Mu salajane süda (1. Peatükk)

„Ja tead, siis ma kuulsin, et Tõnis olevat lihtsalt ära sõitnud. Ma ei saa aru, kus ta mõistus oli, et kogu kamba pollarite küüsi jättis. Täitsa idikas!“ sülitas Doris tigedalt sappi igale poole.

„Ta on alati kummaline olnud, kas sa mitte ei arva sedasi?“ küsisin rahulikult vastu.

„Nojaaah,“ venitas neiu pikalt, kuid aru saanud, et midagi muud ta öelda ei oska, tõmbas ta uue suitsu mahvi. Camel Blue, kui nüüd väga täpne olla.

Kuulsin, kuidas baari uks käis ning inimesed rohkem rääkima hakkasid. Arvatavasti uus kamp alaealisi, kes arvavad, et saavad siit midagi. Järgmisel hetkel kuulsin liigagi tuttavat häält ning veel teistki, mida ma oleks soovinud mitte kuulda.

„Mida sa enda arvates siin teen, poisike?“  

„Tulin sinu juurde. Sa parem hoia Railist eemale, kui sulle su elu kallis on!“  

Mida ta teeb? Kas ta ei sa siis aru, et see, mida ma ütlesin oli selleks, et ta ei saaks viga?  

„Kuule, kui sa arvad, et saad midagi teha, siis unusta ära. See, mis võis sinu ja Raili vahel tunduda nagu armastus, oli kõigest tema mäng.“

Tundub, et siis läks kellelgi kops üle maksa, sest järgmisel hetkel kõlas luude ragin, röögatus ning kukkumine. Teadsin, et sellest ei tule midagi head, kuid kas ta tõesti kuulas mind? Muidugi mitte. Keerasin ennast aeglaselt baaritoolil teist pidi ning vaatasin enda ees olevat pilti: toolid ja lauad lõhki, inimesed kogunenud ruumi keskele ning seal kaks noormeest üks teist surnuks peksmas.  

Kuidas olin ma jõudnud sellisesse olukorda, kus minu pärast peksti üksteist surnuks?

Nad vaidlesid. Jälle. Kuulasin, kuidas nad tülitsesid elutoas. Ohkasin ning tõusin püsti, vaadates aknast välja. Tühjus ja üksindus. See tühjus valitses nii minu sees kui ka väljas. Tahtsin sel hetkel kaduda. Ükskõik kuhu aga minema. Lihtsalt ära siit.

Kuulsin, kuidas allkorrusel uks paukus ning kõik vaikseks jäi. Mis nüüd toimunud oli? Kes ära läks? Tõusin voodilt püsti ning vaatasin aknast välja. Isa. Jälgisin, kuidas tema selg majade vahele ära kadus. Arvatavasti jälle baari või mõne tibi juurde.

Mida teha? Kuhu minna? Keda toetada? Need olid mõtted, mida mõlgutasin, toetades pead vastu külma seina, silmad kaugustesse vaatamas. Kuulsin, kuidas mu toa uks lahti tehti. Lõhnaõlist oli juba aru saada, kes mind jälgis. Oskar – minu suur vend. Tundsin ta pilku mu peal ning siis ohet. Tema oli tükk aega tagasi alla andnud. Mina polnud.

„Sa kuulsid,“ lausus ta ainult.

Noogutasin. Kuidas oli võimalik mitte kuulda draamat, mis toimunud oli. Ausalt, kui ma ei teaks, et tegemist on minu vanematega, siis võiksin öelda, et tegemist oli hispaania perega. Puudus ainult taldrikute viskamine, kuid ka see ei oleks kummaline, kui see toimuks.

„Mis nad seekord arutasid?“ küsisin, vaadates nüüd venna suunas juba.

Ma ei ütleks, et mu vend oleks eriline seks-pomm, kuid inetu nüüd ta ka pole. Ta on kompvek: õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis tavaliselt hobusesabas; vesihallid silmad ning normaalsuse piiris sportlik keha. Mitte kõige parem, kuid kindlalt kõvasti üle keskmise.

„Ema otsustas seekord ära teha. Nad lahutavad,“ nentis Oskar, toetudes vastu uksepiita.

„Lahutavad?!“ ma peaaegu, et karjusin selle sõna välja.

„Jah, ma arvasin, et sa aimad seda,“ tundus, et vend oli isegi rohkem üllatunud kui mina.

„Mõnel hetkel tundus see küll sellisena aga ma ei arvanud kunagi, et see päriselt ka juhtub. Nad ei saa ju! Emal pole kuskil elada. Oleme ju kõik isa kaelas!“

„Raili, rahune maha nüüd. Ema teab, mida ta teeb.“

Ma polnud selles väga kindel, kuid kes olin mina, et hakkate „täiskasvanute“ probleeme lahendama? Kõigest üks 18-aastane tüdruk, kelle ainukeseks mureks on viimase kooliaasta läbi elamine, sõbrad ja poiss-sõber. Muidugi, kas parema valega välja tulla ei saanud?

