Jätsin enda eelmise jutu ajutiselt pooleli ning mul pole aimugi, millal sellega uuesti tegelema hakkan (mõtted said otsa ning mul viskas tõsiselt see jutt üle). Nii, et praegu kirjutan uut juttu ajutiselt või mitte, kes ikka seda teab.
Aga siis on esimene osa (ning loodetavasti ka teine ja kolmas) ja vabandust, et osa on natuke lühike.
1. peatükk: Warren
„Suudad sa uskuda see bitch on surnud?! Mis sa arvad, kas ta läks taevasse, põrgusse või tühjusesse? Tema sugused surevad, vaid kord viiesaja aasta jooksul,“ teatas Jack lapsikult ja krimpsutas kulmu. „Mis sa arvad, kes uueks valvuriks valitakse?“
Surusin huuled kokku ja vaatasin taevasse. „Igatahes mitte sind,“ vastasin jahedalt ja hingasin sügavalt sisse. Päike oli loojumas ning taevas oli värvunud veripunaseks. Kusagil oli valatud surematu verd ning õnnetuseks ma teadsin, kus seda oli tehtud. Siin samas Londoni kesklinna tunnelites, kus armastasid nii paljud surematud aega veeta.
„Sa oled sündinud pessimist, Warren,“ pomises Jack ning muigas kergelt. „Mina arvan, et vana uksehoidja läks tühjusesse.“ Ta sügas kukalt ning pilgutas oma tumesiniseid silmi. Ta oli tüüpilise filmistaari välimusega, kuid töötas inimestemaailmas mingisuguse saatejuhina. Tema õnnetuseks oli ta ka kuulus. Surematute kohta sitt omadus.
„Ma olen realist,“ sõnasin tuimalt ning ohkasin, „ning oleme ausad, ma ei valetanud ju. Ma vean kihla, et sa rääkiksid esimesel võimalusel kõik oma jutusaates välja.“ Jack oli loomupoolest teistsugune, kui teised surematud. Ta armastas lõbutseda, strippareid ja raha, asju, mis jätsid tavaliselt surematud külmaks.
Mina see eest sarnanesin rohkem tavalise surematuga. Tume, jäine ning Jacki arust ei suuda elu nautida. Olin tüüpiline tööle pühendatud tüüp, kelle süda oli jäätunud ja täis tumedust. Ma olin noorem, kui harilikud surematud. Meie organism lõpetas vananemise mingil imelikul põhjusel, kuid paljudel oli see juhtunud pärast mingisugust traumat või katastroofi.
Minu vananemine lõppes siis, kui ma sain kakskümmend kaks , vist. Ma ei mäleta enam, üldse on mu mälu udune sureliku elust. Paljud surematud mäletavad oma eelmisest elust vähe, kuid ma ei tea kedagi, kes ainult mäletaks enda nime ja umbkaudset sajandit, mil sündis.
„Warren, auu, ma küsisin sinult, kas tahad jääda siia või minna baari,“ pomises Jack teravalt ja surus huuled kokku. „Võib-olla mõnda baari kus on stripparid või siis tahad sa end lihtsalt täis juua, tähistamaks mõrra surma.“
Üksikud mustad pilved ujusid mööda punast taevamerd ning tuletasid meelde kõigile surematutele valvuri ehk „mõrra“ surma. „Ma lähen koju vist,“ sõnasin raskelt ning jäin mõttesse. Kus kurat on mu kodu? Kas seal Itaalia poolsaarel, kus olin elanud umbes viiskümmend aastat või siis Lõuna-Ameerikas kus olin olnud peaterve üheksateistkümnenda sajandi. Praegu on mu kodu vist siin. Londonis. Mulle ei meeldinud jahenda kliimaga kohad, kuid millegi pärast olin siia tulnud kümmeaastat tagasi ja jäänud.
„Ainult üks õlu ja ma luban, et sa ei kahetse seda! Ma teen sulle isegi välja,“ mainis Jack rõõmsameelselt ning tõi nähtavale oma priske rahakoti.
