Maa ja taeva vahel

See on siis minu järjejutt. Ma loodan, et meeldib ja et te kommenteerite ka. :)

Kiht maa ja taeva vahel on muutunud olematuks. Maad valitseb tühjus, mida katavad tuhanded kivid. Mitte ühtki rohuvõrset, mitte ühtki puud, põõsast. Mitte midagi rohelist. On jäänud vaid hall, must ja valge. Teised värvid on kadunud. Võib-olla igaveseks.
Inimeste maailm on purustatud. Nüüd on aeg uueks ajastuks. Uueks maailmaks, kuhu kuuluvad vaid loheratsutajad. Must või valge, hea või halb.

Lillith Hill

Tundsin tuult enda kõrval vuhisemas, tundsin, kuidas mu juuksed lehvivad meeletus tuules, tundsin, kuidas mu riided plagisevad vastu nahka, kui ma kihutasin maa ja taeva vahel lõputus õhus.
Ma armastan Aleyza Blau'i rohkem kui oma elu. Ta tegi mulle elu suurima teene, mida ma iial ei unusta. Ta tuli minu juurde, olemata must, olemata valge. Ta lasi m i n u l otsustada, kumma poole ma valin. Olen talle tänulikum, kui eales varem.

Peatusime ühe kivimäe juures. Silmitsesin masendunult maastiku. Kõik oli tuhka ja kive täis ja hall värv kattis maa. Mulle ei meeldinud see. Mulle meeldis sinine.
Ainsad, kes meie maailmas veel värvilisena püsisid olid loheratsanikud ja lohed.
Aleyza Blau on kõige ilusam olend, keda oma neljateistkümne eluaasta jooksul näind olen. Tema tiivad - kui neid niimoodi võib nimetada - on helesininsed ja keha peaaegu must, kuid selles on mingi salapärane sinise varjund. Nende kuju on väga ilus, nagu lahtiste tiibadega liblikas. Aga lohed on hiiglaslikud. Umbes nagu inimeste kolmekorruseline maja. Nii et... Lohe võib sind vaevata sodiks tallata.

Patsutasin Aleyzat õrnalt.
"Hei, Al," sosistasin talle hellalt. "Kas sa pole vahel mõelnud, et tahaks sellest maailmast ära?"
Ta tegi imeliku kiunatuse ja viskas pea üles, mille järgi eeldasin vastuseks "jah".
Aga ma teadsin, et see pole võimalik. Meie maailmast ei ole võimalik kaduda, ole sa must või ole sa valge. Mina olen valge. Vist. Tegin selle valiku siis kui Aleyza mulle selle imelise võimaluse andis. Aga siiani on olnud vaid nii, et ma käitun nagu valge, aga käin ringi kohtades, kus on tavaliselt mustad.


Asusime Aleyzaga tagasi teele küla poole, kus kõik loheratsanikud elavad. Seal on suur loss või õigemini kindlus, kus elavad 1000 ametnikku, kes meie maailma eest vastutavad. Jah, nad vastutavad kogu meie maailma eest.

Tundideni oli aega veel kaks tundi ja ma istusin meie aeglase veesüsteemiga purskkaevu ees. Vesi tuli ja kadus sama kähku. Vähemalt käed sai ära pesta.
"Lillith! Lillith, no palun! Kui palju ma pean sulle rääkima, et ei too oma lohet kooli territooriumile," kamandas õpetaja Sendra.
"Jajah. Ma viin ta kohe eemale, proua Sendra."
"Väga hea. Ja vaata, et sa jälle tundi hiljaks ei jääks, laps."
"Jah, õpetaja."

Talutasin Aleyza kaugemale aasale, kuhu õnneks kooli piir enam ei ulatanud. Lohega on hea rääkida. Kuigi ta ei oska vastu kõneleda, saab ta vägagi hästi aru, millest sa räägid ja oskab vajadusel kas hõistata või kaastunnet avaldada.

Kell läks väga kiirelt edasi. Peagi pidin ma lippama mööda kiviteed suure hooneni. Õnneks olid majadel säilinud seinavärv ja meie koolimaja omas kollast tooni.

