Mingi tobe tuju. Suutsin endal taaskord hea tuju halvaks muuta, lihtsalt igasuguste tobeduste meeldetuletamise tõttu.
Aga ma sain täna enda sõbrannaga kokku, üle pika-pika aja. Ta rääkis, kuidas sõitis täistuubitud bussiga tagasi koju, kui ühel vanemal naisel äkitselt halb hakkas. Bussis täis inimesi. See naine vist minestas, vist isegi oksendas ning see, kuidas mu sõbranna inimeste käitumist kirjeldas oli lihtsalt nii tore. Nad kõik olid nii mures, proovisid aidata, spekuleerisid mis juhtus, tahtsid kiirabi kutsuda... Õnnetuseks läks mu sõbranna enne bussist maha, kui asi lõpetatud sai, kuid sest pole midagi. See on lihtsalt nii tore, kuidas inimesed üksteist aidata tahavad. Nagu, me ei ole ju nii halvad inimesed, et ei hooli teistest inimestest. Ikka hoolime. Tore on ju vaadata, kui inimesed naeratavad ja on rõõmsad.
Ma ise lihtsalt kipun vahel naeratama, kui ma seda teha ei taha. Olen sellega juba üpriski harjunud, kuna inimesed armastavad rohkem rõõmsaid inimesi ja mulle meeldib armastatud olla. Ja ma arvan, et ma ei ole ainuke.
Ja see kõik eelnev ei kirjelda kuidagi jutu sisu. Ma lihtsalt pidin eelneva endast välja saama.
Lõputu
Vahel ma mõtlen, miks kõik on nii nagu on. Miks me ei anna enda sõnadele vaba voli ega ütle välja seda, mida sooviksime? Miks on kellelegi enda kiindumuse väljendamine alati nii raske? Miks?
Need lõputud küsimused, millele ei leidu vastuseid, vaid ainult pisarad. Need lõputud sõnad, ilma mõtte ja lõputa…
Vahest oleks lihtsam sulle ligi astuda ja öelda välja kõik, mis meelel. Öelda, kui väga ma sind imetlen ja armastan, kui väga ma soovin, et sa mind puudutaksid, mu juukseid silitaksid… Teinekord võin ma seda endale mõtteis ettegi kujutada, kuid iial ei leia ma end tegutsemas. Vaid nutmas. Olen ammu taibanud, et kõik lõppeb viimaks siiski pisaratega. Kõik. Isegi siis, kui sa mulle tähelepanu pöörad, ma nutan, kerratõmbunult enda külmas voodis.
Ainult et kas sel kõigel siiski on mõtet? Kas on mõtet olla kurb millegi pärast, mida sa tead, et kunagi olema ei saa? Jah, ma arvatavasti tean. Siis ma lükkan su enda peast välja, surun su välja ja see on lihtne. Aga siis tekib tühjus. Mingi kõikehõlmav tühjus, mis ei kutsu esile isegi mitte pisaraid. Vaid tühjuse.
Ja siis sa tuled, ütlen jälle need sõnad, mis alati. Need lihtsad, mitte midagi ütlevad sõnad ja sa rebid nendega lahti vana haava. Sa hävitad mind, ilma et sa ise seda teaksidki. Ja ma vihkan sind selle eest. Jälle.
Kõik algab uuesti. Kõik on niiviisi nagu alati. Mina nutan, sind ei ole. Kõik lõpeb alati selle samaga, algab selle samaga ning tundub justkui ei lõppeks see iial. Lõputult pikk tee, mis ei lõppe eal. Nagu üha uuesti vändatav film. Miski pidevalt kordumajääv.
Ja siis ühel päeval saab mul kõrini. Sellest on möödunud aastaid. Olin taas nutnud. Ihuüksi ja paistes silmadega. Ma astusin su ette, nägemata õieti vaeva sinu leidmisega ses sügiseses pimeduses. Ma ajasin su nurka, karjusin su peale, nutsin vihast, üha karjusin ja karjusin ning imestasin, miks keegi ei kuule. Ja kui ma ühtäkki vait jäin, leidsin, et sa silitad õrnalt mu põske. Ma ei osanud kuidagi käituda. Ma haarasin su enda kallistusse, põimides käed ümber su tugeva rindkere. Ja sa vastasid sellele kallistusele. Miks sa mulle nii tegid?
Sa ütlesid, et tunned minu vastu sama mida minagi. Sa ütlesid, et tead, kui vale see on, kui võimatu, aga ometi ei astunud sa minust eemale ega saatnud mind ära. Sa vaid kallistasid mind rahustavalt, tehes niiviisi tõelisuseks minu unistused, kujutelmad ning kõik, mida ma iial soovida oleksin võinud.
Ja siis sa suudlesid mind. Huultele. Sinu pehmed huuled minu omade vastas, sinu sõrmed minu juukseid paitamas.
Ma ei nutnud. Ma naeratasin.