Alexandra (5)

Ömm... esiteks, ma ei ole kindel, kas see lõpuks on õige teema all või see tuleb ümber tõsta, sest mul pole õrna aimu ka, mis sellest jutust saab hetkel, aga ma tean, et mul on hetkel päris palju mõtteid selle jutuga nii, et ma arvan, et poolikuks ma seda ei jäta . Kui mul muidugi lugejaid pole siis ma kustutan selle ära nii, et tore oleks kui te aegaajalt endast märku annaksite
Ja teiseks: ma olen MEGA roostes ja loodan, et te väga pahased ei ole kui see esimene osa sakib sajaga. Ajaga peaks jutt paremaks minema, ma loodan.
Kolmandaks, KRIITIKA on alati oodatud, ärge hoidke end tagasi, sest ega ma ise välja ei mõtle, mis teie peas toimub või mis teid häirib.
Ja neljandaks: meeldivat lugemist
1 peatükk

Tõmbasin koti mugavamani õlale ja trummeldasin närviliselt sõrmedega selle sanga peal. Tundsin end imelikult. Kõik riideesemed kiskusid, nagu oleksid need pesus kokku tõmbunud ja kõhus oli kõhe tunne. Ootasin, et vend ja vanemad minuni jõuaksid, et ma ei peaks esimesena vanavanematega silmitsi seisma.
Maja oli liivakarva värvi. See oli üsnagi vanamoeline, mitte just paljutõotava välimusega minu meelest. Aknad olid tolmused ja kardinad vanad ning pleekinud. Õuest vaadates jäi mulje nagu oleks maja tekitanud tolmupilv.
Andrew kõndis minuni ja ta vedas enda järel kaht hiiglaslikku kohvrit. Ta jäi minu juures seisma, oodates, et mina midagi teeks. Ta pistis oma käed taskutesse ja kõigutas end edasi tagasi. Naeratasin talle ebamääraselt ja piidlesin vanemaid.
Ema kandis sinist suvekleiti ja ta juuksed olid hobusesabas. Nad rääkisid väga tõsiselt Isaga millestki. Kui nad meie juurde jõudsid, seisatasime kõik hetkeks. Ma olin ainukene, kes midagi ei tassinud. Nii Ema, kui ka Isa, tassisid üht väiksemat kasti. Selline oli diil. Meile oli öeldud selged juhised nagu me läheksime internaati: üks kohver, üks kast. Aga me juba rikkusime seda. Minu käekott ja Andrew’i seljakott olid üleni pungil asjadest. Me olime eile õhtul mõlemad üritanud välja mõelda, kuidas kõike ära paigutada.
Ema naeratas uljalt. Ta pani kasti maha ja kõndis pruuni ukseni. Ta koputas ühtlases rütmis kolm korda uksele ja astus sammu tagas. Läks aega, millal kedagi kuulda oli. Kostusid ainult kerged ja tasased sammud, nagu oleks kass vastu tulnud.
Meile ei avatud kohe ust. Kõigepealt piiluti uksel olevast väikese klaasi kardinate vahelt meie poole ja seejärel avati alles uks. Välja astus peenike, peaaegu, et päevagi vananemata Ema koopia.
Jäin lolli suuga neid vaatama. Ema kallistas Vanaema ja seejärel ukse vahel olevat Vanaisa. Ma mäletasin Vanaisa hästi. Ta oli kunagi sõitnud maha pika tee, et olla minu ja venna juures kui me haiged olime kui vanemad pidid töö tõttu mõlemad teise maailma otsa sõitma.
Vanaema kõndis kõigepealt minu juurde. Lähedalt vaadates nägin, et ta polnudki nii sarnane Emaga. Ta juuksed polnud pooltki nii lokkis kui Emal ja tal oli samasugune kuldkollane lõvilakk nagu minul. Ta naeratus oli laiem ja huuled täidlasemad ning ta ise oli ka kurvikam, kuid siiski väga sale.
Ta haaras nii minu, kui ka venna oma suurde embusesse ja patsutas meile seljale. Tundsin end ta embuses ebamugavalt, kuid kallistasin vastu. Ta ei lasknud meist lahti enne kui Vanaisa vaikselt köhatas.
„Oh te mu väiksekesed,“ ütles vanaema malbelt. Ta suundus Isa poole samal ajal kui vanaisa surus Andrew’il kätt ja kallistas mind.
„Te olete nii suureks kasvanud,“ lisas Vanaisa rõõmsalt. Ta laskis minust lahti ja vaatas mulle hindavalt otsa. Kui oli hinnanguga rahul vaatas ta samasuguse rahuloleva ilmega Andrew’d.
Kui esimesed tervitussõnad olid jagatud kõndisime Vanaema ja Vanaisa järel tuppa. Tahtsin juba hakata venna käest kohvrit võtma, kuid Vanaisa oli kiirem. Ta haaras ühe kohvri enda kätte ja läks esimesena sisse. Järgnesime talle hanereas.
Ma olin viimane, kes sisenes ja sai kõige kauem viivitada vaatlemisega. Maja oli imeilus, kulunud küll, kuid siiski väga kena. Nad olid siin palju vaeva näinud ilmselt. Mööbel oli vana, kuid hoolega lihvitud ja see oli ilmselt ka uuenduskuuri läbinud.
Esikus oli neli nagi. Need kõik olid erinevad, nii värvuse kui ka suuruse poolest, ja nende kohal oli neli silti: Andrew, Alexandra, Aiden ja Violet. Ma olin meeldivalt üllatunud, et nii minu kui ka Andrew’i nime silt seal juba rippus.
Keegi oli siltidega palju vaeva näinud. Need olid tumedast puidust tehtud ja neile oli kujundatud ümber lilleline raam. Tähed olid imeilusad: iga täht oli erimoodi ja ei sarnanenud teistega. Nagid olid eri kõrgusel. Violeti ja Aideni nagis olid pusad ja nende nagide all oli kaks paari jalanõusid.
Seinad olid puidust, kuid need olid värvitud helekollaseks, mitte selliseks, mis sulle näkku kohe kargaks, vaid malbeks. Hubane värv. Esikus oli ukse kõrval ka peegel. Ka sellega oli vaeva nähtud. Selle ülemine osa oli puidust nikerdustega kaetud.
See kõik oli kokku nii täiuslik, et ma oleksingi tahtnud sinna jäädagi, kuid kiirustasin teistele järgi. Paistis, et vanematel polnud soovigi jääda siia kauemaks. Kui mulle alguses tundus, et Vanaema ja Ema tervitasid üksteist soojalt siis praegu oli ruumis tunda viisakat jäisust.
See kõik tulenes aastate tagustest juhtumist. Kui vanemad abielluma pidid. Mu vanavanemad ei kiitnud valikut heaks, sest Isa oli tollel ajal hull mootorrattur, kes sattus peaaegu kõikidesse pahandustesse, mis Laketownis juhtusid. Tollel ajal oli mu Ema tark noor naine, kes oli väga võluv ja ülimalt seltskondlik.
„Ema, isa, ma loodan kogu südamest, et see aasta tuleb tore. Mul on hea meel, et nõustusite kui ma helistasin. Vastasel juhul oleksid nad pidanud internaati minema. See ei oleks mulle üldse meeldinud,“ lausus ema viisakalt. Vanavanemad noogutasid kooris. Nende suud olid tõmbunud kriipsuks.
Vaevalt, et emal midagi internaadi vastu tegelikult oli, ta lihtsalt tegi enda elu mugavamaks sellega, et ei pidanud hakkama jahmerdama uue kooliga.
Ma mäletan, kuidas ma mõttes juubeldasin, kui ema rääkis, et nii tema kui ka Isa peavad aastaks või kauemaks Londonist Ühendriikidesse minema. Ema ja Isa mõlemad töötasid advokaadi büroos, mille peakorter asus Ühendriikides ja kuna nad otsisid uusi töötajaid, valisid nad abielupaari, kes oli ideaalne, mingeid eraelulisi vastuväiteid poleks tekkinud. Tegelikult ma vist jäängi juubeldama. See oli suurepärane asi, mis minu ja mu vennaga juhtus.
Ema kallistas veel kord oma vanemaid ja kõndis seejärel minu ja venna juurde. Ta jäi meie ees seisma. Teadsin juba ette, et Ema hakkab pidama kiiret kõnet, kuidas me ennast üleval peame pidama. Kui ma oleksin kodus oleks mul juba klomp kurgus, kuid praegu oli mul kama kaks, mida ta ütleb. Ma olen juba kohal.