Kui kohale jõudsin, oli õnneks aega veel kümme minutit. Istusin esimesse ettejuhtuvasse pinki ja avastasin, et olin potsatanud täpselt Harri kõrvale. Naeratasin lõbusalt. Harri on päris äge ja ma olen temaga ka päris hea sõber nii et piinliku hetke pärast polnud vaja muretseda.

"Heips," sõnasin talle.
"Hei-hei," vastas ta oma tavalise oh-ma-nägin-sind-tegelikult-juba-enne-ka-aga-ei-julgenud-tervitada-naeratusega.
"Mis tund?" küsisin kiirelt.
"Trikid ja mikid."
"Mis?" Ma ei saanud väga aru, millist tundi ta silmas pidas.
"Tunnete psühholoogia."
"Ahsoo."
Võtsin suure vihiku kotist välja ja näppasin Harrilt ühe pastaka.

Õpetaja Sendra jõudis tundi nagu tavaliselt - ilma hilinemiseta.
"Tere, klass! Täna räägime siis pikemalt oma lohega suhtlemisest ja läbisaamisest," teatas ta.
"Nagu ma ei saaks Aleyza Blauga absoluutselt läbi, mkm," torkasin Harrile, kes seepeale vaid itsitas.
"Täpselt," nõustus ta.
"Kõige tähtsam on usaldus. Te peate oma lohe.."
"Bla-bla-bla," podisesin vahele ja kritseldasin oma vihikusse hoopis pilti Alist.
"Ilus," sõnas Har.
"Oh ja kuidas veel," vastasin ja pöörasin uue lehe.

Kool sai läbi alles siis, kui olin sellest täielikku masendusse sattunud. Õnneks tegi Aleyza minu tuju paremaks. Istusime aasal. See oli ainus koht sellel koledal maakeral, kus oli rohi! Päris rohi, roheline ja puha. Ei mingit halli. Ainult, et see lapike oli jube väike ja igal pool ümber veetsid ratsanikud aega, et seda nautida. Seega mingeid erilisi saladusi polnud mõtet õhku puisata.

Vauu
Ma pole ennem siit foorumist lohedega jutte leidnud lohearmastaja nagu ma olen
Kuid see on siiski väga hea jutt, tahaks teada mille tõttu see maailm nõnda halliks siis läks? Ning kas halbade ja heade vahel on sõda? mille pärast nad sõdivad?
Palju küsimusi tekkis, kuid loodaksin sellele jutule kiiresti uut osa saada :)

Loodan, et saad sellest osast vastuseid. :) Ja ma loodan, et väga kirjavigu ei tulnud.

Harri Jeler

Naeratasin Lillithile kavalalt ja pöörasin siis pilgu lohedele. Aleyza ja Firework - minu lohe - istusid koos kividel ja nautisid seda õrna päikest. Ma olen kõige selle peale vihane. Me lihtsalt hävitasime maailma ja inimesed, et meie riik selle kõik ümber saaks rajada. Ja mis sellest välja on tulnud? Lõpmatult hall ja kivine maastik, kus ainsat värvi lisavad juurde raske ehitusega majad ja elusolendid ja ainus maalapp muru on nii väike, et isegi üks sajandik meie ratsanikest ei mahuks sinna ära.

