Maaelu

Hei :) Selle jutu mõte tuli mul siis, kui me perega maale sõitsime. Eks vaatab jah, mis sellest tuleb, aga hetkel on mul plaanis sellest mingi lovestory kirjutada, kuigi eks näis... Lugege ja avaldage kindlasti arvamust :)

Vaatasin tusaselt auto aknast välja. Puud, põõsad ja vastassuunas sõitvad autod tuhisesid meist mööda ning me möödusime paljudest põldudest, metsatukkadest, ühest kõrtsist, tillukesest külapoest ja tanklast ning ka mõnest elumajast. Mõne aja pärast keeras ema auto suurelt maanteelt kitsukesele metsavahelisele kruusateele. Põrutasime mõnda aega otse edasi ning keerasime siis vasakule. Tegemist oli endiselt konarliku kruusateega, kuid nüüd jäid meist mõlemale poole loendamatu arvu puude asemel odrapõllud ja heinamaad. Üsna pea jõudsime me ristmikule, kus ristusid kaks teed - üks keeras paremale ja teine vasakule. Meie valisime parempoolse teeotsa. Peagi jõudsime me taas kitsale metsavahelisele teele, mis läks peaaegu kohe üle liivaseks kruusaga katmata teeks. Sõitsime mõnda aega otse edasi ning keerasime siis vasakule, kus tee asemel olid nüüd kaks pooleldi rohtukasvanud rehvijälge. Eespoolt paistis lahtine aiavärav.

Ehk tutvustan teile nüüd ka ennast. Nimi on mul Anabel (Bel) Watson ja ma olen 17-aastane. Mu vanemad lahutasid paar päeva tagasi. Aga ärge mitte üritagegi mulle sellega seoses oma kaastunnet avaldada - mul on ülimalt hea meel, et nad lõpuks ometi lahku läksid. Ärge minust nüüd valesti aru saage, aga nad tülitsesid vahetpidamata, varem või hiljem oleks see niikuinii juhtunud, nii et mida varem, seda parem. Ei, tegelikult oli neil viimane aeg lahku minna, kuna ma lihtsalt ei suutnud nende pidevaid tülisid välja kannatada. Otsustasin, et jään elama ema juurde, Mõnes mõttes on mul isast kahju, kuna ta on juba pikemat aega töötu. Kunagi oli tal väga tasuv amet firmajuhina, kuid tema firma läks umbes aasta aega tagasi pankrotti. Kuid samas lohutan ma end sageli selle mõttega, et kui tal on niigi raske elu ja vähe raha, siis minu ülal pidamine oleks talle kindlasti ainult lisakoormaks. Ja pealegi ajab mind äärmiselt vihale see, kuidas ta meid kodust lihtsalt välja viskas, olgugi, et tal oli selleks täielik õigus, kuna ta oli selle maja endale juba enne minu emaga abiellumist soetanud.

Ühesõnaga, isa viskas meid kodust välja ja ainukesed, kes olid nõus meid enda juurde võtma, olid mu ema sõbranna Erica ja tema umbes minuvanune poeg Samuel. Muidu olid nad täitsa toredad (kuigi viimati nägin ma neid oma viis aastat tagasi), aga ainuke asi, mis mind nende juures häiris, oli see, et nad elasid maal ja mulle maaelu absoluutselt ei istunud. Igatahes oli see etem, kui kusagil kuuse all kükitada ja möödujatelt toiduraha kerjata. Nii ütles ema ja mul jäi üle ainult temaga nõustuda. Aga see selleks.