„Alexandra,“ lausus ta kõige pealt minule, „ei mingit pirtsutamist ei riiete ega toiduga ja ei mingit pidusid ega jooke,“ lausus ta karmi, muidu-sa-saad-pahandada-nii-et-vähe-pole häälega ja lisas, „ja ei mingit suitsetamist.“
Nagu ma oleksin ma midagi nendest kunagi teinud, tahtsin talle juba äsada. Selle asemel noogutasin. Viimase hetke tüli oleks võinud mu hea meeleolu rikkuda.
Ema vaatas mulle kurjalt otsa, kulm kortsus. Ma ei lausunud talle seda, vaid noogutasin, tema meelest hullemat vastust ei olnudki. Ta lausus sama Andrew’ile ja kallistas seejärel meid. See kallistus polnud südamlik, vaid jäine. Kõigest üks osa etendusest. Kodus polnud ta meid kunagi kallistanud. Mitte, et me seda mäletanud oleksime. Pigem mäletan ma lapsehoidja kallistusi.
Kui ta oli lahkunud, naeratas Isa vanavanematele, jagas samuti kallistusi ja lahkus. Isa viimane pilk oli range ja ma tundsin, kuidas külmavärinad mööda mu selga alla jooksevad. Tema käest pahandada saada oli teatud mõttes hullemgi, sest ta oli nii kohutavalt suur.
Isa lausus nägemist ja lahkus. See oli ainukene sõna, mida ta terve selle aja oli öelnud. Kuulsin, kuidas ta sulges ukse.
Samal hetkel hakkas ebamugavus tunne minus kasvama. Ma ei osanud midagi vanavanematele öelda ja vaatasin oma vennale küsivalt otsa. Ka tema nägu oli küsiv. Tahtsin talle juba lajatada, et ta midagi ütleks, kuid hoidsin enda suu kinni.
Lasin kiirelt pilgu üle elutoa, ise aina rohkem naeratades, lõpetanud kiire silmitsuse laususin: „See on väga kena tuba. Hubane.“
„Oh jaa,“ alustas Vanaema kohe vadistamist, „me oleme siin aastaid elanud ja vaikselt nikerdanud. Selle maja ostsime kohe kui teie ema abiellus.
Kuna disainis kõik pidevalt muutub on meil alati tegevust. Te juba nägite esikut, kõik seal on alles valminud. Leidsime eelmine nädal turult ühe vana peegli, kui teie jaoks asju ostmas käisime, ja Aiden ostis selle kohe ära. Õhtuks oli peegel valmis ja värv selle peal juba kuivamas.“
Tundus, et Vanaema ei jäägi vait, kuid ta meeldis mulle. Ebamugavustunne kadus kohe, kui ta oma suu avas. Temas ei olnud rangust ja üleolevust, mida ma oma vanematega koos olles tundsin. Ta hääl oli pehme, arusaav ja temast voogas tarkust. Ta oli lahe Vanaema.
„Muidugi,“ lausus Andrew viisakalt, „ma nägin seda. See oli imeline.“ Ta piilus kastide ja kohvrite poole, mis seina ääres olid ja jõnksatas vaevumärgatavalt pead, kuid Vanaisa sai aru.
„Violet, näitame lastele nende toa kätte, nad on kindlasti sellest pikast sõidust väsinud, ma mäletan, et mina olin, kui ma kunagi nende juurde sõitsin,“ lausus Vanaisa. Ta oli vaiksem kui Vanaema, kuid siiski jutukam kui vanemad.
Vanaema hakkas ees minema. Me kõndisime tagasi esikusse ja segaduses mõtlesin, et me elame kusagil väljas, kuid ei, Vanaisa avas esiku kõrval oleva  kollaka ukse, mille taga oli sirge pruun trepp ja me kõndisime üles.
„Me mõtlesime,“ alustas ta, „et teil oleks mugavam elada ülemisel korrusel. Seal on suur magamistuba ning vannituba, kuid see ei tähenda, et te meist lahti saate. Lugemistuba, nagu me seda kutsume, on selle kõrval.“
Jõudnud trepist üles leidsime end pisikesest puhketoast. Seal oli diivan, kohvilaud kahe teekruusiga ja kapp mõnede raamatutega. Teisel pool seina, esimese ukse kõrval, oli kummut, mille peal oli palju pilte. Selle kõrval oli suur potilill. Potilille kõrval teine uks ja  selle kõrval viltune tugitool, mis toetas vastu kappi. Kolmas uks oli kohe trepi kõrval. Puhketuba oli õdus. Ainus, mis sealt reaalselt puudus oli kamin, mis vaikselt pragiseks.
Vanaema avas kummuti juures oleva ukse ning me piilusime sisse. Tegemist oli vannitoaga. Noogutasime asjalikult ja vanaema avas potilille kõrval oleva ukse. See oli magamistuba, mis oli pooleldi sisustatud.
„See on teie magamistuba. Sättige end sisse ja tehke nimekiri asjadest, mida teil vaja läheb, laua peal on WIFI parool ja mõned reeglid, mis majas kehtivad. Ja nüüd ongi vist kõik,“ lausus Vanaisa. Nad viipasid meile ja panid kastid, mida nad käes olid hoidnud, ukse ette maha, seejärel sulgesid enda järel ukse. Mul läks aega, et kõike seda seedida.
Istusin ukse kõrval olevale voodile, mille keegi oli juba ära teinud ja hingasin sügavalt sisse. Kõik oli liiga ilus, et tõsi olla. See oli nagu väike paradiis. Ma polnud sellega harjunud. Ma olin alati olnud pigem nuhtlus kunstimuuseumis kui hubases kodus.
Vend kõndis toas ringi. Tema pilk oli samuti särav, kuid see polnud nii lummatud kui minu oma. Ta oli harjunud kõigega, mis oli uus ja vana uuega ühendamine tekitas temas ilmselt segadust.
„Sulle meeldib siin?“ küsisin ta käest rõõmsalt. Andrew noogutas vastu. Ta lõpetas ringi siblimise ja tiris oma kasti ning kohvri teise voodi juurde. Voodi oli akna kõrval ja selle juures oli tumedast puidust öökapp. Voodi peakohal oli öölamp, mida minul ei olnud. Ta puuris natukene oma magamiskohta ja keeras siis ringi.
„Ma arvan,“ lausus ta, „et sinule oleks see voodi sobilikum.“ Ma naeratasin talle. Kummaline oli äkki vennaga ühes toas elada. Londonis oli meil eraldi toad ning me pole kunagi tegelikult nii palju rääkinud ühel päeval. Nüüd hakkab vist teisiti olema.
Kõndisin teise voodi juurde ja piilusin aknast välja. Ma nägin, et Vanaisa oli just muruniiduki tööle pannud ja niitis muru. Ma nägin ka naabri maja ja aeda. Väike tüdruk jooksis parajasti mööda aeda ringi, hiiglaslik must koer järgnemas. Tundus, et see pakkus tüdrukule palju lõbu ja ma naeratasin.
Kruttisin sõrmede all pruune kardinaid ja lükkasin neid kaugemale. Tegin teise aknaga-mis oli venna poolses toa osas-samuti. Tuppa, mis oli juba piisavalt valge ei tulnud küll mingit valgust juurde, kuid ma nägin vaadet akendest paremini.
Kostis vaikne koputus uksele ja ma pöörasin end ümber. Andrew, kes oli just end pikali ajanud, tiris jalanõud kiirelt ära. Kodune kasvatus andis tunda.
„Sisse,“ lausus ta. Vanaema avas ukse, käes kandik.
„Ma tean, et ma ei tohiks teid praegu üldse segada,“ lausus Vanaema kiirelt, „kuid ma mõtlesin, et ma toon teile küpsiseid ja teed.“
Ta asetas kandiku lauale ja jäi siis meie ette seisma. Ta piidles meid mõni hetk ja plaksutas siis käsi.
„Küll te olete ikka ilusad,“ lausus ta ja lahkus ümisedes ruumist. Ma oleksin tegelikult naerma hakanud, kuid minu meelest oli Vanaemast kena seda öelda. Ta tõesti armastas meid.
Sulgesin venna järel ukse ja läksin laua juurde. Tundsin piparmündi tee lõhna. Tass polnud tulikuum ja see ei auranud enam, nii et asetasin tassi kohe huultele. Jõin lonksu ja paar ning asetasin tassi laua peale.
„Nii, me peaksime vist lahti pakkimisega alustama,“ ütlesin vennale ja lõin käed puusa. See oli harjumus emalt, väikesena käisin pidevalt nii ringi. Andrew’ilt kostus nõusolev pomin.
Sukeldusin kohvri sisse ega tõmmanud selle lukku enne kinni kui kõik asjad olid ära paigutatud.