"Ma tahan siit minema," kordas Lillith uuesti. Ma olin märganud, et ta seda ütles, kuid polnud midagi vastanud.
"Kuhu ära?" uurisin.
"Minema. Sellest maailmast ära. Kuskile mujale, toredamasse paika," vastas ta.
"Nagu see oleks võimalik," podisesin talle vastu, kuigi mu enda soov oli sama.
"Miks sind üleeile koolis polnud?" uurisin natukese aja pärast.
"Ma... Ma pidin ema aitama," sosistas ta.
"Ahah. Seega... Ma pidin sulle kontrolltöö materjali andma. Me teeme töö maailma ajaloo peale."
"Sa tahtsid öelda, meie maailma," parandas ta.
"Mis sa sellega öelda tahad? Inimeste oma on hävitatud, nüüd on meie ajastu," ütlesin.
"Aga võib-olla elavad vähesed inimesed kuskil, kus me pole neid veel avastanud," mõtiskles ta.
"No palun, Lillith. Kus? Siin on ainult lage maa, kullake," ütlesin talle poolpahaselt.
"Mida iganes."
Ta vajus rohule pikali tekile, mille ta oli kaasa vedanud. "Loe see ajaloo tekst ette. Äkki jääb pähe," käskis ta.
"Oh okei," pomisesin ja võtsin kätte suure mapi, mille vahel olid paberid. "Kolmsada aastat tagasi, kuupäeval 23.11. 2014, me tulime. Loheratsanike võimas riik hakkas suurenema, inimesed hukkusid üksteise järel. Must valitses meie maailma, mis oli täis kurjust. Algul olid valged varjus, kuid siis astusid nad riigi nimel välja. Toimus sõda, mis kestis 60 aastat, kuni maa oli laastatud. Roheline värvus kadus. Võimalik, et igaveseks. Valged ja mustad sõlmisid lepingu, mille nimeks oli "Treetanus." See tähendas piire. Valgete piirid ja mustade omad. Ehk siis, valged loheratsanikud ei kippunud mustade maadele ega vastupidi. Maakera jagati kaheks. Valged üritasid õitsevat loodust tagasi saada, kuid maapind oli hävitatud ja sellest ei tulnud midagi välja. Nüüdseks on valgete ja mustade suhted paranenud, kuid harva juhtub nii, et üksteise maadele satutaks," lõpetasin väsinult.
"Sa tahad öelda, et see on lühikokkuvõte? Bla-bla-bla. Ma tean seda kõike," sõnas ta.
"No jap. Me panime selle tunnis kirja ja Sendra ütles, et sellest aitab," vastasin.
"Super, mul on see peas."
"Ahsoo. Aa, ja ta ütles, et võib küsida ka küsimusi."
"Ehk siis... Em... Näiteks miks valged ja mustad sõdisid?"
"Ole vait, seda ei tea keegi. Vist. Pigem küsib ta, kui kaua sõda kestis või midagi," sõnasin.
"Meil on nii masendav ajalugu," ütles ta.
"Võimalik," sõnasin.
"Millal töö tuleb?" küsis ta.
"Ülehomme. Näe, võta see ja õpi." Ulatasin talle mapi.
"Aitäh."

Me olime pikka aega vaikides.
"Aleyza Blau!" hüüdis Lillith järsku. Vaatasin tüdrukut.
Tema lohe kiirustas ta juurde ja kiunatas. Lillith ronis Aleyzale selga.
"Kuhu sa lähed?" küsisin ma segaduses.
"Tule kaasa ja näed," torises ta vastu.
Kõndisin Fireworki juurde ja ronisin talle selga. "Aeg sõiduks, poiss. Mäletad, daamid ees?!" sosistasin talle.
Lohed avasid oma tiivad, tekitades meeletut tuult, millest - nagu näha - Lillith ülimat mõnu tundis.

Lendlesime oma pool tundi lahtise taeva all. Nõme oli see, et enam polnud siin mingit ilusat maastikku, mida nautida.
"Kuhu sa lähed?" hüüdsin Lillithile ja oleksin sellepärast peaaegu maha kukkunud. Hingasin närviliselt.
"Täiskäik edasi!" kiljus ta ning Aleyza, tema järel ka Firework, tõstsid järsult hoogu ja ma võpatasin.
Ma mõistsin, kuhu ta sihib. Umbes kolme kilomeetri pärast oli tulemas valgete ja mustade piir.
"Mida sa teed! Tule tagasi," karjusin talle.
Mul polnud tahtmist mustade alale minna.
"Lõpeta," näugus Lillith vastu.

