Miks just mina?

1.osa

  Ma armastan oma vannituba. Soe põrand, valge vetsu pott, suur vann ja kõige lõpuks on mu armastatud kraanikauss. Laman vannitoa soojal, kuid kõval põrandal ja kirjutan temaga. Tema ongi see, kes oskab mind hoida ja tema juures ma võin olla mina ise. Olen unarusse jätnud kõik oma tegevused. Okei, otsustasin vannitoast välja astuda, kuid ei suuda uskuda, et lahkun oma mõnusast ja soojast põrandast. Õnneks ei jää see põrand üksikuks. Mu kass võttis mu koha üle.

    Väljudes vannitoast kraban kaasa ka oma hommikumantli ja kõnnin padjanäoga trepist alla. Viimase astme peal jäin ma seisma ja vaatasin, et mu vend lõikab viimast vorstiviilu. Jooksen ruttu tema juurde ja lükkan ta eemale.
„Mis sinul nüüd hakkas?“

    Vaatasin talle nagu marutaudis koer otsa.
„Vot see vorstiviil siin, just praegu, siin lõikelaua peal, saab minu omaks.“
Ma ei saa aru mis mulle sisse läks, aga ta sai vähemasti aru ja ta tegi mulle vorstisaia. Ta ikka oskab seda teha. Hulgaliselt võid ja kolm viilu vorsti. Samal ajal kui tema askeldas oma saiadega, siis tegin mina teed. Mõnusat piparmündi teed. Lähen sätin teleka ees oma koha valmis ja siis kuulen teekannu piiksumist.
„Tee on valmis!“ karjub Marek köögist.
„Ega ma kurt ei ole,“ samal ajal ennast diivanilt püsti ajades.


Võtsin kannu ja valasin endale auravat vett tassi sisse. Asetasin oma kannu sinna tagasi ja võtsin oma piparmündi teekotikese ja asetasin selle kuuma  vette. Segan lusikaga teepakki, et sellest rohkem maitset tuleks. Hakkan diivani poole minema, samm sammu haavalt ja ise endamisi mõeldes, mida ma unustasin. Enda mõtetes tuleb meelde suhkur. Pagan! Kõnnin oma aurava teega tagasi köögi poole. Kööki jõudes asetan teetassi lauale ja pööran ennast, et võtta suhkur. Panen suhkru lauale ja võtan lusika ja panen kolm teelusika täit suhkrut ja segan seda. Lõpuks saan minna teleka ette.

„No nii. Kus on pult?“
Paanitsen ja otsin oma kallist pulti. Viimaks ka leidsin selle. Ruttu telekas tööle. Alati tuleb hommikuti mingi mõtetu kokasaade. Olin oma võileiva ja tee juba ära unustanud. Hammustasin kiiresti saia ja jõin teed peale. Tee oli hirmus tuline. Õnneks oli kell 9.00 ja sellel ajal hakkavad The Simpsons. Vaatan igavusest seda ja mugin oma saiakest. Tee oli ka juba ära jahtunud ja sain tee lõpuni juua. Vorstisaia söömine võttis kaua aega, kuna selle maitse oli liiga hea, et olla tõsi.


 „Kus ema on?“
„Ta läks tööle.“
„Täna on minu meelest laupäev ja sellel päeval on tal vaba.“
„Töö juures oli vaja, ta pidi kell 15.00 kodus olema.“
Võtsin oma nõud kätte, seadsin sammud kraanikausi juurde ja pesin nõud ära. Marek asetas oma nõud ruttu kraanikaussi, et ma need ka ära peseks.
„Palju maksad?“
„Viiekas ikka tuleb.“
Pesin ainult lahkusest nõud ära, kuna ta ei maksa kunagi.

Sean suuna vannitoa poole, et pesta hambaid. Nii vaevaline on hommikuti kõndida, kuna jalad ei ole veel ärganud. Jõudsin vannitoa ukse poole ja vajutasin ukselingi alla. Õnneks avanes vannitoa uks, sest tavaliselt on mu vend ennem sinna jõudnud. Võtsin oma roosakas valge hambaharja välja ja pasta. Pesin hambad ära ja läksin oma toa poole. Ust avades nägin, et mu vend istus mu arvuti taga.


