Üksi

Hommik. Kõlab äratuskella vali plärin. Löön selle pauguga kinni, nii et see maha kukub ja edasi pläriseb. Mõmisen ning loivan ennast püsti, haaran äratuskella ning viskan selle vastu garderoobi seina. Selle peale hakkab Betty haukuma. Lasen enda tuimal kehal voodisee kukkuda. Betty haugub ikka edasi. "Jää juba vait." mõmisen läbi padja kui koer on juba pikemat aega haukunud. Pikka peale uinun.
Kui silmad lahti teen on kell liikunud üle keskpäeva, aknast paistev päike teeb valu mu silmadele ja paneb mu pea veel rohkem valutama, kui see enne valutas. Betty on maha suure loigu teinud ja niuksub õnnetu näoga voodi ees. Pead kinni hoides sammun vaikselt kööki ning joon otse kraanist külma vett. Haaran külmkapilt suured päikseprillid, tõmban pähe kapuutsi ning sammun Betty rihma otsas uksest välja. Persse, võtmed! Võtan köögilaualt võtmed ning astun uuesti uksest välja. Kui lifti uksed on juba peaaegu kinni läinud, ilmub uste vahele ühe meesterahva käsi, ning kohmetult naeratades astub lifti tolle käe omanik. Silmitsen lifti seintel olevaid kritseldusi ning naeratan aegajalt sellele meesterahale. On kuulda niuksumist. "Betty!!!" sisistan vaikselt koerale. Piinlik. Lifti uksed avanevad. Jumal tänatud. Veel üks piinlik pilguvahetus meesterahvaga ja me oleme õues. Issand, kas ma olen hakanud inimesi kartma?
Istun arvuti taga. Silmitsen pingsalt ekraani, seejärel tekib mul õõvastus. Oi, kas te abielluste? Nii tore. Ja mitmes laps siis teil tulemas on? Kas tõesti juba kolmas? Käige kõik põrgu! Kui olen mõnda aega tuttavate ja "sõprade" pulmapilte ja beebipilte vaadanud on kell omadega juba õhtusse jõudnud.
Suundun külmkapi juurde ning jään seda tükk aega silmitsema. Midagi ei ole süüa.
"Tere, sooviksin pitsa tellida. Jah,singipitsa. Ilma oliivideta. Jah, ikka sama aadress." ja viskan toru hargile. Täpselt viieteist minuti pärast on mu pitsa kohal. "Kas sa tahad ka?" küsin Bettylt kui ta saba liputades minult ampsu nurub. Viskan talle põrandale ühe tüki.
Lükkan garderoobi uksed lahti ning hakkan oma riietes tuhlama. Ei, ei, ei, ei, oh ei, mitte mingil juhul, ei, ei, ei. See sobib. Tõmban musta kleidi selga ning sikutan ka valged pika säärega saapad jalga. Vannitoas teen meigi ja seejärel suundun välja.
Mööda linna ringi sõites, otsin sobivat kohta, kus saaks mõne joogi võtta, ilma et ma seal kedagi tuttavat kohtaks. Kas ma tõesti kardan inimesi? Või on mul neist kõrini? Ma arvan, et ikka see viimane variant. Pargin ühe väikse pubi ette auto, haaran tagaistmelt jaki ning sammun enesekindlalt uksest sisse. Paari leti ääres istub paar meest, eemal laudade ääres on üks vastarmunud noorpaar ja teises lauas arvatavasti kaks sõbrannat, kes tulid oma kurba saatust üksteisele kurtma. Miks nii vähe rahvast? Mis päev täna on? Eemal seina peal paistab kalender. Kolmapäev.
Sean ennast baaripukile istuma, ning tellin topelt viski koolaga. Ja siis veel ühe ja veel ühe. Tunnen enda peal kellegi pilku, vaatan paremale ning näen seal ühte naeratavat meest, kes mulle klaasi tõstab. Vastan samaga. Ja ta istub mu kõrvale. Oh, ei.
"Ja mida teeb nii ilus naine, kolmapäeva õhtul üksi sellises pubis?" lausub ta ning laseb silmadega üle kogu ruumi. Ma arvasingi, et ta nii küsib.
Naeratan ning vastan: "Ma arvan, et vähemalt enne teie nime teadmata ei pea ma teile aru andma, miks ma just kolmapäeva õhtul just nimelt sellises pubis aega veedan."
Mehe silmis on näha hämmingut:"Vabandust väga, et unustasin end teile tutvustada. Minu nimi on Karl. Ja teie, kui küsida tohib?" Naeratan Karlile ja lausun: "Miks peaks olema kelleltki nime küsimine keelatud? Nimi on muidu Karmen." Mees naeratab jällegi ja võtab siis klaasist suure sõõmu. Piinlik vaikus. "Karl, kui te just äsja küsisite, mida ma teen sellises pubis? Siis küsiksin ma teilt, et mida teete teie sellises pubis? Mis selles kohas siis halba on?" Mees naeris kõva häälega ja lausus: "No ma arvasin, et teie suguse naisterahva jaoks on see koht ehk liiga odav, ei  vasta teie nõuetele. Ei kuulu just teie isikupära ja välimusega kokku." Ta ootas minult vastust. See, et ma selle kalli kleidi endale täna õhtul selga toppisin, et ennast lihtsalt kuskil suvalises kohas purju juua, et tee minust veel mingit kõrgklassi daami. Oleksin ma tahtnud öelda. Aga mõistus ütles vaid üht: valeta, valeta, valeta!