Vastumeelselt järgnesin talle, kui me piiri juures peatusime.
"Mida sa siin teha tahad?" küsisin.
"Ole tasa. Vaata," sõnas ta ja näitas käega üle piiri.
Maas vedelesid kaks lohe muna. Me olime neid tunnis pildi pealt näinud. Üks oli pragunenud.
"Keegi peaks nende juures olema," ütles Li.
"Jajah. Varsti kindlasti keegi tuleb," sõnasin.
"Ei, me peame neid aitama!"
"Lillith! Palun lõpeta. Sa tead, et mustade alale ei tohi minna. Eriti lapsed."
"Nad surevad muidu," kaebles tüdruk.
"Ja mis siis? Nad on mustade sõidukid, pole meie asi." Tõstsin käed õhku.
"No palun, Harri. Ma hoolin neist kui elusolenditest, seega... Ma lähen neile appi," otsustas Li.
"Ei!" Haarasin meeletu hirmuga tema käest.
"Kui sa kaasa ei tule, siis ära takista mind," urises ta ja ma lasin tal minna, teades, et midagi head sellest tulema ei hakka. Ise ei söendanud ma minna, kuigi ma ei käitnud õige sõbrana. Oleksin pidanud olema tal toeks.

Lillith lähenes munadele ja sehkendas seal midagi, aga ma ei näinud täpselt. Aleyza jälgis teda natuke kaugemal, aga siiski oli ta üle valgete piiri astnud. Firework nuuskis mu juures ja kiunatas.
"Ei, meie sinna ei lähe," sõnasin lohele närvliliselt.

Istusin lõpuks maha ja möödus pool tundi, tund. Lillith tegeles munadega ega vastanud mulle. Ma olin tohutult pinges ja kartsin, et keegi viib Lillithi ära.

Ja siis... Ma nägin mäe tagant lähenevat lohet. Mustade mägede tagant, otse tulemas Lillithi suunas. Lohe oli suur ja punane, tulipunane. Ohjumal. Ma olin kindel, et see oli lõpp ja kahetsesin kohutavalt, et olin lubanud Lillithil sinna minna. Pisar... Kiunatus... Karje...

Niii, ja mis edasi sai?? Uut osa on vaja! Ajalugu on minu koolis ka masendav ja nõme tund, eriti õpetaja, kes loeb jutu ette ühe ja sama hääletooniga ja arvab, et see jääb niimoodi meelde. Talle meeldib ka üllatusteste teha, ning kui ta seda teeb on kõik õpilased üllatunud. Muidu jutt on tore ja meeldib.

Väga tore kui meeldib. :)

Lillith Hill

Ma ei suutnud uskuda, et keegi oli munad niimoodi unarusse jätnud. Eriti veel, kui ühes oli juba pragu sees. Kõik ju teavad, et lohemune ei tohi üksinda jätta, muidu nad hukkuvad. Veel ei saanud ma aru ka Harrist,- tegelikult ühest ainsast tõelisest sõbrast - kes suhtus nendesse nagu vaenlastesse. Vahet ei ole ju, kas lohed kuuluvad valgetele või mustadele. Üldse see vaenulikkus on nõmedalt masendav.

Sättisin ühte muna, kui järsku hakkasid mu juuksed õrnalt kehvima. Kuskilt tuli tuul. Tugev tuul.
"Lillith! Lillith! Lillith! Palun tule ära! Lillith! Nad tulevad!" karjus Harri väga kõva häälega.
Aleyza Blau kiunatas. Ma võtsin munad sülle ja jooksin tagasi piiri juurde. Ma teadsin, et kui me läheksime lohede selga, saanuks nad meid kätte, seega...
"Firework! Aleyza! Minge! Minge tagasi, lennake kaugel taevas, ajage nad segadusse! Meile tulete te järgi alles siis, kui nad on tagasi pöördunud," käskisin kiirelt.
Al vaatas mind õnnetult.
"Mine," ütlesin.
Ja ta tõusiski õhku. Koos Fireworkiga. Ma haarasin meeletu hirmuga Harri käest ja vedasin ta ühe väikese kivikoopa alla. Pinnas oli valus. Surusime seljad vastu seina ja lootsime parimat.