„Mida sina siin teed?“
„Mul oli rongi aegu vaja teada.“
„Hea põhjendus. Kuidas parooli teada said?“
„Ma tean, et su parool on su isikukood ja siis ma otsisin su ID-kaardi välja ja nii saingi arvutisse sisse.“
„Mul on Quest ka.“
Ta jäi vait ja lahkus mu toast.

Ta ei sulgenud õnneks arvutit, vaid jättis selle sisse. Istusin tooli taha ja läksin ruttu facebooki, et vaadata kas ta sees on. Martin ei olnud sees, kuid ta oli mulle kirja jätnud:
„Igatsen sind nii väga, et pean sind nägema.
Tulen täna Tallinnasse. Saaks kokku?
Helistame.“
Olin nii õnnelik, otsisin ruttu välja oma T-särgi ja retuusid. Viskasin need voodi peale. Võtsin hommikumantli ja öösärgi seljast ja panin voodi peale visatud riided selga.

Kihutasin trepist alla ja kapi pealt võtsin oma telefoni.
„Kuhu minek?“ hüüdis mu vend teleka eest.
„Õue!"
Olin nii rõõmus, et näen teda üle pika aja.

-------------

Kriitika on oodatud, kuid ei keela ka midagi head öelda :)

2.osa


Jooksin rongijaama, ise samal ajal ähkisin ja ohkisin. Kohale jõudes midagi minu püksi taskus särises. Katsusin oma taskut ja tõmbasin selle ebameeldivat tunnet tekitava asjanduse välja. Tuli välja, et see asjandus oli minu telefon. Martin helistab, võtan ruttu vastu.
„Hallo?“
„Terekest!“
„Kus sa oled?“
„Vaatan sinu poole.“

Lõpetasin ruttu kõne ära, pöörasin ringi ja ma näen teda. Rohelised silmad, nendest peegeldus lojaalsus ja armastus. Need huuled, pehmed ning punakad huuled. Ma jooksin tema poole, kuid meie vahe oli ainult 20meetrit. Ta pani oma kotid käest ja sirutas käed välja. Martini juurde jõudes embasin teda nii tugevalt ega tahtnud enam lahti lasta.
„Hei, hei! Ma tahaks ka hingata.“
„Läksin natuke hoogu?“ küsisin mina häbelikult, kuid samas ka naeratades.
„Natuke on vähe öeldud. Sa oled hullumas.“
„Vabandust, pole sind kaua näinud ja pidin sind embama.“


Ta võttis oma kotid ja me hakkasime minu poole kõndima.
„Vaata sinna,“ osutas  ta mingi tüdruku peale.
„Mis sellel tüdrukul on?“
„Ta meenutab mulle lehma.“ ise samal ajal naerdes.
„Sa oled tobe, inimesi ei tohi solvata tema välimuse järgi.“
„Vabandust.“

Olime jõudnud kodu ukseni. Avasin talle ukse ja astusin ise kõige esimesena uksest sisse.
„Riided nagisse ja kotid võta kaasa.“
„Ahahh,“ vastas Martin.
„Tule nüüd!“ tõmbasin ta käest ja suundusin enda toa poole.

„Liis, tule siia.“ hüüdis mu vend.
„Mida?“
„Kes see on?“
„Pole sinu asi.“ vastasin ma ülbelt ja jooksin Martini juurde.

Võtsin ta käest kinni ja tõmbasin ta enda toa poole. Esimese kommentaarina ütles ta mu toa kohta:
„Mis parfüümi sa kasutad?“
„On see nii oluline?“
„Ei ole.“ ise naeratades.
Võtsin ta kotid ja panin need kuhugile nurka. Ma pidin oma emale helistama, et ta kurjaks ei saaks.
„Ma helistan oma emale, sina püsi siin.“ ütlesin Martinile ja astusin toast välja.

Võtsin taskust oma valge Iphone’i  välja ja sisestasin parooli. Valisin kõnelogist ema numbri ja panin kutsuma.
„Ja?“
„Kuule ema, kas Kiku saab minu juurde jääda?“
„Kes on Kiku?“ küsis ema.
„Emm… Minu parim sõbranna. Ta vanemad läksid nädalaks ajaks Indiasse.“
„Okei, siis saab.“ vastas ema pahaselt.
Lõpetasin kõne ja panin telefoni taskusse.

