Minu elu on olnud keeruline, samas lihtsam kui teistel tüdrukutel. Teised otsivad ühte ja õiget, olles samal ajal valedega- kuid põhiline on olla mitte üksi. Mina aga ei taha olla mõttetute luuseritega, et nad saaksid mind pidudele tassida ja keksida oma sõprade ees, millise suurepärase eide nad endale saanud on. Miks ma arvan seda poistest? Sest mul on olnud selline tüüp. Paar kuud käisime. Arvasin naiivselt, et me jääme kokku ja see ongi armastus, kui temaga alatasa koos olla tahan. Ma eksisin. See oli üksindus, mis hoidis meid koos. Ma tean, et ma ei tundnud suuri tundeid, kuid olin kindel, et armastus ei olegi olemas- see on lihtsalt liialdus, kinnisidee. Tema ei tundnud ka arvatavasti minu vastu rohkemat kui kiinduvust ja rõõmu mannekeeni näol. Mõttetu.
Minu esimene "armastus" tuli 18-aastaselt. Me olime sõbrad 2 aastat kuni leidsin, et tahan temaga koos olla. Tundsin end survestatud kõikide teiste tüdrukute poolt, kes on endale juba kaaslase leidnud, kes on süütuse kaotanud. Tundsin end nunnana. Tüüp meeldis mulle. Mind võlusid tema tumepruunid sügavad silmad ja südamlikkus.
Kui me suudlesime, ei tundnud ma neid liblikaid kõhus, mida räägiti olevat. Ma ei armastanud teda. Ometi suutsin ma neid sõnu 5 kuud pärast suhte algust talle välja öelda. Miks ma valetasin? Sest ta avaldas pidevalt mulle oma armastust ja lõpuks ma vastasin samade sõnadega, et tal ebamugav ei oleks. Vahepeal ma isegi mõtlesin, et see ongi armastus. Ei olnud. Käisime aasta ja siis ma ta ka jätsin. Kurb oli tema süda murda. Ma tundsin end halvasti, sest mul ei olnud valus. Ma olin rahul otsusega ja leidsin, et armastust ei olegi olemas. See puudub. See kõik on üks suur vale ja väljamõeldis. Vastikud armastajad. Kõik on petised ja räägivad valet. Valed sõnad, valed tunded. Te kõik ajate end segadusse selle sõnaga.
Planeerisin oma elu nii, et ma hakkan üksi elama, iseendale. Ma ei leia endale kunagi kedagi, kellega olla õnnelik või keda suudeldes liblikad kõhtu hüppavad. Ma olen suudelnud nüüdseks mitut noormeest, kuid nagu öeldud, pole erilist emotsiooni. Mõttetu. Olen nunn sõbrannade arvates, ma olen rahul. Vähemalt ei vaheta ma alatasa poisse, lootes lõpuks õigeni jõuda. Kas nad sellest aru ei saa, et kui see "õige" lõpuks tuleb, ei arva ta neist midagi, sest neis on juba üle käinud mitu erinevat. Ja siis vinguvad. Saage juba aru- armastust pole olemas.
Jah. See OLI minu arvamus. Nüüd olen segaduses. Miks? Kohe kuulete...
Ma pidin minema Eestit esindama ühele võistlusele lõunamaises riigis neljaks päevaks. Loodus, soe kliima, positiivsed inimesed- kõik oli nii ilus. Nägin "armastajaid" ja muigasin, sest teadsin, et nad elavad vales ja pettekujutelmades. Võistlejaid oli palju, igast riigist. Mõned tüübid hakkasid mulle lausa ligi ajama. Jube tüütu. Ilusad, kuid lollid ja ei tekitanud mingisuguseid tundeid. Sõbralik olin nende vastu siiski. See pole nende süü, et ma ei suuda armastada. Kui see tunne üldse eksisteerib.
Järgmisel päeval tutvusin noormehega, kes oli tore, kena ja sümpaatne. Algselt võtsin teda kui kedagi, kes laob mulle ette nippe enne igat võistlust nii, et mul hästi läheks, sest ettevalmistus võistluseks oli kesine. Jäime tihedamini suhtlema ja üha rohkem hakkas ta mind huvitama. Õhtul me läksime jalutama, ta ajas mind naerma ja suutis mulle igasuguseid lugusid rääkida pisikese huumoriga, et hoida mind naeratamas. Ta märkas minu juures kõike ja see meeldis mulle.
Järgmisel päeval pidime filmi vaatama tema toas. Õudukat. Teised poisid kutsusid mind oma seltskonda, leidsin, et seal ehk huvitav, sest ma Teda kusagil enam ei näinud. Päeval ta leidis mu üles ja tõdes, et ei leidnud mind kusagilt. Muidugi ei leidnud, me käisime seltskonnaga baaris. Ta naeratas armsalt ja soovitas hoopis teisele katsele minna, et filmiõhtu teha. Olin nõus.
Sel õhtul ta suudles mind. See oli ootamatu, huvitav ja mis kõige tähtsam - esmakordselt lõid liblikad mu kõhus tantsu. Võõras poiss, kaugest riigist ja ta suudab mind tundma panna nagu ma oleks eriline. Kõik, mis mu ümber oli, kõik muutus ilusamaks. Me olime poole hommikuni üleval, sest me kumbki ei soovinud minna magama. See oli meie viimane õhtu koos. Hommikul ma juba lendasin kodumaale. Vahemaa on üüratu. Koju jõudes leidsin ma end nutmas. Miks see juhtus minuga? Ma olin usu armastusse kaotanud ja kui selle leidsin, võeti see mult sama kiirelt käest. Tunne on selline nagu oleks keegi andnud mulle maailma maitsvama ¹okolaadi ja ühe hammustuse järelt selle käest võtnud ja prügikasti visanud jättes mind igatsevalt seda erilist maitset taga nutma. Saatus iroonitseb liialt palju. Ühes asjas olen ma aga nüüd kindel- armastus on olemas.
Pealkiri: Ma ei uskunud armastusse 
1/6/2013, 16:50
Släng või whatever, kuid raasuke viisakust võiks ikka olla :)