Vau! Sa kirjutad! Suurepärane!  


(Loeks kohe, aga endal kirjutamine käsil ja kardan, et mõte kaob ära)

Kas mulle vaid tundub või selliseid jutte, kus ema-isa on töönarkomaanid + ei näita oma laste vastu erilist armastust on viimasel ajal kuidagi palju tekkinud?  Ah, see selleks...

Mulle tundus veidi veider see Ema-Isa-Vanaema-Vanaisa värk. Milleks need suured algustähed? Kas see on sellepärast nii, et Alexandra ei pea neid oma perekonnaks? Noh, ma mõtlen, et vend oli ju väikese algustähega... (vabandused, kui mu loogika veider on)

Ma ei tea, miks, aga mulle tundub, et Alexandra ja Andrew on kaksikud Võib-olla on see lihtsalt seetõttu nii, et nende mõlema nimed a-tähega algavad?

Alexandra vanavanemad tunduvad väga sõbralikud, mis on tõsiselt tore, arvestades kui külmalt ta vanemad temasse suhtuvad. Samuti tundub nende maja väga hubane olevat. Ma küll kujutasin algul ette, et see majake on kuskil eraldatud paigas, nagu tavaliselt juttudes need vanavanemate kodud kipuvad olema, kuid no mis seal ikka

Juttu ära kindlasti ära kustuta. Küll neid lugejaid tuleb, sest teadagi sa ju kirjutad hästi :)
Mulle meeldis, olen lugeja ning ootan uut :)

Tegelikult ma kohe alguses küsiksin ära, et kas need isa, ema, vanaema ja vanaisa peavadki pidevalt suurte tähtedega olema? Või kogemata?
Minul näiteks word ise paneb alati kuud suure tähega, kui need peale numbrit on. Näiteks 22. oktoober, siis viskab o alati suureks.

Kirjeldusi oli palju. Mõned kohas võib-olla liigagi, aga tegelikult see on ju alati alguse asi. Mulle meeldib ka alguse poole alati rohkem kirjeldada. Kuidagi on lihtsalt niiviisi, pärast vajub veidi ära, aga ehk enam ei vaju.

Ja nagu ma aru sain on nende vanemad puhta jopskid? Ei hooli enda lastest ega puha?

Seda ka, et no ikka kuramuse tore on sind niiviisi kirjutamas näha ja nii. Muidugi ma ootan, et Alexandale hakkab keegi vanem mees meeldima ning siis on nende armastus nii keelatud jne... Aga ehk on seda palju oodatud.

Oeh, tsauks siis, Mezilane. Kirjuta varsti uus.

Getzzzu: Võimalik, et ma panen nende nimede asjadega väga mööda, aga kui inimesi nende eesnimepidi ei kutsuta siis nende nimetus (nagu Vanaisa) muutub justkui nimeks. Eks ma edaspidi kirjutan siis juba väikeste tähtedega :)
Mu algne plaan oligi nad teha kaksikuteks, aga ei, suur vend ja väike õde kõlab palju paremini, aga need A tähega nimed tulid sellest, et mu peres on nii minu kui ka mu venna nimi M'iga. Vanavanemad on mu enda vanavanematest inspireeritud.
Aitäh sulle

Cilen: Oeh, ma teen kopi paste . Võimalik, et ma panen nende nimede asjadega väga mööda, aga kui inimesi nende eesnimepidi ei kutsuta siis nende nimetus (nagu Vanaisa) muutub justkui nimeks. Eks ma edaspidi kirjutan siis juba väikeste tähtedega :)
Ma tean, et neid kirjeldusi kipub alguse poole ülimalt palju mul olema, üritan küll end kontrolli all hoida, et hiljem ka midagi kirjeldada oleks, aga kipub ikka käest ära minema. Järgmine kord üritan rohkem .
Vanemad on jah puhta jopskid, hetkel .
Hahaha, aitäh.
Tsau sulle ka

Nagu Cilenilgi oli mu esimene reaktsoon, et jess sa kirjutad. :))))
Ja sa kirjutad jumala hästi, nüüd tahaks veel lugeda. Mul on ka see probleem, et kirjandites tulevad alati megapikad kirjeldused, mõte kaob lõpuks käest ära. :)
Kõige tähtsam on see, et kenad poisid ka sees oleksid. Mulle meeldivad armastusjutud.
Uut.