"Teate, ma olen tüdinenud just nimelt nendest kallitest ja uhketest restoranidest ja klubidest. Sealne õhkkond on võlts. Inimesed on võltsid ja kogu olemus on võlts. Tahtsin kogeda midagi ehedat ja tulla kord ka inimeste sekka." laususin ma ning silitasin oma kleidi äärt. "No sellest ma saan veel aru, aga miks üksi? Ärge ainult öelge, et teie sugusel naisterahval pole meest kõrval?" Karl jäi mind küsiva pilguga vaatama. Justkui valus jõnks käis läbi mu südame kuid mõistus sõnas endiselt: Valeta, valeta, valeta!
Võtsin end kokku ja lausisin:"Loomulikult on mu kõrval mees, väga tugev, toetav, hoolitsev ja jõukas mees. Aga kahjuks viibib ta hetkel ärireisil Veneetsias. Tal on oma ettevõte, mis tegeleb büroode sisustamisega. Ta töötab kogu euroopas. Seepärast peab ta tihti minust eemal olema. Kuid ma olen harjunud, meie abielu on kestnud juba 20 aastat." naeratan Karlile ning rüüpan tühjaks viski klaasi. Tellin uue, sama teeb ka Karl. Hetk vaikust ning siis küsib mees:"Niiet, mul jääb ära igasugune võimalus, et kohata teid siin või siis kuskil mujal ehk mõnikord uuesti? "
"Kahjuks pean teid kurvastama jah." sõnan ning kallan jälle pool oma viski klaasist endale sisse. "Aga teie, millega teie tegelete?" julgen ma lõpuks küsida.
"Ah, mis siin ikka, naine, kaks last, väike maja ääre linnas. Isa pärandas muidugi, muidu ei oleks endale vast oma maja saanud lubada. Ametilt olen ise autoremondi lukksepp, naine on kodune. Suviti käime maal sugulaste juures, neil päris mere ääres maja kohe, seal käime ikka puhkamas perega. Ja talvel käime vahepeal suusareisil, Austrias või Rootsis. Ja nii me oma vaikset elu elame. " ohkas mees ning justkui manas silme ette pildi oma ilusast naisest ja kahest väiksest lapsest, mägedes suusatamas või siis suvel mere ääres mängimas. Ka minu silme ette tuli pilt tolle Karli perest. Lihtsalt imeline. Miks olen mina siis üksi? Miks pole minul perekonda?
"Oli väga meeldiv aga ma pean nüüd minema." sõnasin ning tormasin uksest välja laskmata Karlil isegi head aega öelda. Jooksin kiiresti auto juurde ning seejärel toetasin kättega põlvedele ning hingeldasin. Seejärel istusin autosse ning vaatasin tühjusse. Kurat! Mis mul viga on? Miks ma ennast nii üksi tunnen? Ma hakkasin nutma, ja toetasin pea roolile. Korraga hakkas auto signaal tööle. Ehmatasin, käivitasin auto ning sõitsin koju.

Mulle meeldib. Väga head kirjeldused. :)

Miks on alati nii, et kui oled vaba ja tunned ennast üksikuna, siis näed ümberringi ainult käest kinni käivaid noori ja õnnelikke abieluinimesi. Siis on justkui selline tunne, et saatus naerab su üle. Siis hakkab endast hale ja tekib igatsus kellegi või millegi järgi, mida võib-olla polegi olemas. Vähemalt. Ahh! Jälle suutsin ma ennast haletsema hakata.
Kui Inga korteriukse taga koputasin oli kosta laste kisa ning tunda hõrku küpsetise lõhna. Manasin naeratuse näole, kui Inga uksele astus, Oliver puusal, veidi jahune põll ees ja üks higine juuksesalk silme eest tolknemas. Inga naeratas ja puhus juuksesalgu näolt:"Astu sisse, Karmen. Vabanda, et mul siin jälle selline kaos valitseb. Roland on külmetund ja ma ei saanud teda lastaaeda viia. Oliver on juba teist nädalat tuulerõuguetega kodus. Täiesti uskumatu. Sa ei kujuta ette kui läbi ma omadega olen ja Tanel on jälle komandeeringus..."
Inga rääkis esimese pole tunniga sama palju kui mina poole aastaga. Üldse olen ma väga napisõnaline, mind ei anna võrreldagi mu vanema õe Ingaga. Ega me välimuselt ka sarnased ei ole. Tema on trullakam ja heledepäine, siniste silmadega, mina aga olen kiitsaka kehaehitusega, tumedapäine ja pruunide silmadega.