Astusin tuppa ja vaatan, et Martin lamab voodi peal. Ta nägi välja nagu mees modell. Ta oli mõnusas poosis. Ma oleks naerukrampidesse ära surnud, kuid siis kui ma kõht  kõveras naersin, pani ta arvutist
Talk Dirty – Jason Derulo.
„Mida sa teed?“ küsisin ma kulmu kortsutades.
Martin hakkas mingit tantsu tantsima. Issand, ma oleks koha peal ära surnud. Järsku kuulsin auto signaali. Ema oli koju jõudnud.
„Muusika kinni, ema tuli koju.“

Tormasin alla, et emale paar võileiba teha, sest need paar võileiba aitavad tal stressi maandada.
„Tere musimops.“ ütles ema mulle ukse juurest.
„Tere tere.“
„Üritad jälle oma võileibadega mu stressi maandada?“
„Ikka.“
Ema naeratas ja võttis oma võileivad.

Läksin ülesse ja küsisin Martinilt:
„Kõht ei ole tühi?“
„Ausalt öeldes, ma nälgin.“
„Okei, ma lähen teen kiirnuudleid.“

Ma olen nii kurnatud, kuna ma olen täna vähemalt kolm korda trepist üles ja alla kõndinud. Jõudes kööki ulatan on makaroni käe kapi poole. Avan kapiukse ja võtan kaks pakki kana maitselised kiirnuudlid ja asetan need kapi peale. Võtan kraanikausi kõrvalt kaks kaussi ja panen need kiirnuudlite kõrvale. Kann oli õnneks peaaegu vett täis, nii ei pidanud ma vett kannu panema. Panen vee keema ja ootan.
„Mida sa nüüd teed?“
„Süüa.“
„Okei. Miks su sõbranna ise alla ei tule ega tee endale süüa?“
„Emm… Ta ei viitsinud, sest ta tahtis facebookis olla.“ vastasin ruttu midagi.

Kõlas veekannu sulin ja piiksumine. Jubedalt auras. Valan kuuma vee kaussidesse ja asetan kannu tagasi oma kohale. Purustan pakendis nuudlid ja panen need kaussi. Nii ka teise pakiga. Võtan kahvlid, panen kausside sisse ja lähen trepi poole. Ukse peale tuli vastu Martin. Andsin talle tema kausi ja astusin tuppa. Ma panin oma rohelise kausi lauale ja istusin toolile. Ma segasin kahvliga nuudleid, kuna mul oli igav. Hakkan maitsema seda ja kui kahvel on suu juures, siis Martin lükkab mu pead ja mulle kukuvad nuudlid sülle.

Nii lugesin läbi. Paar kohta olid kahtlased. Näiteks:

Jõudes kööki ulatan on makaroni käe kapi poole.

Trepist joosti kolm korda üles ja siis alla. Kuidas see kurnav on?

Sõna kuna ette ei käi minu teada koma, mõned vead olid veel, kahtlane on, et sellel emal on vähe huvi. Tema asemel oleks ma juba ammu läinud seda sõbrannat vaatama.
Siis tegeleaste nimed on väga sarnased nendega mis olid sul eelmises jutus, aga see selleks.
Mõnes kohas olid vahel liiga detailne minu arust, aga võibolla see minu enda kiiks.
Ütlen veel lõpetuseks, et vahepeal siin jutus ei saa ma jutu või osa pointile pihta, aga selleni on veel aega. siiski oli see alles teine osa..

Muidu jätka ja mina loen.

Väga armas :)

Need pisikesed vead mind eriti ei häirinudki.
Aga proovi järgmine kord natuke mitte nii detailselt kirjutada.

Mina loen kindlasti ka teisi osasid.  :)

Noo jutu mõte on väga hea :)
Ainult mõned kohad häirisid
Sa ei pea näiteks kiirnuudlite tegemist nii palju kirjeldama, me kõik teame kuidas neid teha. Nii et oleksid võinud kohe lihtsalt kirjutada, et tegin kiirnuudlid valmis vms. Tee tegemisega sama jutt
Siis sa võiksid seda Martinit ka rohkem kirjeldada ja inimesi üldse
Ja vahetevahel jäi küsimärgi alla see, et kes otsekõnes parajasti rääkis. Võiksid lisada vahepeal, kes ütlesid seda ja toda.
Aga muidu tahaks teada, mis sellest jutust edasi saab
Uut paluks :)