Ema keeras auto avatud väravast sisse ning parkis selle siis ühe suure tamme alla villu. Erica tõttas kohe meid tervitama. Tema tervitus seisnes selles, et ta kiljus nagu hull ja kallistas meid mõlemat nii kõvasti, et mul pidi äärepealt hing kinni jääma.
"Sam, Jessica ja Anabel on kohal!" hõikas ta siis, peaga üle õla talumaja poole kiigates.
Peagi prantsatas uks lahti ja majast astus välja tumepruunide lühikeste juuste ja siniste silmadega pikka kasvu tugeva kehaehitusega poiss. Majaukse enda järel kinni lükanud, hakkas ta kiirendatud sammul meie poole astuma. Meieni jõudnud, sirutas ta esmalt käe minu suunas, ilmselt oodates, et ma seda suruksin. Surusin põgusalt ta kätt. Ta oli nende viie aastaga nii palju muutunud. Ilusamaks muidugi. Poiss naeratas laialt, paljastades kaks rida ühtlasi säravvalgeid hambaid, ning kätles seejärel ka emaga.
“Astuge edasi, astuge edasi!" korrutas Erica, krahmas meil käest kinni ja hakkas meid maja poole vedama. "Söök jahtub selle aja peale ära!"
Söök? Pelgalt mõte söögist ajas mul südame pahaks ning ma tundsin, kuidas kõhus keerab. Tee peal olime me endale mingist kiirtoiduputkast burksid tellinud ja kuna emale meenus kohe peale esimest suutäit, et ta on ju dieedil, siis pidin ma ka tema oma ära sööma. Kohe, kui me olime majauksest sisse astunud, tungis mulle ninna pannkookide, maasikamoosi, mee ja kohvi segunenud aroom. Istusime kõik lauda ning Erica tõstis meile kõigile terve suure hunniku pannkooke, ise samal ajal korrutades, et meil on kindlasti kõht tühi. Tundus, et emal oli justkui meelest läinud, et ta dieedil on - tema pannkoogikuhi kahanes tohutu kiirusega.
"Kas sa kohvi sisse piima või suhkrut soovid?" uuris Erica. Noogutasin.
Erica ulatas mulle piimakannu, suhkrutoosi ja teelusika. Kallasin endale kohvi sisse pisut piima ja lisasin sinna seejärel ka kaks teelusikatäit suhkrut. Segasin pisut ning rüüpasin siis ühe lonksu. Mm... mõnusalt magus. Asusin ka oma pannkookide kallale. Need olid tegelikult väga head, palju paremad kui ema omad, kuna ema suutis pannkoogid alati kõrbema lasta.
"Sam, võta Anabel ka kaasa ja minge viige hobustele ja sigadele midagi süüa, me Jessicaga peseme nõud ära ja võtame siis ülejäänud loomad enda peale," lausus Erica, kui kõik olid lõpetanud.
Piilusin silmanurgast Samueli poole. Poiss tabas mu pilgu ning naeratas. Keerasin pea ära, et ta ei näeks, kuidas ma punastan. Sam tõusis laua tagant püsti.
"Tule," lausus ta mulle. Ajasin end laua tagant püsti.
Sam tõmbas ühe kummuti sahtli lahti ning võttis sealt kaks kotti. "Sigadele," lausus ta ning ulatas mulle ühe kottidest. "Ja hobustele," sõnas ta ning ulatas mulle ka teise koti. Uurisin pisut nende sisu - ühes kotis oli kaer ja teises kartulikoored.
Sam lükkas selle sahtli kinni ning tõmbas teise lahti, võttis sealt seest kolm pakki leiba ja lükkas sahtli uuesti kinni. "Hobused või sead?" küsis ta siis. Jõllitasin teda imestunud pilguga.
Poiss puhkes naerma. "Mida?" nähvasin ma. Ma vihkan seda, kui inimesed minu üle irvitavad, ilma et ma ise teaksin, mida ma valesti tegin.
"Vahet pole," vastas Sam muiates, võttis mul käest kinni ning juhatas mind enda järel toa nurgas seisva väikese gaasipliidini, võttis sealt pealt ühe kastruli ning ulatas selle mulle. Nägin läbi kastruli läbipaistva kaane, et seal sees on kartulid ja hakklihakaste.