Mulle meeldivad ka armastusjutud. Tegelikult olen mõelnud, et peaks koju rohkem neid ajaviiteromaane tarima hakkama. Kooli raamatukogu sõna otseses mõttes kubiseb neist.

Alice: Aitäh sulle .

Mulle meeldivad ka armastusjutud, aga üle kolme järjest ma neid lugeda ei suuda. Liiga roosamannaliseks läheb aju. Mu raamatukogus on vähemalt 80% ajaviiteromaane nii, et ma loen neid ka tihti.

Oleneb sellest, kui palju seal fantaasiat ja põnevust sees on, liiga läila on tõesti suht väsitav.
Okei, me juhtisime teema kõrvale, pakilisem on see,
et millal uut saab? Ma oootan juba. :) Ei tegelt, väga kiire ka ei ole, ma hakkan head filmi vaatama, ja see juhiks mu mõtted kõrvale. Ja seda juhtub kahjuks suht tihedalt, enamus filme, mida ma arvutis vaatan jäävad poolikuks.

Oih, niipalju OT tuli.

Ausalt öeldes, mul on vaim ja inspiratsioon olemas ja osa on valmimas, aga ma tahan, et see oleks täiuslik nii, et kui ma iga õhtu natuke kirjutan ja parandan siis ehk paari päeva pärast :) või kuu lõpus. Arvestades sellega, et mul on mega igav kodus siis ilmselt paari päeva pärast siiski.

Päris hea algus oli sellel lool
See oli kahtlane, et neil olid mingid kindlad nõuded, et mitu kotti võib kaasa võtta jn
Aga kirjeldusi oli mõnusalt ja loodan, et teine osa tuleb sama pikk või isegi pikem  
Niiet uut sooviks!

kiku979: Aitäh sulle ja sa saad ka kohe uut osa lugeda :)


Kõigepealt, ma vabandan, et ma nii hilja teise osa üles panen. Mul on väga kiire olnud ja nii palju raamatuid on ka, mida lugeda tahaks. Tegelikult just praegu lõpetasin selle osa ja kontrollisin vigu. See peatükk on veidi lühem kui eelmine, kuid see on veel jaotatud kaheks nii, et ootamatust lõpust jätkub ka teine osa veel. Ma lihtsalt leidsin, et see veniks liiga pikaks ning loodan, et põnevus säilib ka. Ja ma lõpuks otsustasin enam - vähem ära ka, millest siin juttu tuleb.
Selles osas võib - olla liigagi vähe kirjeldusi, kuid ma üritan endiselt nö selles tasakaalu leida. Seniks aga meeldivat lugemist  

2 peatükk/1 osa

Vanavanemad olid uskumatult lahked ning nende reeglid olid vastuvõetavad ja arusaadavad. Oma toa koristamist ma reegliks ei nimetaks. Pigem on see üldine tava. Neil paistis olevat arusaam, et me oleme suurlinna hellusega üles kasvanud, kuid see olnud sedasi, meid vaevu lasti välja, kui välja saime siis oli see rohkem, mul on küpsise isu, kui lähme ostame uusi riideid, ostmine.
Alevik oli väga armas, kummaline küll, et kõik teadsid kõiki ja said suurepäraselt üksteisega läbi ja inimesed tegid vahetuskaupa. Vanaema suutis nii kakskümmend tomatit vahetada kahekümne kartuli vastu turul. Eriti armsad olid vanakraamiturud, inimesed pidevalt leidsid oma pööningutelt ja riiulitelt asju, mida nad ei vajanud ning sedasi need sinna sattusidki. Mõni ostis meelega kokku odavalt kaupa, et seda veidi kallimalt ma müüa ja kasumit teenida. Vanaema ütles, et see oli hea kogule alevikule, sest inimesed teenisid rohkem raha sedasi. Vanaisale toodi tavaliselt vanad esemed, et need uuenduskuuri läbisid ja nii sai ka tema kasumit.
Vanaema polnud ainukene jutukas inimene alevikus, kõik olid sellised. Kui nende suu avanes ketrasid nad senikaua kuni õhk kopsudes lõppes. Kui siin oleks olnud oma ajaleht oleksime Andrew ja mina juba esikaanel kui uued „staarid“ Laketownis. Kõik pidevalt vaatlesid meid samasuguse hindava pilguga nagu vanaisa esimesel päeval. Ja kõikidele paistis meeldivalt pilt, mida nad nägid.