„Viimane kord, kui sa seda ütlesid siis olime pärast joomatuuri sissepiiratud libahundi poolt,“ sõnasin teravalt ja hakkasin sammuma kesklinna poole. „Ja pealegi siis sa ütlesid ka üks õlu ning sellest ühest õlust kasvas välja umbes kakskümmend.“
Jack kõndis mulle rutakalt järele ning lausus: „Kuule, viimased kakskümmend sekundit olin ma viisakas, kuid nüüd aitab. Sa vead oma haleda tumeda perse koos minuga baari, kuna isegi sinusugune jobu vajab naisi ja õlu. Või vastavad kuulujutud tõele?“
Kortsutasin kulmu ja heitsin küsiva pilgu Jackile. „Mis kuulujutud?“ pärisin uudishimulikumal toonil kui tavaliselt. Minu kohta olid mingid kuulujutud? Mis kuradi ime see veel oli? Ma hoidsin madalat profiili ja suhtlesin võimalikult vähestega, kuid need ei saanud olla põhjused kuulujuttudele.
„Et sul on suhted surelikke alaealiste poistega,“ sõnas Jack süüdimatult ja pistis käed taskusse. Ta keeras ühele kõrvaltänavale ning järgnesin talle mõtlematult.
„Ma ei ole gei,“ sõnasin jäiselt ning tundsin raevu enda südames. „Miks peaks keegi arvama, et kepin oma vabal ajal noori poisse?“ Silmitsesin hetkeks kõrvaltänavat, mida pidi liikusime. See oli üpriski sarnane teiste Londoni unustatud tänavatega, kuid siin valitses surmahõng. Keegi on siin just surnud või sureb õige pea.
„Tore, lähme lükkame siis selle väite ümber,“ ütles Jack erksalt ning muigas. „Oot, sa väidad, et isegi renessanssi ajal ei keppind meest?“
Muigasin mõrult ja silmitsesin Jacki. „Mitte kordagi.“
„Isegi mitte 15. sajandil…“
„Isegi mitte siis.“
Jack kergitas kulme ning vaatas mind imestunult. „Sa oled ikka täielik munk, Warren,“ teatas Jack tõsiselt ning lükkas baari ukse lahti.
See baar meenutas mulle neid üheksateistkümnenda sajandi kõrtse, mis kubisesid hooradest, mõnuainetest ja tubakast. See koht ei olnud küll rahvast täis, meid oli äkki kokku kakskümmend, kuid kõik see suitsutoss ajas mind kopse välja köhima.
Ma ei olnud suitsetajatüüpi inimene… olend. Ma võisin juua end pildituks nii-et ma ei kukkunud isegi kokku, kuid esimene suits ajas mind oksendama. „Sa tõid mind baari, milles on rohkem tossu kui õhku, kuid ometi sa tead, et ma vihkan selliseid kohti!“ sisistasin läbi hammaste ning istusin leti ääre.
Jack maandus toolile ning kehitas õlgu. „Siin on naised ja odav õlu,“ sõnas ta süütult ning naeratas. Ta viipas baarmenile, et ta tooks meile kaks õlut, „ja pealegi sina mu kallis sõber oled olnud liigagi kaua kuival ning kuidas oleks veel parem tähistada mõrra surma?“
„See mõrd aitas su kunagi põrgust välja,“ pomisesin vaikselt ning võtsin ühe hambaorgi ning hakkasin seda igavusest närima. „Ma vean kihla, et paaril minusugusel oleks tore sind seal põrgus fileerida ning siis ärkad sa üles ja oled uuesti koos.“
„Vot see oleks sitt saatus,“ teatas Jack ning rüüpas õlu, mis oli talle vahe peal toodud. „Sajandid ilma naiste, lõbu ja alkoholita, aga õnneks ma tean veel üht tüüpi, kes päästaks mind vajadusel põrgust. Sina, mu vana sõber Warren. Peale kaht sajandit hakkaks sul lihtsalt ilma minuta igav.“
Jõin hajameelselt õlu ning jõllitasin pilte, mis oli leti taga olevale seinale kleebitud. „Noup, ma naudiks neid sajandeid, mil sa oleksid kusagil kinni, ning kui sul toimuks kohtuistung siis räägiksin su vastu,“ sõnasin kindlalt ning muigasin kergelt.
Jack pööritas silmi ning tegi oma klaasile põhja peale. „Too seekord kaks viskit,“ hüüdis ta kärmelt baarmenile ning viibutas oma klaasi. „Ma tahan viskit, mulle maitsev viski.“ Ta hääl kõlas lapsikult ning ta jälgis aeglaselt täituvat klaasi.
„Sellest kujuneb joomatuur,“ pomisesin aeglaselt ja rüüpasin mahedat jooki. Erinevalt minust ei talunud Jack eriti hästi alkoholi. Talle küll maitses see, kuid juba peale üht ülle ta sogas midagi, millest oli võimatu aru saada.