Sam võttis õrnalt mu randme ümbert kinni ja hakkas ukse poole astuma, mina tema järel. Teel lauta noppisime me õunapuude otsast paar peotäit tooreid õunu. Samuelil oli selle ajaga juba mitu peotäit korjatud, kui mina olin peale tõsist jõupingutust paar hädist õunavissi okste küljest lahti sikutada suutnud. Panime õunad kastrulisse ning jalutasime edasi.
Varsti jõudsime me laudani ja juba kaugelt eemalt oli kuulda lehmade ammuumist, lammaste määgimist ja sigade röhkimist. Sisenesime lauta ning jalutasime sigade aedikuni. Kuigi seal elas ainult kaks siga, haises seal ikkagi nagu mõnes ühiskasutatavas vetsus. See oli parim võrdlus, mis mulle pähe tuli.
"Seda pole vist ammu puhastatud," pomisesin ma.
"Haha, hea nali," naeris Sam. Mida ma jälle valesti ütlesin? "Me puhastame seda ainult kaks korda aastas - kevadel ja sügisel," seletas Sam.
"Kust mina pidin teadma?" nähvasin ma. Sam ei vastanud.
Peale hetkelist vaikust küsis ta: "Sa ei tea vist maaelust eriti midagi, eks?"
"Kui sa üritasid mind sellega solvata, siis see ei läinud läbi," vastasin ma vihaselt.
"Ei-ei, ma lihtsalt küsisin," sõnas Sam leplikult.
"Olgu, ei, ma ei tea maaelust mitte tuhkagi ja ütle mulle üks põhjus, miks ma peaksingi?" tunnistasin ma.
Sam kehitas õlgu, võttis mu käest kastruli ja tühjendas selle seakünasse. Sama tegi ta ka kahe leivapakiga. Sead röhkisid rõõmsalt ja sonkisid oma kärssadega roka sees.
"Tule," lausus Sam, kui olime neid mõnda aega vaikides jälginud. Noogutasin ning järgnesin talle laudast välja.
Tall asus umbes 50 meetri kaugusel ja seal olid kuus latrit - neljas neist olid hobused ja kaks seisid tühjadena.
"Oota siin," käskis Sam ja kadus ise kusagile tahatuppa. Peagi tuli ta sealt välja terve suure sületäie heinaga ja asetas selle ühe üleni musta hobuse künasse.
"Sa võid neile leiba ja suhkrut anda," lausus ta, ise tagasi tahatuppa kadudes.
Võtsin pakist viilu leiba ning põrnitsesin ebalevalt kõige esimeses latris seisvat hobust. Ta oli valge ja pruunide laikudega. Sirutasin käe välja ja vehkisin leivaviiluga otse looma nina ees. Hobune hirnatas, mispeale ma ehmunult käe tagasi tõmbasin.
"Ära karda, ega ta ei hammusta," lausus Sam, kes tuli just tagatoast uue sületäie heinaga.
"Mh, ega ma ei kartnudki," valetasin ma ja sirutasin käe uuesti välja.
Hobune haaras leiva oma hammaste vahele, mille käigus tilkus ohtralt hobusesülge mu käele. Pühkisin käe nina kirtsutades teksadesse puhtaks.
Andsin ka teistele hobustele leiba ja suhkrut ning just siis, kui ma viimast hobust söötsin, tuli minu juurde Sam ja küsis: "Kas sa ujuma tahaksid minna?"
"Võib ju kah," vastasin ma, hobusele tema suhkrutüki ulatades.
"Tule siis," lausus Sam ning ma järgnesin talle tallist välja. Jalutasime tiigi poole, kui korraga tuli mulle meelde, et mul pole ju ujukaid.
"Sa võid ju paljalt ka minna," lausus Sam naerdes, kuid jäi siis kohe vait, kuna ma saatsin tema poole ühe oma kõige hävitavamatest Shut-up-or-I-will-kill-you-pilgu.
"Olgu-olgu, äkki Erica saab sulle oma vanu bikiine laenata," arvas Sam.
"Parem oleks," nähvasin ma ja me kiirustasime maja poole. Õnneks sai Erica mulle oma vanu bikiine laenata. Jalutasime tiigi äärde. Võtsin tennised jalast, käärisin püksisääred üles ning astusin ühele lamedale kivile, mis veest välja paistis. Küünitasin end ka järgmise kivini, kuid see oli libe, ma libastusin ning kukkusin kõva plärtsatusega jahedasse tiigivette. Viimane asi, mida ma mäletan, oli veel üks plärtsatus. Järgmisel hetkel läks kõik silme eest mustaks.