Mustikas - Ta oli laisk, sellepärast oligi see kõik tema jaoks nii kurnav. Hehee, point tuleb varsti

Häiris see, et dialoogides ei olnud aru saada kes mida ütleb või kellega räägib.
Samuti see vend kes arvutis käis, tema ilmet lahkudes vms.. oleksid võinud natukene kirjeldada.
Kiirnuudlite ja tee tegemist me tõesti kõik teame (nagu ka Kiku979 ütles)

Jutt oli mõnus ja tahan teada mis edasi juhtub :)

Ahah. No laiskust polnud samas mõne kohapealt üldse näha. No kui jutu point on tulekul siis tulgu korralik. Selle dialoogi osas olen ma teistega nõus.

Vetsupott peaks vist kokku olema?

Mind häiris mineviku-oleviku vaheldus. Tegin teed ja siis tuli lähen sätin.

Võiksid ka proovida teha vähem sõnakordusi :)

Muu jutt umbes sama, mis teistel. Sisu vaikselt meeldib.

Okei :) Tänan kriitika eest

Lisan varsti uue osa :)

3.osa

„Laku puhtaks!“ ütlesin ma suhteliselt naerva häälega.
„Laku ise, mu käsi vääratas. Milles mina kohe süüdi olen?“
„Mida iganes..“ vaikselt oma ette pobisedes.
Pühkisin püksid pluusiga puhtaks ja sõin edasi. Tahtsin Martinile tagasi teha. Kavatsesin tooli taha poole lükata kui ta kahvel on ta suu juures. Järsku helises ta telefon. Kes see küll olla võib? Kui ta oli ära rääkinud ja telefoni tagasi tasku pannud oli minu esimene küsimus:

„Kes see oli?“
„See oli mu hea sõbranna, ta kutsus mu välja.“ vastas ta mulle naervalt.
Nõustusin ta vastusega ja sõin edasi. Kui oli söödud tuli mulle kättemaks meelde. Kahjuks oli Martinil ka söödud. Võtsin temalt kausi käest ja läksin koos enda kausiga alla. Panin kausid kraanikaussi ja läksin tagasi ülesse.

Tuppa sisse astudes itsitas Martin vaikselt minu voodi peal lamades, telefon tal käes.
„Kellega räägid?“
„Vaja teada?“ küsis ta mult kurja häälega.
„Tegelikult on küll, sest mina olen sinu tüdruk.“
„Okei, ma räägin selle hea sõbrannaga.“ vastas Martin mulle, kuigi ise telefoni vahtides.

Mis ma usun ka teda? Ei usu. Ma arvan, et ta petab mind.
„Kellega sa tegelikult räägid?“
„Issand, sul mingi vigastus? Ma räägin enda sõbrannaga.“
„Rahune maha.“ vastasin ma suhteliselt omaette pobisedes.
Istusin laua taha ja lülitasin arvuti sisse. Vaikselt alumist noolt klõpsides ja facebooki vaadates, tundus mulle kõik teistsugusena. Järsku rikkus selle vaikuse ära laul.

Mu telefon läks segaseks. Ta hakkas suvaliselt helisema, keegi ei helistanud mulle ega saatnud sõnumit. Ma vihkan oma telefoni, kuna ta suudab seda alati teha. Hakkasin vaikselt itsitama, kuna olin leidnud ühest foorumist sellise kirja:

Monster,
My Monster,
My lovley monster.
What am I going to do?
What do I do if you eat my brain?
What do I do if you eat my hand?
What do I do if you eat my feet?
What do I do if you say the wrong things?
What do I do if you say the right things?
What do I do if you say paintful things?
Just tell me what am I going to do?

Seda viimast küsimust hakkas mu sees keerama. Lugesin seda veel ja veelkord läbi ja mõistsin, et Martin petabki mind. Tõusin toolilt väga imelikult püsti, keerasin ümber ja näitasin näpuga ukse poole. Täpselt nagu koerale. Ta sai aru ja läks mu toast välja, õnneks ei olnud mul kedagi kodus. Lõin toa ukse pauguga kinni, viskasin voodisse pikali ja hakkasin nutma. Natuke aega nutsin patja, kuid siis tõusin püsti, võtsin oma pehme, kuid samas ka pisaralise padja ja läksin oma toast välja.

