Öeldakse, et on olemas kaht tüüpi lugusid. Ühed, mis lõppevad õnnelikult, kuulaja saab hiljem rõõmupisaraid pühkida ja vaikselt naeratada. Ja teised, mille lõpetab trauma ja kurbus ning suunurgad vajuvad otsemaid allapoole. Mõned lood algavad rõõmsalt ja lõpevad masendavalt. Teistega on jälle vastupidi. Lugusid on maailmas tuhandeid ning nende jutustajaid ja kirjutajaid veel rohkem. Aga siiski on enamus neist lihtsalt lood - väljamõeldised, mida pole iial eksisteerinud meie päris maailmas.
Aga minu oma on teistsugune... See on tõsi, aga ei saa öelda, et see oleks rõõmus. Aga see pole ka kurb. Mulle tundub, et see on mõlemat korraga, nii alguses, kui ka lõpus.
Avasin kortsutatud pabernässaka, mille keegi oli mulle vastu pead visanud.
tere, ma tahtsin öelda, et kuigi
Tere! Ma pidin sulle kirjutama sest
Hei. Ma arvan, et see on sobiv
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et
Ah. Tähtis on see, et ma kohtun sinuga peagii ja soovin, et teaksid, kus asub sinu käekett. See hõbedane, mille kingiks said. See on peidetud metsa alla, sinna väikesesse urgu, mida sa lapsepõlves mängimiseks kasutasid. Tead ju küll. Ma olen kindel, et soovid seda tagasi. Ja mul on kahju, et selle sinult võtsin.
Jään mitmeks minutiks paberit vaatama. Lihtsalt jõllitan teda ja mõtlen, kes see küll olla võis. Ja ma tean, mis ehtest ta seal kirjas rääkis. Minu lapsepõlve lemmikkäekett, kergelt hõbedase läikega, kuid siiski platsist. Sain selle 8ndaks sünnipäevaks. Olen selle vahepeal unustanud, kuid sellest pole hullu, sest seisan täpselt selle väikese uru ees. Roheline murupind tundub mu jalge all külmana, kuid siiski vaevun sellele põlvitama.
Lükkan käe urgu ja sobran märgade lehtede sees. Ja see jääbki mulle kätte - äkki tunnen enda nahal millegi naljaka puudutust. Tõman käeketi välja. See on samasugune, nagu ma mäletasin. Plastist pallidega kett, millele on lisatud hõbedast läiget. Ma tean, et mõtlesin sellest, kui kõige kallimast ehtest. Kallimast, kui kuld. Naeratan viivuks.
Natuke aega istudes, sirutan lõpuks jalad välja ja naudin õhtupäikest. Järsku märkan eemal üht tüdrukut. Tema juuksed on tumedad, seotud nõrka patsi, mis on üpris sassis. Ta ei naerata, nagu mina seda just tegin. Ta nutab. Märkan ta pisaraid, kuid siiski ei tee ma midagi. Ta sirutab käe minu poole, meie vahel on küll mitu meetrit, kuid ta teeb seda ikkagi, selle asemel, et lähemale tulla. Tema silmad puurivad minu käeketti ja ma olen kindel, et seda ta tahab. Aga raputan pahaselt pead. Alles ma sain selle tagasi.
Ma vaatan, kuidas ta oma märga nägu pühib ja siis minu poole tuleb. Ta möödub minust ja ma näen, et tema käes on kaks paberit. Samamoodi kortsus nagu minu oma. Ühe viskab ta mulle ja läheb edasi. Nagu vaim, ta liigub nii sujuvalt ja vaikselt.
Tegelikult ma juba sisimas tean, et tema oli see, kes esimese kirjakese kirjutas. Kuid, et veenduda...
Mul oli kaks paberit. Üks siis, kui sa peaksid aitama ja teine.. Noh see siin. Ma lootsin, et sa tunned mu ära. Lootsin, et sa mõistad, kuidas ja kes sulle selle keti ikkagi kinkis. Lootes, et tagastad selle õigele omanikule.
Sulen kurbusest silmad. Tean nüüd, kes see oli. Mul on mu kett. Aga tema austust mul enam ei ole.
See võib tunduda tühisena. Jajah, minu lugu tundub siiski vaid minule erilisena. Teised peavad seda naljanumbriks.
Pealkiri: See tüdruk 
6/8/2013, 23:18