hehh....see Sam on selline mõnna perverslik kutt, aga ta meeldib mulle niiet uuut

Sul on täiesti õigus Asun kohe uut osa kirjutama :)

Jah, ma olen 11-aastane :) Anabel'i kohta nii palju, et ta ongi siuke linnavurle, kes pole maaeluga harjunud Ja uut osa on ka varsti oodata, kui just midagi kiireloomulist vahele ei peaks tulema :)

Anabel on nii minu moodi oma porisemisega. Ma ka muud ei tee, kui ainult vingun iga asja üle.
Ma nõustun Nastikuga, et sa kirjutad tõesti hästi. :)

Mulle väga meeldis ja Alice, sa pole ainukene, kes on Anabeli moodi. Ning see hobusesülje värk ajas südame pahaks, sellepärast mulle hobuste söötmine ei meeldigi. Nõustun Nastiku ja Alice'iga  ja ära uue kirjutamisega kiirusta, sest kui kohe suurepäraste ja meeldivate kommentaaride peale kirjutama hakatakse võib jutu tegevus minna igavaks ning tühiseks - seda ma tean enda kogemustest, kuid võib - olla on sedasi ainult minul  . Aga ma ootan huviga uut!

Vau, ma poleks arvanud, et see jutt nii palju head tagasisidet saab :) Ei, kindlasti ei hakka ma seda juttu ainult meeldivate kommentaaride pärast kirjutama, kuigi jõudsin just maasikalt ja ujumast koju ning need mõjusid väga innustavalt :) Asun kohe teist osa edasi kirjutama

Siin on teile 2. osa :) Lühike küll, aga vähemalt midagigi :)