Silmitsesin hajameelselt baari, vahepeal jõin jälle ning siis mingil arusaamatul põhjusel suitsetasin koos Jackiga paar sigaretti, mis keerasid mu organid tagurpidi. Peale paari sigaretti kaotasin järje mitu jooki ma olin juba joonud.
Ma käisin vist oksendamas peale sigaretti, vähemalt nii ma arvan, sest ma tundsin end sitalt. Jälle oli mu klaas täis valatud. Jack lälises midagi, mis kõlas sarnaselt tittede rääkimisele. Jõin klaasi tühjaks vist juba seitsmendat korda ning tundsin, et kõik läks kohe palju paremaks. Isegi Jack ei tundunud enam sellise jobu ja rahaahne tüübina enam.
„Tead, Warren, ma mõtlesin need kuulujutud välja, et sind siia baari saada. Ma ei viitsinud jälle üht õhtut veeta üksinda end täis juues,“ pomises Jack ning vaatas masendunult enda klaasi. „Sul on palju kõrgem moraalitase kui teistel surematutel. Sa jood end harva täis, ei röövi panku, et tunda adrenaliini, ega esine mingi idikana teles, et saada raha õlu joomiseks.“ Ta luksatas valjult ning ohkas.
„Sa oled paras persevest,“ sõnasin tuimalt ning kallutasin endale sisse klaasi viskit, „lisaks sa lubasid mulle ainult ühe õlu. Ei viskit ega ka ülejäänud seitset õlu.“
„Lubasin,“ nõustus Jack ning muigas kavalalt, „ma maksangi ühe su õlu eest. Ülejäänud plekid sa ise kinni.“
„Persepea,“ oigasin ning mudisin enda meelekohti. „Mis sa arvad, kes saab järgmiseks valvuriks?“ heitsin pilgu Jackile, kelle pea oli letil ning silmad suletud.
Ta hoidis väsinult kinni oma õllekannust ja sonis midagi. „Ma ei tea ju. Igatahes loodan, et mitte mingi kuuekümnene vanamutt, kes saadab su parem otseses mõtte põrgusse, kui ütleb sulle kus pool asub kõrts.“
„Vähemalt suutis see mõrd hoida korda,“ vastasin ükskõikselt ning tõusin püsti. Silme eest lõi mustaks ja põrand hakkas lainetama. Kurat ma ei saa kukkuda, mul on praegu tõsine vajadus kusele minna.
Pilt teravnes jälle ja jäi paigale. Ohkasin kergendunult, kuid peatusin siis jälle. Ma ei tea kas mu asju lõi taas mingi väär kujutluspildi või ei, aga ma tean seda naist, kes seal akna all on. Ta tumepruunid juuksed olid metsikult lokki tõmbunud ning silmad olid inimese kohta harjumatult tumedat. Kahjuks ei erinenud ta riietus silmadetoonist. Tumedad kitsad teksad, nahktagi ning pikad nahast saapad.
Tänapäeva ühiskonnas kutsutakse vist selliseid tüüpe gootideks või emodeks, aga seda naist oleks võinud pigem kutsuda uskumatult ilusaks. Aga siiski kust kurat ma teda tundsin? Võib-olla oli ta surematu, keda olin tundun keskaegses Itaalias?
Naise pea nõksatas kergelt ja hetke pärast tabasin teda ennast vaatamast ning mind valdas häbitunne. Ma tean, kuidas ma võisin tunduda teistele. Jõllitava perverdina, kes on end täis võtnud ning mõtleb nüüd, millist noort naist võiks vägistada.
Tuli meelde. „Elizabeth,“ sosistasin vaikselt ja kallutasin pead. Vajusin tagasi enda toolile istuma ning mind valdasid korraga paanika ja rõõm. Naise näo jooned olid täpselt sama peened nagu olid olnud Elizbethi omad ning ta nina oli ka täpselt sama väike. Hoolikamalt vaadates ei saanud ta olla vanem, kui üheksateist.
„Ei,“ sonis Jack uniselt ja raputas pead, „Elizbeth oli küll hea valvur, aga ta on surnud. Puhaku ta rahus, kuid surnutest pole ilus rääkida. Kurat, kuidas ma oleks tahtnud temaga kas või ühe öö koos veeta, aga kahjuks oli ta sinu tüdruk.“
PS: Ei suutnud ausalt mõelda praegu välja head pealkirja.
Pealkiri: Nameless 
18/5/2013, 21:19