„Millal, siis toimub?“ küsisin vaikselt.

„Selle nädala lõpus tuleb auto-,“ hakkas Oskar vastama, kui ma ta peatasin.

„Selle nädala lõpus? Kuid siis see tähendab ju, et meil on juba koht olemas, eks?“ küsisin skeptiliselt.

„Jah – korter Lasnamäel.“

„Lasnamägi? Kuid seal elavad ju vene mutid ning joodikud,“ ajasin jonnivalt vastu.

Hetkel elasime perekonnaga Kristiine keskuse lähedal olevas väikeses majakeses. Mulle meeldis see koht kõikide asjade pärast: kohad on käe-jala kaugusel; armas ja vaikne; mõnusad naabrid. Nüüd aga pean kolima Lasnamäele? Üle minu surnud laiba.

„Ees Lasnamägi, Raili. Ema leidis armsa nukumaja-taolise korteri. Kõige kõrgem korrus ehk siis neljandal korrusel,“ rääkis Oskar rahulikult nagu see temasse ei puutuks.

„Mitu magamistuba?“

„Kolm. Ära muretse, sa ei pea jagama minuga.“

Naeratasin. See oli tore uudis ja mitte seetõttu, et mulle ei meeldiks jagada. Ma võin seda vägagi hästi teha ning isegi kompromissidega. Samas oli mingi asi, mis mind ikkagi häiris. Jälgisin venda hoolikalt, püüdes midagigi välja uurida, kuid asjatult. Oskar oli vana rahu ise.

„Sa jääd ikka ju meiega, eks? Ses mõttes, et sa ei lähe isaga kaasa,“ küsisin ettevaatlikult, sest mõte, et kaotan nii isa kui ka venna oli mõeldamatu.

„Muidugi, kuid arvatavasti läheb ülikooli campingusse, sest stipendiumi sain ning see katab ka selle ära.“

„Kuid milleks, siis kolm magamistuba?“

Ma tean, et mõnikord olen pika juhtmega nagu saabas, kuid seekord ma tõesti ei saanud mõhkugi aru. Milleks kolm, kui vaja on ainult kaks? Seekord nägin ka Oskaris midagi, mis mu tähelepanu tõmbas. Ta niheles. See tähendab, et ikkagi midagi on kummalist selles loos! Ma teadsin seda!

„Nii siis, mis toimub?“

„Mis mõttes?“

„Oskar, sa niheled. See tähendab, et on midagi, mida sa mulle ei räägi, nii et nüüd sa seda teed – sülita välja,“ laususin käskivalt, tema poole kõndides.

„Ma arvan, et ma pole see õige inimene, kes peaks sulle seda uudist ütlema,“ kohmetus vend mu käskivuses ning taganes paar sammu. Mõnikord võin ma väga erinev olla kui tavaliselt.

„Kes siis peaks ütlema? Ema? Sa tead ju, et viimasel ajal ei jaga ta meiega midagi. Minuga veel vähem.“

Hakkasin juba tigedaks saama. Saan aru, kui vanemad minuga käitud kui lapsega, kuid, et mu enda vend ei ole nõus midagi ütlema – see on juba jama. Viimane kord, kui see juhtus oli see siis, kui pere ei tahtnud öelda, et kass oli auto alla jäänud. Seekord ei saanud sama asi olla, kuid midagi sama jamamat kindlasti.

„Ema ütleb sulle seda, Raili. Mina ei tohi,“ püüdis Oskar veel kord vabandada.

„Sittagi sa ei tohi! Sa lihtsalt kaitsed ema nagu sa alati oled teinud. Miks see ainuke kord sa ei või seda mulle öelda?“ sisistasin tigedalt.

Vend vaatas mind paar pikka minutit külmalt oma hallide silmadega. Selles kohas oleme me sarnased – hall on meie mõlema värv.

„Olgu, ma ütlen,“ lausus ta lõpuks ohkega.

Noogutasin ning jäin ootama. Ükskõik, kui suur see uudis ka poleks ma elan selle üle, sest Oskar oli nõus mulle rääkima.

„Raili, nagu sa enne mainisid, siis jah, emal pole palju raha ja seetõttu otsustas ta teha midagi. Selle asemel, et mina teie juures elan, lähen hoopis ülikooli, sest see on kinni makstud, kuid selleks, et teil oleks raha, otsustas ema otsida inimest, kes oleks nõus aitama. Ta leidis teile üürilise ehk siis inimese, kes maksab teile selle eest, elab teiega sama katuse all selles korteris.“

Oleks naljakas mitte öelda, et ma polnud pahviks löödud. Olin ja veel kuidas. Üüriline? Mingi suvaline inimene, kes elab minu ja emaga korteris ning maksab ka veel? Kes oli selline loll, et selle kuulutuse pani? Oh jah – minu ema, kuid, kes oli see loll, kes ka nõustus maksma? Selle pidin veel välja uurima.