2. osa

Avasin silmad ning köhisin külma vee kurgust välja. Olin kellegi süles, mu käed rippusid lõdvalt alla, kuid mu pea oli toetatud kellegi märjale paljale rinnale. Ja see keegi oli Samuel.
"On sinuga kõik korras?" uuris Sam murelikult.
"Jah, pane mind maha," käskisin ma, kuid Sam raputas pead. "SAM!" kisasin ma ja siputasin käte ja jalgadega, lootuses, et ta paneb mu maha, kuid asjata - poisi haare vaid tugevnes.
"Kuule, ära rabele, kukud veel maha," lausus Sam.
"Lollakas," pomisesin ma ning silmitsesin taevast ja pilvi, mis aeglaselt üle taevalaotuse purjetasid.
"Mis sul õieti juhtus?" päris Sam.
"Ma libastusin," vastasin ma. "Ja viimane asi, mida ma kuulsin, oli mingi plärtsatus. Siis läks pilt täitsa eest."
"See plärtsatus olin mina," turtsatas Sam ning me mõlemad puhkesime naerma. Kui me majani jõudsime, pani Sam mind maha. Alles nüüd märkasin ma, et ma olin läbimärg ja mul ei ole teisi riideid.
"Küll Erica sulle midagi leiab, ta ei viska oma vanu asju ealeski ära," arvas Sam. Astusime majja sisse. Ema ja Erica istusid söögilaua taga, jõid teed ja ajasid juttu. "Heldeke, mis sinuga küll juhtus!" kiljatas Erica, kui ta mind nägi.
"Väike äpardus," vastas Sam irvitades.
Heitsin talle vihase pilgu, kuid poiss vastas mulle selle peale kõigest oma mida-mina-tegin?-näoga. "Oh sa vaesekene, oota siin, ma otsin sulle kohe mingid kuivad riided," lausus Erica ja kiirustas teise tuppa.
Juba mõne hetke pärast väljus ta sealt, käes põlvedeni ulatuvad teksad ja tumeroheline T-särk. "Pane need selga," lausus ta, riideid mulle ulatades.
"Kus ma riideid vahetada saan?" küsisin ma, neid vastu võttes.
"Seal," sõnas Erica, näpuga ühe ukse poole osutades. Tänasin teda ja jalutasin ukse juurde. Vajutasin lingi alla ning uks avanes avarasse helesinise tapeediga tuppa. Astusin tuppa sisse ja sulgesin enda järel ukse. Vaatasin toas ringi - täpselt toa keskel laiutas hiiglaslik voodi, kohe voodi kõrval seisis väike öökapp ja selle peal olid ka laualamp, äratuskell ja mingi paksude tumepunaste kaante vahele köidetud raamat, toa tagumises nurgas ilutses väike kaunite nikerdustega puust kummut, toa ühe seina võttis peaaegu täielikult enda alla suur üleni raamatuid täis kiilutud raamaturiiul, teisel seinal rippus suur peegel, toal oli kaks väikest akent, kust päike pääses tuba valgustama, ja laes rippus pisut veidra kujuga lamp. Viskasin Erica antud riided voodile, kiskusin märjad riided seljast ning ajasin kuivad riided selga. Silmitsesin end tükk aega peeglist. Nii püksid kui ka särk istusid mulle üllatavalt hästi. Korraga kuulsin uksel koputust.
"Oled sa veel elus?"
Hääle järgi otsustades oli tegu Sam'iga. "Kohe tulen!" hüüdsin ma, silusin veel korra juukseid ja astusin seejärel toast välja.
"Vau, sa näed imeline välja," lausus Sam meelitavalt.
Tundsin, kuidas mu põsed õhetama löövad. Esimest korda elus tegi poiss mulle sellise komplimendi. "Aitäh," vastasin ma naeratades. Sam naeratas vastu ning heitis siis kiire pilgu seinal rippuvale kellale. "Kuhu Josh küll nii kauaks jääb, ta peaks juba ammu kohal olema," sõnas ta, aknast välja vaadates. "Aa, sealt ta tulebki! Tule!"
