See pealkiri on pärit ühest Metsatölli laulust. Muidu ma eriti sellist muusikat ei kuula, aga olümpiaadil anti see plaat tasuta kaasa ja ma mõtlesin, et miks ka mitte kuulata. :DJa samal ajal kui ma kuulasin, kirjutasin ma ka seda jutukest. Ehk siis käis Metsatöll mulle taustaks ja päris mõnus muusika on neil. :DPlaadi suutsin igatahes kolm korda läbi kuulata.
"Ma tõusen ja ei anna alla" kõlas sealt koguaeg välja, kuigi kui ma pärast sõnu vaatasin, siis oli seda ainult üks kord, ja siis ma otsustasingi selle pealkirja panna.
Lugu ise on noh... Imelik. Jälle. Ma ei oska seda kirjeldada. Tavaliselt ma selliseid asju ei kirjuta, aga jah, tuli tuju. Ja lõpuks otsustasin lisada ka.
Kriitikat. :)
Ma tõusen ja ei anna alla"Ma ei taipa, kuidas sa suutsid?" kostub minuni su madalat sorti hääl, milles on kuulda nukrust ning äsja nutetud hääle omapärast kõla. Nukrus ei sobi sulle, see muudab su hääle veelgi madalamaks ning jätab mulje nagu sa oleks just oma hääle ära haukunud koer. Ning lisaks on selles kuulda raske haiguse tekitatud kurnatust, mis kaotab sinu hääles ka viimase rõõmsa noodi. Sinu hääles puudub nüüd elurõõm ning ellu jäämis tahe. See hääl on kuiv, kähisev ning surnud. Selles pole säilinud mitte midagi kuldblondist elurõõmsast inimolendist, kes vanasti seda häält juhtis. Nüüd on ta surnud, kaotanud. Ainult kest on alles. Kuid seegi on koos hingega närbunud.
Ma ei suutnudki. Kõigile ainult tundus, et suutsin. Tegelikult olin ma juba ammu alla andud, kaotanud."Kuidas sa küll suutsid naeratada?" jätkad sa mind kuulmata. Justkui arusaamata, kuidas sa mulle haiget teed. Kuidas sa noaga mu hinge kriibid. Kuid ma tean, et sa mõistad, kuidas see mulle mõjub. Sa lihtsalt arvad, et ma ei kuule sind. See, et ma kaotasin, ei tähenda, et mind enam pole. Ma olen ja ma kuulen. Ma tahan aidata. Tahan vastata. Tahan sulle öelda, mida ma tunnen. Tahan sulle näidata, kuidas ma hoolin. Kuid ma ju kaotasin. Enam ma ei saa. Minu aeg on läbi.
Kõige kergem ongi naeratada. Teha nägu nagu sa ei kardaks. Nagu sa ei hooliks. Palju raskem on tunnistada, et sa ei suuda. Et sa kardad. Et sa hoolid. Et sa pole sellega leppinud."Ma tahaksin olla tugev nagu sina olid," sõnad sa järgmiseks ning poetad seejärel kuuma pisara oma auku vajunud põsele. See kuum soolane pisar liigub üle su kahvatu põse otse su kuivade huulte poole, mis on samuti oma värvi haigusele kaotanud. Ma ei suuda sind enam nii näha. Tahaksin keerata oma pea kõrvale, et mitte näha kuidas su tuhmhallides silmades järgminegi pisar moodustub ning oma märja kaaslase teekonda kordab. Kuid ma ju kaotasin. Enam ma ei saa pead keerata. Enam ma ei saa ennast sinu haigusele elujõu kaotanud kehast säästa. Nüüd pean ma kannatama. Maksma oma tegude eest. Maksma selle eest, et ma alla andsin. Et ma su üksi jätsin.
Sa oledki tugev. Mina polnud. Mina andsin kohe alla. Sina mitte.
"Ma ei jõua enam võidelda," lausud sa pärast suuremat pisaratelaviini väsinult. Ma kujutan ette, kuidas sa sellel hetkel mulle vabandavalt otsa vaataksid ning siis mind kallistaks. Sa teaksid, et ma kurvastaks. Et ma oleks siis kaotanud ühe osa endast. Et ma langeksin masendusse. Kuid sa oleksid ikkagi aus. See ongi see, mis muudab sinu minust tugevamaks. Kui mina kinnitasin kõigile, et kõik saab korda, ise sellesse uskumata, siis sina tunnistad tõde. Tõde, mis murraks kõik. Mis paneks ka taeva nutma. Mis muudaks maailma palju halvemaks paigaks. Olenemata sellest sa tunnistaksid seda. Sa oleksid aus. Kristallselt aus.
Jõuad. Võitle. Võitle viimase verepiisani. Me kõik vajame sind. Me kõik hoolime. Isegi mina. Isegi mina hoolin."Ma annan alla," su hääl kõlab jõuetult, kuid toon lõplikult. Olenemata sellest, et ma teadsin, aimasin, et sa kunagi seda ütled, tahan ma ikkagi nutta. Tahan ma ikkagi kõigele keskmist sõrme näidata ning sinu juurde tulla. Tahan ma ikkagi ajas tagasi minna ning mitte kaotada, võita. Soovin ma ikkagi, et see kõik oleks üks suur nali. Kuid ma tean, et sa ei tee nalja. Ja enam ei hakkagi tegema. Ma tean, et peaksin olema õnnelik, sest tean, et varsti oled sa minu poole teel, kuid... Kuid ei. Ma ei taha sulle sellist saatust. Ma tahan sulle ainult head. Tahan ainult seda, et sina oleksid õnnelik. Et sina ei peaks kaotama. Et sina saaksid maailma oma eksisteerimisega õnnistada. Kuid kõige rohlem tahan ma, et sa teaksid, et ma hoolin. Hoolin sinust. Hoolin inimestest. Hoolin loomadest. Hoolin kõigist.
Kaotus ei vääri sind. Võit väärib.
Pealkiri: Ma tõusen ja ei anna alla 
20/10/2013, 17:00