*

Kõndisin trepist alla, hele pidžaama endiselt seljas ja mummulise hommikumantli hõlmad lahti. Trepi uks oli lahti ja ma kuulsin köögist suuremat sorti jutustamist. Koheselt taandusin paigale kui mu kõrvad tabasid võõra inimese häält. See polnud ei vanaisa, ei vanaema ega ka Maggie hääl, kellega olin tutvunud eile poest piima ostes, ta oli loomulikult müüja. See oli keegi kolmas.
Kui oleksin saanud oleksin üles tormanud, kuid see oleks kahtlane tundunud, sest vanaisa luges üleval ajalehte ning ma ei tahtnud anda talle põhjust kulmu kortsutamiseks või minu juuste loomuliku hommikuse sasipesa üle naermiseks veel ühte korda.
Vaikselt astusin kaks sammu alla ja küünitasin üles ukse serva. Koridoris polnud kedagi ja see andis mulle hetke end korda teha. Tõmbasin hommikumantli hõlmad kinni, silusin veidi juuksed, mis sest, et see ei teinud olukorda paremaks, ja naeratasin nii enesekindalt kui võimalik ja kekslesin kööki.
„Hommikust,“ laususin ma helisevalt ja koheselt kergitasin kulme. Laua teisel pool otsas istus vanaemast vanem naine ja jõi kohvi ning tema vastas istus vanaema. Nad mängisid kaarte ja laua peal oli kolm kurki. See asi väljub kontrolli alt. Ausõna. Söögiga kauplemine maksab neile lõpuks kätte. Kuigi see on parem kui laenu võtmine.
„Hommikust, kullake,“ lausus vanaema vaatamata minu poolegi. Ta pilk püsis kaartidel, mida ta pingsalt käes hoidis, „ah jaa, see on Karen, ta on meie naaber ja ta on suures kurgi hädas nagu sa näed.“
Karen lehvitas mulle kergelt ja naeratas võidukalt vanaema poole: „Kas annad alla, Violet?“
„Oh, mis teha, täna pole minu päev vist,“ lausus vanaema ja viskas kaardid väikesele puust laule laiali.
„Super!“ Karen haaras laualt kurgid ja pistis need taskusse, „ja sa oled elu päästja, Violet, ma pean nüüd minema Maggie juurde ja temaga ka mängima.“
Karen korjas kaardid teise taskusse ja kadus, lehvitades ainult hüvastijätuks. See toimus minu unise pea jaoks natukene liiga kiiresti, et temale vastu lehvitada.
„Okei, mis ma sulle hommikusöögiks teha võin? Omlett või praetud muna?“ küsis vanaema minu poole pöördudes ja lapselikul kombel käsi plaksutades. Ta oli juba suure põlle ette pannud.
„Te mängite söögiga rohkem siin alevikus rohkem kui teised maailmas kokku,“ vastasin ma.
„Ma tean, eks ole tore?“ ütles vanaema ja pressis end minust mööda, et kapist pann võtta.
„See on imelik,“ kehitasin õlgu ja võtsin külmkapist kolm muna, „ja ma oskan ise ka praetud muna teha, vanaema, sa ei pea vaeva nägema.“
„Tühiasi,“ ütles vanaema ja raputas enda väljendamiseks vaba kätt. Ta võttis mu käest kolm muna ja valas teise käega pannile õli.
Ta tegutses nagu oleks ta mõeldud köögis töötama. Lõi munad lahti, lasi neil langeda ja praadis neid nii täpselt, et see nägi välja nagu oleks toit restoranis tehtud. Mina suudan tavaliselt ühe muna poole ära kõrvetada.
„Head isu,“ ütles ta ja asetas kandiku mu nina alla. Ta istus teisele poole laud ja jäi mind silmitsema kui ma munad kõigepealt väiksemateks tükkideks lõikasin ja siis neid topelt kiirusel sööma hakkasin.
„Ma lähen täna turule, kaubabuss peaks ka seal olema. Tahaks näha, mis raamatud neil seal on. Endiselt on Austeni „Emma“ riiulist puudu,“ ütles ta mulle, „tahad kaasa tulla?“
„Jätan vahele, me läheme Andrewiga täna aarderetkele,“ vastasin täissuuga. Vanaema vangutas pead.
„Mida te otsima siis lähete?“ küsis ta kui ma olin neelatanud.
„Raamatukogu, läheme õpikutele järgi. Järgmine nädal peame ju juba kooli minema,“ vastasin. Võtsin taldrikult viimased ampsud, tõusin püsti, panin nõud kraanikaussi ja hakkasin neid hoogsalt pesema.
„Juba? Küll aeg läheb ikka kiiresti. No eks te minge, ma vaatan, kas leian teile ka midagi head lugemiseks või on teil midagi kooli jaoks vaja?“ küsis vanaema. Ta vaatas mulle otsa silmis tõsine pilk. Ja panin tilkuvad kahvli ja noa kraanikausi äärele.
„Minu meelest on mul kõik olemas,“ vastasin lihtsalt ja kuivatasin kaustatud nõud kiirelt ära. Panin need tagasi kappi ja lahkusin köögist. Kõndisin tagasi oma magamistuppa.
Siin oli paari päevaga tekkinud juba üksikud muutused. Seintel rippusid mõned üksikud plakatid ja raamides pildid ning laud oli juba paberi ja raamatute kuhja alla mattunud, üksikud riideesemed vedelemas kõige peal.
Kiirelt ja nii vaikselt kui suutsin tegin oma voodi ära ning haarasin laua pealt oma eilsed riided, mustad lühikesed püksid ja mustvalge triibuline pikkade varrukatega särgi.
Kõndisin vannituppa, mis põhimõtteliselt kuulus nii mulle kui ka Andrewile, sest all oli veel üks vannituba. Riietusin ja kammisin oma juuksed kiirelt ära ning pidin tõdema, et mulle vaatas vastu enam vähem normis tüdruk, mis sest, et juuksed eilsest pesemisest elektrit täis oli ja ringi lendlesid.

*

Kella kümne paiku äratasin oma venna üles, sest mul polnud enam midagi targemat teha -olin isegi vaikselt tuba korrastanud- ja ma ei tahtnud minna liiga hilja õpikute järgi ega sattuda teiste õpilaste vaatevälja. Mulle piisas juba sellest, et niipea kui ma oma nina välja pistan on kõikide näod mulle pööratud ja hindavad mind pealaest jalatallani.
Andrew mühatas patja kui ma teda raputasin. Ta keeras mulle selja ja tõmbas teki üle pea. Raputasin teda edasi kuni ta oigas.
„Mida sa tahad?“ küsis ta.
„Seda, et sa üles tõuseksid ning et me õpikutele järgi läheksime. Ma eeldan, et sa ei taha, et ka kõik noored sind piidleksid samal ajal kui sa üritad oma õpikuid kotti suruda,“ vastasin talle.
Aeglaselt tõmbas Andrew endalt teki pealt ja põrnitses mind: „Sa mõnikord oskad tõsiselt närvidele käia.“
„See on mul veres,“ laususin ja kehitasin õlgu. Keerasin vennale selja ja istusin voodile. Andrew lamaskles voodi peal ja otsis voodi alt oma pükse.
„Ma riputasin need nagisse,“ pomisesin kaks sekundit hiljem. Venna pea ilmus nähtavale ja ta ronis voodist välja. Ta võttis helesinised dressipüksid nagist ära, tõmbas jalga ja võttis laua pealt valge pluusi ja tõmbas selle selga.
„Lähme siis?“ küsis ta. Ta võttis tühja seljakoti nurgast ning viskas minu oma mulle. Noogutasin agaralt ja tõmbasin ketsid jalga.
„Ainult üks probleem,“ pobisesin.
„Milline?“
„Kus raamatukogu üldse asub?“
Õigupoolest me ju ei osanud minna isegi turule ilma ära eksimata. Aga ma olen üsna kindel, et nägin midagi raamatukogu taolist hoonet siia sõites. Äkki see asub peatänaval või kõrvaltänaval, kus on rahulikum. Peatänaval on lihtsalt rohkem inimesi kui kõrvaltänaval.
„Proovime peatänavat?“ küsisin venna käest. Ta kehitas õlgu. Londonis olles oli ka aru saada, et tegelikult ei meeldinud talle eriti kooli pärast jahmerdamine. Õppimine veel vähem, aga ta siiski tegi seda.
Ta läks ees alumisele korrusele ja ma järgisin tema eeskuju. Vanaisa oli ennast aeda ümber sättinud ja joonestas midagi. Ta naeratas meile kui nägi meid väljuvat ja noogutas koolikottide poole.
Andrew viipas talle tervituseks ja püstitas siis küsimuse: „Vanaisa, ega sa ei tea, kus asub raamatukogu.“
„Muidugi tean, miks ma ei tea. Kõndige meie majast paremale ja pöörake kohe vasakule. Seal kohe ongi raamatukogu ja koolimaja. Hommikuti pole teil üldse kaugele vaja minna, et kooli jõuda.“
„Tänud vanaisa,“ laususin ma ja me vennaga lehvitasime talle hüvastijätuks. Kõndisime vanaisa juhiste järgi ning meie silme ette ilmus punakaskollane hoone ja selle kõrval teine punakaskollane hoone, mis oli esimesega läbi klaaskoridori ühendatud.
Esimene maja oli väiksem kui teine ning selle  kõrval oli silt: Laketowni raamatukogu.
Keerasin pead. Raamatukogu ukse juures oli juba hulk õpilasi, kes kõik ootasid järjekorras. Nii palju õpilasi nüüd ka selles aleviku koolis käia ei saanud ju. See on absurdne, siin öeldi, et see on „väike“ kool. Praeguses järjekorras see küll sedasi välja ei näinud.
Kõndisin vaikselt üle tee ja trummeldasin sõrmedega oma koolikoti sanga peal. Kohendasin nähtamatult oma pluusi. Valge ja must, nende värvidega pidi ju lihtne sulanduda seltskonda. Võimalikult neutraalselt. Aga nemad siin kandsid värvikirevaid riideid. Eriti palju oli rohelist väriv, mis lausa vastu karjus.
Kõndisin järjekorra lõppu, Andrew minu taga. Ta pistis oma käed taskutesse ja uuris hoone esist. Maas oli tavaline lihtne hall kiviplaatidega tee, mis viis sirgelt ukseni. Ukse kõrval oli silt lahtioleku aegadega.
„Ma oleksin su varem üles pidanud ajama,“ pomisesin vennale, kes tusaselt noogutas. Järjekord liikus aeglaselt, kui nii edasi siis läheb siin veel tund aega. Minu ees olev blond tüdruk niheles ja sosistas enda ees olevale punapeale midagi ning mõlemad heitsid hetkeks pilgu Andrewle. Kohe hakkasid nad lakkamatult kihistama.
„Tere,“ ütles blond tüdruk mulle, „teie peate olema ilmselt Andrew ja Alexandra. Violeti ja Aideni lapselapsed. Mina olen Tammy ja see on Emily. Tore teiega tuttavaks saada.“
„Tore teiega ka,“ vastas Andrew minu eest. Ta naeratas tüdrukutele kergelt ja küsis seejärel, „mitmendasse lähete?“
„Ma ei tea,“ vastas Emily, „sina ütle mulle.“
Kas ta päriselt flirtis praegu või ma näen lihtsalt õudusunenägu? Ja nii otse veel. Vähemalt ei tulnud veel sa-oled-nunnu naeratust, mis kõik metsa keerab. Ma tundsin end tühja kohana nende vahel.
„Ma pakun, et sa lähed ka üheksandasse, nagu mu õde,“ lausus Andrew ja patsutas mulle õlale. Mis liigutus see veel oli? Lükkasin venna käe eemale. See olukord ei meeldinud mulle, aga samas, mina pole Andrewi elu juhtija ka.
Emily paistis pettunud olevat, et Andrew kohe õigesti arvas. Ning seda veel rohkem, et ta ilmselt teadis, et ma olen oma vennast noorem. Ta naeratas korraks uljalt ja pöördus siis minu poole: „Sa lähed ka üheksandasse? Tammy on ka üheksandas.“
Appi, mida ma nüüd ütlema pidin, oh jaa ja siis, mis su lemmikaine on? Nii lame ma nüüd ka enda meelest ei olnud.
„Tõesti?“ küsisin ma kergelt piiksuval häälel. Võib – olla siiski, et olin, „ta näeb palju vanem välja.“
Naeratasin Tammyle, kes mulle vastu naeratas. Ta tundus toredam ja häbelikum kui Emily, kes kohe vette hüppas.
„Sa tõesti arvad seda?“ küsis ta, „ema meelest olen ma endiselt neljane, kes pidevalt ratta seljast maha kukub ja end kriimustab. Ma ei suuda seda nunnutamist enam taluda.“
„Sinu ema vähemalt nunnutas sind, minu ema ei teinud seda kunagi,“ pomisesin. Ta paistis väga üllatanud. Meil jätkus juttu veel terveks päevaks.