Ma teadsin, et väljast polnud meid küll näha, kuid mustad oleksid võinud märgata, kuidas me siia ronisime. Hingasin närviliselt sisse-välja ja üritasin end koguda. Munad minu käes värisesid ja algul ei saanud ma aru, kuid peagi mõistsin, et värinat tekitavad minu nõtked põlved.

"Harri," sositasin imevaikselt.
"Tss," sisistas ta.

Väljast kostus tuule plaginat, kivikeste liikumist, aga see kadus järjest kaugemale. Ma mõistsin. Nad polnud meid märganud ja hingasin kergendatult paar korda. Aga siis meenus mulle, keda nad jälitasid. Ma olin olnud nii rumal. Panin lohed ohtu. Keegi ei keela mustadel neid varastamast ja siis meie vastu vahetamast. Oh jumal.

"Ma olen... Oh... Miks sa lubasid mul seda teha?" kisendasin sosinal Harrile.
"Mida?" uuris ta, sama moodi närvis nagu mina.
"Ma saatsin lohed otsesesse surma!"
"Rahu. Nad ei tapa neid. Ole normaalne. Loheratsanikud ei tapa ju lohesid, või mis?"
"Seda jah.."

Ikkagi olin ma mures. Mõnedel lohedel oli imepärane and, võime, mis oli enamasti väga kasulik. Kahjuks polnud Aleyza seda endale saanud. Mis tähendas jällegi, et mustade lohedel võis see olla. Neelatasin.

"Ära mõtle sellele. Okei, ma arvan, et äkki nad ei teeks lohedele midagi, seega varsti nad saavad aru, et me ei olegi lohede seljas ja nad tulevad seda kohta läbi kammima," sõnas Harri järsult.
Ja see oli jumala tõsi. "Me peame siit kaduma," sosistasin.

Ettevaatlikult ronisime peidukast välja, mina hoolikalt munasid hoides. Sörkisime hirmunult mööda kivist teed ja pöörasime ühe mäe jalamile. Ma ei teadnud, kuhu edasi minna ja olin kindel, et mustad on peagi tagasi. Ja siis jällegi muretsesin ma Aleyza pärast.

"Lillith, vaata!" Harri osutas mäele ja ma märkasin, et sinna sai sisse pugeda.
Ta tõmas mind käest ja varsti olimegi koopas varjul. Ainult, et siin oli vastik. Haises kohutavalt ja kogu maa oli - peale kivide - kaetud kahtlase limaga, mis oli totaalselt rõve.

Istusime nurgas ja värisesime. Kindel oli, et siit nad meid ei lea, kuid ma muretsesin hoopis teise asja pärast.
"Mis sa arvad kui kaugele Al ja Fire on jõudnud?" küsisin vaikselt.
"Kaugele. Ma arvan, et mustad tulevad tagasi," sõnas Harri.
"Aga kui ei tule? Kui nad püüdsid lohed kinni ja..."
"Lõpeta, Lillith! Sa ei pea kohe kõige halvemast mõtlema," sõnas Har ja küllap tal oli õigus.

Ma ei öelnud rohkem midagi. Olime seal peitunud juba pool tundi ja ma liigutasin keha, et see valusaks ei läheks. Kõndisin veidike edasi ja mu jalgu jäi...
"Harri! Appike, tule siia! Ruttu!" hõiskasin ma.
"Mis on?" küsis poiss ja jalutas minu juurde.
"Siin on muru, Harri!"
"Oh..."
Poiss valgustas seda oma telefoniga ning me avastasime, et kogu järgnev tee on muru, muld, lilled!
"Oh sa poiss! Miks keegi sellest ei teadnud!?" Mu mured olid uhtunud mujale, keskendusin vaid imepärasele, võimatule leiule.
"Kuhu see viib?" uuris Har.
"Ma ei tea. Vaatame."

Kõndisime reipalt edasi, aga see hakkas vaikselt juba kõledaks muutuma. Koobas läks järjest pimedamaks ja ma kartsin, et varsti ei oska me enam tagasi minna. Ma ei öelnud seda välja, sest uudishimu oli piisavalt suur.

