Tervist!
Taaskord meisterdasin üle pika aja ühe kirjutüki valmis. Ei midagi erilist, tekkis lihtsalt soov kirjutada.
Pole muidugi nii viimistletud kui muidu, aga ma loodan, et teile siiski meeldib.
Tead, ma pole kunagi väga nõudlik olnud. Pigem siukene saatusega leppija, andetu tavaline inimene, kes kunagi millegi erilisega silma ei paista. Ei oska ma laulda, ei joonistada. Õmmelda ega klaverit mängida. Ei ole mul piisavalt mõistus füüsikaseadustele ja matemaatika ruutjuurtele. Välimusest ma parem ei räägi. Pole sellegagi vedanud.
Ometi sooviksin, tõesti-tõesti-tõesti tahaksin, et oskaksin väljendada oma viha sinu vastu. Seda keevat, kõrvetavat, meelinüristavat viha, seda põlgust ja jälkust ja vastikust. Aga ma ei oska. Ma ei oska isegi õigesti vihane olla. Mõni karjub, viskab asju, näitab enda absoluutset meelepaha häbitundeta maailmale. Mina olen vait. Vait kui sukk, nägu punane nagu kuradi tomatil. Asi lõppeb alati nutuga. Vot nii nõrk ma olengi.
Kas ma ütlesin, et vihkan sind? Jah, just sind!!! Ei kedagi muud, kui SIND!!! Sina oled selles süüdi, SINA! Sina oled allikas kõikidel mu hädadele! Sina sosistad NEILE kõrva, et mu elu muutuks veel kibedamaks kui see on! Ma ei suuda uskuda, et kunagi olime me sõbrad. Suured-suured-suured sõbrad ja ma olin uhke su üle. Ma märganud su juures ühtegi viga, aga ju ma siis eksisin. Rängalt. Valusalt.
Kui ma saaksin, siis tiriksin su enda küljest lahti, paraku on see võimatu. Me oleme liiga kaua koos olnud. Liiga palju näinud, tundnud. Mis juhtus? Mis meiega juhtus? Kas viga oli minus või sinus?
Ma ei peaks selline olema. Ema ütleb seda. Liina ütleb seda. Isegi see eputrilla-doktor-ei-tea-kes, ütleb, et peaksin sinuga paremini läbi saama. Nägema sinus positiivseid külgi. Vaatama, vaatama, vaatama, otsima, otsima, otsima. AGA KEEGI EI MÕISTA KUI RASKE SEE ON!!!!! MITTE KEEGI! SEST KÕIK LÄHEVAD LÕPPUDE LÕPUKS OMA ELUDEGA EDASI! Ja mina jään SINUGA!!!
Ma pean tunnistama, et mõnikord näengi ma sinus midagi. Head. Aga see kestab maksimum kaks minutit ja seejärel tunnen ma veelsuuremat põlgust ja iiveldust kui varem.
Mu kullakallis tohter soovitas sulle kirjutada. Ma tean, kohutav mõte, kasutu. Lollakas. Mis mõte sellel on? Ta soovitas kirjutada sulle midagi head. Midagi, mis mulle sinu juures meeldib.
Hmm...mõtleme siis...silmad? Ei. Suu? Ei. Kõrvad? Ei. Jalad? Issand, ei! Naeratus? Võib-olla. Ma ei tohiks nii mõelda. Ma olen egoistlik. Kes ütleks, et tal on ilus naeratus? Ainult üks egoist. Ma ei ole ego. Varem võib-olla olin, aga inimestele käis see natuke närvidele ja nüüd ma enam ei olegi. Ego asemel nöörib mul kurgus iga kord, kui pean sinuga vastakuti sattuma.
Kas sellel kõigel on üldse mõtet? See meie läbikäimine? EI ole ju. Aga raske oma kasvatatud vihast meie vahel vabaneda. Tohutult raske.
Ma kirjutan ja kirjutan, aga on sellel ka mingit mõtet? On see midagi ravivat?
Tohter küsis, et kas ma midagi kasulikku ka sinus näen. Eh, mis on kasulikku selles, kui igapäevaselt pead sa sellepärast pisaraid valama. Ei olegi.
Aga samas
,,Reeli, sööma!"
Vaatan närviliselt täiskirjutatud paberilehe poole ja peidan selle päeviku vahele. Vähemalt mõneks ajaks.
Ma ei tahaks süüa, aga ma tean, et pean. Püüan vältida peeglit, aga nagu alati...ebaõnnestun. Mu keha on paks ja lödev. Inetu. Jälk. Ja see kiri...ma ei leia, et armastaksin end nüüd rohkem. Ei. Pigem vastupidi. Aga vabastav tunne on küll, mis on kummaline. Keeran end kergelt ja silmitsen enda rasvast keha. Lühikest rasvast keha. Kes suudaks sellist armastada?
,,REELI, SÖÖMA, KURAT KÜLL!"
Ma lähen. Ma teen. Ma suudan.
Ja püüan sellest poolikust valgest ¹okolaadist külmikus mööda vaadata. Kahtlen, kas suudan. Lõppude lõpuks olen ma ju üks andetu, nõme, tahtejõuta inimlaps siin maailmas.
Aga...proovida võib alati.
Pealkiri: Kirjake 
26/7/2013, 11:51
