Mu süda

On hetki, mil leian end unustatuna hetkedest, mil oled mulle midagi lausunud või mulle silma vaadanud, vaid sekundi, kuid ometi oled suutnud panna mind seda hetke mitte unustama. Teinekord ütled sa midagi nagu „olge tublid” ja ma tean, et see polnud vaid mulle mõeldud, kuid ma nutan taas ja soovin, et sa oleks seda öelnud ainult mulle ja seejuures mulle silma vaadanud. Kuid ma saan aru, sa ei tohi. Ja ma tean, et ma ei tohiks ka ise niimoodi mõelda. Arvatavasti ei pannud sa ise tähelegi, et midagi ütlesid.
Siis me näeme sind eemalt meie poole sammumas. Mina nägin vist kõige esimesena, et sa tuled, kuid pöörasin pilgu ära ega öelnud midagi. Sa ütled midagi, küsid kuidas läheb, kas on raske. Keegi ei vasta, isegi mitte mina. Ma tean, et see küsimus pole minule suunatud. Sa arvatavasti ei vaata minu poolegi. Ja siis sa ütled, et tänaseks aitab ning lähme koju. Sa viid mind koju, nagu ka teisi. Minu maja ees peatudes ütlen teistele „tsau” ja sinule „head aega,” kuigi viimane kord ütlesin vist „nägemist.” Sa vastad mulle vaikselt samaga, kuid ei vaata mulle isegi mitte otsa. Tunnen, kuidas süda kurbusest pitsitab, kuid ma ei nuta kunagi teiste ees. Mul oleks häbi. Ja siis sa sõidad ära, samamoodi nagu sa alati teed.
Olen endale palju kordi kinnitanud, et ma ei tohiks sinust niimoodi mõelda, et see on keelatud ning võimatu. Ma väidan endale, et sa ei ole väärt minu pisaraid, sa ei ole mind üldse väärt, kuid ma nutan ikka ja soovin, et sa tunneksid sama.
Ma näen sind veel, mitmeid kordi, näen sind isegi mööda sõitmas, kuid kõik on endistviisi. Mitte midagi ei ole.
Ja ühel päeval võtad sa mind kodu juurest peale, me istume koos väikses kabiinis. Sa vist ütlesid, et täna läheb sama kaua, kui eelmine kord ning ma noogutasin. Olin närvis ja õnnelik. Sa ütlesid midagi veel ning ma pöörasin pead, et sulle otsa vaadata, kui sina järsku samaga vastad. See oli vaid üks silmapilk, ma pöörasin ise pea ära ja ma ei teagi miks. Liigne häbelikkus või kartus? Oleksin tahtnud rõõmust kiljuda, kuid pöörasin hoopis pea kõrvale ja üle mu näo valgus lai naeratus. Ta oli mind vaadanud, esimest korda nägin ma teda endale silma vaatamas! Ja siis ma tunnen, kuidas meie küünarvarred hetkeks kokku põrkuvad ning ma võpatan selle puudutuse peale. Ja ma olen ühtäkki veel õnnelikum.
Nii nagu sa lubasid, oligi tööpäev sama lühike nagu eelmisel korral. Mu tuju hoiab üleval vaid teadmine, et varsti istun ma uuesti koos sinuga seal, kui sa mind uuesti koju viid. Eemal näen üht autot ja seal ümber sagivaid kaht inimest. Meest ja naist. Ma ei pööra neile eriti tähelepanu ning kui kõik viimaks valmis on ja mina ja sina ning see mees ja naine vaid veel sinna jäänud on, kuulen ma seda meest küsimus: „Kuidas tüdruk saab?” See oli võib-olla veidi teisiti küsitud, kuid mõte oli sama. Sa ütlesid, et ta ma tulen sinuga.
Ja nii ma siis nopin seal, kerge naeratus näol karikakart ning ikka ja alati jääb viimaseks armastan. Ja siis ühtäkki kuulen ma sind midagi ütlemas. Arvasin alguses, et sa teed nalja või ma sain valesti aru, kuid siis ütled sa seda uuesti: „Mine istu autosse.” Ma vaatan teda sealt eemalt veel hetke, nähes vaid ähmaselt tema kuju, kuid sammun siis autosse ja võtan seal istet. See mees ja naine viivad mu koju, kuid sina jääd sinna ning sa tulid vaid veidi aega pärast seda järele. Olin kurb. Arvasin, et tal ei ole midagi selle vastu, et ma tema kõrval istun. Ja ma ei saanud aru, miks sa ümber mõtlesid, kui olid ennist öelnud, et sa viid mu ise koju. Ja sa ajasid mu uuesti nutma. Ja ma kinnitasin endale uuesti, et olen loll, et sinust üldse niiviisi mõtlen. Loll, nii kuradima loll. Ja ma ütlen endale üha uuesti ja uuesti, et sa oled minu jaoks liiga vana, et sul on naine ja lapsed. Et see, mida ma tunnen pole armastus. Ja ma tahaksin enda pead millegi vastu taguda ja end lihtsalt tühjaks nutta, et siis magama jääda ning sind hetkeks unustada.
Ja sel hetkel ma küsin endalt, mis mu südamel viga on? Miks ta ei oska valida kedagi, kes armastaks ka mind. Kas see on tõesti siis nii raske? Kas mina siis ei väärgi seda, millest kõik kogu aeg nii kiivalt räägivad?
Ja siis ma noogutan iseenda mõtete peale. Jah, ma ei vääri seda. Ma ei vääri kellegi armastust. Ma ei vääri sinu armastust. Kuid ma loodan ikka, et sa veelkord mulle silma vaatad, mulle midagi ütled ning kas või kogemata mind puudutad. Ja ma tean, et ma olen sinust kaks kümnendit noorem. Ja ma tean ka seda, et ma olen rumal.