Seda öeldes haaras poiss mu käest kinni ja jooksis majast välja, mina tema järel. Maja ees seisis lühikeste blondide, pisut lokkis juuste ja roheliste silmadega üsna pikka kasvu ja samuti üpris tugeva kehaehitusega poiss. "Tervist," lausus poiss.
"Sa jäid hiljaks," nentis Sam. Poiss heitis kiire pilgu oma käekellale. "Häh, kõigest kümme minutit!" porises ta.
"Oled endale tüdruku sebinud?" küsis ta siis, lõuaga minu poole osutades.
"Looda sa," vastas Sam. "Bel, saa tuttavaks, see on Josh, Josh, see on Anabel."
"Meeldiv tutvuda," sõnas Josh laialt naeratades, haaras mu käest ja raputas seda tugevalt.
"Sinuga ka, ma loodan," vastasin ma pisut ülbel toonil ning väänasin oma käe ta haardest lahti.
"Noh, kus need munad siis on?" küsis Josh. Vaatasin segaduses Sam'i poole. Erinevalt minust tundus tema vägagi hästi aru saavat, millest jutt käib.
"Oota siin, ma kohe toon," vastas poiss ja kiirustas majja.
Josh toksis vilistades kinganinaga maad. "Lõpeta see vilistamine, see käib närvidele," nähvasin ma.
Poiss lõpetas ning vaatas mulle naeratades otsa. "Küll Sam'il on ikka vedanud, et ta endale sinusuguse tüdruku leidis," sõnas ta.
"Ma ei ole tema tüdruk," vastasin ma ülbelt.
Josh muigas, kuid tema muie läks peagi üle laiaks irveks. "Mida sa irvitad?" nähvasin ma.
Poiss hakkas juba midagi vastama, kuid samal hetkel lendas majauks lahti ning majast astus välja Sam, mingi korv käes. "Aga palun," lausus ta, korvi Josh'ile ulatades.
Nägin hetkeks vilksamisi, et korvi sees on kanamunad. "Aitüma," sõnas Josh, patsutas Sam'i õlale, keeras siis ringi ning hakkas tempokalt aiavärava suunas astuma. "Kes see idioot oli?" küsisin ma, kui poiss oli kuuldekaugusest väljas.
"Josh, ta elab naabertalus, siit paari kilomeetri kaugusel. Käib iga päev kella nelja paiku meil kanamunade järel," vastas Sam.
"Te annate talle tasuta kanamune?" imestasin ma.
"Mitte tasuta," vastas Sam pead raputades. "Neil on suur-suur maasikapõld, me saame neilt iga suvi mitu suurt pangetäit maasikaid. Keedame neist talveks moosi."
Korraga pistis Erica pea aknast välja ja hüüdis: "Noored, minge korjake õhtuse pudru peale natuke mustikaid!"
Sam tõi toast meile mõlemale plastmasstopsid ning me jalutasime aiaväravast välja. Kõmpisime mõnda aega metsas ringi, kuni jõudsime lõpuks ühte kohta, kus kasvas palju-palju mustikaid. Kükitasin ja korjasin topsi sisse mõned mustikad. Ma muudkui korjasin ja korjasin, kuni lõpuks oli mu tops juba ääreni mustikaid täis. Tõusin püsti ja teatasin: "Minu tops on nüüd igatahes täis."
Kuid vastust ei tulnud. Vaatasin otsivalt enda ümber ringi, kuid Sam'i ei paistnud kusagil.

Kusjuures ma ise ka just mõtlesin sedasama Uut saab arvatavasti homme

Mulle ka meeldis! Kohe väga.
Eriti meeldib mulle Anabeli käitumine. Selline pirtsakas ja tore ja ei hüppa poisile kohe kätte, kui too nii pimestavalt ilus on.