Lugesin just mõlemad osad ära ja pean sind kiitma, sa kirjutad tohutult hästi.
Mulle ei tekkinud korrakski mõtet, et ma ei taha enam lugeda, loeks pärast edasi vms. Minu jaoks oled sa hetkel vapustav kirjutaja :)
Mulle meeldib Alexandra... ja vanema ja vanaisa ja Andrew :)
Nüüd ole nii hea ja kirjuta ruttu uus

Sa kirjutad nii hästi!
Mulle väga meeldib!
Ja kirjuta siis ruttu-ruttu uus, et ma saaks veel lugeda!

See on teist mõlemast nunnu, et teile meeldib, kuidas ma kirjutan. Mu veidi musta päeva tõite suure päikese praegu :)
Ja uue kohta ei ütle ma lähimal ajal midagi. Võib -olla kolmapäeval kirjutan midagi.
Aitäh!

Mulle ka meeldis. Selline tore mõnus osa lugemiseks.

Ootan ka uut, ehk järgmine kord suudan midagi pikemat sulle kirjutada. :)

Aitäh :)

Hei, millal uut?

Lähimal ajal, mitte kindlasti kuu aja pärast, aga mitte kindlasti ka homme, aga ütleme nii, et kas vaheaja lõpus või kooli alguses.

Väga hiline jõulukink ja väga varajane uus aasta kink. Pühendatud nendele, kellel täna sünnipäev on :)

Tuli välja, et osade poolitamisest ei tulnud midagi välja. Mul oli nii vähe aega, et üldse midagi kirja panna ja kui nüüd viimaks vaheaeg tuli ja võimalus kirjutada saabus polnud mul enam ammugi meeles, mida ma pidin teise osasse kirjutama. See, mis seal mind juba ees ootas mulle ka ei meeldinud nii, et ma kasutasin DELETE nuppu üsna kohe.
Tegemist ei ole kindlasti suurepärase osaga, mul on tunne, et ma kirjeldasin liiga vähe ja kiirustasin võib - olla üle liiagi, aga kokkuvõttes jäin ma temaga rahule. Alati on võimalik ju paremini teha siis kui mul on ideid rohkem. Näpunäited on ka alati tore saada .
Vabandused, et see osa nii hilja ka tuli. Aega lihtsalt ei ole. Ja kui aega mingi võrra ka oli siis polnud jällegi ideid.  