Umbes kümme minutit ja näha oli valgust! Uskumatu... Kõndisime edasi ja peagi avanes meie ees uus maailm. Suur aas, tõesti suur ja lai, koos muru, lillede, puudega. Taevas oli helesinine, mida kaunistasid valged pilved. Aas oli tühi ja ma hakkasin jooksma. Jooksin selleni, hüppasin sellel, kuni lõpuks viskusin pikali.
"See on imeline!" kilkasin vaimustult.
"See on võimatu," parandas Harri naeratades.
"Me peame kohe kõigile rääkima! Imeline maailm!"
"Ei, Lillith. Ei pea. Mõtle, osaliselt on see vist mustade ala ja kui me räägiks, hakkaks kõik siin käima. See võiks olla meie salakoht. Ainult meie oma."
Hakkasin selle üle mõtlema ja tal oli õigus. Noogutasin vastuseks.

Seal oli isegi ilus oja ja eemal mets! Ma ei suutnud seda uskuda. Kui kaua oli selline imeline maailm juba meie kõrval olnud, elanud ja õitsenud. Meie masendavalt kivise ja kuivase pinnase kõrval ilutses lilledega kaetud muru. Peesitasin pikka aega murul, nautides imelist päikest.

"Me ei tohi siia liiga kauaks jääda. Ma arvan, et mustad on ammu läinud," sõnas Harri.
Mõistsin, et tal oli õigus. "Natuke veel, palun. Ja siis lähme tagasi ja vaatame, kas Ale..." Olin selle kõik unustanud ja ajasin end närviliselt püsti. "Lähme."

Kõndsime masendunult välja ja leidsime hõlpsasti koopasuu. Märgistasime selle kolme suure kiviga, et järgmine kord seda leida. Asusime koduteele, mina meeletult mures Aleyza pärast.

Väga hea ja põnev!
UUT!

Väga tore, kui meeldib. :)


Harry Jeler

Jõudsime külasse alles kolme tunni pärast. Okei, lohedega sai ikka miljon korda kiiremini. Kogu tee oli Lillith mind meeletu kiirusega kättpidi edasi tirinud ja mu jalad valutasid hullemini kui kunagi varem.

Ohkasin kergendatult. Nad lamasid koos aasal, Aleyza ja Firework. Vist... Fire hüppas minu juurde ja hakkas kiunuma, aga Al ei liigutanud. Ta lamas, silmad avatud.
"Mis toimub!?" hüüatas Lillith närviliselt ja jooksis Ali juurde. "Ta ei liiguta!" Li silmist hakkasid pisarad voolama. "Ta ei liiguta! Aidake! Palun!"

Sörkisin murelikult nende juurde. "Kas ta hingab?"
"Ta ei liiguta," näugus Lillith nutuselt. Ta oli tõsiselt paanikas. "Ja mina olen süüdi!"
"Sa pole.."
"Laske läbi!" hüüatas naisehääl. Meie.. mm.. linna - võib vist niimoodi öelda - kuulsaim ravitseja jooksis minu ja Fire'i vahelt läbi.

Ta pani lohe külge mingi kahtlase värgenduse ja võttis selle siis natukese aja pärast ära. Naine ohkas.
"Mis on? Mis tal on? Saab ta terveks?" Lillith oli tõsiselt paanikas.
"Jah, aga teda peab ravima. See võib võtta maksimum kaks nädalat. Ma olen tema juures veidike veel, panen asjad korda. Aga kui ta pole nelja päeva jooksul üldse paranenud, kutsu mind uuesti."
Seejärel sehkendas Aleyza juures umbes pool tundi. Ta kattis tema keha - mis oli kõhu alt haavu täis - imeliku rohelise vedelikuga ja söötis talle mingit läbipaistvat vedelikku. Ma ei suutnud vaadata. Mul oli nii kahju.

Kui naine lahkus, jäi Lillith oma lohe kõrvale põlvitama.
"Mul on kahju, minu süü, kahju, süü, kahju, süü..." pomises ta läbi pisarate.
"Mul on kahju," sõnasin vaikselt.
"Ole tasa," käskis ta ja podises edasi.