Jään samuti uut ootama. :)

Pisut lühike sai, aga 3. osa on teie ees :)

3. osa

"Sam! Sam, kus sa oled?" Ma muudkui hõikusin ja hõikusin teda.
Korraga nägin ma oma topsi sees koibikut. Ma kiljatasin ning pillasin topsi ehmatusega maha, mille peale enamus mustikaid sealt seest välja veeresid. Kiljatuse peale jooksis Sam kohale. "Mis juhtus?" küsis ta.
"S-seal t-topsi s-sees," kogelesin ma.
Sam vaatas mind nagu hullu, kükitas ja võttis mu topsi maast üles. "Oi, nii armas väike koibik," sõnas ta õrritavalt, võttis koibiku enda kätte ja pani ta siis minu käe peale jooksma.
"Aaahhh, Sam, võta ta mu käe pealt ära!" kiljusin ma ja vehkisin käega igas suunas, et koibikut oma käe pealt maha raputada.
"Mh, ega ta ei hammusta," porises Sam, koibikut mu käe pealt ära võttes. "Pealegi, neid on siin igal pool."
"Kus!?" karjusin ma hüsteeriliselt ja kargasin ehmunult Sam'ile sülle.
"Kuule, rahune maha," manitses Sam, mind maha pannes.
Ta kükitas, võttis minu topsi maast üles ja korjas hoolikalt kõik mustikad sinna sisse tagasi. "Tule, võime nüüd koju tagasi minna," lausus ta, tõusis püsti, vaatas ringi ja hakkas siis tempokalt mingis suunas astuma.
Järgnesin talle, üritades mitte maha jääda. Olime juba pool tundi niimoodi kõmpinud. "Sam, kas me jõuame juba kunagi koju," virisesin ma. "Mu jalad valutavad ja ma ei jaksa enam."
"Pea vastu, varsti oleme kodus," vastas Sam seisma jäädes ning paremale ja vasakule vaadates.
"Sinna," lausus ta lõpuks, käega paremale osutades.
"Kaua veel?" küsisin ma vinguval toonil.
"Ainult natukene veel," vastas Sam, kuid tema hääl kõlas väga ebakindlalt.
"Sam, kas me oleme eksinud?" pärisin ma, südamest lootes, et ta vastab eitavalt.
"Oh ei, ära muretse, ma tunnen seda metsa nagu oma kodu," vastas Sam, kuid taaskord märkasin ma ta hääles ebakindlusenooti.
"Sam, ütle mulle ausalt, kas sa oskad siit tagasi koju minna?" nõudsin ma.
Poiss keeras kannapealt ringi ning vaatas mulle vihaselt otsa, kuid viha tema silmis asendus peagi kurbusega. "Ei," lausus ta mulle sügavalt silma vaadates.
"Mida?"
Tundsin, kuidas pisarad silma kippusid. Pilgutasin paar korda kiiresti silmi, et neid minema peletada, kuid see ei õnnestunud - üks pisar veeres mööda mu põske alla, seejärel teine ja kolmaski. "Sam, ma kardan," sosistasin ma läbi nuuksete.
"Kõik saab korda, ma luban," lausus Sam vaikselt ning embas mind õrnalt.
Korraga kuulsime me samme, okste raksumist ning seejärel kellegi vilistamist. See... see vilistamine tuli mulle kuidagi tuttav ette. Ning järgmisel hetkel astus puude vahelt nähtavale Josh! Meid nähes tegi ta väga üllatunud näo pähe. "Eino tore teid jälle näha," lausus ta muiates. "Ja mida teie siin teete, kui tohib küsida?"
Hakkasin juba vastama, kuid Sam kiirustas must ette. "Korjame mustikaid," vastas ta.
Müksasin teda küünarnukiga ning laususin: "Me oleme eksinud."
"Ah nii on lood," sõnas Josh mõtlikult. "Aidake mul see kopsik mustikaid täis korjata ja ma juhatan teid koju."
Alles nüüd märkasin ma, et ta hoiab paremas käes väikest kopsikut. "Ei tu-," alustas Sam, kuid mina katkestasin teda: "Muidugi oleme me nõus."
Josh naeratas võidukalt ja lausus siis: "Noh, hakake siis korjama!"
Kükitasime kõik maha ning hakkasime korjama. Peagi oli kopsik täis. "Suur aitäh abi eest," lausus Josh püsti tõustes ning hakkas mingis suunas astuma.
"Sa lubasid meid koju juhatada," tuletas Sam meelde.
Josh pööras aeglaselt ringi. "Ah jaa," sõnas ta naeratades. "Eks tulge siis."
Järgnesime talle läbi paksu metsa ning peagi paistis eespoolt väike talumajake. Või peaksin ma nüüd selle kohta 'kodu' ütlema? Tänasime Josh'i ning jalutasime seejärel väravast sisse. "Oo, jõudsitegi lõpuks tagasi," lausus Erica, kes parajasti aias lilli kastis. "Puder saab varsti valmis."
Noogutasime ja viisime mustikatopsid tuppa. "Lähme ratsutama," pakkus Sam.
Olin nõus ja me läksime talli. Josh näitas mulle kõigepealt, kuidas hobust saduldada ja aitas mind tolle valge ja pruunide laikudega hobuse selga ning upitas end ise tolle üleni musta selga. Josh ratsutas aeglasel sammul tallist välja, kuid minu hobune ei kavatsenudki paigast liikuda. "Liigu," käskisin ma, kuid hobune ei teinud sellest väljagi, vaid seisis ikka ühe koha peal.
"Liigu, lollakas," nähvasin ma ja sikutasin hobust tugevasti ratsmetest, mille peale ta kõvasti hirnatas ja perutama pistis. Kuna see oli mul esimene kord hobuse seljas istuda, ei suutnud ma kuidagi tasakaalu hoida ja kukkusin hobuse seljast maha.