Sammusin trepist vaikselt alla ja suundusin köögikappide poole. Lootsin nii väga, et mul nussat on. Otsisin läbi neli kappi ja viimases kapis oli nussat. Võtsin oma kullakalli kapist välja ja pühkisin kuivanud pisaraid oma põskedelt ära.  Tegin endale kolm nussasaia ja istusin koos padjaga teleka ette.
Ei tea, millal ema koju tuleb… mõtisklesin oma ette. Võtsin padja ja viskasin selle kuskile toa nurka, kuna mul igav oli. Võtsin esimese nussasaia ja ampsasin seda. Õnnetus õnnetuse järel. Mulle kukkus nussasai sülle ja veel määritud osa pükstele. Enam mustemaks mu püksid minna ei saa.

Võtsin püksid maha ja olin kajakate väel. Viskasin need ka kuskile nurka. Pükstele kukkunud saia panin ma taldrikule ega tahtnudki seda enam. Teist saia hammustades hüppas mu kass mulle sülle. Ta tahtis ka saiakest. Lükkasin ta kõrvale ja hakkasin uuesti saia hammustama. Karvane tuli mulle uuesti sülle ja seekord ta sai ampsu saiast. Olin vihane ta peale ja lükkasin ta üldse diivanilt maha ega seda saia ma ka enam ei söönud. Nii, kolmanda saiaga peab mul hästi minema.

Hakkan nussasaia hammustama, kuid siis astub sisse mu vennake.
„Seis! See nussasai on minu.“ ütles ta, võttis jalanõud ja jope ära ja varastas mu kolmanda saia ära.
Ma olin nii vihane ta peale. Enda toa poole trampides küsis Marek:
„Miks kajakaid kannad?“
„Püksid läksid mustaks.“

Lugesin läbi.
Leidsin kirja- ja komavigu. Samas see "kajakate" asi. Ma arvan, et osad siin ei tea mida see tähendab. Võiks kasutada sõnu, mida kõik teavad. See oli natuke kahtlane kuidas ta oma poisi ära saatis. See koht oli ka natuke kahtlane: "pühkisin püksid pluusiga puhtaks". See koht ka kus ta kättemaksu tahtis teha, võibolla oleks see kahvel Martinile kurku lennanud? Siis oleks suur jama olnud. Aga ootan uut!

Eeeee, kuidas ta lambist aru sai, et Martin teda petab?
Luges neid ridu ja saigi aru?
See oli kuidagi kahtlane..
Ja kuskil sa kirjutasid 'omaette' lahku.
Nende nussasaiade koht oli naljakas, et tal kohe nõnda ei vedanud
Aga uut!

Mina ei tea, mida need kajakad siin jutus tähendama oleks pidanud.

Sama siin :)

Ei oska midagi väga öelda, natuke parem kui teised osad, kuid sisu jäi veidi segaseks. Samuti oleks võinud pikem olla.

Aga ootan uut

Hehee Üritan ennast parandada samm sammu haavalt :)

Õige suhtumine! :)

Jään ootele

Need "kajakad". Ma proovin nüüd selle sõna tähendust seletada mida mõeldi siin jutus.
Kajakad - taolise kujuga aluspesu-nagu on nt naiste aluspüksid(mitte bokserid või midagi sellist)- mida kannavad mehed.
Tuli nüüd segane ja imelik, aga loodetavasti saite aru mida ma mõtlesin.

Aaa olgu. Mina sain aru nüüd igastahes.

Btw *Rainbow* ootan su juttu juba! :)

Mina tean, et *Rainbow* juba kirjutab järgmist osa,
ning seda võib varsti siia ilmumas näha .

Saingi lõpuks valmis :) Vabandust, et kaua aega läks. Mõtted olid otsas. See tuli ka natuke lühike
---------------

4.osa

Kõndisin oma tuppa. Viskasin kõhuli ja hingasin enda patja. Mu peas käis korraga läbi tuhat mõtet. Esimene mõte, mis mulle nendest tuhandest mõtetest meeldis oli selline:  Ööklubisse peaks minema. Lõppude lõpuks mõtleb mu aju ka normaalselt. Püsti ajades vingerdasin ma nagu ussike. Sellest ei tulnud eriti midagi välja, niisiis pidin lihtsalt ennast voodist alla veeretama. Käis väike kolin ja olingi voodist väljas.