Istusin neist eemal ja lihtsalt vaatasin seda kõike. Oleksin tahtnud midagi teha, aga ma ei saanud. Samas kartsin ma millegipärast kohutavalt, et see maailm, mille me olime leidnud... Et kui me seal ei käi, siis see kaob.

Mängisin kividega ja heitsin aeg-ajalt pilgu Lillithile. Ta oli kurb. Al kiunatas vahepeal valust ja ma tundsin neile mõlemale kaasa. Kogu rõõm fantastilise uue maailma leidmisest oli asendunud tapva masendusega.

Mul läks lõpuks kõht tühjaks ning see oh-jumal-mu-lohe-jäi-natuke-haigeks-nüüd-on-maailma-lõpp-appi ajas mind juba veidike vihale. Ta ei pea ju koguaeg Aleyza juures istuma. Või mina ei tea.

"Lillith, tule sööma," ütlesin talle emotsioonitult.
"Ei," vastas ta kindlalt.

Pööritasin silmi ja kõndisin suure maja poole, kus asus meie söökla. Noh, seal said kõik ilma rahata süüa. Tänaseks toiduks oli mingi imelik supp, aga ma ajasin endale selle päris kiirelt sisse. Jäin toolile istuma, kui märkasin eemal oma varasemat kiindumisobjekti - Emily. Ehk siis minu väga-väga-väga-eks-eks-eks-paha-ülbe-mida iganes-Emily. See ei tähenda, et mul peale teda keegi oleks olnud.

"Hei, nunnu poiss," tervitas ta mind valjult ja lehvitas metsikult käega.
"Tere jah," podisesin vastuseks, lootes, et ta tõmbab veidike tagasi.
Mul polnud just parim tuju. Lillith istus nagu segane oma lohe juures - kuigi ma sain temast aru, samas olukorras oleksin vist ka selline -, siis ilmus ei kuskilt välja see Emily, supp oli vastik ja terve päev oli raskelt rikutud.
"Vaat ma kuulsin, mis Lillithi lohe.. Em Blue'ga juhtus ja ma tahtsin öelda, et mul on kahj..."
"Aleyza Blau," parandasin kiirelt.
"Mida iganes. Ma tahtsin sind täna lohedega sõitma kutsuda. Tead küll, taevas, mitte selle tobeda kivistiku peal," sõnas ta.
Ma teadsin, et see oli just, mida ma tahtsin. Aga see tähendas ka, et ma põhimõtteliselt reedaks Lillithit ja siis oleksime pärast tülis.
"Jääb katki," vastasin viimaks.
"Miks?" küsis Em ja manas näole solvunud ilme.
"Sest, et.." Ma jätsin lause pooleli.
"Mida iganes. Kuna mul midagi teha pole, eks ma siis istun siin," turtsus Emily.
"Okei."

Ta tellis endale ühe dieetkoola. Mina võtsin veel ühe latte. Naljakas oli, et nende eest ei pidanud samuti maksma. Naeratasin endamisi ja võtsin ühe lonksu.
"Kuidas sul siis vahepeal läinud on?" pigistasin küsimuse välja.
"Nii ja naa," vastas ta ja ma tundsin tema hääles selget pettumusnooti. "Ja sinul?"
"Ülimalt hästi," sõnasin ma.
"Ahah."

Meie vestlus oli nii napisõnaline, et see oli langemise äärel. Kumbki ei öelnud sõnagi. Lõpuks võtsin jutu üles, kuigi teemal, millest ma tegelikult poleks parema meelega rääkinud.
"Ma pole sind ammu näinud," ütlesin.
Tema näole ilmus järsku lai naeratus. "Sama siin."
Ma ei saanud, ma lihtsalt pidin naeratusega vastama. Aga mu mõtted uitasid ikka ja jälle Lillithile - ma muretsesin Aleyza ja ka tema seisundi pärast. Kahtlane oli, et me polnud - vähemalt mina - ikka veel teada saanud, mis juhtus, mis seda põhjustas, kui kaugele mustad olid meid jälitanud.
"Mis sa vahepeal teinud siis oled?" küsis Em.
"Midagi erilist," vastasin. Algul tahtsin öelda, et Lillithiga aega veetnud, aga ma sain väga hästi aru, et see poleks olnud kohane.
"Kellega siis? Ma pole ammu su sõprusringkonnast kuulnud," ütles ta justnagu mu mõtete vastumeelsusi lugedes.
Pidasin pausi. "Lillith."
Ja tema naeratus kadus.