3. peatükk

Juba nädala pärast leidsin end uuest koolist. Esimesest päevast alates sain teada, et see pole küll mingi kohalik pisike kool kõigest mõne õpilasega. Ümbruskonnas oli veel alevikke ja kõik nendes elavad noored sõitsid hommikuti bussiga Laketowni. Kõik õpetajad ja õpilased said omavahel läbi. Noored olid ka aktiivsed koolielu korraldajad. Kord nädalas ilmus kooliajaleht „Sulg & Tint“ ning tihti oli ka kinoõhtuid või tantsupidusid.
Tammyga oli mul peaaegu iga tund ja Emilyga ka mõni üksik, kuid miskipärast ei olnud teda kunagi näha, kui oli siis tavaliselt nendega, keda mina ei tundnud. Emily oli populaarne. Populaarsem kui Tammy, kellel ei paistnud midagi selle vastu, et mängida mõnikord nõo varju.
Ma tutvusin ka Tammy sõpradega: Roberti, Jenna ja Katiega. Nad kõik olid sama mõnusad kaaslased kui Tammy. Nende puhul esines häbelikkust vähem kui Tammy puhul.
Jenna ja Katie olid kaks tüdrukut, kes elasid linnast väljas, kuid Robert elas ka Laketownis, ta oli linnapea poeg. Robert kujutas endast poissi, kes kandis prillide asemel läätsi ja tema pluus oli alati pandud pükste sisse. Ta juuksed olid alati sasitud ja ta üritas mängida tohutult lahedat kutti inimeste ees, kes teda ei tundnud. Lisaks sellele, nagu iga teine poiss tänapäeval, oli ta võlutud arvutitest.
Andrew’d nägin ma harva. Ma olin umbes viiskümmend protsenti kindel, et ta käib ka ringi kusagil teiste noortega või on salapäraselt Emilyga kusagile kadunud mõnikord. Temast sai lihtsalt kooli üks kõige toredamaid ja populaarsemaid õpilasi. Ta ei tervitanud mind enam möödudes, tegelikult vedas mul kui ma nägin teda üldse ümbritseva õpilaste summa seest.
„Kas ta oli eelmises koolis ka nii populaarne?“ küsis Jenna minu käest vahetunnis valjult nätsu närides. Ta kohandas kulunud pruuni kotti oma õlal ja kiikas mu venna poole, kes parajasti kuulas ühte oma klassivenda, kes rääkis ilmselt midagi tohutult naljakat, sest järgmisel hetkel naeris kogu ümbritsev õpilaste hunnik.
„Ei,“ pomisesin ma ka pead venna poole pöörates, „sealne kool oli kolm korda suurem kui see. Keegi polnud populaarne, selle jaoks pidi ta olema kuninganna kauge sugulane või midagi sellist.“
Jenna noogutas energiliselt kaasa ja silus seejärel oma tumedaid lokkis juukseid.  Robert ja Katie kõndisid meist mööda, laisalt lehvitades, mõlemal kahtlaselt rõõmus nägu peas. Katie tegi pähe näo nagu oleks kõik kõige tavalisem ja kergitas kotti oma õlal, hoides oma vasaku käega kramplikult sellest kinni.
Jenna jälgis neid, kulm kortsus. Seejärel naeratas ta laialt nagu oleks see kõige parem asi, mis juhtuda sai. Vaatasin talle juhmi näoga otsa kui ta valjult käsi kokku lööma hakkas.
„Mis just juhtus? Kas nad hakkasid käima või midagi?“ küsisin ma üsna ükskõikselt. Viimasel ajal hakkavad kõik minu ümber käima, välja arvatud mina ise. Tegelikult ma ei viitsigi otsida taga poisssõpra, kui ta ise tuleb siis kui ta peab tulema. Mul polnud selle vastu midagi, kui mu vend Emilyga käima hakkaks, Robert ja Katie oli teine asi, Robert oli nii vanamoeline ja kummaline, samas kui Katie oli nagu mudilane, kes kuidagi naeratust oma näolt ei saa.
„Kui mitte praegu siis varsti küll. Robertil on ta vastu tunded olnud kogu elu, aga kuna ta ei julge pea ees vette hüpata nagu Katie siis ma loodan, et ta lõpuks võttis julguse kätte ja rääkis talle,“ pomises Jenna. Ta plaksutas ikka veel käsi ja ta näol oli õndsa kutsika ilme, mis tegi ta kandilise näo kummaliseks.
Kell helises samal hetkel ja Jenna keksis rõõmsalt matemaatika klassi, jätmata minuga hüvasti. Lonkisin üksinda keemia klassi poole, koos teiste õpilastega kellele vähemalt pooltest ei meeldinud olla reaalainete korrusel.
Jalutades klassi number 219 vastas see täpselt minu ootustele. Tegemist oli väikese keemia klassiga, mille taga asus labor, mu suurim vaenlane. Eelmises koolis ei tulnud kellelegi imeks kui ma peaaegu iga nädal midagi kuumutades ära lõhkusin, endale hapet peale kallasin või tekitasin kerge plahvatuse. Ma olin ainukene, kes lisaks kaitsekinnastele – ja kitlile pidi kandma kaitseprille.
Istusin kolmandasse ritta, kus laud oli täpselt posti taga ja lootsin, et õpetaja ei pane mind esimestes tundides tähele ja kõik saavad teada kui halb ma keemias olen alles esimeses laboritunnis.
Õpetaja tuli välja laborist ja oli üks veidramaid, keda ma näinud olen. Ta nägi välja nagu indiaanlane, pikad mustad juuksed, mis olid hoolikalt hobusesabas ja ta kandis ka punast paela ümber pea. Ta nahk oli tumedam ja põsed olid värvitud punaseks. Miski ütles mulle, et ta ongi indiaanlane ja kui mitte, siis üks neist wannabe omadest.
„Tere päevast klass, ma tean, et see on tund enne teie söögivahetundi seega teeme selle esimese tunni nii huvitavaks kui võimalik, et te ei peaks iga minuti tagant kella vaatama.“
Ilmselt pidi see naljakas olema, aga ainult paar õpilast turtsatas ja mõni, kaasa arvatud mina, muigas.
„Vaatame, kes siis see aasta minu klassis on. Tõuske püsti kui kuulete oma nime ja ma heidan teile pilgu peale. Okei, Anderson, Emily,“ lausus õpetaja. Ta jäi klassis ringi vaatama, aga Emily’t ei olnud siin. Selle asemel tuiskas ta punetava näoga klassi ja istus oma tundmatu sõbranna kõrvale. Õpetaja kortsutas kulmu. Järgmisena kostus minu nimi.
Tõusin püsti, tundes, kuidas jalad kohe alt ära kaovad kui kõikide pilgud mul langesid, aga mida ma ootasin? Mina ja Andrew olime tõenäoliselt kaks ainukest uut õpilast kui mitte arvestada esimesi klasse.
„Olgu, istuge preili Banks. Liigume edasi, Blade, Joseph...“ ja nii terve tund.
*
Söögivahetunni ajal pidin tõdema, et mul polnud õrna aimu, kus oli söökla, nii et ma olin ainukene, kes vahetunni alguses jäi samale korrusele. Üritasin end orienteeruda reaalainete esimeselt korruselt sööklasse ja lõpetasin lõpuks teisel pool koolimaja, kus nägin Tammyt. Ta istus seal koos Emilyga.
„Hei, Alexandra, kuhu sa lähed enda meelest?“ küsis Tammy. Ta oli just pööranud pilgu Emilylt, kes talle midagi õhinal rääkis.
„Ausalt öeldes on teie kooli kaart kohutav, ma otsin sööklat,“ pobisen vastu.
„Aaa, aga lähme kõik koos,“ vastas ta, „me olime just siin lõpetamas oma väikest juttu.“