Valisin välja oma galaktika stiilis teksased ja musta särgi, millel oli valge kass. Tormasin vannituppa, krabasin seal oma kammi ja hakkasin oma pusasid juustest välja kammima. Meik ruttu peale ja minekut. Jooksin treppidest alla ja hakkasin oma musti tenniseid jalga panema, haarasin telefoni ja jaki ja astusin uksest välja.

Ma olin nii tark. Ma ei olnud otsustanud kuhu klubisse ma lähen. Raha mul ka ei ole. Kõndisin tuppa tagasi ja võtsin uksekõrval oleva kapi pealt viis eurot. Panin ukse kinni ja kõndisin bussipeatusesse. Vaatasin kella ja arvestasin, et linna sõitev marsa peaks varsti siin olema. Mõne minuti pärast, oli marsa kohal. Astusin marsasse sisse ja mulle vaatas otsa kuri mees.
„Kuhu sõidate?“
„Tallinnasse.“

Kiilaspäine mees arvutas piletihinna kokku ja sai ka lõpuks mulle summa öeldud.
„See teeb 2.20.“
Andsin oma viiese ära ja sain sentides raha tagasi. Panin raha taskusse ja istusin mingisuguse memmekese kõrvale. Hallid lokkis juuksed peas, nägu nii ära meigitud, järelikult on kohting.
Tegelikult ma päris kindel ei olnud, see oli lihtsalt oletus. Vahtisin autobussis ringi ja igavlesin. Kõik need tuhat mõtet olid justkui ära auranud mu peast.

Lõpuks! Marsa oli Solarise ette jõudnud. Kõndisin uhkelt esimesena välja ja hakkasin linnas ringi liikuma. Natuke aega kõndimist oli mul tunne, et olen nagu peata kana. Kõnnin lihtsameelselt linnas ringi ja otsin ööklubi. Mingisugune kaks minutit ringi kõndimist tuletas mulle meelde Viru keskuse juures olev Cat house'i. Esimene samm Cat house’i poole oli imeline, ülejäänud kuidagi igavad. Kui ma olin jõudnud hesburger’i  akna juurde, komistasin ma tooli otsa. Ninali ja otse inimeste ees.
„Keegi ei näinud, keegi ei näinud, keegi ei näinud,“ korrutasin oma peas.

Ausalt öeldes nägid seda kõik. Mind jõllitati väga imelikult. Sees hakkas keerama. Igatahes, see selleks. Natuke maad veel Cat house’ni. Võtsin taskust oma telefoni ja vaatasin kella.
Kas tõesti on kell nii palju?
Kell oli saamas 20.00. Ööklubi oli minu ees. Hakkan ust lahti kangutama.
Mis toimub? Ma ei saa sisse.

Kuna mul oli natukenegi mõistust, siis ma vaatasin uksele ja tuli välja, et klubi tehakse kell üheksa lahti. See veel puudus. Raha oli mul alles ainult 2.80. Ma ei jaksanud enam midagi teha. Mul oli kõht tühi ja hesburger  põhimõtteliselt minu kõrval. Ma andsin järgi, astusin sisse ja läksin kassa taha.
„Mis teile?“ küsis minult noor kassapidaja Malle.
„Mina sooviksin üht juustuburgerit ja friikartuleid.“ tellisin ma näljaselt.
Malle arvutas kassas raha kokku.
„Kokku tuleb 2.80.“
Urgitsesin taskust oma sendid välja ja ladusin need müüjale ette.
„Aitäh,“  ütles Malle ja läks burgerit ja friikartuleid tooma.

Ta asetas need kandikule ja mina võtsin kandiku ta nina alt ära. Istusin akna äärsesse lauda ja hakkasin sööma. Vahepeal ma mõnitasin inimesi, kes kõndisid akna juurest mööda ja vaatasid. Ma hakkasin sellel hetkel aeglaselt mäluma. Sai söödud ja siis ma vaatasin kella. Kell oli saanud üheksa.
Lõppude lõpuks. Tühjendasin kandiku ja läksin Cat house’i. Rahvast oli seal juba suhteliselt palju.

Kõnnin läbi paksu rahvamassi baarileti taha. Istusin mugavale, punasele ja kõrgele baaritoolile.
Toetasin oma käed letile ja vaatasin lauda.