Ma ka hullult kardan neid pikkade jalgadega ämblikke.  Eriti praegu on neid megalt palju. 
Josh ei meeldi. Kuidagi hullult närvidele käib, ja meenutab sellist tavalist ma-olen-enda-arvates-nii-lahe kutti.   
Põnev ja tahaks juba uut.

Muidu, miks nad õhtul putru söövad? o.0

Õhtusöögiks Mdea, me perega sööme vahel õhtusöögiks putru... eriti maal :)

Väkk, puder. Ma pole kunagi seda armastanud. Mustikad aga teisest küljest... mmm.
Hea osa oli ! Ootan uut :)

Tore, et meeldib :) Me hetkel sõidame perega maale, kogun seal ideid ja uue osa saate hiljemalt järgmise nädala esimeses pooles

Midagi lühikest... Üritan õhtupoole uue osa valmis kribada.

4. osa

Pimestav päike paistis mulle otse silma, sundides mind neid sulgema. Korraga ere päike kadus ning silme ette tekkis tume vari. Silme ees tantsisklevaid musti täppe minema pilgutades taipasin ma, et varju põhjustajaks oli Sam, kes minu kohale kummardus.
"Kõik korras?" uuris ta.
Vastamise asemel sirutasin ma käe poisi suunas.
"Aita püsti," palusin ma. Tegelikult kõlas see rohkem käsu moodi.
Sam haaras mu käest ja tõmbas mind üheainsa kerge käeliigutusega püsti.
"Kas sa ei tea, et hobust ei tohi ratsmetest sikutada?" küsis ta.
Raputasin pead.
"Oled sa üldse kunagi varem ratsutanud?"
Soovisin, et oleksin tohtinud sellele küsimusele jaatavalt vastata. Aga ma ei tohtinud ega teinud seda. Sam ohkas kaunis lootusetult.
"Muidu on kõik alright?" päris ta pärast hetkelist vaikust.
"Jaa-jaa, muidugi," vastasin ma irooniliselt. "Mis sa arvad, kuidas sa ise ennast pärast sellist matsu tunneksid?"
"Anna andeks, aga ma pole kunagi hobuse seljast alla kukkunud," lausus Sam.
Tema näost oli aru saada, et ta üritab kõigest väest mitte naerma puhkeda.
"Ei tea, mis siin nii naljakat on?" nähvasin ma. "Ma oleksin võinud tõsiselt viga saada, et sa teaksid!"
"Aga sa ei saanud ju," nentis Sam.
Keerasin valju turtsatuse saatel ringi ja hakkasin maja poole astuma. Sam järgnes mulle. Tuppa astudes tervitas meid kohe mannapudru ja mustikate magus aroom. Istusime lauda ja Erica tõstis meile kõigile putru. Raputasin oma pudru peale ohtralt mustikaid. Mannapuder polnud mulle kunagi maitsenud, mustikad see-eest viisid lausa keele alla, seega mida rohkem mustikaid, seda vähem on tunda pudru vastikut, öökimaajavat maitset.
"Hei, jäta mulle ka!" hüüatas Sam, mustikatopsi minu käest endale krahmates.
Togisin teda natuke aega laua all jalaga ning asusin siis pudru kallale. Koos peaaegu terve topsitäie mustikatega maitses see tegelikult täitsa hästi.
"Anabel, äkki aitad mul nõusid kuivatada?" palus Erica, kui kõik olid oma pudruga ühele poole saanud.
Noogutasin ja tõusin laua tagant püsti. Ainuke kraanikauss asus õues, verandal. Erica ulatas mulle ükshaaval taldrikuid ja mina kuivatasin neid (loe: nühkisin neid nii kaua, kuni need kuivad olid). Järsku prantsatas uks otse mu selja taga lahti. Suurest ehmatusest pillasin ma taldriku maha, see purunes kildudeks ja üks kild lõikas mu parema jala suurde varbasse väikese haava, kust kohe verd jooksma hakkas.
"Tule taevas appi!" kiljatas Erica, keeras ruttu vee kinni ja tormas ummisjalu tuppa.
Juba mõne hetke pärast oli ta tagasi, käes pakk plaastreid, pudel viina ja paar vatipadjakest. Naine kastis ühe vatipadja poolenisti viina sisse ja tupsutas sellega õrnalt mu haavatud varvast, võttis siis pakist ühe plaastri ja pani selle haava peale. Sam tõi toast tolmuimeja ja imes klaasikillud sinna sisse.
Aitasin Erical ka ülejäänud nõud ära kuivatada ning siis tegi Sam ettepaneku kaarte mängida. Kõik olid kahe käega poolt ja me otsustasime mängida Gentleman'i. Sam istus minu kõrval ja piilus kogu aeg mu kaarte, kuid lõpuks võitis siiski Erica. Pesime hambad ära ja käisime saunas, kus mina ei suutnud ennast isegi siis lavale vedada, kui keegi polnud veel kordagi leili visanudki. Emps magas madratsiga Erica toas ja mina Sam'i omas. Sam lubas mul oma voodis magada ja võttis ise madratsil koha sisse.
"Võid minu kaissu tulla, kui sa kartma peaksid hakkama," sõnas ta muiates.
"Hähh, ega ma mingi titt ei ole," porisesin ma, panin pea padjale ja tõmbasin teki peale.
Lootku ta ainult, et ma tema kaissu ronin. Sulgesin silmad ning vajusin peagi sügavasse unne.

***

Ärgates oli Sam'i madrats tühi. Hõõrusin silmi, ringutasin ja panin riidesse. Kõik teised istusid köögis laua taga ja sõid.
"Oo, meie uinuv kaunitar ärkas ka lõpuks üles," lausus Sam irvitades.
Põrnitsesin teda vihaselt ning istusin samuti lauda. Kallasin endale kohvi, tegin endale võileiva ja pistsin selle paari suutäiega nahka. Korraga kostis Sam'i toast mingi tirin. Poiss kargas laua tagant püsti ja kiirustas oma tuppa, ukse enda järel kinni tõmmates. Mõne aja pärast tuli ta oma toast välja ja teatas: "Josh helistas ja ütles, et ta tuleb täna kell 11 munade järele, kuna ta hiljem millegipärast ei saa."
Heitsin pilgu seinal rippuvale kellale. Kell oli kohe-kohe kolmveerand 11 saamas. Kiirustasime ruttu kanalasse ja kuna kõik aitasid mune korjata, oli korv peagi täis. Ema ja Erica läksid tagasi tuppa ning meie Sam'iga jäime Josh'i ootama. Mõne aja pärast astuski aiaväravast sisse ei keegi mu kui Josh, ent koos temaga oli veel keegi. Mu silmad muutusid imestusest suureks ja suu vajus pärani lahti, kui nad lähemale jõudsid ja ma nägin, kellega tegu.

ikkagist olen ma Samist vaimustuses Ja ootan uut osa

GF? Supeeeeeeeeer! Kohe uut, ja ei mingeid vabandusi. Prääks.