Pärlvalged kihvad

Proloog:
Paks lumevaibaall olev mets oli tõeliselt vaikne. Öö kattis maad ja kuu valgustas säravat lund.Ma olin ühe suure paksu kuuse otsas, vaadates, ega pole ümberringi loomi. Äkitselt nägin imelike hunt-tiigrite karja. Meie hüüdsime neid hiilijateks, valitsus hüüdis neid valvuriteks. Ja tavaelanikud hüüdsid neid jahiloomaks, keda tuleb viivitamatult väljasuretada. Mu süda hakkas kiiremini tuksuma, vaatasin sekundimurdosa vältel ringi,ega pole kuskil inimesi, libahunte, muundujaid, või ükskõik keda peale minu ja Jacobi, ning siis tabasin Jacobi pilgu. Ta saatis mulle mõtte:,,Kedagi pole kuskil, lähme võtame maha?''Nõustusin temaga.Jacobiga oli alati hea suhelda tänu tema võimetele saata mõtteid, nagu sõnumeid teiste pähe, ja lugeda mõtteid. Minu lillad silmad tabasid Jacobi samblarohelised silmad vastaskuuse otsast ja ma hüppasin olendite poole, kellel olid hundi teravad koonud, kuid tiigri kihvad. Tiigri kiirus, ja hundi kõrvad. Kuigi keha oli tiigri sarnane kassilik, oli karv hundi moodi. Esiloomal oli lumivalge karv, niiet ta oleks peaaegu kõigi teiste jaoks olnud märkamatu. Äkitselt avastasin, et loomade asemel lendan grupi inimeste poole, ja see oli vaid üks hetk. Äkitselt selle lühikese hetke vältel tundus kõik nagu aegluubis: Endine valge karvaga loom vinnas esimesena hõbenoolega vibu, teised tema järel. Tundsin, kuidas esimene nool lendas mu õlga, valu oli silmipimestav. Siis järgnesid järgmised nooled: Kõhtu, selga pähe, kaela. Just sel ajal, kui nool oleks peaaegu läbinud mu kaela ja pea otsast rebinud, läks mul silme eest mustaks. Olin kindel, et nüüd olin surnud.

1. osa: Väike poiss
,,LAALAAALAAAAAA MIS MAAAA SEEE OOOUUUUN''karjus mu telefon. See heli oli spetsiaalselt määratud selleks, kui Siiri helistab, lauldes igivana laulja Siiri Sisaski laulu. Ta ei osanud absoluutselt laulda, kuid ma olin naljapärast selle laulu salvestuse spetsiaalselt Siiri kõneks pannud. Ma kobasin enda öökappi, silmad kinni. TUndsin end kohutavalt. Sain telefoni kätte ja panin selle kõrvaäärde,,Halloooo?''küsisin mina. Just sellel hetkel, kui Siiri hakkas rääkima, hüppas mu peale Cilena. Väike kassike, kes oli hallitriibuline ja valge rinnaesise ning käppadega,,Lõpuks ometi! Tead mis Elizabeth, sa oled olnud nagu terve ööpäev teadvuseta! Aga teadmis, Vledamer Plaienska lahkub ,,Stiililoojatest''! Nagu õu mai kaad! See on täitsa katastroof!''rääkis Siiri hääl erutatult,,Kuule, ole hea ja räägi seda kellegile teisele. Ma tõesti ei jaksa praegu rääkida, isegi kui see on seoses ,,Stiililookatega''. Palun Siiri, ma just äsja ärkasin üles, tänu sinu helistamisele. Ja ma arvan, et ma tunnen lambaliha lõhna. Ma arvan, et sa tead, et see on mu lemmiktoit. Ma pean minema sööma! TÕsiselt, kas sa oled kunagi proovinud olla terve päev söömata? Igatahes, tore et ütlesid, tsau!''Ma lõpetasin kõne ja tõusin voodist üles. Siiri oli megatibi, kuid ta meeldis mulle. Ma vaatasin enda toas ringi, see oli kaunis. Suur ruudukujuline tuba, minu voodi vastas oli telekas. Voodi peatsi kõrval aga öökapp, mis oli tehtud kaunist kasepuidust. Voodist aga veidi eemal oli kirjutuslaud koos läpakaga ja minu hiiglasliku DVD koguga. Toa keskel oli aga suur ringikujuline raamaturiiul, kuhu sai sisse minna. Seal sees oli aga tugitool lugemiseks, koos valgustiga. Ning teises toa otsas oli laud, koos riiuliga mis oli täis igasugu träni. Seal olid veel mitmed postrid, maailmakaart, kummut, riidekapp ja garderoobinurk, mis sisaldas vikerkaarevärve, halli, musta, valget, roosat ja kõige rohkem mitmevärvilist. Hetkel oli mul seljas t-särk, mis oli musta värvi ning jalas lihtsad veidi kulunud teksased, ma võtsin otse loomulikult peale endale helerohelise dressika. Läksin söögituppa, kuid seal nägin ma midagi enneolematut: Väike, umbes 4 aastane poiss oli värisedes maas ja nuttis. Tema ümber olid Jacob, Isis, Renee, Edgar ja meie grupi pealik, Sam. Nad vaatasid üksisilmi väikest kogu, kes värises ja ei toonud ühtki häält peale nuuksete kuuldavale.