„Ömm, okei,“ vastasin. Emily näost paistis, et tegemist polnud küll väikese jutuga, kohe kindlasti polnud see läbi. Ta ei olnud vist harjunud olema teine, samas kui mina polnud harjunud olema esimene.
Tammy tõusis püsti ja sammus minuga alla, jättes Emily meie järel lonkima. Ta päris selle kohta, kuidas mul kolmandal päeval koolis läheb. Ma vastasin talle, et tal on toredad sõbrad, kes mind õigesse kohta suunavad.
Söökla asus esimesele korrusel, samas kohas, kus olid õpetajate ja juhatuse kabinetid. Ruum koosnes kolmest järjekorrast ja hunnikus laudadest, mis kõik paistsid juba täis olevat. Läksime ühte järjekordadest, kus pakuti esimest korda toitu, mis nägi isegi maitsev välja.
„Meie koolitoit on hea, kuna see on tehtud kohalikust toodangust ja enamus kokkasid teevad toitu armastusega, omamata tegelikult mingit paberit.“
Tammy ütles seda uhkusega. Emily kadus kohe kui oli oma toidu kätte saanud ühte peaaegu täis laudadest. Sinna maandudes vaadati mind ja Tammyt peaaegu kohe põlgusega. Ma pole veel isegi esimest nädalat koolis olnud kui juba endale käki olen suutnud kuidagi keerata.
Nägin eemalt Jennat, Robertit ja endiselt näost õhetavat Katiet. Ma istusin vabale kohale, Jenna kõrval. Ta vaatas mulle otsa ja noogutas õrnalt viibates Roberti ja Katie poole. Nad kolm olid toiduga peaaegu lõpetanud.
Kohe kui olin oma kahvli toitu torganud alustas Katie: „Räägitakse, et meie koolis on veel üks uus õpilane tulnud, ainult, et keegi ei tea teda, kus ta tuli, kuidas tuli ja kust ta tuli. Täiega salapärane. Tüdrukud on nüüd jagunenud kaheks, ühel pool Andrewi rida ja teisel pool salapärase poisi rida. Need, kes teda näinud on ütlevad, et ta on täiega kena.“
„Jama jutt, ta on pidanud kellegi klassis ikka oma nime ütlema, aga ometi keegi ei tea ta nime,“ nähvatas Tammy vastu. Ta põsed olid muutunud juba sama õhetavateks kui Katie omad. Tema on küll seda uut poissi näinud või vähemalt kedagi, kes võib uus olla.
Jenna vaatas mulle juhmi näoga otsa. Siis ma taipasin, Katie polnud elevil Roberti pärast kuivõrd salapärase võõra poisi pärast. Oot, mille pärast siis Roberti põsed nii õhevil ennist olid?
Kehitasin Jenna poole õlgu ja kahekesi asusime me taas toidu kallale, tegemata välja Tammy ja Katie vahelisest sõbralikust nääklusest. Olin just hammustanud esimese tüki oma õunast kui ma nägin, et Emily tuleb meie poole, kandik pooleldi söödud toiduga käes.
Tervitasin teda rõõmsalt kui ta pani oma kandiku teisele poole mind ja võttis Roberti vanamoodsa portfellkoti sealt ära. Ta istus maha ja võttis kätte kahvli ega kavatsenudki mulle vastata.
Kergitasin kulme Tammy poole, et ta midagi ütleks, kuid ta on oma nõo käitumise pärast üllatunud ja küsis siis ettevaatlikult tema poole kummardudes: „Hei Emily, mis toimub?“
Emily ei vasta, vaid songib üüratus koguses rohelises salatis. Tema on see, kes jälgib ilmselt väga täpselt söögi paigutusnõudeid, kuigi mulle tundub, et ta liialdab salatiga siiski. Lõpuks  avab ta oma suu, kuid sulgeb selle jälle, rohelistes silmades viha. Sel hetkel meenutas ta mulle pigem ärahellitatud last, kes soovitud poni ei saanud.
„Lihtsalt,“ ohkas ta kui kõikide pilgud olid ära keeratud ja õlad ära kehitatud, „olla number 2 pole just see, millega ma hästi hakkama saan. Ma mõtlen, et see aasta on meil kaks londonlast, kes kindlasti pole harjunud käima kootud kampsunites ja ootavad juba kannatamatult, et saaksid Bond Streetile.“
Kogu sellest jutust väljendus ainult üks asi, kadedus. Ja tahe, olla keegi teine, oli ilmselt ka varjatult Emily lausete sisse peidetud.
„Sulle teadmiseks, Emily, mul on kapis paar käsitsi kootud kampsunit ja teiseks, mul pole raha, et osta endale iga kuu Miu Miu kleite või kanda Jimmy Choosid. See, et ma Londonist tulen ei tähenda, et ma veel tohult rikas oleksin,“ vastasin talle. Tundsin, kuidas mingi kuumalaine mööda mu keha üles tuli, nagu ikka kui ma ärritusin.
„Vabandust, aga sa oled mu nõo nagu ära vahetanud ta räägib mulle kogu aeg kui tore ja kui heatahtlik sa oled. Ta ei kuula mind enam üldse ja et tema käest midagi välja pigistada, pean ma iseendale vastused ütlema.“
„Emily,“ lausus Tammy end süüdlaslikult tundes. Emily viipas käega, et ta vait jääks. Miski ütles mulle, et see asi lõppeb siin katastroofiga, mida mina ei taha korraldada, kuid mida Emily sunnib mind korraldama.
„Emily,“ ütles Jenna, sama süüdlasliku häälega, „see, et inimesed iga minut sulle tähelepanu ei pööra ei tähenda seda, et sina kohe kõrvale oleksid jäätud. See on ta esimene nädal siin, tema ei tea kedagi – ta ei oska isegi korralikult orienteeruda. Sina tead kõiki ja oskad kõikjale minna.“
Ta lõpetas oma kõne poole peal, sest Tammy oli püsti tõusnud, võtnud oma kandiku ja käskinud Emilyl temaga kaasa tulla. Emily vastas niitsatusega ning järgnes tüdrukule. Tundsin end halvasti. Ärritus, mis minu sees oli, ei leidnud teed välja ja muutus haletsuseks.
„Vau, esimene nädal siin,“ ütlesin sarkastiliselt, „järgmisel nädalal saabun tangiga.“
Tõusin ka püsti, jättes Roberti, kes kogu selle aja on mänginud mingit nõmedat mängu telefonis, Katie, kes oli näost punane ja vahtis ühte punkti, ja Jenna, kes tahaks kogu hingest mind kuidagi aidata, lauda. Ulatasin kandiku kokatädile, kes selle pahuralt vastu võttis ja vabandasin, et nii vähe süüa jõudsin. Kummalisel kombel kokatädi naeratas selle peale ja pomises midagi vastu.
Lahkusin sööklast, tegemata välja oma vennast, kes sisenes parajasti, kaasas paar sõpra ja hunnik õpikuid mõlemas käes. Ta ei hakanud mind tervitama nii, et mis point oli talle viisakas tere öelda. Pahuralt ja süümepindu tundes orienteerusin end õigesti keelte korrusele ja jäin ootama viimaseid tunde. Ma ei teinud katsetki kuulata Jenna, Katie ja Roberti ergutuskõnesid vahetundides.

Super osa! Telefonis on halb siia midagi pikemat kirjutada, aga mulle v2ga meeldis ja ootan juba uut! :)

Mulle ka väga meeldis  
Üks imelik lause oli

Tsiteerin: :

Tegelikult ma ei viitsigi otsida taga poisssõpra kui ta ise tuleb siis kui ta peab tulema.

Ootan uut osa  

Aitäh teile :) njaa see lause tuligi imelik, mul on komaviga kah seal sees  .

Olen üle väga pika aja siin ja see praegu esimene jutt, mille viitsisin üle pika aja läbi lugeda ning mulle meeldis! Jään uut ootama! :)

Tore sind jälle näha! Aitäh :)