Siiski on mu õde ainus kes mind suudab naeratama panna ja maailma teistmoodi nägema panna, kasvõi hetkeks, isegi oma titejuttudega.
"Ja kuidas sinul siis läheb Kallu?", segas Inga mu mõtteid ning häiris mind kutsudes mind lapsepõlvest pärineva hüüdnimega. Kes paneb oma lapsele nii tobeda hüüdnime nagu Kallu? Mu ema vist ei olnud päris normaalne inimene, või noh kas ta praegugi seda on?
Kuhu ma jäingi? Aa, kuidas mu läheb? Mis siin ikka, eks tuleb jälle valetada.
"Mul läheb hästi, kõik on korras.", manasin naeratuse näole ja rüüpasin kuuma kohvi, niimoodi, et see mu keelt kõrvetas. Ai!
"Kuule, sa ju tead, et sa ei saa mulle valetada. Kõik ei ole ju ikkagi korras. Ega ju? Räägi mulle, sa tead, et olen alati su jaoks olemas. ", naeratas Inga ja pani oma käe mu käele. Tõmbasin oma käe ära, vaatasin maha ega osanud midagi öelda. Vahepeal oli Inga ahjust koogi välja tõstnud ja selle suure rohelise kandikuga lauale asetanud.
Inga pani tõstis Oliveri sülest maha ja ütles talle: "Mine nüüd vennaga mängima. Emme, räägin tädi Karmeniga köögis juttu." Oliver pistis kiljudes teise tuppa jooksu, sinna kus mängis Roland. Jäime mõlemad Ingaga lapsi vaatama.
Kuid siis pöördus Inga minu poole: "Karmen, kas sa oled Toomast ka viimasel ajala näinud?" Ma võpatasin kui tema nime kuulsin. "Ei ole, mis siis?" küsisin ja näksisin närviliselt koogitükki. Öäk! Rosinad, ma vihkan rosinaid.
Inga ohkas ja jäi korraks mõttesse kuid lausus siis: "Toomasel on uus naine. Tegelikult juba pikemat aega, aga ma ei tahtnud sulle varem rääkida. Mõtlesin, et nüüd juba võib rääkida. Paistab et, sa oled temast üle saanud, paistab et, oled õnnelikum. Sa pole temast enam rääkinud."
Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Mu mõistus seiskus hetkeks. Olin isegi arvanud, et ole Toomasest üle saanud. Ma pole temast isegi viimastel kuudel mõelnud. Aga kui nüüd olla teadlik sellest, et tal on keegi uus, mingi teine naine, mitte mina ja arvatavasti on Toomas temaga koos õnnelik, kui nad juba pikemat aega koos on.
"Karmen?" katkestas Inga jälle mu mõtted. "On kõik korras? Sulle ei lähe ta ju enam korda." lausus ta ja uuris mind sügavuti, justkui lugedes mu silmadest välja, mis mu sees praegu.
"Sellest on palju aega möödas. 3 aastat, Karmen." jätkas Inga, lootes et ma ei jäta teda iseendaga rääkima. Korraks mõtlesin, et jätangi ja torman sealt kuradi korterist välja.Aga ega Inga ei ole selles süüdi, et Toomas on oma eluga edasi läinud ja mina mitte.
"Ma pean nüüd minema.", laususin ja panin pooliku kohvitassi lauale. "Sa võid mulle alati helistada või läbi astuda.", sõnas Inga ja kallistas mind. Tema kallistus isegi natuke lohutas mind. Aitäh, mõtlesin. Ma ei ole eriti tänaja inimene, seega jäi see aitäh välja ütlemata. Lehvitasin poistele ja astusin uksest välja.
Sõitsin nii kiiresti koju kui sain. Loodan et, trahvi ei saa. Olin endast väljas ja vajasin midagi, mis mind maha rahustaks. Kodus peaks üks pudel veini olema. Seda mul vaja ongi.
Koju jõudes võttis mind vastu saba liputav Betty, kükitasin maha ja sügasin teda kürva tagant. Betty hüppas ja üritas mu põske limpsida. Haarasin kapilt jalutusrihma ja läksin koos Betty`ga välja. Õues jalutades mõlkusid mu mõtted ainult Toomase ja tema naise peal. Kohutav igatsus ja kurbus tikku südamesse. Oli tunda kuidas hing valutas, oli tunda lausa füüsilist valu.
Kui tuppa tagasi jõudsin valasin Bettyle kaussi koertatoitu ning sammusin ise kööki, kust võtsin kapist veinipudeli ning avasin selle. Istusin koos pudeliga voodi ette maha, samal ajal Bettyt silitades. Olen mina ikka nõrk. Olen mina ikka hale. Kui kaua saab ühte meest taga nutta? Kuid see oli ikkagi Toomas, minu Toomas. Aga nüüd...ju kellegi teise Toomas. Kuukasin pudelist veini kuni see iga lonksuga tühjenes.