Süütamine koolis

Olen taas aktiivne siin siis
Mitu aastat tagasi tehtud jutt on siis ka siia jõudnud. Ma loodan, et meeldib. Siiski kaks aastat tagasi kirjutatud.
Ühel sügishommikul kooli hilinedes, kuulsin tuletõrje alarmi. Minu plaan oli õnneks läinud. Meil pidi olema matemaatika tasemetöö, aga tänu minu geniaalsele mõttele jääb see ära.
Nimelt eile kui ma eesti keele asju lauale asetasin palus õpetaja meie tähelepanu. Ta ütles et homme on matemaatika tasemetöö ja mingid vabandused nagu näiteks „Unustasin korrata!” jäävad ära, kui just kool maha ei põle.
Mul jooksis vesi ahju, ma polnud ju midagi õppinud, mitte vähimattki! Mul oli vaja plaani, kohe!
Ning siis ma kutsusin oma parima sõbra, Kristjani meie salapeidupaika - metsaonni. Leppisime kokku, et Kristjan palub tasemetöö ajal tunnist välja ja vajutab tuletõrje alarmi. Ja mina hilinen selleks, et ma ei peaks matemaatika tunnis tasemetööd alustamaki. Geniaalne, eksole?
Kogu kool oli alarmi peale välja jooknusd. Läksin oma klassi juurde. Näis, et Jessica ja Oskar puudusid. Minu sõbrad Kristjan, Peeter ja Jordan seisid ühes pundis ja rääkisid juttu.
”Tsau, jou!” ütlesin ma tervitades. Tõmbasin koti seljast ja viskasin selle maha. Poisid tõstsid pea.
„Hola!” hüüdsid nad vastu.
Järsku oli kuulda vihast vahutavat häält.
„Kes teist alarmi vajutas?” küsis direktori tõsine hääl.
Peale mõnda surmvaikset minutit otsustasin üles tunnistada. Tõstsin arglikult käe. Kõik pead pöördusid minu poole.
„Ja kas on noorsandil ka vabandus?” küsis direktor pead pöörates.
„Ma... noh... ei tahtnud matemaatika eksamit teha!” sosistasin vabandades. Kõik, kes vähegi kuulsid, naersid. Ka direktor muigasqa s.
„Ja miks sa ei tahtnud matemaatika eksamit teha?” küsis ta.
„Noh, õpetaja ütles, et ükski vabandus ei loe, aga meil oli terve nädal elekter ära!” vabandasin uuesti. Jälle oli kuulda naeru.
„Karl - Mattis, aga minu teada oli teil selleks eksamiks kordamisaega 1 kuu.”
Enne kui ma midagi lisada jõudsin, segas direktor vahele: „Ise sa ütlesid seda mulle!”
„Nujap, aga me käisime iga õhtu jooksmas, mul jäi õppimiseks ainult 20 minutit.”
Tunnid jätkusid. Peale tunde tulid meie klassi poisid ja veel suurematest klassidest poisid mind õnnitlema. Nad arvasid, et seesugune vägitegu nõuab preemiat.
„No aga vaadake, tegelikult vajutas alarmi Kristjan!” sõnasin ma lõpuks.
Aga poisid raputasid pead.
„Me mõtleme su julgust üles tunnistada!” sõnas Felix väikse müksu ribidesse andes.
„Me mõtlesime, et äkki soovid sa Poppide poiste kampa tulla ja Fireboy bändi astuda?”
Selle üle polnud mul vaja pikalt mõtelda, see oli mu ammune unistus.
Õhtul oli selle aasta esimene bändi kokkutulek. Olin juba varem seal ja põristasin trummi. Kui teised bändiliikmed, kelleks olid Felix, Jordan, Oliver ja Peeter, sisse astusid, sõnas Felix: „Wow, sul on tõesti annet, meil trummar puuduski!”
Koju jõudsin alles keskööl ja kuna ema ajas mind kohe magama, polnud kellelgi võimalust minuga õiendada.
Järgmisel hommikul koolis kutsuti mind kohe direktori kabinetti. Isa ehk siis direktori kabinetis oli seina peal umbes 10 pilti Andrus Veerpalust. Tõsi, isa kolleegid küsisid talt ükskord, miks tal need seina peal on, isa vastas, et igas koolis on direktori kabinetis need. Isa sekretär, kes on töötanud kokku 30 eesti koolis, teab tõde, mida ta enda teada hoiab.
Nimelt, isa fännab Andrus Veerpalu.
„Tere Karl!” sõnas isa, kui olin tema kabinetti astunud.
„ Ah, noh, tsau paps!” sõnasin veidi ehmataeds.
„ Mis me siis sulle karistuseks panemee?” küsis ta justkui endaga arutades.
„Palun mitte kuuks ajaks korrapidajaks, palun mitte!” palusin meeleheittlikult oma peas.
„Ma arvan et kahest kuust korrapidajaks ja 7. tunni ajal võimlat pesta on piisav karistus!” sõnas ta lõpuks. Mu süda tardus. „ Karl, koristaja Hiljalt saad sa mopi..... !” Minu jaoks on see lugu nyyd üsnagi lamp aga see oli kunagi ammu kirjutatud kh!