Vaikus. See kestis ja kestis, kuni meie mõlema joogid olid otsas. Ma vihkasin seda, et Em suutis mu alati panna tundma mingit teatud kahetsust ja valu. Ma ei oska seda väga kirjeldada, aga igatahes see mulle ei meeldi.

Vaatasin söökla ukse poole ja sealt ta tuligi. Silmad maas, nägu nutust punane, juuksed ilusasti kõrval sirged. Täpselt selline tema nagu alati, ainult, et väga kurb. Ta märkas mind ja hakkas juba siiapoole jalutama, kui nägi Emilyt ning pööras otsa ümber. Ta istus kõige kaugemale lauda minust, võttis supikausi ja hakkas sööma. Ma muretsesin. Kuidas tal olla on? Kuidas Alil on? Kas on juhtunud halvim? Või... Kuidas ta reageeris nähes mind koos Emiga?

"Mida sa jõllitad?" uuris Emily kes - õnneks - ei söendanud oma pilku sinna visata.
Vaatasin ruttu talle otsa. "Ei midagi."
"Appi, kui igav on. Räägi midagi," nõudis ta.
"Mida?" küsisin, pilk ikka vahel Li pole vilksamas.
"Mina ei tea ju," torises Em.

Lillith solkis oma toitu ja jõllitas seda. Ma ei suutnud vaadata.
"Oota, ma käin korra ära," pomisesin Emile.
Kõndisin Li laua poole. Ma teadsin, et ta märkas mind, aga ta ei tõstnud pilku.

"Hei," sõnasin.
Ta surus huuled tugevalt kokku ega öelnud midagi.
"Kuidas Aleyza Blauga on?" küsisin.
"Ta saab terveks," venitas Lillith lõpuks välja.
"Väga hea. Siis me saame koos nendega meie kohta min.."
"Meie koht? Aga kust ma tean, et sa teda juba Emilyle pole näidanud?" purskas ta, pilk supitaldrikusse kinnitunud.
"No palun. Kes sellistest asjadest tuntud-ülbik-hullule räägiks?" küsisin naeratusega.
Lillith hakkas järsku peaaegu naerma ja vaatas mind. Naersin vastu.
"Aga lähme?"
"Kuhu?"
"Vaatame Aleyza üle," ütlesin.
"Muidugi. Ma olen nii õnnelik, et haavadest põletikku ei tulnud."
"Kuidas see üldse juhtus?" küsisin ma.
"Mustad arvatavasti. Ma ei tea. Keegi ei näinud."
"Kuhu sa munad panid?" küsisin, kui see mul järsku meelde tuli.
"Kappi, sinna, kus ma Ali munagi hoidsin."
Ahsoo... Vaatasin Emi poole, aga ta oli juba kadunud. Pööritasin silmi.
"Lähme," sõnasin naeratades.
"Ma juba igatsen teda," vastas Lillith mulle.

Aga kui me kohale jõudsime, oli kõik pea peale pööratud. Jälgisin sehkendavaid loheratsanikke. Valitses täielik kaos...

Mind pani imestama see, et Harril telefon oli Kuidagi imelik
Lõppes väga huvitava koha pealt
Niiet uut sooviks (:

Natuke kiiresti liikus asi edasi minu arust. Nüüd sai keegi viga, kusagilt tuli tema, nüüd ollakse sööklas, tuli mingi tüdruk, ja siis ollakse kusagil teises kohas. See võib olla minu enda kiika kuid mis teha.
Muidu ootan uut!