ärka ometi üles. Tegin sulle kaneelisaiakesi ning kingi saad ka söögilauas kätte.“
Ema kõndis kööki ning mina mässisin omale teki ümber ja komberdasin talle järgi. Köögi uksest sisse astudes tunnen isuäratavat kaneelisaiade lõhna. Ema ulatab mulle ümbriku ja ma asetan selle lauale. Mul pole mingit tahtmist seda avada, teada asi mis seal sees on. Kugistan kaneelisaiad kurgust alla ja tunnen endal ema kurba pilku.
Jah, ma tean mis juhtus täpselt 8 aastat tagasi, siis kui ma olin alles 9- aastane. Siis kaotasin oma kõige kallima inimese. Minu isa. Neelan pisarad alla ja pomisen emale aitäh ning jalutan oma tuppa.
Tõmbasin omale teki üle pea ja jäin istuma. Ma vihkasin oma sünnipäevi. Ma ei suuda neist rõõmu tunda, teades et sellel päeval suri mu isa autoõnnetuses. Sellest on küll aastaid möödas, aga see teeb samamoodi haiget nagu see oleks juhtunud alles eile.
Kuulsin välisukse sulgumist ja teadsin et ema kiirustas tööle. Jäin siia korterisse täiesti üksi oma valuga.
Järsku kuulsin kolistamist ja minu toa uksest astus sisse väike tüdruk. Umbes 8 või 9- aastane. Too väike tüdrukutirts meenutas mulle kedagi ja jahmatusega taipasin, et see olen mina väiksena.
Minu väiksem koopia sirutas mu poole oma käe. Mõtlemata haarasin sellest kinni ja mu silmade ette kerkisid mälestuspildid.
Mina 5- aastaseks saamas ja tordilt küünlaid puhumas, mu naeru ja kilkamist kui isa mu kukile võttis, mu väikseid sooje käsi, mis isa kaela ümbert kinni võtsid, mu musi talle ninaotsa kui sain omale sünnipäevaks roosa hobuse, mida ma nii väga tahtsin.
Nii järsku kui need kujutluspildid olid alanud nii kiiresti need ka lõppesid.
Vaatasin sinna poole, kus väike mina seisma pidi, aga ta oli kadunud. Mõtlesin kõige üle järele ja naeratasin nukralt. Nüüdsest peale tuletan iga päev oma isast mälestusi meelde, mida olin püüdnud nii kaua lukus hoida, kartes et need välja pääsevad ning mu igatsusvaluga lämmatavad. Kuid nüüd on mul väga ilusad mälestused meelde tulnud ja need teevad mind isegi õnnelikuks.
Kuna kunagi me isaga ikka kohtume, lihtsalt selleks tuleb ka oma aeg